Docstoc

Siit_ - Poogen

Document Sample
Siit_ - Poogen Powered By Docstoc
					                         Poogna Kratt




                                     Sisukord:
Toimkond
                                     lk5: Eessõnamine
Peatoimetaja:
KamskiV
                                     lk6-29: Laatsaruse sajand:
                                     Bix Pokupoeg
Toimetajad:
Jüri A
                                     lk30-43: Kes on salapärane
Katariina                            Koolja Kuu
Rattus
Saladin                              lk44-47: Sia
Tolmukas
                                     lk49–58: Pole Oluline Olla
Kujundaja ja koostaja:               Geenius, Et Näha- Pyhak
Aurum Tilia
                                     lk58–62: Karlut ehk Kaarel
Kaanepilt:                           Lehtsalu
Mereliilia
                                     lk62–76: Zahir
Kontakt:
Kratt@poogen.ee                      lk76-88: Kõhkleja
                                     kommentaarid




                          Mai 2011
4   Poogna Kratt

    EESSÕNAMINE
    Ideed ja mõtted on kevadel priid - tärkama ja teostuma.
    Jõud ja vitaalsus koguneb suvepäikeses.

    Põhjamaa valgus annab nii taimele            kui    ka   inimese
    teotsemisele erilise vastupidavuse,
    karisma kui kanarbik.

    Just nimelt selline on Poogna Kratt.

    On olnud aeg teda (mitme) südame all kanda;
    on olnud aeg teda viljastada -
    need loomesädemed küll asjatoimetajate, küll kaasakutsutute
    peades;
    nüüd on esiklaps ilmale tulnud.

    Nimepanemise riitus uuele ilmakodanikule
    toimus ümarlaua taga.
    See siis küll veidi äraspidi: et nimi ees ja tegu taga.
    Peatuna ja näotuna ei tohtinud ta ju ometi teie ette astuda!?
    Poogen on tema perekond
    ja krattimine
    isemeel.

    Kratt on omanohki tegelane, kes peremehele naabrite
    viljasalvest
    varandused kokku nosserdab.
    Poogna viljasalv on nii kõrgusesse kui laiusesse,
    nii tekstidelt kui annetelt ja isiksustelt
    küllas;
    meie Krati hing on rahul!

    Ustavus, loovus ja kangekaelsus - nii ütleb tähtede seis,
    Kratt sündis Sõnniks.

    Närviga lugeja
    on tema hind.

                                                       Peatoimetaja
                                                    Mai 2011     5


LAATSARUSE SAJAND– BIX POKUPOEG
Enne, kui alustan Bixiga juttu, loen läbi tema novelli
“Laatsaruse needus”. Minnes ja laskudes ja kadudes ära
ridade vahele, unustangi üsna pea ümbritseva elu. Loo
alguses ei saa ma päris hästi aru, kas tegelik, mis toimub, ja
mõttemaailm on unenägu või reaalsus. Veerin lõigust lõiguni,
kuni endalegi märkamatult kusagile ära kaon…
Olen lummatud sellesse, kuhu autor lugeja endaga viinud on.

Niisiis - toibunud esimestest emotsioonidest, haaran pastaka
ja nihutan oma silmad postkastile ligemale, kus saadan
autorile järgmise sönumi:

“Lõpetasin just "Laatsaruse needuse" lugemise. Öeldakse, et
hea raamat (või lugu) on see, kui pärast kaante sulgemist
kõigest, mis nende vahele ära mahtunud, veel tükk aega välja
tulla ei suudeta! Mina ei suuda. Praegu…”

Nõnda me oma kirjavahetuses vestlema jääme ja kohvilaua
taga jätkub juttu kauemaks. Mina siinpool ekraani, tema
seal…

Bix räägib:

Inimese välimus on petlik. Sisemus nähtavasti veel enam.
Kaks veoautot kõrvuti on mulle Tallinn-Tartu maanteel vastu
sõitnud. Täpselt sellisel moel, nagu ma seda sinna jutu sisse
ka kirjutasin. Ainult (erinevalt siis peategelasest), lendasin
mina oma pisikese punase panniga kiirusel 110 km/h neist
mööda (lihtsalt minu õnn, et keegi parajasti teepeenral ei
jalutanud/parkinud).

Ka teistes juttudes on kuhjaga killukesi elu jooksul kogunenud
mälestusest, mis on aga omamoodi - ja üldse mitte
ajaloolisele tõele vastavalt - kokku pandud.
6   Poogna Kratt


    Luuletustest ma suurt ei hooli, tahan ikka juttu lugeda saada.
    Häda on ainult selles, et jutu kirjutamine on üks kole-pagana
    raske ja aeganõudev ettevõtmine. Poognas võiks minu
    proosatekstid suures piires kahte lehte lüüa. Need, mis on
    novellide all, on paberile visatud 1-2 päevaga ning täpselt nii,
    nagu torust tuleb. Jutustuste all olevad tekstid on valminud ca
    kuu ajaga. Ehk siis vähemalt suurusjärgu võrra aeglasemalt
    (nad ka pikemad). Jutustuste puhul pole ma saanud lihtsalt
    kirjutada, palju aega on kulunud taustsüsteemi ja selle
    toimimise loogika läbimõtlemiseks jne.

    Seda, palju kulus mul aega raamatu ("Üks peiarijutt...")
    väljamõtlemisele ja kirjapanemisele, ei taha kohe kõva
    häälega üles tunnistadagi. Sest, laisk inimene nagu ma olen,
    kirjutan ma ainult siis, kui muidu enam ei saa.

    Poogna ajaloo täpsuse huvides olgu öeldud, et mina ei ole
    tegelikult Poogna looja. Poogna kui saidi lõid Pyhak ja Friizu
    (esimene proges ja teine kujundas). Mina pakkusin lihtsalt abi
    administreerimisel ja hiljem võtsin ka programmeerimise üle.
    Praegu olen aktiivsest Poogna elust tagasi tõmbunud ning
    teen ainult siis, kui on vaja midagi andmebaasis parandada.

    Ma olen kogu aeg arvanud, et Poogen ei ole mitte programmi
    kood ega see kodulehekülg, vaid Poogen on aktiivsete
    inimeste kirjandusklubi. Seega on hetkel Poogen just need
    inimesed, kes foorumis üksteisega madistavad ja uut
    (järjekordset) Poogna kogumikku plaanivad.

    Ja üleüldse ei mahu mina kohe kuidagi ühe normaalse
    "humanitaarist kultuuritegelase" rolli. Matemaatika-füüsika
    eriklassi lõpetanu, eluaeg IT-i valdkonnas tööd teinud,
    karistatud nelja tütre isa tiitliga (pool karistusest on juba
    kantud. De jure.) ja vaba aeg kulub arvutiga mängimisele
    (vähemalt praegu).
                                                           Mai 2011    7


Hobiks on mul joodikute kainerisse lohistamine ja peretülide
lahendamine. Kuna meie riik on nii vaene, et ei suuda endale
täismõõdulist politseiteenust osta, siis tuleb paar korda kuus
endal munder selga ajada ja päev (või öö) otsa siniste
vilkurite all mööda linna ringi sõita.

Ja mõttemaailm ei pea üldse keeruline olema. Tegelik elu
suudab kordi veidram olla, kui ükskõik kui haiglane fantaasia
seda välja mõelda suudab.

Tegelikult ma ei taha oma tagasihoidlikku isikut üldse niiväga
afišeerida. Andsin selle teatepulga veidi aega tagasi oma
keskmisele tütrele - tema sobib sinna lavalaudadele (veel!) paremini
kui mina...


Laatsaruse needus

Vihmapiisad esiklaasil.
Millegipärast on mu mällu sööbinud just need vihmapiisad
auto esiklaasil. Vihma oli hakanud sadama ja ma sirutasin
sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu
maanteel oli mulle üdini tuttav, sest seda teed olin lugematu
arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukitevool ja ees suur
aeglane veomasin ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja
aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega
endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole
minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee,
mida mööda oli lausa lust sõita lubatud üheksakümnega ja ...
khm ... veel natuke. Mitte et ma eriti suur kihutaja oleks olnud,
aga püüdsin alati laveerida just selle lubatu ja pisut keelatu
piirimail. Tavaliselt püüdsid liikluspolitseinikud suuri sulisid ja
jätsid minusugused pisipatustajad tähelepanuta.

Kurvi sisse keerates vajutasin ma klaasipuhastajate kangile.
Esimene kraaps üle esiklaasi määris suvise tolmu vähese
veega laiali ning päike pani selle vastikult sirama. Tõmbasin
sama kangi veel paar korda enda poole, et esiklaas puhtaks
pesta.
8   Poogna Kratt


    Kui klaasipuhastajad teise tõmbe ajal silme-esise enam-
    vähem puhtaks said, nägin otse enda ees hiigelsuurt rekkat
    möödumas aeglasest veokist. Imelik, et teise veoauto pilt pole
    minu mälus pooltki nii ere, kui nende esimeste vihmapiiskade
    jäljed auto esiklaasil. Tegelikult oli rekkajuhi jahmunud lõust
    viimane, mida nägin. Siis mähkus kõik ümberringi punasesse
    hämusse ning enne mõistuse välja lülitamist jõudsin tunda
    välgulöögi sarnast valusähvatust, mis kerkis hetkega üle
    tajuläve.
    Tavaliselt sellised stseenid lõpetavad jutustuse. Minu puhul
    just sellega lugu algas…

    Sõitsin Tartu poole lubatud sajakümnega ja ... khm ... veel
    natuke. Rataste all vuras neljarealine tee ning märgid
    tuletasid mulle meelde, et pean kaherealisele üleminekuks
    võtma paremasse ritta ja kiirust alandama. Tee oli tühi ja
    aknaklaas t olmune.           Lõpukurv i v õt sin täi eliku
    automaatpiloodiga. Enne Pirita jõe silda peatasin auto
    teeservas ja jäin vastutulijaid põrnitsema. Umbes viie minuti
    pärast möödus minust jõurates ja ilmselgelt kiirust ületades
    suur rekka. Tema taga, sillajärgsel sirgel paistis teine
    veomasin, mis liikus stoilise rahuga Tallinna poole ning millest
    sõiduautod mööda süstisid.
    Ning siis hakkas vihma sadama.

    Toetasin pea roolile. Millegipärast hakkasid mu käed järsku
    värisema ja maos keeras. Möödunud veerandtunni kohta oli
    mul kaks täiesti vastukäivat mälestust. Olin absoluutselt
    veendunud, et tegelikult oleks pidanud ma surnud olema.
    Laupkokkupõrkest veoautoga maanteel ei ole ühelgi
    sõiduauto juhil mingit lootust eluga välja tulla. Ja samas olin
    ma sajaprotsendiliselt elus. Olin kuulnud, et kõik
    surmajärgsete kogemuste kirjeldused algasid valgustunneli ja
    kehast lahkumisega. Aga mina polnud näinud ühtegi tunnelit.
    Ja keha oli ka ilusasti alles.

    Tol päeval sõitsin ma Tartusse kõiki liikluseeskirju piinlikult
    jälgides ja iga kurvi ees kiirust maha võttes. Enamus
    liiklejatest tuhises minust mööda, kuid ma ei pööranud neile
    mingit tähelepanu. Alles Tartus olles hakkas vaikselt tekkima
    teadmine, et ma olen midagi kogenud seda tegelikult üle
                                                          Mai 2011    9


elamata.
Selle koha peal peaks ma jällegi oma loo lõpetama.
Normaalne inimene (kui ta soovib edaspidigi normaalne olla)
püüaks kõik toimunu unustada. Püüaks sisendada endale, et
seda pole olnud, et see oli tema tema aju haiglane trikk ja
üleüldse tuleks enne magamaminekut vähem Hollywoodi
saasta vahtida. Aga mina ei saanud juhtunut oma peast välja.
Mida rohkem ma neid vihmapiisku mõttes edasi-tagasi
veeretasin, seda suuremaks muutus mu tahtmine oma
järeldusi kontrollida, mis tähendas, et pidin sooritama
enesetapu.

Ma saan aru, et see kõlab jaburalt. Isegi hullumeelselt! Aga
ma ei näinud ühtegi teist võimalust saada teada, mis tol
päeval siiski tegelikult juhtus. Loomulikult ei olnud see lihtne
otsus. Hirm tundmatu igaviku ees võitles igavikulise
uudishimuga. Lugesin kord mehest, kes oli ennast uputanud
selleks, et teada saada, mismoodi surm välja näeb. Aga mina
tahtsin ennast tappa saamaks teada, miks ma elan?

Veel enne, kui olin teinud lõpliku otsuse, kaalusin erinevaid
elust lahkumise meetodeid. Veenide läbilõikamine tundus
olevat liiga pikatoimeline. Tahtsin võimalikult täpselt fikseerida
oma surmamomendi ning sellele järgnevad hetked. Samal
põhjusel loobusin ma enda ülespoomisest, rongi ette
viskumisest ja muudest „lihtsatest, kuid ebakindlatest“
enesetapu meetoditest.
Lõpuks leidsin, et ainuke minu kõikidele ratsionaalsetele ja
irratsionaalsetele kaalutlustele vastav ja muidu sobilik meetod
on lasta endale kuul pähe.

Relva muretsemiseks otsustasin taotleda ametliku relvaloa.
Loomulikult oleks olnud võimalik püüda kuskilt hankida mõni
illegaalne tukk või laenata relv kaitseliidus olevalt sõbralt, kuid
ma ei tahtnud, et katse ebaõnnestumisel oleks ebameeldivaid
tagajärgi kellelegi peale minu enda. Ja pealegi oli relvaloa
taotlemine piisavalt pikk protsess, mille jooksul võisin ma oma
otsusekindlust veelkord kontrollida.

Lõpuks oli mul luba taskus. Ja selle kõrval ametlikult
muretsetud püstol koos karbi padrunitega. Seega polnud mul
10   Poogna Kratt


     oma eksperimendi korraldamiseks enam ühtegi takistust.

     Oma korteris elasin üksinda. Keetsin omale kohvi ning
     asetasin relva kohvitassi kõrvale köögilauale. Siis tõin pliiatsi
     ja paberi. Millegipärast tundus vajalik klassikalise selgituskirja
     kirjutamine juhuks, kui minu eeldused osutuvad valedeks.
     Kuna mul midagi erilist kirjutada ei olnud, siis kritseldasin
     lihtsalt teate, et lahkun elust omal vabal tahtel ning palun
     mitte kedagi selles süüdistada. Seejärel istusin laua äärde,
     lonksasin aeglaselt kohvi ja piidlesin köögiseinal rippuvat
     vanaaegset kella.

     Tegelikult polnud mul erilist kohviisu. Kui päris aus olla, siis
     polnud mul üldse mingit isu. Adrenaliini tase püsis nii kõrgel,
     et kogu seede-elundkond tundus juba paljalt toidu peale
     mõtlemisest protestivat. Siiski limpsisin ma vapralt oma
     tassitäie lõpuni. Korra võtsin isegi relva pihku ja proovisin,
     kuidas külm raud vastu meelekohta tundub. Järgmised viis
     minutit arutasin omaette, kas püstoli toru tuleks suruda vastu
     pead või tuleks jätta paarisentimeetrine vahe püstoli ja pea
     vahele.

     Ja siis hakkas köögikell täistundi lööma – aeg lõi kaheksat.
     See oli mulle otsekui viimaseks argumendiks oma otsuses.
     Surusin relva uuesti meelekohale ja vajutasin päästikule.

     Kell oli kolmveerand kaheksa… Laual oli tass kohvi ja tühi
     paberileht. Pliiats vedeles püstoli kõrval ning mu sisikond
     alustas tantsu. Kogu maailma aeg oli mu surmahetkest
     ennast veerand tundi tagasi keeranud. Ja sellest hoolimata
     ma teadsin, et see veerandtund oli tegelikult olnud. Kusagil.
     Vähemalt minu jaoks.

     Ma ei püüdnudki seda fenomeni enda jaoks lahti selgitada.
     Ma ei oleks seda kindlasti suutnudki. Ajasin end värisevail
     jalul püsti ja viisin relva kappi. Seejärel panin pliiatsi ja paberi
     tagasi sinna, kust ma nad võtsin. Ja siis ahmisin kohvi kolme
     suure lonksuga endale sisse, kõrvetades ära nii keele kui
     kurgulae. Millegipärast tundus keele kõrvetamine tol hetkel nii
     naljakas, et otsekohe pisarateni naerma puhkesin ning
     kõõksusin veel tükk aega tagantjärele.
                                                        Mai 2011   11


Ja siis lõi kell kaheksa.

***

Tükk aega elasin edasi teadmisega, et ma ei pea eriti
muretsema õnnetusjuhtumite pärast. Muutusin järjest
uljamaks ning sõprade keskel omandasin tõelise eluvenna
kuulsuse. Aga see oli ka kõik. Mu alateadvus ei suutnud mu
enese teoreetilist surematust omaks võtta. Pealegi polnud
mul sellega midagi pihta hakata. Esialgu.

Järgmine etapp mu elus sai alguse umbes aasta hiljem,
kevadel. Olin just otsustanud kevadise suurpuhastuse tuhinas
aknad puhtaks pesta. Valasin pesukausi vett täis ning panin
valmis rullitäie paberit. Seejärel ronisin oma töölauale, et
kardinaid eest ära võtta. Töölaud oli üsna vana ja logisevate
jalgadega. Laisk nagu ma olin, ei viitsinud ma tööasju eest
ära tõsta, vaid nihutasin jalaga paberid ja läpaka lihtsalt
eemale, et oleks kuhu astuda. Laud jõnksatas juba
pealeronimisel ohtlikult, kuid ma säilitasin tasakaalu ja ajasin
end püsti. Kardinate mahavõtmiseks tuli upitada kardinapuu
üks ots toe pealt üles ning tõmmata kardinatripid üle otsa
maha. See oli üsna keeruline toiming, kuna kardinapuu ots oli
toe külge kinni kiilunud ja kardin ise jäänud laua ja aknalaua
vahele kinni. Nihutasin lauda, et kardinat lahti päästa, kui
lauast käis läbi vali kriiksatus. Esimesed jalad väändusid
tappidest lahti ning laud vajus heleda mürtsuga kokku.
Kaotasin tasakaalu ja lendasin põrandale, lüües poolel teel
lõua vastu aknalauda ära, nii et silme ees raksatas mustaks!
Kui pilt jälle selgeks läks, tuikas lõug valutada ning tundus
kuidagi vales asendis olevat. Aga hetke pärast unustasin ma
selle täielikult. Minu tööläpakas ulpis aknapesu kausis ning
ajas klaviatuuri vahelt peenikesi õhumullikesi välja…
Selles läpakas oli kogu Minu Elu!

Murphy seadus väidab, et turvakoopia tegemine tuleb meelde
siis, kui pole enam midagi kopeerida. Ma pole kunagi
arvanud, et Murphy seadused oleksid naljakad. Nagu pole
naljakad evolutsiooniteooria, Newtoni seadused ja
määramatuse printsiip. Nad lihtsalt toimivad. Sõltumata meie
tahtest.
12   Poogna Kratt


     Nüüd ei jää mul muud üle, kui ennast oksa tõmmata. Kõiki
     neid dokumente ja materjale ei suuda ma taastada ka kolme
     kuuga. Aga tähtajad on...

     Ajasin end tuikudes püsti ning jooksin kapi poole. Vahepeal
     oli esimese hetke šokk hakanud taanduma ning purunenud
     lõualuu andis ennast vaikselt tunda. Silmad olid pisut
     fookusest väljas ja nirisesid vett. Ümbrus tundus udune ning
     aju töötas kuidagi veidralt. Kiskusin kapi ukse lahti ja rahmisin
     kõik oma pesud ühe ropsuga põrandale. Seejärel haarasin
     püstoli, tõmbasin pöidlaga kuke vinna ja kihutasin omale kuuli
     pähe…

     Laud jõnksatas ohtlikult.
     Teadsin, et ma ei tohi teha ühtegi äkilist liigutust. Aegluubis
     asetasin ühe jala tagasi toolile ja toetasin teise jala põrandale.
     Sulgesin arvuti kaane, tõmbasin laadija juhtme seinast välja
     ning viisin mõlemad voodisse. Kindluse mõttes tõmbasin
     läpakale ka teki peale. Järgmiseks valasin aknapesuvee
     kraanikaussi, seejärel istusin toolile ja püüdsin käte
     värisemisest jagu saada. Emotsionaalne tasakaal oli nii
     segamini, et ma ei suutnud otsustada kas pursata naerma või
     hakata nutma. Mingi aeg oli selline tunne, et kohe hakkan
     tegema mõlemat korraga.

     Hiljem keetsin endale veel tassi kohvi. Ma olen tegelikult
     lootusetu kofeiinisõltlane ja teed ei joo. Kui tavaliselt
     soovitatakse närvide rahustamiseks juua tassike kuuma ja
     magust teed, siis mina asendan selle tavaliselt hoopis tassi
     kohviga. Kohvi lürpides hakkasin mõtisklema, kas ajaga
     manipuleerimist oleks võimalik ka millekski asjalikuks ära
     kasutada? Fantaasiavaene nagu ma olen, ei tulnud peale
     lotomängu mul ühtegi head ideed.

     Minu fenomeni juures oli nõrk koht selle lühiajalisus. Heal
     juhul võisin ma aega veerand tunni jagu tagasi keerata.
     Lotomängu tüssamiseks oli aga vaja pikemat ajavahemikku.
     Uurisin erinevaid võimalusi ning jäin lõpuks pidama Viking
     Loto juurde. Loosimine toimus kell kaheksa. Lotopiletit oli
     võimalik osta internetist ning internetimüük suleti kell seitse.
     Seega oli vaja minna ajas tagasi tund aega. Pluss veel
                                                           Mai 2011    13


veerand tundi, et jõuaks pileti korralikult ära täita ja kinni
maksta. Minu jaoks oli tegemist järjekordse eksperimendiga,
sest ma ei olnud kindel, kuidas mõjub kaks järjestikust
enesetappu. Igatahes oli see teooria väärt järgi proovimist.

Järgmisel kolmapäeval istusin arvuti taha ja logisin ennast
Eesti Loto kodulehele. Viis minutit enne seitset ostsin
prooviks paar pliks-plaks piletit veendumaks, et järelejäänud
ajast piisab viimase minuti pileti hankimiseks. Seejärel jäin
televiisori ees loosimist ootama. Püstoli olin juba varakult
enda kõrvale lauale asetanud.

Loosimine algas paar minutit enne kaheksat. Suur kollane
lotomasin sülgas välja numbritega värvilisi palle. Saatuse
irooniana olin ma tegelikult võitnud ühe ostetud piletiga 2+1
kombinatsiooniga 13 krooni. Kulutasin veel paar minutit
väljaloositud numbrite pähe õppimisele ja vajutasin seejärel
päästikule.
Kell oli kolmveerand. Haarasin püstoli ja tulistasin.
Kell oli pool. Püstol pihku ja tuld!
Kell oli veerand. Põmm!
Kell oli seitse. Igaks juhuks veel kord kuul pähe…

Mul oli aega umbes kaksteist minutit. Pea lõhkus valutada,
kuidagi oli see enesetappude seeria ennast mu mällu
talletanud ja nüüd otsustas mu mõistus mind karistada.
Vähemalt psühhosomaatilise peavaluga. Läbi valuhoogude
tuletasin meelde loosirattast väljaveerenud palle ja märkisin
lotopiletile ristikesi. Seejärel tegin pangaülekande ja vajutasin
„Tagasi kaupmehe juurde“. Pilet oli ostetud.

Telekas juba mängis ning ma läksin peavalurohtu otsima.
Viskasin korraga kaks ibumaksi suhu ja kulistasin kraanist
vett peale. Siis viskasin pikali, silm telekas. See tund aega
venis vähemalt poole päeva pikkuseks. Ma polnud viitsinud
relva ära panna ja see vedeles ikka veel laual arvuti kõrval.
Kolmveerand seitse ei suutnud ma enam rahulikult pikutada,
hüppasin püsti ja hakkasin edasi-tagasi sammuma…

Paar minutit enne kaheksat algas loosimine. Suur kollane
lotomasin sülitas välja värvilisi palle. Minuti pärast oli selge, et
14   Poogna Kratt


     ma olin võitnud - närused kakskümmend viis tuhat!!! Ühe
     numbri olin ikka valesti märkinud. Ja vahe kuue tabamuse
     ning viie tabamuse vahel oli kümme miljonit! Umbes.
     Esimesel hetkel tahtsin silmapilk protseduuri korrata. Aga
     kuna peavalu alles kestis, siis loobusin ma sellest mõttest ja
     otsustasin sellegi vähese, mis ma olin teeninud, vastu võtta.

     Järgmistel päevadel tundsin ennast kõikvõimsana. Kandsin
     püstolit pidevalt põuetaskus ning mängisin mõttega, kuidas
     ma võin näiteks keset tänavat tule avada ja kõik ümberringi
     maha nottida. Viimane kuul endale pähe ja kõike seda poleks
     nagu olnudki. Või röövida kauplust. Või sõita Vabaduse
     väljakul romurallit. Iha teha midagi keelatut ja üle mõistuse
     jaburat oli nii suur, et suutsin seda vaevu talitseda. Viis,
     kuidas mõttes mängisin, et ma võiks näiteks keset
     kaubanduskeskust massimõrva sooritada, purustas
     igasugused illusioonid inimese humaansest olemusest.
     Tegelikult on inimene ikka ühiskonna keeldude ja käskude ori
     ning oma loomuses irratsionaalne sadist.

     Võidetud kakskümmend viis tuhat kadus nii ruttu, et ma ei
     jõudnud isegi üüri ära maksta. Mul oli tunne, et rahal pole
     minu jaoks enam mingit väärtust. Võisin seda iga kell juurde
     saada. Ainult mahalaskmine enesetapu meetodina hakkas
     mulle järjest vähem meeldima. Arutasin seda teemat
     sõpradega veinipudeli taga (loomulikult akadeemilise
     probleemina) ning ajurünnaku tulemusena otsustasin hankida
     endale mürki. See pidi olema võimalikult tugev ja mõjuma
     kiiresti. Soovitavalt mõnekümne sekundiga. Ja kindlasti pidi ta
     olema valutu. Ma olen alati olnud skeptiline, kui mulle
     väidetakse, et see või teine mürk on valutu. Kui inimene
     sureb, siis ta ei saa enam öelda, kas mürk tappis teda valutult
     või mitte. Näoilme järgi surma meeldivuse üle otsustamine on
     liiga ebakindel meetod. Seega pidin ma enda nahal erinevaid
     mürke katsetama.
     Keemias pole ma kunagi kuigi tugev olnud. Seega üritasin
     vaikselt uurida siit ja sealt, et kas kusagil mustal turul liigub ka
     professionaalseid mürke. Lõpuks tundus, et mul on näkanud.

     Tundmatu, kellega internetis vestlesin, kinnitas, et tal on
     spetsiaalset vene luurajate jaoks toodetud mürki. Tapab vangi
                                                        Mai 2011    15


langenud spiooni kiiresti ja valutult. Ning ampulli on võimalik
peita kasvõi suuõõnde, kui vaja on. Leppisime kokku, et
kohtume Kristiine keskuse parkimismaja ülemisel korrusel.
Tööpäeviti enne lõunat on see praktiliselt inimtühi.

Saabusin kokkulepitud ajal ja sõitsin liftiga üles parkimismaja
neljandale korrusele. Tegelikult oli parkimismaja katusepealne
kõige ülemine korrus, aga see oli mingil põhjusel suletud. Aga
ka neljas korrus oli täiesti tühi. Ainult üks masin seisis parkla
tagumises servas teenindustrepikoja kõrval.

Sammusin rahulikult auto juurde. Olin kindel, et kui ükskõik
mis untsu läheb, siis on mul alati võimalik aega tagasi keerata
ja viga parandada. Autos istuv mees oli otsekui ameerika
märulifilmist - jämedad lihased, teksad ja T-särk ning
kohustuslikud mustad päikeseprillid, mis vastu peegeldasid.
„Mis see nüüd täpselt oligi, mida sa tahtsid?“ päris mees
mujale vaadates.
„Mürki. Kiiret ja valutut.“ Ma ei hakanud ju ometi täpsustama,
milleks mul seda vaja oli.
„Lao papp välja!“ ütles mees innukalt ja näitas mulle pöidla ja
nimetissõrme vahel tillukest ampulli. Selles oli värvitu vedelik,
mis helkis veidralt.

Tõmbasin taskust rahanutsaku – olin just palka saanud ja
krediitkaardi pealt maksimaalse võimaliku summa välja
võtnud. Selle mürgiampulli abil oleks tagasimaksmine
naljamäng olnud.
„Võib, ma proovin?“ küsisin ja sirutasin käe välja. Õlgu
kehitades suruti mulle ampull pihku. Toppisin selle suhu ja
vajutasin hambad kokku. Keel muutus tuimaks ning suhu
imbus imal vere maitse. Klaasikillud olid nähtavasti keelde ja
põselihasse lõiganud. Müüja vahtis mulle jahmunult otsa ja
haaras mul kätest kinni. Samal ajal tõmmati mu selja taga
autouks lahti ning veel kaks paar käsi klammerdusid minu
külge.

„Ettevaatust, tal on relv!“ hüüatas keegi ja tõmbas mu püstoli
jakitaskust välja. Mind tiriti autost välja ja väänati
betoonpõrandale pikali, käed selja taha. Külm metall tabas
valusalt mu rannet ning hetk hiljem olin juba rauduskäsi
16   Poogna Kratt


     kellegi raske põlve all kõhuli maas.
     „See hull tahtis enesetappu teha!“ teatas müüja ja võttis prillid
     eest. „Hoidke teda kinni, ma võtan tal killud suust ära.“
     Mind peteti! Ampullis ei olnudki mürk. Hakkasin põrandal
     visklema, kuid selle tulemusena istuti mulle veel jõhkramalt
     selga. Tugevad kämblad haarasid mul juustest ja lõuast kinni
     ning vedasid suu tseremoonitsemata lahti. Valemüüja oli
     endale õhukesed kummikindad kätte tõmmanud ja noppis
     nüüd pintsetiga ettevaatlikult mu suust klaasikilde. Välja
     võetud killud pandi märgistatud minigrip-kotti. See stseen oli
     telekast nii tuttav, et arusaamine lõi mulle nagu tinase
     kindaga otse makku. Sala- või mis iganes politsei oli minu
     mürgiostupüüde vahele võtnud. Kui mu suu lahti lasti, lasin
     end lõdvaks, täiesti lõdvaks, kaasa arvatud põielihased.
     Kiiresti laienev märg plekk mu pükstel ning betoonil sundis
     mu seljas elava politseiniku püsti kargama ning seejärel rebiti
     ka mind maast üles. Teesklesin, et mu jalad ei kanna mind
     hästi ja toetasin autokapotile. Öökima.
     Kui tundsin, et mind kinni hoidev haare oli piisavalt
     lõdvenenud, sirutasin ning tõmbasin järsu raksuga ennast
     vabaks. Järgmisel hetkel sööstsin paari sammuga parkla
     servani ning sukeldusin, pea ees, üle rinnatise. Tundsin,
     kuidas kellegi käsi püüdis veel mu püksisäärtest kinni
     haarata, kuid see ei õnnestunud. Kukkusin pea ees alla ning
     kuiv raks kaelas andis märku, et plaan oli õnnestunud.

     „Ettevaatust, tal on relv!“ hüüti selja tagant ja mu püstol
     tõmmati taskust välja. Põrgu võtaks, ma olin hiljaks jäänud.
     Kõhuli maas ei hakanud ma aega kulutama visklemise peale.
     Lasin end uuesti lõdvaks ja pissisin püksi…
     „Pagana hull,“ hüüatas müüja, „tõmmake ta püsti ning hoidke
     ta suu lahti, ma võtan tal killud suust ära.“

     Mind tõmmati püsti ja hoiti endiselt kõvasti kinni. Minu ees
     seisev mees tõmbas kummikindaid kätte ning valmistus
     pintsetiga klaasikilde kokku korjama. Teadsin, et kui ta
     lõpetab, siis on juba hilja. Minu jaoks. Hakkasin öökima ning
     haare minu selja taga lõdvenes nii palju, et ma saaksin
     allapoole kummardada. Kartuses, et ma ei jõua endale
     piisavalt varuaega jätta, rapsasin end lahti ja sööstsin
     rinnatise poole. Erinevalt eelmisest korrast jõudis mu
                                                       Mai 2011   17


kinnihoidja seekord kiiremini jaole. Kummardusin... Õnneks oli
mul juba väike hoog sees, millest piisas, et ennast inertsiga
üle rinnatise veeretada. Kuulsin, kuidas mu kinnihoidja midagi
karjus ja kellelegi korraldusi jagas. Rippusin selja taha
väänatud käsipidi õhus ja väänlesin nagu hull. Siis hakkasin
jalgadega pimesi üles rinnatise poole taguma. Suutsin
toetada vasaku jala korralikult seina vastu ja lükata. Hetke
pärast tundsin kaaluta olekut. Olin lahti pääsenud!

Kui silmad avasin, lebasin valgete linade vahel. Kusagilt
valutas. Ma ei suutnud seda täpsustada, sest ma ei
orienteerunud veel ei omas kehas ega valus. Püüdsin end
keerata, kuid käed kõlksatasid vastu voodiserva. Olin
mõlemalt poolt käeraudadega voodiserva külge aheldatud.
Teine kukkumine ei tapnud mind. Kuigi sel hetkel oleksin
eelistanud surra.

Veetsin mitu nädalat kiirabihaiglas, kuni ühel päeval mind
ratastoolil teise osakonda üle viidi. Psühhiaatriasse. Politsei
oli leidnud, et minu juhtum on nii ilmne, et mind pole vaja
kuhugi kohtu ette tirida. Rängad meeleoluhäired koos
enesetapukalduvustega. Uues osakonnas jälgiti pidevalt, et
mu käeulatuses poleks midagi, millega saaksin oma elupäevi
lühendada. Mingil hetkel ajas see mind tõeliselt hulluks. Selle
asemel, et lasta inimkonna genofondil puhastuda, kulutatakse
meeletu hulk aega ja raha igasuguste väärakate
sunniviisiliselt elushoidmisele. Otsekui karistuseks tehtud
pattude eest.

Asjale pani krooni pähe diagnoos, mille sain paari aasta
pärast. Alguses ei pidanud arstid minu peavalusid oluliseks
ning arvasid, et tegemist on meeleseisundist tingitud
migreenihoogudega. Mulle söödeti erineva kangusega
valuvaigisteid sisse ja lohutati seejuures kenasti. Hullumajas
töötavad arstid on üldse väga meeldivad inimesed ja
kohtlevad sind alati viisakalt. See kuulub raviprotseduuri
hulka. Aga kui ma hakkasin perioodiliselt minestama, tuli
lõpuks kellelgi ikka pähe mu peavalusid pisut täpsemalt
uurida.

Selgus, et mul on ajukasvaja.
18   Poogna Kratt


     Operatsiooni jaoks oli hilja. Mulle kirjutati välja tugevaid ja
     ülitugevaid valuvaigisteid ning lohutati, et paar kuud pean ma
     veel kindlasti vastu. Tegelikult oli mul tolleks hetkeks juba
     ükspuha. Leppisin õega kokku, et kui minek on käes, siis teeb
     ta mulle korraliku morfiinisüsti. Et mu elu viimased viisteist
     minutit oleks lihtsalt õnnis uim ilma valudeta. Sest ma ei tea,
     kaua nad kestavad...

     Mungad
     Keset Raekoja platsi olevale kiviringile põlvitasid neli munka.
     Keegi polnud märganud nende tulekut, nad olid ilmunud
     tagasihoidlikult oma kohale ja palvetasid nüüd vaikides.
     Seljas olid neil karedast riidest rüüd, mis olid samast
     materjalist vööga kokku tõmmatud. Paljaste jalgade otsas
     puutallaga sandaalid ja rüü juurde kuuluv peakott sügavale
     näole tõmmatud. Laiade varrukate sees olevad käed olid
     kokku pandud ning varrukaservade vahelt paistvad sõrmed
     liigutasid vaikselt palvehelmeid peost läbi.
     Rahvas vaatas neid uudistades. Turistid klõpsisid hoogsalt
     pilte teha ning juhuslikult möödajalutanud ajakirjanik
     kritseldas midagi oma märkmikku. Suvisel hapukurgihooajal
     läks igasugune häppening väga hästi kaubaks.
     Mungad põlvitasid, näod kiviringi keskme poole. Ajakirjanikul
     polnud kompassi, et kontrollida, kas põlvitamise asend oli
     kuidagi ilmakaartega seotud. Ta proovis ühe palvetajaga
     kontakti luua, kuid munk ei teinud ajakirjanikust välja. Selle
     asemel sirutus ajakirjaniku selja tagant välja lai käsi, mis
     takistas kirjatsural munka puutumast. Heitnud pilgu üle õla,
     kohtus ajakirjaniku pilk laia naeratusega, mis oli umbes
     peajagu kõrgemal, kui oleks esimese hooga oodanud. Pikk,
     turske ning mustast kalevist vammust kandev mees vangutas
     naeratades pead ja andis ajakirjanikule märku kaugemale
     minna. Küsimustele ta ei vastanud.
     Pealelõunal tormas Raekoja platsilt läbi TV võttegrupp, kes
     tegi mõned kaadrid õhtuse uudistesaate jaoks. Ka nendel ei
     õnnestunud palvetajatega ega neid valvava mehega jutule
     saada. Õrnalt, kuid kindlalt suunas vardja telemehed pisut
     kaugemale. Seega ei jäänud kaameramehel muud üle, kui
     võtta paar panoraamkaadrit ning suumida seejärel objektiiv
     vaheldumisi munkade peakottidele ja seejärel vardja vööl
                                                        Mai 2011   19


Õhtuks jäi raekoja plats tühjemaks ning needki vähesed, kes
palvetajaid vaatasid, olid rohkem või vähem auru all. Üks eriti
kuraasikas mehepoeg oli püüdnud munkadel peakotte maha
tõmmata. Enne, kui ta jõudis oma mõtetest tegudeni, astus
vardja paari pika sammuga ligi ja tegi oma telliskivi
meenutava rusikaga väga ühemõttelise žesti. Vardjast õhkus
nii tugevat enesekindlust, et hetke pärast oli munkade ümbrus
tühi. Vähemalt mõneks ajaks.
Ja siis hakkas raekoja kell keskööd lööma. Munkade sõrmed
peatusid. Vardja astus ringi keskele ning tõmbas oma
hiiglasliku mõõga tupest. See oli välja tõmmatuna veelgi
suurem ja läikis kuupaistel ebamaiselt. Palvetajad tõstsid
pead ning nende pilgud kinnitusid mõõgatera külge.
Palvehelmed libisesid sillutisekividele. Viimasele kellalöögile
eelneval pausihetkel vihistas vardja mõõga spiraalina alla
ning tegi sellega enda ümber täistiiru. Tasase mütsatusega
kukkusid munkade pead platsile ja veeresid kapuutside seest
välja. Hetk hiljem vajusid külili ka peata kehad. Vardja tõstis
mõõga veel kord üles ja lasi teral kuukiirtes kümmelda. Terale
polnud jäänud ühtegi kriimu ega piiskagi verd. Siis pani
timukas mõõga tuppe ja astus pika sammuga minema.
Jahmunud öised möödakäijad jäid põrnitsema nelja peata
keha ning vaikselt laienevat vereloiku. Siis hakkas keegi hästi
heleda häälega kriiskama.
Politsei jaoks oli tegemist täiesti pimeda juhtumiga. Mitte
keegi ei suutnud tuvastada hukkunud munkade isikuid. Nende
kuued olid tootja märkideta. Palvehelmed koosnesid lihtsatest
takunööri otsa aetud auguga kivikestest. Sandaalid olid tehtud
puust ning jala külge kinnitusid nad jämeda tavalise nööriga.
Aluspesu meestel ei olnud, kuub oli tõmmatud paljale ihule.
Lõpuks ei jäänud uurijal muud üle, kui saata surnukuuri neli
tundmatut laipa.
Ka mõõgaga mehe otsingud ei andnud tulemusi. TV
võttegrupp oli rohkem keskendunud mehe mõõga kui näo
filmimisele. Vardja riided ning muud videolindile jäänud
pisidetailid ei andnud ühtegi juhtlõnga mehe isiku lahti
mõistatamiseks. Pealtnägijate tunnistused mehe lahkumise
kohta olid vastukäivad. Kõik väitsid, et mees oli jalutanud
rahulikult raekoja platsilt minema. Kuid mitte keegi ei osanud
täpselt öelda, millist tänavat mööda ta lahkus ja peale platsil
viibijate ei olnud keegi tol ööl vanalinnas veidras riietuses ja
20   Poogna Kratt


     hiigelsuure mõõgaga meest näinud.
     Kui kõik mõeldavad arutluskäigud oli paar korda läbi käidud,
     pani uurija munkade pilte ja hulka tunnistajate ütlusi sisaldava
     kausta lauanurgale tegemata tööde kuhja. Järgmise nädala
     jooksul jäi kaust oma kohale, vajudes ainult kuhjas allapoole.
     Ta oli juba jõudnud alt neljandale positsioonile, kui politseisse
     helistas äreva häälega noormees ja teatas, et raekoja platsil
     palvetavad neli munka.
     Kui politsei kohale jõudis, ümbritses munkasid paks
     rahvasumm. Rahva ja palvetajate vahel oli umbes kahe
     sammu laiune sõõr, milles jalutas rahulikult mõõgaga vardja.
     Raekoja trepil istus palja ülakehaga lihaseline noormees ja
     hoidis käega näost kinni. Ta kulm oli laialt lõhki ning mööda
     nägu ja käsivart voolas ohtralt tumedat verd. Pealtnägijate
     jutu järgi oli noormees hoiatusest hoolimata püüdnud
     palvetajate ringi trügida. Vardja polnud teist korda hoiatanud.
     Selle asemel oli ta jõulise paremsirgega sissetungija selili
     sirutanud. Noormees oli langenud oma meetrit kaks
     kaugemale kohast, kus ta hoobi saamise hetkel oli seisnud.
     Politseinikud piirasid vardja ja mungad sisse ning käskisid
     rahvahulgal laiali minna. Loomulikult ei soovinud keegi ülimalt
     põnevast märulist ilma jääda ning suurte jõupingutustega
     suutis politsei sõõri ainult paari meetri võrra laiendada.
     Loomulikult olid kohal kõik telejaamad kogu oma tehnikaga, et
     siinsamas lahti rulluvat põnevat kriminaallugu oma vaatajate
     tarbeks talletada. Ühel režissööril oli käsutada isegi tõstuk,
     mille korvist operaator oma kaameraga politseinike tööd
     jäädvustas. Teades, et iga nende liigutus jääb mitme kaamera
     objektiivi ette, püüdsid politseinikud võimalikult efektset
     korrektsust üles näidata.
     Kui rahvamass oli nii kaugel, kui nende väheste jõududega oli
     võimalik ajada, pöördus uurija mõõgaga mehe poole ja andis
     talle käsu relv maha panna ning palvetajate vahelt välja
     astuda.
     Vardja naeratas, kuid ei liigutanud sõrmegi.
     Politseinikud võtsid vardja kolmest eri suunast kirbule ja uurija
     kordas oma käsku. Saamata ikka mingisugust vastust andis
     uurija politseinikele märku mees raudu panna.
     Kui politseinikud, püstolid ette sirutatud, ettevaatlikult vardjale
     lähenema hakkasid, vibutas mees ikka veel laialt naeratades
     lähimale politseinikule sõrme. Hoiatavalt. Kui politseinikud olid
                                                        Mai 2011   21


jõudnud sammu kaugusele munkadest, tegi vardja kiire
sammu ning virutas lähimale korrakaitsjale jalaga. Kordniku
relv lendas kõrge kaarega rahva sekka ning korralikult lõua
alla tabanud saapanina paiskas mehe oimetuna selili.
Praktiliselt üheaegselt kõlas kaks lasku. Karl Friedrichi
restoranil purunes ülemine aken. Tõstukikorvis ahnelt filminud
teleoperaator pillas karjatades oma kalli kaamera
platsikividele ja haaras kinni märjaks muutunud varrukast.
Nähes omaenda verd kaamerajäänustele tilkumas operaator
minestas.
„Mitte tulistada!“ röögatas uurija ning püüdis kiiresti olukorda
uuesti kontrolli alla saada.
Vardja oli astunud uuesti ringi sisse ning jälgis lahke
naeratusega ringi ümber sibavaid politseinikke. Politseinikud
olid jätnud rahvahulga omapead ning piirasid nüüd kõigi
jõududega vardjat ja munkasid. Relvad olid välja tõmmatud,
kuid püstolitorud sihtisid igas juhuks taeva poole. Kuigi kaks
õnnetut tulistajat vandusid jumalakeeli, et olid tabanud meest
rindu ja selga, ei tahetud ümbritsevaid rohkem juhuslike
kuulidega ohtu seada.
Mõne minuti pärast kihutasid platsile veel üks kiirabiauto ja
hulgaliselt politseimasinaid. Pool tundi hiljem saabus
eraldusmärkideta mikrobussis K-komando. Raekoja plats tehti
rahvast tühjaks ning hoolimata ägedatest protestidest kupatati
ka telemeeskonnad minema. Telepilt siiski tootmata ei
jäänud, sest kaameramehed hõivasid ümberkaudsete majade
aknad ning kusagilt ilmus välja ka kopter, mis tiirutas ümber
Vana-Toomase ning millest küünitas välja vähemalt kaks
kaamerat.
Ultimaatum vardjale - mõõk maha panna ja alistuda - andis
tulemuseks tavapärase lahke naeratuse. Omavahel pisut aru
pidanud, otsustas K-komando jõudu kasutada. Kuna korra oli
tulirelva kasutamine juba ebasoovitava tulemuse kaasa
toonud, siis seekord võeti appi tavalised kumminuiad. Kaks
komandolast hakkas vardjale teine teisest küljest lähenema.
Vardja ees seisev kolmas eriüksuslane hoidis igaks juhuks
lühikest automaati laskevalmis.
Vardja vangutas pead nagu noomiks üleannetuid jõmpsikaid,
kes ei jäta tema kiusamist. Seejärel heitis ta pilgu endast
paremal oleva komandolase poole ja oli kahe sammuga mehe
ees.
22   Poogna Kratt


     Üldiselt ei pääse eriüksusesse ilma hea füüsise ja
     reaktsioonikiiruseta. Kasuks tuleb ka mõne võitluskunsti
     oskus, mida treenitakse hiljem pidevalt edasi. Komandolase
     liigutused olid sujuvad ning välkkiired. Sama sujuvad ja kiired
     olid ka vardja liigutused. Kumminuia hoop blokeeriti poolel
     teel vasaku käsivarrega. Parema rusikaga sirutati
     komandolane siruli. Korrakaitsja oli jõudnud küll löögi
     blokeerida, kuid samahästi oleks ta võinud blokeerida
     kahurimürsku.
     Teine eriüksuslane hüppas vardja poole, kuid sattus viimase
     löögist tagasivihiseva küünarnuki otsa. Ka teised
     komandolased sööstsid omadele appi ning hetke jooksul oli
     õhk paks hoopidest ja blokeeringutest. Siis olid
     komandolased pikali. Vardja seisis nende kohal ja tema näost
     oli näha kurbusega segatud pahameel, et teda ümbritsev
     seltskond ei taha kuidagi õppust võtta.
     Vardja selja tagant kostis üllatushüüe. Üks politseinikest oli
     üritanud ära kasutada vardja madistamist K-komandoga ning
     püüdnud lähimat palvetavat munka eemale lohistada. Selle
     asemel kahmasid tema käed paljast õhku ning libisesid
     mungakuuest läbi ilma vähimatki vastupanu kohtamata.
     Vardja pöördus ümber ning kargas ähvardava näoga jaole,
     kuid politseinik taganes kiiresti neljakäpakil kaaslasteni.
     Vardja jäi keset ringi seisma ning ähvardas veelkord
     ümbritsevaid korrakaitsjaid sõrmega. Seekord päris kurjalt.
     Järgmisena otsustas politsei olukorra külmutada. Ümber
     palvetajate umbes kolme sammu kaugusele püstitati kõrge
     barjäär. Barjääri taga platvormil seadis ennast sisse
     politseiüksus, kes jälgis tähelepanelikult kummalist
     seltskonda. Pärast pikki arutelusid ja telefonikõnesid lubati
     telemehed uuesti platsile tagasi. Isegi koos tõstukiga. Uudis
     üleloomulikust palvetunnist oli nagunii juba üle maailma laiali
     levinud.
     Olukord püsis muutumatuna kuni keskööni. Vardjat hoiatati
     mitu korda, kuid too ei teinud eemalseisjaid märkamagi.
     Küünilisemad pealtvaatajad sõlmisid juba kihlvedusid, kas
     vardja julgeb kaamerate ees ja politsei piiramisrõngas oma
     eelmise nädala tegu korrata või mitte.
     Kui kell hakkas täistundi lööma, tõmbas vardja mõõga ja
     tõstis selle kuuvalguse kätte.
     Barjääri taga platvormil seisvad politseinikud tõstsid relvad
                                                      Mai 2011   23


ning pöörasid need mehe poole. Kohalik pealik nõudis veel
kord mõõga mahapanekut. Kui sellele reaktsiooni ei
järgnenud, siis avati tuli.
Vingudes lendasid kuulid platsile ja põrkasid tänavakividelt
rikošetiga tagasi. Veel kaks politseinikku said haavata, üks
neist raskelt. Täiesti puutumatu vardja sihistas mõõgaga läbi
õhu ja neli pead kopsasid vastu sillutist. Vardja näitas veel
kord oma mõõka kuule ja pistis selle siis tuppe. Ümbritsevast
välja tegemata astus vardja platsi keskel asuvast kiviringist
välja, jalutas rahulikult barjäärini, läbis selle ning marssis
puutumatult edasi platsi serva poole. Mida kaugemale ta läks,
seda hägusemaks muutusid tema piirjooned ja lõpuks haihtus
ta veel enne, kui oli platsi servas seisvate majadeni jõudnud.
Terve maailm vahtis ammulisui ennenägematut etendust.
Järgmine nädal oli täis ülipõhjalikku uurimistööd. Suured
lennukid tõid Tallinna lennujaama karjade kaupa teadlasi,
uurijaid, ajakirjanikke ja muidu uudishimulikke. Barjääriga
piiratud alale (mida oli vahepeal tugevalt laiendatud) lubati
ainult väheseid spetsialiste. Enamus pidi rahulduma suurte
ekraanidega, kuhu kuvati barjääri sees toimuvat tegevust
jäädvustavate kaamerate pilt. Terve vanalinn oli puupüsti täis
erinevat keelt kõnelevaid huvilisi, kellele kohalikud püüdsid
pähe määrida temaatilisi suveniire. Kõige paremini läksid
kaubaks kodukootud mungakuued ja mõõgamulaažid.
Seitsmendal päeval astus barjäärist läbi vardja, neli munka
kuulekalt kannul. Käeviipe peale kadusid ikka veel platsil
toimetavad teadlased ohutusse kaugusesse. Mungad astusid
kiviringi juurde, põlvitasid ja alustasid palvetamist. Vardja
jalutas rahulikult ümber nende ning ei teinud surisevatest
kaameratest ja barjääri tagant paistvatest peanuppudest
absoluutselt välja.
Keskööl tõusis mõõk ja platsile jäi vedelema neli pead ja neli
keha.
Sarnane stsenaarium kestis kuid. Erinevad mungad ilmusid
eikusagilt, palvetasid terve päeva ja lasid siis endal pead
maha raiuda. Kehad jäid platsile vedelema ning linnavalitsus
pidi tegema oma eelarvesse täienduse laokile jäetud laipade
koristamiseks ja tuhastamiseks. Surnukehasid uuriti
põhjalikult, kuid nende päritolu ei suudetud selgeks teha.
Erinevas vanuses mehed polnud pärit ühestki tuntud
ususektist ega kloostrist. Samuti polnud võimalik vardjat
24   Poogna Kratt


     kuidagi takistada. Kuulid läbisid ta keha samamoodi, nagu
     vardja ignoreeris sündmuskoha kaitseks püstitatud barjääri.
     Samas võis vardja oma rusika või saapaninaga anda liiga
     uudishimulikule ligitikkujale sellise hoobi, et too silmapilk
     ööbikutesse põrutas. Talle ei meeldinud, kui palvetavaid
     munkasid katsuda püüti.
     Ühel hilissuvisel ööl jälgis tilluke seltskond spetsialiste
     järjekordset hukkamist. Kõik kohalolijad olid üksikasjadeni läbi
     arutanud teooriad, miks toimub nimetatud sündmus
     korrapäraselt igal laupäeval, mis võiks olla selle rituaali mõte
     ning kuidas paganama kombel selline asi üldse toimuda saab.
     Viimane arutelu teema oli seotud küsimusega, miks tõstab
     vardja oma mõõga enne raiumist kuu poole.
     „Kuu on väga müstiline taevakeha. Tema poole on
     kummardanud õnnistuse saamiseks paljud rahvad ja
     usundid.“
     „Aga see ei seleta, miks rituaal on täpselt ühesugune
     nädalast nädalasse. Ka kuuloomisele eelneval päeval, kui
     kuud üldse taevas ei ole.“
     „Aga kas see pole kuidagi seotud sellega, kuidas mungad,
     kes on kuni surmani ebareaalsed, muutuvad peale surma
     täiesti reaalseteks laipadeks. See hetk, millal mõõk on taeva
     poole, peavad mungad mingil moel materialiseeruma.“
     „Aparaadid seda ei näita.“
     „Aparaadid ei näita üldse mitte midagi. Aparaatide jaoks on
     kõik osalised ühtmoodi reaalsed. Isegi siis, kui nad ülbelt läbi
     barjääri marsivad. Aga püüa mõnda munka katsuda, - paljas
     õhk.“
     Munkasid oli katsutud täpselt kaks korda. Ka teisel korral oli
     viiest korraga ligihüpanud mehest ainult üks suutnud enne
     oimetuks löömist korra käega läbi munga tõmmata.
     „Aga sel hetkel, kui vardja oma mõõga tõstab, peaks saama
     neid korra kiiresti katsuda. Ta peaks selle takistamiseks oma
     rituaali katkestama.“
     „Või sulle mõõgaga äsama.“
     „Ta pole kordagi veel kõrvalseisjat mõõgaga löönud. Meie
     oleme tema jaoks paljas õhk. Ta lihtsalt soovib, et me ei
     segaks teda.“
     Raekoja kell hakkas lööma ja vaidlus soikus. Vardja tõmbas
     aeglaselt mõõga ja tõstis selle taeva poole. Hüpnotiseeritult
     mõõgalt peegelduvaid kuukiiri jälgivad vaidlejad ei märganud,
                                                     Mai 2011   25


kuidas nende kaaslane libistas ennast mööda barjääri alla
ning sööstis munkade juurde. Põlvitanud lähima munga
kõrvale pani ta käe selle õlale.
Mõõk tegi oma välkkiire ringi ja pead veeresid platsile.
Viiekesi.

***

Kuum päike paistis lagipähe. Vardja pani oma mõõga tuppe
ning astus ringist välja. Kiviring oli ümbritsetud laiadest
kiviplaatidest laotud kireva mosaiigiga. Mosaiigi vahedes
kasvasid rohututid ning kaugemal olid põõsajuured kiviplaadid
juba purustanud ning paigast nihutanud.
Neli munka, kahvatute, kuid õnnelike nägudega, järgnesid
vardjale. Teadlane heitis veel ühe pilgu enda ümber, kuid
kuna midagi paremat pähe ei tulnud, siis kõmpis ta minejatele
järele.
Jõudnud eemal kasvavate põõsasteni jäi vardja seisma.
Mungad möödusid temast peatumata, kuid siiski viisakalt ja
sügavalt kummardades. Seejärel jätkasid nad oma teekonda
kõrgel taevas särava päikese poole, tõustes iga sammuga
maapinnast pisut kõrgemale. Mõne aja pärast kadusid nad
taevasina ja päikesevalguse sisse.
„Noh ja mis me nüüd sinuga peale hakkame?“ küsis vardja.
„Ma ei tea,“ vastas teadlane. „Mis minuga üldse juhtus?“
„Ma vabastasin sinu hinge kehast. Nüüd võiksid sa minna
kuhu iganes soovid.“
„Aga ma ei tea, kuhu ma peaksin minema. Kuhu need
mungad läksid?“
„Nemad läksid taevasse. Otseteed. Kas sina ei taha taevasse
minna?“
„Taevasse? Mis seal taevas on, ma pole seal kunagi käinud.“
Vardja purskas mürinal naerma. „Einoh, seda tasuks lausa
TALLE rääkida. Taevas on paradiis. Või vähemalt niimoodi
need õnnetud siin arvavad. Kui sa terve oma elu alandlikult
TEDA teenid, siis pääsed peale surma paradiisi. Loomulikult
pärast pikka sabasseismist ning alandavat ülekuulamist
paradiisi väravate taga. Aga mõned kavalpead avastasid, et
õigel ajahetkel kahe dimensiooni lõikumispunktis surres, on
võimalik otse taevasse minna. Tagauksest ning kohe TEMA
aujärje kõrvale. Loomulikult pahandab see ausaid järjekorras
26   Poogna Kratt


     seisjaid, kuid siiamaani pole nad selle tagaukse sulgemiseks
     midagi välja mõelnud. Neil endil ka vaja aeg-ajalt siitkaudu
     maa peal käia.“
     „Veider küll, siiamaani ma arvasin, et Jumalat ja paradiisi ei
     ole olemas.“
     Vardja naeris veelkord nii, et silmad märjad. „Ega sa siis
     kuradisse ja põrgusse ka ei usu?“ luksus ta.
     „Ega vist,“ arvas teadur.
     „Nojah, nii viletsaks on siis minu renomee teie maailmas
     läinud. Siin peljatakse mind nagu tuld. Või siis
     kummardatakse alandlikult maani. Aga sinusugust.. lihtsat ja
     lõbusat selli, pole ammu näinud. Ma hakkasin puhtalt
     igavusest neid lootusetuid patukotte sealt väravast, kust nad
     iialgi muidu poleks sisse saanud, mööda sokutama.
     Ja millesse sina siis usud, kui küsida tohib?“ päris põrguvürst
     ja vaatas lõbusa pilguga ende ees seisvale hingele otsa.
     „Mina uskusin energia jäävuse seadusesse, valguse kiiruse
     lõplikkusse ja kvantmehhaanikasse. Aga sinu etendused
     panid mind ka selles kahtlema. Ma arvan, et ainus asi,
     millesse ma praegu tõeliselt usun, on see, et ma vajan
     korralikku kannu õlut, et kõike seda läbi seedida.“
     „Suurepärane,“ möirgas vanatühi, „mina usun ka õllesse. Ja
     esimest korda kohtan meest, kes eelistab paradiisi minekule
     korralikku kannu õlut!“
     Ta põrutas oma uuele sõbrale peopesaga vastu õlgu. Kuigi
     kõik ümbritsev tundus vardja kõrval seisva hinge jaoks
     ebamateriaalne, siis hoop turjale oli järsku äärmiselt
     kosutavalt reaalne.
     „Väga hea, mul polegi ammu olnud kedagi, kellega koos õlut
     libistada. Kas joome heledat või tumedat? Ja kas piprased
     röövliribid on piisavalt hea sakuska?“
     Mehed pöördusid munkade poolt pruugitud teelt kõrvale ja
     marssisid vilistades silmapiiril seisva osmiku poole, millel
     rippus luitunud silt vahutava õllekapaga. Teadlase esimesed
     sammud olid kõhklevad, kuid mida selgemini hakkas kõrtsisilt
     paistma, seda lõbusamaks ta muutus. Ja Vardja spetsiaalselt
     selle jaoks disainitud pilust püksitagumikus puges välja
     karvase tutiga sabajupp ning hakkas lõbusa vileloo rütmis
     liputama.
                                                     Mai 2011   27


Valik Bixi luuletusi

Volbriöö

Petiga piima nüüd sadada laske
Kummuli keerake katus ja kuu
Kätele kulinaid, kaelale vaske
Reipaks ja rahutuks läinud on luud

Pidu on pööraseks pööratud püsti
Pahad on pihta pand potid ja prae
Lehtsabad lennukalt lasevad lusti
Kelmikalt kekutab kaarnatest krae

Konnade kullestest pruulitud mõdu
Punatäpp seentega mekib nii hea
Keele peal krõmpsub ja kõditab kõdu
Tiirutab taevas ja pööritab pea

Heidame enestelt häbitud hilbud
Voolaku välja kõik vered ja veed
Patused punapead pilaval pilgul
Naerdes ja narrides näitavad teed

Verise valguse vaevune värel
Lõkkesse jäänud veel vähesed söed
Homme ei tulla saa tänase järel


Võõras

Tere, võõras, kuidas läheb     Lähed, võõras, hallis massis
   kuidas kulgeb elutee           omadega otseteed
Tere, võõras, oota vähe        rasket kilpi turjal tassid
   käia koos on seltsim teed      silmasidet otsa ees

Oota, Võõras, miks sa pelgad Kahju, võõras, sinu elust
   minu kombeid, minu keelt     kalgi kivikesta sees
pöörad mulle oma selga       Arusaamatu on pelu
   näitad salamahti keelt       meie erisuste ees
28   Poogna Kratt


     Lukkus uksed                     Kas minuga hüpata julged
                                      Pea ees keset kukkuvat vett
     lukus hinge ukse taga,
     vaiksed sammud astuvad           Nii keeristest keerleme läbi
     keegi seisab vait ja vaga,       öövaikuses vaikime koos
     pihud ukse vastu seab            Nii võimas on veevoolu vägi
                                      ja ilus on vees võrsund roos
     keegi seisab, keegi ootab
     ootab, et ma lahti teen          Koos kulgeme ühises sängis
     keegi, kes nii ihkab loota       koos kunagi kohtame merd
     tema jaoks mul mahti veel        kus lõppevad rõõmud ja ängid
                                      ja vaikne on lainete murd
     olid ajad, seisid uksel
     laialt lahti avatud              Bittviisil
     südamete taktis tukseid
     ühiselt sai jagatud                  pisike bitt pani baidi seest
                                      plehku
     tuppa tahtsin sind, kuid lahti   pisike küll, kuid kui tähtis!
     minust järsku tõmbasid           teised kõik olgu ja tahes mis
     jooksid öhe, uks jäi lahti       tehku
     lävel lehed langesid             tema sai tehtud mis tahtis

     sellest ajast uksel lukud        bait inverteerus ja stringi eest
     täis kõik praod ja tühikud       lahkus
     kurdilt-tummalt koikul tukun     stringist jäi sabaots välja
     lävelt lehed pühitud             saba, mis enne veel puhvrisse
                                      mahtus
     Eluvetele                        pointeri pea pügas paljaks

     On elu kui veerohke jõgi         Hullunud pointer jäi vahtima
     kus sünnist me surmani teel      õhku
     On kärestik koolmega segi        andmeisse aukusid tagus
     ja vahused vahel ta veed         kirjutas kettale kuhjaga põhku
                                      lõpuks veel nulliga jagus
     Kas kaasa sind kutsuda tohin
     Et lennelda lainete peal      lõpuks kui prose mu arvutis
     Sest kaugete koskede kohin    jahtus
     nii kutsuvalt kõlab me peas   luuleloom löödi mul laiaks
                                   massin mu laual nüüd eraldi
     Kui silmad koos minuga sulged nähtus
     ja kõvasti hoiad mu kätt      värsse vaid isepäi käiab
                                                        Mai 2011   29


Uljalt ja ulakalt (*)                         Kirg
                                     naine
tule tidrik mu mesine mustikas       pealt pilvi kui pillatu
tule laula ja lõkerda naerda         mu silmisse sillatu
                                     on täna
tule tidrik, sa linane lustilakk
                                     merevees,
tule üheskoos kargame kaera          vahu sees,
                                     lainetes
tule tahtmata tagasi tõelusse
                                     naine
tule tuiskame tuulega võidu
                                     nahk päikesest kullatud
tule püüa mind pinguli paelusse      pilk läikiv ja vallatu
tule viskame vallatust veidi         tood puna
                                     palgele
                                     patustes
tule-tule mu tuline tupsuke
                                     painetes
tule-tule ja valitse vainu
tule-tule mu nööpsilmne nupsuke      oh naine
tule-ole mu armsake ainus            mu meeled kõik
                                     vallanud
                                     mu mõtetes hullanud
olen ketser ja karune ohakas         tuld juurdegi kallanud
olen parajalt patune peiar           ei oodata mallanud
sinu akna all ihalen ohata           me kunas
                                     kohtume
oma südant kui süttimas leian
                                     õhtutes
                                     kainetes
tule, tähti on tuhandeid täna vaid
ülal taevas meil pildumas kiiri      sestap
                                     otse vees
tule tantsime tumedail tänavail
                                     sinu sees
üle patu ja puhtuse piiri            õhkõrnutsev rutuga
                                     nurrmootori nupuga
tule-tule mu tuline tupsuke
                                     lahkume
tule-tule ja valitse vainu
                                     reaalsusest
tule-tule mu nööpsilmne nupsuke
tule-ole mu armsake ainus            ja teie ärge oodake
                                     meid tagasi

                                        Kostanud Tolmukas
30   Poogna Kratt



     KES ON SALAPÄRANE KOOLJA KUU?

     Mida tahaksid enda loomingu juurde öelda?
     Valus küsimus. See näitab, et on viletsasti vormitud sõnumid.
     Siis enamasti ei aita juurdeütlemine ka.

     Mis on Sinu jaoks oluline, mida lugejatega jagada
     tahaksid?
     Hiljaaegu juhtus nii, et paluti sõbra- ja armastusluuletusi.
     Lubasin lahkelt välja otsida. Ja mis selgus? Ma pole
     sõprusest ja armastusest midagi kirjutanud! Mingid segased
     sõna- ja meeleheitemängud, aga kaunist helget
     armastusluulet ei ole! Ometi pärineb see kõik väga ilusast ja
     õnnelikust ajast. Siis mõtlesin küll, et mis jubedaid signaale
     ma maailmale saadan! Nii pühendungi viimasel ajal rohkem
     muinasjuttudele. Seal on õnnelik lõpp kohustuslik.
     Kas ma vastasin küsimusele? Vist ei vastanud.

     Miks Sa ei suuda hoiduda kirjutamast?
     Ega ma selle üle uhkust tunne. Iseloomu ei ole! Kogu põhjus.
     Olen püüdnud pliiatseid peita ja arvutit töö juurde unustada. Ei
     aita.
     Mõtlesin, et asendan kirjutamise mõne ühiskonnale ohutuma
     tegevusega. Söön näiteks. 3-4 jäävad nälga, aga teised
     pääsevad peavalust. Selgus, et söömine kirjutamist oluliselt ei
     sega.
     Samas - aruandlus on näiteks selline kirjandusliik, millest ma
     viilin viimase võimaluseni. Romaanide eest olen seni täitsa
     edukalt ära saanud.
     Luuletusi kutsuvad mõnikord esile mingid suvalised
     sündmused, harvemini (aga see on hulga põnevam)
     hakkavad sündmused hoopis luuletustest pihta. Muinasjutte
     (või ega ma täpselt teagi, mis asjad need on) asusin tootma
     sellepärast, et paar sõpra laimasid mu koduküla täiesti
     mõttetuks kohaks. Et nagu maailma lõpp. Siin ei ole midagi,
     siin ei toimu midagi... Üritasin vastupidist väita. Nüüd olen
     väitmiste sees nii, et aeg-ajalt jalutan päriseluski reaalsuse
     piirid maha.
                                                        Mai 2011   31


Kuidas tulevane kirjapanek Sinu juurde tuleb?
Enamasti tuleb põnni käest tükk aega kirjapanekukohta ära
tirida. Noh. Jah. Vaevaliselt tuleb. Tühikuklahv streigib ja S
hakkab ka üles ütlema.

Milline oleks Sinu soov muusale?
Minu muinasjutu-muusa on pisike, tumeda pea, säravate
silmade ja väikese punase autoga jutuvestja. Ma soovin, et ta
oma auto jälle töökorda saaks.
Üks teine, mossis maskiga muusa, pani mu just kirjutama, et

Sa oled väsinud, sõber? Väljast ja seest.
Nirak ja niitidevaba, et nööbid kukuvad eest.
Miski ei loksuta? Miski ei tõmba, ei tõuka?
Arvad, et siit leidsid väe, toe ja nõu poolest jõuka?

Sule uks. Naabrid näevad ja... siis seda ilku!
Lootsid, et minul on päikest ja päevakübaratilku?
Veeklaasi lisan suhkrut või eelistad endiselt meega?
Kõik. Paiska välja. Võid vabalt ka tugeva P-ga.

Teadsin, et tuled. Vist tunneme ühtemoodi.
Tugev? Mindki saab murda. Keegi teab alati koodi.
Võta see padi, kui sööstad surfama pisaravette.
Nööp? Teine veel? Eks õmblen nad seni ette.

Kas temal sellest ka kuidagi parem hakkas?

Millise küsimuse esitaksid lugejatele?
Miks innustavad muusad kirjutama asju, mis neid ei aita?
Mina oleksin muusana märksa egoistlikum.

Mis Sind vaimustab?
See, mis mind väga vaimustab, ei pane kahjuks kirjutama.
Vastupidi. Tekitab tumma aupaklikkust ja hardust või
lisakilosid.
Aga muidu... Ma vaimustun väga kergesti ja väikestestki
sündmustest.
Kui istun hommikul autosse ja märkan, et tubli mina, ei
tõmmanudki eile kogemata käsipidurit peale. Nüüd saan tööle
sõita.
32   Poogna Kratt


     Kui visa järjekindlusega tuleb hommikuti tööle mornis tujus
     kolleeg. Ma paistan kohe palju säravam!
     Kui suudan korda saata midagi niisugust, et keegi peale minu
     ka õnnelik on. Aga see sobib rohkem suurte sündmuste alla.

     Valik luuletusi
     Alt üles                         Hind

     Astud kui treppidel õrnalt       Ka mina tahtsin puudutada
     helbeile hõredas sajus.          tähti -
     Kutsusid: „Kõnni mu kõrval!“     neid pimedusi pimestavaid
                                      täppe.
                                      Öö poole sirutasin alatihti
     Minu alt tee ära vajus.          kaht peotäit uudishimulikke
     Vaatan, kuis tõuseb Su rada.     näppe.
     Taevas ei kuku. Vaid räitsed.
     Milleks end kergitada?           Ja kord, kui laotus
     Mul on soovid nii väiksed.       harukordselt kaldus,
                                      end kikivarvul küünitasin üles.
                                      Seal järgi andis litreis
     M paatia                         taevavaldus -
                                      mul oli äkki miljon valgust
     Väljakannatamatuks kui           süles!
     kuhjunud kriis
     aken avaneb uulitsa poole        Neid liibus vastu nahka,
     Kaheteistkümnes korrus ja        juustes plinkis.
                                      See sära joovastas ja tegi
     kitsas karniis
                                      araks.
     L v ja lennukas l p kogu         Mis tahab saatus selle eest, et
     loole?                           kinkis
                                      nii palju õndsust mulle
     Äramineja sile ja sillatu pilk   kaasavaraks?
     alla
     kõnniteekivide reale             Sind. Ilma jättis kõige
                                      tähtsamast mu.
     Üle-tänava akende alatu helk     Küll pillun tähti - öö ei võta
     H pa alla                        vastu...
     ma puhun peale
                                              Mai 2011   33


Kaksteist ruutmeetrit igatsust

Sellel toal on kitsukene aken.
Ukselt pudenenud nimesilt.
Kaamed seinad. Sile voodikate.
Lihtsas raamis kahepalgne pilt.

Tuppa toovad tee ja trepikäänud,
kindlad sammud, härmatanud sarm.
Ukse number pole meelde jäänud,
kuid on vaip ja vana riidevarn.

Roheline kardin jäänud leseks.
Haldab oma ala vasemalt.
Peegel neelab pilke. Igaveseks.
Tänav räägib üha tasemalt.

Tõre põrand, luidrad aknapöörad.
Tugitoolid tulvil usaldust.
Aeg teab, millal temalt silmad pöörad.
Nõjatab end vaikselt vastu ust.

Kusagil

Kusagil
vastamata telefonikõnede
ja puulatvades lõppevate teede maal
ronivad naksuvate põlvedega matkajad
taevasse.
Nende varjud kõnelevad kallutatud kehakeelt
ja neil on päikeseküpsed mürsukillud süles.
Ükskord kerib päev
oma kuldsed võrgud võsa vahelt kokku
ja hüppab,
pooltoored murakad suus,
õõtsuva kaldaga järve.
Tee läheb lukku
ning õide puhkemata kanarbikule
kukub kaks paari
halvasti seotud saapaid
34   Poogna Kratt


     Seidla veski ja vaevaja unenägu
     Üks mees nägi unes, kuidas õnnetu tütarlaps halja künka peal
     kibedasti nuttis. Tüdruku kleit oli kulunud ja katkine,
     juuksepalmikud lahti hargnenud, silmad tuhmid ja pale
     kriimuline.
     Mees nägi, et ta läheb tüdrukut lohutama ja küsib, miks too nii
     hullusti itkeb.
     "Surema hakkan," kurdab piiga.
     "Mis haigus sul on, et surema pead?" pärib mees.
     "Mehele ei saa," ahastab neidis.
     "Ega selle kätte siis surda," muigab mees.
     "Mina suren," ohkab tüdruk. "Kui tänavu ka mehele ei saa, siis
     suren ära. Minu saatus on selline."
     "Sa oleks ju ilus tüdruk muidu. Pese nägu puhtaks, kammi
     juuksed siledaks, pane uus kleit selga. Küll siis sind ka ära
     võetakse!"
     "Ma ei saa seda ise teha. Peigmees peab," hakkab piiga taas
     tihedamalt tihkuma.
     "Eks leidub sellinegi!" usub mees.
     "Ega mind igaühele anta!" hädaldab neid. "Peiul peab olema
     palju raha ja suur süda. Ei tule mind keegi kosima!"
     Mees istub näitsiku kõrvale, ei oskagi nõu anda.
     "Võta sina mind naiseks!" hakkab tüdruk anuma. "Olen sulle
     väärt emandaks. Tööd teen mitme eest ja teised mehed
     kadestaksid sind minu ilu pärast. Võta mind naiseks!"

     Mees kujutas tüdruku ilu ette küll. Kui neiut natuke klanida ja
     naerutada, siis nii ilusat poleks nagu näinudki.

     Aga mehele tuleb meelde, et tal juba naine ja lapsed olemas.
     Nii ütlebki.

     "Kas muidu võtaksid?" usutleb neidis.
     "Muidu küll."
     "Raha jaguks?"
     "Küllap tuleks toime," arvab mees.
     "Hoiaksid ja armastaksid?" pinnib piiga.
     "Kuis siis teisiti," teab mees.
     "Peseksid mind ja paikaksid?" kiusab tüdruk edasi.
     "Kui vaja, siis ikka," tähendab mees, aga tuletab meelde: "Mul
     juba noorik kodus. Mis siin ikka oletada."
                                                       Mai 2011   35


"Aga kui noorik on nõus?" tahab tüdruk teada.
"Kus ta siis on!" rehmab mees. "Ja ega mul endalgi tahtmist
ole teda jätta. Ära aja hullu juttu. Meil ju lapsedki."
"Aga kui lapsed ka lubavad?"
"Mis lubajad nüüd nemad. Väikesed veel. Ei tea elust midagi."
Mees hakkab juba kurjakski saama, kui tüdruku lootusrikast
pilku kohtab. "Sellest ei sünni nüüd küll midagi ja katsu sa
ainult mu perele halba plaanida!"
"Ei, ei! Seda kindlasti mitte! Aga räägi kodus naisega. Ma
suren ju muidu ära!"

Hommikul mäletas mees öist unenägu, nagu oleks see
päriselt olnud. Aga naisele muidugi rääkima ei hakanud.
Teab, mis teine veel hakkab arvama.

Aga sama uni tuli järgmisel ööl jälle.
Ja ülejärgmisel.
Ja üle-ülejärgmisel.
Iga korraga oli piiga pale kahvatum ja mehel hakkas tasapisi
hirm tekkima, et äkki saabki tema pärast kuskil keegi otsa.
Et see ei saa enam õige asi olla. Midagi tähtsat peab
niisugune uni tähendama.

Mees rääkis naisele une ära. Naine ei arvanud selle pärast
mehest sugugi halvasti. Tubli naine oli. Hakkas hoopis
mehega kaasa muretsema. Pakkus, et mingu mees targa
juurde.

Tark kuulas mehe jutu ära ja küsis: "Kas tüdruk alati ühe ja
sama koha peal nutab?"
Mees vastas, et on küll sama koha peal. Põllu servas, künka
otsas.
"Kas koht tuleb tuttav ette?" küsis tark.
Mees ei olnud ümber vaadanud. Oli ainult tüdrukut näinud.
Tark soovitas, et proovigu mees tüdrukut künkalt alla
meelitada. Ja katsugu vaadata ning meelde jätta, mis ümber
paistab.

Järgmisel ööl nägigi mees jälle nutjat tüdrukut.

Peibutas nii ja naa, aga tüdruk oma koha pealt ära ei tulnud.
36   Poogna Kratt


     Vaatas siis mees ringi ja imelik tundus asi. Ümbrus oleks
     nagu tuttav, aga sellist kohta, kus tüdruk seisab, tema ei tea.

     Läks tagasi targa juurde ja rääkis unenäo ära.
     Tark küsis: "Mis see imelik oli, mis silma hakkas?"
     Mees vastas: "Nagu Seidlas oleksin seisnud. Kaalepi küla
     paistis üle põllu ja Seidla mõis valendas teiselt poolt. Aga siis
     ma oleksin ainult veskimäe peal seista saanud. No aga siis
     oleksin ju pidanud veskit ka märkama!"

     Tark vaatas mehele ainiti otsa ja ütles: "Ehk nägidki. Ei
     osanud ainult ära tunda."

     Mees läks koju. Ei tundnud end väga targemana midagi.
     Pidasid naisega nõu. Otsustasid künka juures ära käia.

     Sõitsid kohale. Mees uurib ja tunnistab: Muidu kõik täpselt nii,
     nagu unes nägi, aga selle koha peal, kus tüdruk nuttis, on
     vana veski, mis otsast juba üsna auklik. Sellega läheks tükk
     aega, enne kui tööle saab. Ise võtaks käsile, aga mis pere
     sellisest raha kulutamisest arvaks?

     Mees küsis naise käest. Naine oli nõus.
     Küsis laste käest. Lapsed ka lubasid.

     Ostiski mees veski omale. Unenägudeks ei jätkunud enam
     aega. Tööd oli nii palju. Rõõmu ka palju, aga raha kulus
     koledasti.

     Läks aega, mis läks, aga saigi mees tuuliku tööle. Järgmisel
     ööl nägi mees und:

     Imeilus tüdruk seisab künka peal, lumivalge kleit seljas, pikad
     juuksed patsides, heledad lindid sisse põimitud. Naeratab
     mehele malbelt ja armsasti.
     "Aitäh, et mu elu päästsid! Teen kõik, nagu lubasin. Tööd ei
     karda ja saad nii õnnelikuks kui vähegi minu võimuses."

     Nüüd teadis mees, et oli unest õigesti aru saanud. Ja sellest
     alates võis Seidla veski tiibasid tihtipeale tuule püüdmiselt
     tabada.
                                                        Mai 2011    37


Suvel, kui vilja sees moonid õitsesid ja veskitiivad
jahvatuskividele hoogu tegid, sattusin jälle sinnakanti.
Peremeest nägin ka. Lahke ja lõbus. Kurtis ainult, et kivid
kipuvad kuluma ja kuskilt ei ole uusi võtta. Sul ei juhtu vanast
ajast mõnda sellist lävealuses lesima või lehtlanurgas lauana
laiutama? Lävesse ehk leiaks teise ja lauaks oleks vast puu
paremgi, aga veskile ja veskiperele oleks see lausa
uskumatuks abiks.

Samal korral juhtusin põlluveeres terakeseks tukastama. Ma
ei taha tollast unenägu ära sõnuda, aga olen sestpeale
soovitanud küll:
"Kui ellu natuke imelist juhatust ootad, käi Seidla veskis ära."




Loreida saapad

Sel aastal algas talv äkki ja täie väega. Hanged nabani ja
pakast nii paarikümne pügala jagu. Rõiva- ja jalatsikapp ei
nõustunud aga sugugi suvest välja tulema. Rahakott oli
Inside Story Headline
nendega ühte meelt. Nii pidigi õhukeste saabaste sees sooja
saamiseks varbaid veeretama ja tänulik olema, et sedagi
vähest jala otsa on torgata.

Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks
tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära
anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid
kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad.

No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud
ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no
mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi
niisugust, mis vastutulija silma riivaks.

"Miks sa sellised saapad ära annad?"
"Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja
kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju.
Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole
vaja läinud."
38   Poogna Kratt


     Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama,
     kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid
     saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal
     proovida.

     Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla
     lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid
     hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et
     tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning
     ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope
     selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma
     kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja
     otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus
     ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks
     sealtpoolt meeldegi tulnud.

     Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega
     lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul
     keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg
     natukesteks lapsemeelsusteks.

     Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et
     majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse
     ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin.

     "Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille
     ma juba rühkides selja taha olin jätnud.

     Olnuks mul siis, mida lastele vastata!

     Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu
     ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust
     märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise
     tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks
     astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane
     tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda
     kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma?

     Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet,
     kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte
     lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt
                                                       Mai 2011   39


kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole
lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks
pidurdus ja pööre teise otsa.

Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas
juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine
sobinukski.

Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi
kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see
Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja
ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht
näha.

"Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean
kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu
tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni...

Küünal jäi käe alla.

"Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame,
aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad
sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist
ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu
kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi
kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle
hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut
isekad olid. No, et saapad omale võin jätta.

Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil
aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja
hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks
kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt
tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal
lumi põlvini ulatus.

Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud.

"Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl
selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga
mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud.
40   Poogna Kratt


     Paksu voodri ja palmikutega.
     "Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli
     käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks
     hajutanud.

     "Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas?
     Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb,
     et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli
     oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest
     taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus.

     "Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui
     tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha
     kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus
     ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi
     varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud.
     Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks.

     "Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui
     söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist
     nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui
     Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie
     tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu
     hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan
     panniga pliidiservale.

     Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema
     saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina
     tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada.
     Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt.

     Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan
     nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu
     kiiremini koju kui muidu saaks.

     Saaretaguse Orm ja Külasuu Kaise
     Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse.
     "Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas
     vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest
     tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti
                                                        Mai 2011   41


või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud.
Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna
meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini
Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti
särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed
nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks
olla.
Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise
jaoks loodud on.
Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise
asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni,
miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.

Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise
kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi
neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise
nii hea ei ole.
Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel
pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei
tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka.
Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi
järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.

Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise
enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise
mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist
silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema
pani.

Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke
ajas Kaise mehe muige hapuks.
"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis
mõnikord Kaise kaasa.
"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust
väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud.
Kaisel oli kodus kantseldamist.
Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema
Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks
võinud olla, aga ei olnud.

Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele
42   Poogna Kratt


     meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.

     Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel
     vähem.
     Orm sai otsa.

     Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli.
     Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval
     kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.
     Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?
     Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos
     kääpapõhja kukutatud.

     Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati
     leidis ta aega kalmistule küünal viia.
     Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...
     "Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii
     kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu
     peal Kaise.

     Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik
     mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole
     vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas
     presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada
     armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.
     "Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks
     sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.
     Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast
     mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit
     kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks
     ja kohe mehekõrguseks kasvaks?

     Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi
     sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast,
     aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.

     Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli
     toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd
     olema.

     Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani
                                                       Mai 2011   43


Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama?
Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et
noorikul jälle uus elu südame all.
Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua
lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end
kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas
meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.

Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu
külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema
küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli
maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski
loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud.
Orm annab talle märku - see olen mina!

"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks
ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja
paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?
See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"

Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:
"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"
Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli
oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas
värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses
vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget
tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille
üle sina valvad."

Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga
Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm
hoidma tuli.

Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga
naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu
poole, mida teda kandma oli õnnistatud.




                                Küsinud ja kogunud Saladin
44   Poogna Kratt


     SIA
     Sia on müstiline olevus - nagu poeedid ikka. Teda tabada on
     raske. See on nagu liblika püüdmine. Minu katsetus teda
     avada on sama abitu nagu kiirabiautojuhi proov teha
     südamekirurgitööd. Aga kuidagimoodi jääb see liblikas
     korraks sõrmele istuma ja oma tiibu sirutama. Operatsioon
     algab!

     Küsin, kas ta tahab endast midagi ise kirjutada, aga ta põikleb
     eest. Vastab vaid:
     "Ja sina kirjuta ise
     minust. Mis ma ikka
     endast kirjutan? Olen
     halb vestluskaaslane,
     oma kassiga vestlen
     isegi rohkem       kui
     ülejäänud maailmaga.
     Aga huvitaval ajal
     v õt sid     minuga
     ühendust."

     Ja rohkem ei ütle ta ometi midagi."Endast rääkida oma sama
     veider ja raske nagu joonistamine vastu tormi. Jätan selle
     teiste hooleks."

     Oma huvitavat aega kommenteerib ta vaid nii: "Huvitav aeg?
     Ah see jah, olen üha enam hakanud aru saama, et mu keha
     on päikese käes. Ja kui kõik linnad peaksid kolinal kokku
     kukkuma, siis mu keha oleks ikka päikese käes. Lihtne. Aga
     see pole ilmselt küll midagi huvitavat."

     Ta ütleb, et ei kirjuta enam ammu. Poognas tal luuletusi enam
     üleval ei ole. Kui just väga armsasti nuruda ei oska.
     Ma nurun.

     Räägime Poognast. Õigemini kirjutame, me suhtleme vaid
     meili teel. Pole kunagi üksteist näinud, kui välja arvata udune
     seik ühest õhtust Tartus Genialistide Klubis, kui mu armas
                                                        Mai 2011   45


sõbranna koputas mulle õlale ja näitas, pst, tasa, see seal on
chains (Sia poogna kasutajanimi). Nii see jäigi, sest mul on
kehv silmanägemine, eriti täissuitsetatud suitsuruumis.

Ta kirjutab, et sattus Poognasse "juhuslikult” nagu ikka (juhus
kõnetas) ja sellest ajast peale (2006) on ta kirjutanud.

Ta ütleb Poogna kohta nii armsasti: "Poogen ei ole kunagi
tumm, temas on palju tundeliigutusi ja see annab minule alati
põhjuse, miks milleski osaleda ning ka lugeda."

Räägib, et on kirjutanud alates sellest, mil üldse kirjutama
õppis, 6-aastaselt. Võibolla ta noris mind selle lausega, sest
lisas: "Mäletan, vihma tol päeval ei sadanud."

Tsiteerin teda edasi:

"Üks jaapani luuletaja on öelnud, et luule on inimelu kõntsast
puhtaks kooritud pealiskiht. See liigutas mind väga. Tänaseni.
Olgugi, et ma ei arva, et luule oleks midagi, mis mind kuidagi
defineeriks. Ma ei pea ennast luuletajaks, pigem lasen sel
endast aeg ajal läbi käia. Nagu külastajal."

Sia on siiski Luuletaja, minu arvates. See poeedi algaine,
kellele on antud sõnad, mis kõnelevad igaühega, kes
Luuletajat kohtab. Ta on üks neist geniaalsetest salmide
valajaist - ainulaadne, kordumatu, jäljendamatu, imeline. Mitte
sõnadest ei jää väheks, vaid ruumist, et seda loetelu jätkata.

Uurin, kas ta on midagi muud peale luule kirjutanud, ta
vastab, et on kirjutanud vaid vabavärsse. Ja kõik.
Küsin huvipärast tema eeskujude ja lemmikute kohta
kirjanduses, vastuseks:
"Kui ma küündiksin kunagi Ene Mihkelsoni tasemele, siis
võiksin pillid kotti panna ja eesriide alla tõmmata. Jah.
Viimase aja lemmikud on K. Vonnegut ja J. Winterson."

Ütlen ausalt, et tean kolmest nimetatust vaid üht, kuid viin end
kurssi, kui aega saan.
46   Poogna Kratt


     Facebooki kontolt piiludes on mulle silma jäänud, et tal on
     alati huvitavaid fotosid, mitte tavalisi, vaid selliseid kunstilisi ja
     kui uurisin, kas võiks mõne ka illustreeriva materjalina siia
     saada, vastas ta, et tema arvates "pilt segab teksti pisut", nii
     et katsun hästi madalat profiili hoida, et miski teksti ei segaks.
     Seda teksti ei tohi segada miski, psst.



     Valik Sia luuletusi

     *

     see külastaja toob mulle öösi
     tulipunaseks võõbatud huuli
     ning peale kolme klaasi veini ja kolme uut laulu
     mis sünnivad ühekorraga
     tuletab see tahes tahtmata meelde armastust
     linnadest kaugel
     pealaest jalatallani lumisel koduteel
     mil jäänud vaid kurbvihane lootus
     ja päike
     mis istus minuga pooltunni

     sel aastal on olnud juba kaheksa talve
     sirutu mu ihu sirutu
     päevale vastu

     *

     tänava vesihallis dimensioonid kolisevad
     siin ei ole ruumi ja kas tõusmine
     oleks põhjendatud kui vikerkesta sajavad
     pikad vihmad ning kell jäi läinud aastal seisma

     jah see silmapimestav valgus
     on ainus mida tahan sulle öelda
     ära ole sel päeval kadunud
     ära ole kadunud
     kes teab
                                                      Mai 2011   47




*

peegelpildi reetlik fantoom jõllitab mind
seisan sirgelt nagu ristid kalmistul
ühtäkki tõmbab ligi betoon
tahab sülle ronida

tundeõrn keha
jaga minuga seda üksindust

lase murran su jala viiest erinevast kohast
ja panen aeglaselt veerema ümber õunapuuaia
annulleerin kõik seaduspärasused
et inimesed saaksid kõndida ometi sisse
saaksid kõndida välja
linn elavduks
luban
vanne läigib nagu laske püss

jaga minuga seda üksindust

*

lihtsalt võta kätte
ja kirjuta end üles
lase käsipuud vajuvad läbi korgi
las külm tuul uhub su majalt ära katuse
et hüüded vapustaksid õhku
su keha on päikese käes
liiklusummikute vahel must kass ründab heledat
orkester mängib meeletul viisil
pikkade jahedate sõrmede vahel

sa oled kindlasti see miks tullakse koju
oled meri

                                       Siaga kõneles Katariina
48   Poogna Kratt




         POLE OLULINE OLLA GEENIUS, ET NÄHA
                       PYHAK
     Iga kirjanik kirjutab läbi iseenda, isegi kui mitte oma
     juhtumitest, siis teiste omadest ja seikadest, aga ikkagi...
     läbi oma ihu, läbi oma tunnetuse. Mida sa tunned, kui
     kirjutad? Mis sind üldse elus tundma paneb, inspireerib?
     Millest ammutad energiat, mis meelitab pliiatsit haarama?

     Ma arvan, et aja jooksul koguneb kuhugi kukla taha mingi
     hulk jääkprodukte, mis ei mahu nn halli argipäeva. Ja kui siis
     kuklatagune saab täis või tabab seda otse kosmosest
     saabunud insipiratsioonisäde, mis kaane pealt ära viskab, -
     siis tekibki vastupandamatu vajadus see kuhugi tühjendada.
     Ja kui nüüd juhtub mõni kirjutusvahend või klahvilaud
     kogemata käepärast olema, siis juhtubki selline piinlik lugu, et
     nendest väljapursanud jääkidest tekib mingi ollus, mida
     mõned võivad ekslikult (minu puhul muidugi!) äramärkimist
     väärivaiks pidada.

     Kuidas ja kuivõrd Poogen sind ajas ja elus mõjutab?

     Poogen on osaliselt kogum andekaid inimesi, keda mul on au
     sõbraks nimetada, mis selle mõjuvõimu eriti tugevaks krutib.
     Kui nüüd vaadelda Poognat kui nähtust, siis on ta mulle
     justkui kodust jalga lasknud laps, kellele aeg-ajalt raha saata
     ja vaikselt uurida, et „kurat teab, mismoodi tal seal läheb?“

     Kas kirjutamine mõjutab sinu päriselu?

     Kirjutamine on minu päriselu osa. Kui ma veel TLÜ ajalehte
     huumorit kritseldasin, siis mõjutasid tähtajad mind otseselt ja
     väga ebameeldivalt.

     Kui vanalt hakkasid kirjutama?

     Kaheselt vast, hiljem õppisin ka lugema.
                                                      Mai 2011   49


Kas on sind selleks suunatud (vanemad, erikoolid...) või
leidsid ühel hetkel end ise, omapead?

Ema tänatud, mind ei ole kunagi kuhugi suunatud! Koolis olin
ma küll alailma emakeele ja kirjanduse õpetajate lemmik ning
matemaatikaõpetajad soovitasid mulle peale põhikooli tööle
minna - kuhugi, kus ei pea arvutama (loe: käru lükkama), aga
minust sai lõpuks tarkvarainsener. Võta nüüd kinni.

Lapsepõlvest paar lauset ehk?

Ma olin kohutavalt ärahellitatud laps ja ma parem ei taha seda
perioodi meenutada.

Kas oled avaldanud teoseid? Kui, siis milliseid
(raamatud, muusikalised teosed, maalid, fotokunst...)?

Mitte midagi märkimisväärset (peale Poogna kogumiku,
muidugi). Seal õnneks andsid tooni veidi tõsiseltvõetavamad
kirjutamispuudega tegelased.

Millega tegeled hobikorras?

Fotograafiaga. Teinekord programmeerin ka omaks lõbuks.

Poogna ajalugu... Mis viis sind ja teisi sellise mõtteni, et
seesugune portaal luua?

Vein. Põhimõtteliselt me võtsime veinijoomise käigus ühel
õhtul Frizuurikaga tollase Kloaagi mõtte ja arendasime edasi.

Mida pidid endast andma (loovutama), et (!) Poogen üldse
olema saaks? Millistel eesmärkidel? Ja kas need
põhjused on ennast õigustanud... jne jne.

Kõik on olnud puhas rõõm!

Kas seonduvalt sellega on olnud ka tagasilööke? ja kui,
siis milliseid?

Kulkale me ei meeldi. Ma lohutan ennast sellega, et Kulkale ei
50   Poogna Kratt


     meeldi paljud.

     Mis on Poogna kriteeriumid            paari   sönaga     ja/või
     tunnuslaused sinu jaoks?

     Kunagi ma kirjutasin sedapsi: „Pole Oluline Olla Geenius, Et
     Näha!“

     Mida ootad tulevikult? Poogen sinu jaoks pikemas
     perspektiivis? Ja meie ajakiri?

     Meie kunagine unistus oli, et Poogen hakkab elama oma elu.
     Nüüd ta seda teeb ja mul on tõsiselt hea meel, et ta on
     häädes kätes. Pikemas perspektiivis ma loodan, et mind
     vahel meeles peetakse, kui midagi kusagil ette võetakse :-)

     Küsin veel autorilt luba avaldada ta lühijutustus siin
     väljaandes, ta nõustub kahe esimese peatükiga... Siin need
     on:

     Jutustus “Tööpakkumine”

     “Õige koht,“ mõtlesin endamisi, ise kergelt pabinas, suure
     pruunikashalli kontorihoone klaasuksest sisse astudes. Jäin
     hetkeks nõutult suurt fuajeed vaatama, kuid administraatori
     küsiva pilgu peale astusin reipalt liftide juurde, püüdes
     administraatori taha reastatud postkastidelt silmadega leida
     nime ”Digital Dream”. Lifti astudes kordasin mõttes
     töökuulutust. ”Otsime programmeerijat. Tasu hea. V. street
     23, 12. korrus, kell 15.00”
     Huvitav, kust nad mu kontaktid üldse said? Tööst kah
     lähemalt kirjutatud pole. Hmm... palju on „hea tasu“?

     Mõtetest äratas mind signaal, andes märku õigele korrusele
     jõudmisest. Astusin välja ja avastasin ennast kitsast tolmusest
     toast, mille ainsaks valgusallikaks oli pisike räämas aken. Üle
     toa tõmmatud nöörid olid täis kuivama riputatud riideid. Jäin
     jahmunult seisma.
     Kujutan ette, mis nägu mul peas võis olla!
     Riiete tagant ilmus välja vanaldane naisterahvas ja viipas
                                                        Mai 2011   51


mutikesele järele. Astudes teises toa otsas asuvast
klaasuksest sisse leidsin ennast kõige tavalisemast
paneelmaja köögi sarnasest toast. Laua ääres nägin istumas
halliseguste juustega keskealist suitsetavat meest.

”See oleks sinu tööruum,” sõnas ta madalal tämbril. ”Tule,
lähme rõdule, näitan sulle vaadet!” Oma koni kustutanud,
suundus mees rõdule. Järgnesin talle, ise hämmastusest
sõnatu.
Rõdult paistis sisehoov ja mõned madalamate hoonete
katused. ”Mis sa sellest arvad?” küsis mees järsku,
lõhestades vaikust. Tõstsin kiiresti silmad, sest hääl kostis
kummaliselt kaugelt. Mees seisis minust meetreid eemal ja
kõrgemal. Õhus! Minu ainuke mõte, - nii kummaline, kui see
ka hiljem meenutades ei tundu, - oli: ”See on võimalik!”

Väljusin majast ja ringutasin pikalt ja magusalt. Soe
kevadpäike paistis mulle silma ja ma süütasin suitsu. Seisin
kaua seal maja ees ja suitsetasin. Vaatasin inimesi: ilma
silmadeta, mõni oli ilma kõrvadeta. Paljud olid alasti ja oleks
kindlasti mu südame kiiremini põksuma pannud, kui nad nii
moonutatud poleks olnud. ”Picassole see meeldiks,” muigasin
kurjalt.

Seda tööd ma vastu ei võtnud. Pole minu asi jumalat
mängida. Aga võimet näha minult ära võetud ei ole.
Kui märkate mind teid nukralt silmitsemas, siis mõelge,
millisena ma TEID võiksin näha.

Tööpakkumine II – palgapäev

Uksekell helises.

Sellest ajast, mil ma töövestlusel käisin ja mulle võime inimesi
nende pahedes näha anti, on möödas kaks aastat. Võime!
And! Phähh!

Uksekell helises. Ajasin oma meresinise hommikumanti selga
ja loivasin laisalt ukseni, vandudes maa põhja kogu inimsoo
eesotsas nendega, kes enne keskpäeva ennast voodist välja
52   Poogna Kratt


     ajavad. Kurat!
     Oli laupäev.

     “Tere, on aeg!”
     Ukse taga oli seesama keskeas meesterahvas, kes mind
     tööle tahtis võtta.
     Taaskord jäin rumala näoga vahtima: “Milleks?”
     Ja siis alles märkasin, et mees nägi täiesti tavaline välja –
     kõrvad, silmad, nina, käed-jalad. “Palgapäev,” vastas ta
     muiates ja pühkis pintsakult olematu tolmukübeme.
     “Aga...”

     “Tead, et sa mu elu väljakannatamatuks muutsid?”
     Jalutasime. Kus? Seda on raske seletada. Ümberringi polnud
     midagi. Tühjus. Ei värve, ei silmapiiri. Mitte midagi. Ega ma
     enam suurt ei imestanud. Kui nii, siis nii.
     “Keegi ei öelnudki, et see töö kerge saab olema,” ühmas
     mees ja vaatas mõtlikult eikusagile.
     “Ma ei võtnud seda ju vastu, ma ei taha olla mingi
     maailmaparandaja! Kurat!”
     Mees seisatas ja vaatas mulle sügavalt silma: “Pane oma
     mantel nagisse. On omal mugavam.”

     Tegin nagu kästud. Mittekuskil seisev tavaline kulunud
     riietevarn. Eksole.
     “Viimatinimetatul on sellega küll kõige vähem pistmist.
     Igatahes - see tuli sul ju hästi välja!”
     “Ma ei teinud ju midagi,” lõin vihaga kujutletavat kivi.
     “Kas tõesti? Mõtle nüüd sügavuti järele!”

     Nüüd hakkasin taipama. Olin programmeerijana saanud tööd
     ühes keskmise suurusega firmas. Proovige töötada
     inimestega, kellest ühel pole kõrvu, teisel suud, enamus
     näevad välja, nagu vaataksid neid läbi kehvasti puhutud
     klaaspudeli. Olin hakanud neid alateadlikult enda jaoks
     ilusaks kujundama. See muutus mul pikapeale mingiks
     haiglaseks hobiks. Vähemalt mõni enam ei valetanud, kui
     neile selgeks tegin, kui võltsid nad on, ja neile ilmusid suud.
     Üks tütarlaps muutus päris kenaks, kui hakkas minuga õhtuti
     väljas käima. Ah siis selline töö...
                                                     Mai 2011   53


Mees naeratas: “Ma näen, et sa hakkad taipama.”
“Aga miks mina? Miks mitte mingi kuradi samariitlane või
usukummardaja?”
Istusin maha, vähemalt sellele pinnale, millel me kõndisinud
olime, ja vahtisin mossis pilguga enda ette.

“Mulle ei meeldi need: õndsad on need, kes vaimust vaesed -
inimesed. Lihtsalt ei meeldi. Aga kes tuleks selle peale, et
hakata oma hobiks inimesi ümber kujundama, kui mitte üks
boheemlasest programmeerija?”

Kehitasin õlgu: “Õlut on?”
“Võta!” Olime suure tammepalkidest ehitatud kõrtsi leti ees.
Ümberringi sumises rahvamass. Kulistasin ahnelt nagu
oleksin mitu päeva janus olnud. Ka mees võttis lonksu.
“Ahh… kuidas mulle meeldib elus õlu!”



Autor räägib:

“See on minu esimene jutustuse katsetus. Ma võin ju
kolmanda osa lõpu ära rääkida. Nad saavad kokku,
suudlevad, päike loojub ja tiitrid hakkavad jooksma…”

Olles jätnud mulle väga sügava mulje oma olemasoluga ja
sellega, mis ühe inimese sisse mahub, kõnnin uuesti arvuti
juurde ja sean end taas lugema Pyhaku teoseid Poognas,
nüüd juba teise pilguga. Avastan, et palju on sellist, mida
mitut erinevat moodi mõista võimalik. Ja küll kirjutaja juba
teab, milliseid kohti aimatavusega puudutada…

                                                  Tolmukas

Pyhaku luulest
Poogna isa portree vormis Tolmukas, minul oli veidi vähem
ambitsioonikas soov: rääkida Pyhaku luulest, et seegi oluline
asi tähelepanuta ei jääks. Kuigi luule pole Pyhaku põhiline
eneseväljenduse vorm, ometi tuleb tunnistada, et ta valdab ka
luuleomast kujundikeelt.
54   Poogna Kratt


     Võtsin õiguse tema luulest kirjutada temalt endalt eriti midagi
     küsimata, sest oleme olnud tuttavad peaaegu sama kaua, kui
     on olemas Poogen. Ma usun, et saan võimalikud
     ebatäpsused ja möödapanekud andeks.

     Pyhak on lihtne mees, lihtne on ka tema luule. Või kas saab
     öelda lihtne, kui lihtsalt sõnad on lihtsad ja mõtted on sõnade
     taga? Keegi ei saa olla lihtne, kes luuletab, mitte ei räägi. Või
     räägib... ja salaja luuletab?

     Poogna esimesesse kogumikku Pioneerid ei pandud ühtegi
     Pyhaku luuletust. Tagasihoidlikult ja puhtpyha(k)likult on seal
     vaid lühijutt Tööpakkumine, mis on samalaadi klassika nagu
     Matrixi esimene osa.

     Minu jaoks on just Pyhaku enda luule Poognale kõige
     sümboolsem ja iseloomulikum. Ma ei tea, kuidas seda
     nimetada, siis on lihtsam mõelda välja uus nimetus, kui
     hakata soprama vanades. Nii et nimetagem seda
     "kratiluuleks". Kratiluule palub mitte uskuda silmi, vaid kuulata
     hoopis krati südant. Kratt ütleb: mul on poogen (.ee), aga kas
     ikka on?

     Need on need luuletused, mis sobivad vihmastel päevadel
     südant soojendama, mitte täis kõhu kõrvale, vaid just tühjust
     laadima ja ümber mõtestama. Kui luulel saavad olla käed, et
     silitada või peksa anda, siis Pyhaku luulel on.

     Tema luule ohtliku või kurva maiguga, armastus või sõda.
     Need luuletused, mis minuga samas rütmis hingama ei
     hakanud, jätsin puutumata, ning valisin vaid oma lemmikud,
     kindlasti on ka neid, keda panevad kiiremini hingama mõned
     teised luuletused. Mind lihtsalt kõnetasid minu valitud.

     Valik oli õnneks suhteliselt väike, sest nagu Poognas (mitte
     ainult Poognas) ikka juhtub, - asjad kaovad vahel. Pyhaku
     teoste alt Poognas võib hakkaja huviline ise edasi lugeda,
     millest ma rääkimata jätan. Seal on see teine poolus
     tavapärasest Kratist, kes on ühteaegu nii ingel kui saatan.
     Mina olen softi-sõber ja grotesksem gooti-romantika jäägu
     teistele.
                                                         Mai 2011    55


Krati inglipoole luule on teravmeelne ja sügav, suht riimiline ja
mõnusalt rütmist väljas. Romantiline, kuid samas sarkastiline.
Ebamehelikult õrn, kuid ei kaota alt kõva maad. Naljakas
krati-murdes ja vahvate sõnade rohke, mida minu arvates
olemas ei ole (ja ka järelpärimisel selgub, et see murre on
välja mõeldud).

Pyhak on süüdi, et "Nutukannikesi niidan" on muutunud minu
käibefraasiks ja tihti kipub sõna "hull" asemel voolama lause
"Hommel hulle".Pyhaku "Kirjuta alla" tikkus vägisi Poogna
hümniks. Ja ma ei hakka rääkima Armastusest ja sokkidest
(see pole traditsioonilises mõttes luule, tõsi küll), sest selline
filosoofia jooksutab lihtsamal inimesel juhtme kokku.

Minu valitud luuletused on aastatest 2004 ja 2005.
Küsimusele, kas härra veel luuletusi kirjutab, vastas ta, et
„siiski-siiski“, kuid „üsna kaootiliselt - kui vaim pääle tuleb ja
parajasti kirjapulk ligi on". Suurem osa luulest on Pyhakul
sama kasutajanime all, kolm tükki (märksõnad: Vastasmaja
lesbid, Ood Kristiinele, Kirjuta alla) on kasutajanime Laulik all,
need viimased on nimelt viisistatud.

Kahjuks ei õnnestunud Pyhakult endalt rohkem välja
pigistada, sest eelnevalt oli ta end tühjaks kirjutanud
eelmisele intervjueerijale, kuid kuna luulega on kord nii, et see
hakkab niikuinii elama oma elu, siis ehk polegi autoril suurt
midagi lisada. Igaüks leiab ise oma tõlgendused ja
tähendused, kui vaja.

Ütlen lõpetuseks, et meie Poogna isa luule on enda moodi:
sõbralik ja siiras ja kahtlaselt elus. Lihtsalt võta omaks, värvi
ära ja sul on sõber, vihmaste päevade Kratt või kuidas kellele.
Üks lause veel: minu lemmikluuletus Pyhakult on
muuminunnu Talvehämarik! Näost kõhna Muumitrolli annab
ette kujutada, tulemus võib olla üllatav.


                                       Luges ja jagas Katariina
56   Poogna Kratt



     Valik Pyhaku luuletusi
     Arg sõdalane..

     OLEKS MINA LÄINUD SÕJAKOTTA
     OLEKS MINA MAITSNUD RAIPE TAPPU
     LASKNUD KIRVEL KEERELDA SÄÄL
     KÕLISTANUD KILPI RASKET

     PURUSTANUD RAISA KOLPA
     VÄÄNAND KÄTEST MÕÕKASID SÄÄL
     AUKE TEINUD KERE SISSE
     RAIUND KÜLJEST LIHATOMPE

     KOJU TULNUD TAGURPIDI
     VALGES SÄRGIS SÄRAVAS SÄÄL
     VANKRIPEAL UHKUSES PUHATES
     TUNDMATA KAOTUSVALU KURJA

     EI OLEKS NAISTEL HURJUTADA
     LASTEL NAERU KIHISTADA
     MEESTE PILKEID KANNATADA
     OMAL ENDAL HÄBENEDA

     KASTA ENNAST OJA SISSE
     UPUTADA VETEVOOGU
     LEBADA ROISKUND KALDA VEES SÄÄL
     MUSTALE KAARNALE NOKKIDA...

     Hommel hulle

     VÄÄNELDES LATERNAVALGUSE VÄÄDIS
     VENIVVILGAST HOMSE KULGU MA KAEN.
     UNEHAARMED, OH TAAS, SELLEST PILDIST
     RÄÄSTA KAITSE NII VÄRDI, JAH, VAOND.

     PENDEL NAELU TAOB SISSE OTS' PÄÄVA
     TÄPSELT SINNA - AOB AKENDE ALL.
     HUKKUNUD MÕTETE LAGUNEN'D LAEVAD
     TUNDEROHUS KURBLAINETEST VALL...
                                                     Mai 2011   57


KIRJUTA ALLA

Värvid mind ära nagu mustvalge joonistusraamat
tõmbad mul kriipse ringe punaseid valgeid
päikese joonistad kuldkollase taevasse
värvid mind ära nime kirjutad alla

lõikad mind välja kleebid teisele pildile
pildile kleebid enda kullase naeru
sinised silmad üle vaatama taevasse
lõikad mind välja nime kirjutad alla

kingid mind ära kingid teisele sõbrale
kaanele kirjutad õnne jah sulle see
teisele poole joonistad punasüdame
kingid mind ära nime kirjutad alla

kortsutad kokku viskad ära mind kaugele
mhh teise raamatusse kriipse ja ringe
päikese joonistad kuldkollase taevasse
kortsutad kokku mind nime kirjutad alla

kortsutad kokku mind nime kirjutad alla


ARMASTUSEST

PIDEVALT ON AINULT ÜKS KAHEST?
MÕLEMAD ON ÜHTE VÄRVI, AGA KOKKU EI SOBI HOOPISKI?
PIKAPEALE VAJAVAD PESU JA KIPUVAD HAISEMA MINEMA?
ILMA ON PAHA..KÜLM..KÕLE?
VÕÕRAST EI TAHA?
KINGITAKSE ÜKSTEISELE?
"NAD ON KOOS NAGU SUKK JA SAABAS", AGA SAAPAS ON?

ALL WORK AND NO PLAY MAKES PYHAK A DULL BOY...
ALL WORK..
58   Poogna Kratt


     T ALVEHÄMARIK

     Tahaksin südamest muumitroll olla
     pisike trullakas õnnelik loom
     kõht täis kuuseokkaid võiks minna
     maha magada talv oma perega koos

     Ja kui maailm on täis jälle valgust
     soojaks ilusaks muutunud ilmad
     piiluks sisse see vallatuim kiir
     avaks suured ja sinised silmad

     ostan kellukesi poodidest õhtuti
     ise näost nõnda väsinud kõhn
     teeb ehk rõõmu see pisike kellelgi
     tean et kodus mul prääniku lõhn

     tean et kodus mul prääniku lõhn
     nurgas ehitud kuusk nõnda kena
     ehkki näost olen väsinud kõhn
     kodus ootab mind alati ema

     NUTUKANNIKESI TEIE EEST    NIIDAN

     NUTUKANNIKESI TEIE EEST NIIDAN
     PISARAIST TILKUVAD JUURED MA TALLAN
     ROISKUND MÕTETEST HALLIKAD RIIDAD
     EGOHAUTISEKS KOKKU NEID KALLAN

     HÜÜDETULIKAD KÕRVALE HEIDAN
     KAOB KA PUNANE ÕELUSEKAKAR
     KURJAJUURT SIIT, LOODAN, EI LEIA
     JOON JA HOOPISKI PAREMAKS HAKKAN..




     KARLUT EHK KAAREL LEHTSALU
     Mina olen Kaarel Lehtsalu, 23-aastane ehitusinseneeriat
     studeeriv tudeng. Elan Tartus, aga olen kasvanud Võrumaal.
     Ma kirjutan luuletusi ja jutte. Lihtsalt kirjutan, kui „hoog peale
                                                       Mai 2011   59


 tuleb“. Ja kuna neid „hoogusid“ on juba seitse aastat
esinenud, on ka erinevaid tekste kokku päris palju. Aafrikas ei
ole ma kunagi käinud, sõjas ka mitte. Sõjaväkke minek ootab
veel ees. Seepärast ei ütleks ma, et otsustasin kirjutada sõja
teemal. Mina ei otsustanud midagi. Küllap see teema on mind
kuidagi mõjutanud erinevaid kanaleid pidi ja seetõttu pidi
minust ka välja saama. Ju mul on hea fantaasia. Nautige!



Ezigbo Nwoke
Siinne päike ei ole võrreldav kodusega. Eesti päike on selle
kidur kaksikvend - poole nõrgem ja poole väiksema aruga.
See siin lausa puurib läbi mu kõrbemustris kuue ja teeb seda
kahekordse jõuga. Ma ei ole ikka veel täielikult
akumuleerunud, higistan nagu siga keset augusti läppet
südapäeva. Vee joomine ei paista aitavat, aga teen seda
ikkagi. Mõistus käsib. Väikeste lonksudega. Tean, et kui seda
ei tee, hakkab mu päästikusõrm värisema, ja seda ma ei taha.

Ma ei tea ikka veel, miks kurat meid siia saadeti.
"Do not engage! Wait for further instructions!"
Kolmandat ööpäeva istume siin võsas ja vahime viit savihütti,
mis meie ees tolmusel lagendikul päikese käes aina
pragulisemaks kuivavad. Millega me siin nii väga ikka
„engeidzime?” Ootamine on sõdurile veel kurnavam kui
lahing.

Kaasavõetud vesi on otsas ja Bravo-Kaks on pool kilomeetrit
lõunas asuvast ojast meie pläskud täitnud. Vesi maitseb
kahtlaselt, aga tänu Chlor-Floc veepuhastustablettidele
vähemalt tean, et ära ma ei sure. Küla elanikud joovad
sedasama vett ilma tablettideta. Ju siis ikka kõlbab. Nad
askeldavad oma igapäevaseid tegemisi juba kolm päeva,
aimamata, et viis meest neid võsast jälgivad.

Vaatan läbi oma automaadi - M468 - optilise sihiku, kuidas
naised suuri potte pea kohal balansseerides jõest vett toovad.
Mehi ei ole - peale ühe, kes minu hinnangul võib olla vabalt
kakssada aastat vana, aga võttes arvesse, et see siin on
Kesk-Aafrika, võib ta vabalt ka ainult kolmkümmend olla.
60   Poogna Kratt


     Lisaks mõned lapsed, vaevalt kümneaastased. Ülejäänud on
     kodusõtta värvatud. Või tapetud.

     Bravo-Kolm lamab minust viis meetrit paremal. Kasutan ikkagi
     Crypt-Talk seadet oma kaela ümber: "Anything?"
     "Nothing," kõlab vastuseks. Me ei tea ikka veel, mis selles
     külas, mille sarnaseid olen siin näinud sadu kui mitte
     tuhandeid, nii erilist on. Mille kuradi pärast me siin kükitame!?

     Neljanda päeva koidikul pigistan fooliumkotikesest endale
     hommikusööki. Öö oli rahulik. Kogu rühm on sellega juba
     ammu harjunud, et magame keset savanni või dźunglit, kus
     liikuvat maailma kõige ohtlikumad elukad. Olles näinud, kui
     jõhkralt kohalikud omavahel sõdivad, ei tundugi lõvid enam
     kõige hirmsamad.

     Katkestan söömise poole mälumise pealt, kui kuulen enda
     ees samme. Kuidas keegi meile märkamatult nii lähedale sai?
     Libistan käe relvale ja sõrme päästikule, pöidla riivile. Ja siis
     jälle kohe eemale neist. Lapsed. Üks poiss seisab nüüd
     minust kõigest meetri kaugusel ja tundub, et ta vaatab otse
     minu poole. Ta ei näe mind. Kamuflaazülikond sulandab mind
     täielikult võsaga.

     See poiss on külalastest kõige vanem, nii vähemalt tundub.
     Ta on kõige pikem ja teised käivad tal kannul kui pardipojad
     ema järel. Alles nüüd märkan midagi, mida kaugemalt ei
     olnud varem tähele pannud. See poiss on teistest veel millegi
     poolest erinev. Tema riided on puhtad ja uued võrreldes teiste
     omadega ning tal on tennised jalas. See on kahtlane. Väga
     kahtlane. Närin vinnutatud liha edasi. Aeglaselt. Vaikselt. Ja
     vaatan poisile otsa. Ta ei näe mind.

     Teiselt poolt küla kostab vist mootorimüra, näen vaid, et miski
     keerutab tolmu üles. Arvan, et ka teised ei näe midagi
     rohkemat. Poiss vaatab küla poole, aga jääb paigale. Siis
     kõlavad lasud. Ilma pikemalt mõtlemata tõusen istukile ja
     haaran kahe käega poisist kinni nii, et üks käsi ümber tema ja
     teine tema suul. Viskun külili ikka teda kinni hoides. Ei teagi,
     mille peale ta rohkem ehmus, kas laskude või selle peale, et
     keegi ta pikali rabas.
                                                        Mai 2011   61


Kuulen kuidas Bravo-Kolm raadio teel baasiga ühendust
võtab. Meil ei lubata sekkuda ilma, et oleksime kindlaks
teinud, et sihtmärk on kohal. Andmed saadetakse kohe väli-
laptoppi. Külas kõlab uusi laske. Näen nüüd hüttide tagant
välja astumas relvastatud mehi. Vorme pole. Mässajad.

Poiss üritab tulemusteta lahti rabeleda. Ta ei saa aru, mis
toimub. Üritan teda rahustada:
"It`s OK, it`s OK!", aga sellest ei ole kasu. Ta karjub, õnneks
summutan peoga tema kisa küllalt kiiresti ja külasse seda
kuulda ei ole.

Siis meenub mulle, kuidas kaks kuud tagasi me üht
mässajate laagrit ründasime ja ma ühest hütist läbi hiilisin.
Seal istus ema koos lapsega nurgas, hoidis tal ümbert kinni ja
korrutas kohalikus keeles üht sõna. Selle peale too laps
rahunes. Mis see oli, mida naine korrutas? - egibo noke?
zegibo?.. ei... "ezigbo nwoke!"*.
Kordan veel kord: "Ezigbo nwoke." Poiss ei rabele enam.
Mõjus. Väga hea.

Andmed ei ole veel laptopilegi jõudnud, kui näeme külale
lähenemas veel masinaid. Need on kohaliku armee
värvidega. Demokraatlikud Tiigrid või mis iganes nad olid.
Vahet ei ole, mässajad kutsuvad end Vabariiklasteks. Olgu
kasvõi Ema Theresa Jüngrid - lõppude lõpuks võitlevad
omavahel lihtsalt kaks diktaatorit. Ja mille pärast? Tükikese
kõrbe pärast.

Külas toimub tulevahetus. Mässajad on vähemuses ja olen
kindel, et kui kõlab viimane lask on nad kõik manala teel. Ja
kõik on rahunenud. Ka poiss ei ürita enam karjuda. Hoian
tema ümbert siiski igaks juhuks kinni. Vaatan läbi optilise küla
poole.
"Thats weird," kuulen Bravo-Ühe häält läbi Crypt-Talki.
Hüttide vahel, keset sõdureid, seisab ka Demokraatlike
Tiigrite juht Omburo Shaare. Suhteliselt väikest kasvu mees.

"I got the data," ütleb Bravo-Kolm.
Omburo on meie sihtmärk. Ja tema naine ja tema laps, kes
luureandmeil selles samas külas peidus olid. Nüüd on selge,
62   Poogna Kratt


     miks me siin konutanud oleme. Mässajad ilmselt said samuti
     haisu ninna ja sellepärast siia kihutasidki. Ilmselt mõtlesid, et
     pühivad külakese maapealt, aga Omburo jõudis napilt kohale.
     Meie missioon on selge. Elimineerida Omburo!
     Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et mees külas on tema.
     Elimineerida tema naine: Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et
     tema on seesama naine, kellega Omburo hetkel kõneleb.
     Millest, ei tea. Aga kõige häirivam osa missioonist on -
     elimineerida ka Omburo poeg. Näib, et ülemused ei taha
     korrata viga, mis tehti kord Somaalias. Tapeti mässajate
     liider, aga rühmitus hingitses edasi. Paari aasta pärast tuli
     välja, et liidri poeg, tol hetkel vaid 14 aastat vana, päris isa
     positsiooni.

     Bravo-Viis, meie snaiper, teatab läbi Crypt-Talki: "I got visual
     on two targets, got a clear shot, do i shoot?"
     "Wait, where`s the kid?" küsib Bravo-Üks. "Bravo-Three, do
     you have a visual?"
     Bravo-Kolm:"Yes."
     Ta vaatab mulle otsa. "That`s the kid."

     *Kesk-Aafrika Igbo keeles hea mees "good guy"

                                                         Valis Jüri A


     ZAHIR
     Zahir on nähtus, mis imbus Poognasse kui kingitus. Vähe
     sellest, et tema looming on tugev, särav ja lummav, on ka
     tema teosteväline, postkastikirjades, arvustustes ja
     kommentaarides jagatav sõnum lihtsalt soe, julgustav,
     sõbralik ja jõuduandev.
     Temast kiirgub.

     Ju selle kiirguse ja sõnatugevuse pärast ongi mõnedki tekstid
     saanud viisi ja laulja. Raskemast rokist läbi lembelaulikute
     lastekoorini välja.

     Kuid rääkigu Zahir ise:
                                                        Mai 2011   63


Kuidas said Poognasse?

Poognast rääkis mulle ema. Esiti käisin lihtsalt tutvumas ja
lugemas. Mõni aeg hiljem (2007.a. alguses) registreerisin end
kasutajaks.

Mida on Poogen sulle andnud?

Ma õppisin Poognas kirjutama. Seni olin ekslikult arvanud, et
luuletuse jaoks ei ole tarvis enamat kui mõtet ja riimuvaid
sõnu. Teooriast ei olnud mul aga aimugi.

Mida oled Poognale andnud?

Ei tea. Küll tean, mida tahaksin anda. Kui ma Poognasse
tulin, võtsid siinsed autorid mind väga sõbralikult ja soojalt
vastu. Püüan niisamuti käituda uute tulijatega – olla neile
toeks ning abiks just nõnda palju, kui suudan ja oskan. Kõlab
pateetiliselt? Võimalik, aga ma olen mõistnud, et loomingut ei
ole võimalik loojast lahutada, mistõttu võetakse arvustusi alati
väga isiklikult. Usun, et kui kommentaarid mu esimestele
(väga nõrkadele) luuletustele oleksid olnud kurjad või
lahmivad, ei räägiks ma praegu siin sinuga juttu.

Mida arvad Poognast, on see suhtlemiseks, arenemiseks,
tagasisideks, millekski muuks?

Poogen on minu jaoks mõnus hubane kodukohvik, kuhu
pärast väsitavat tööpäeva või muul vabal hetkel sisse
astutakse. Tullakse vanade sõpradega juttu ajama, ennast
näitama ja miks mitte ka uusi tutvusi looma. Menüü on alati
uus ning kindlasti leidub igale maitsele midagi; kergetest
suupistetest päevapraeni välja. Kui tõsisemalt rääkida, siis on
Poogen loomulikult hea koht enese arendamiseks. Seda nii
loomingulises mõttes kui ka suhtlemises teiste inimestega.

Millal ise omaloomingut kirjutama hakkasid?

Esimesed luuletused sai kirjutatud teismelisena. Usun, et
väga paljud noored inimesed kirjutavad oma hingevalu välja.
64   Poogna Kratt


     Iseasi, kui suur osa neist oma luuletusi kellelegi näidata
     söandab. Mina näitasin emale. Tema siis julgustas mind
     jätkama. Olen talle tänulik selle eest. Üsna varakult sundis
     aga isiklik elu mind maapealsete asjadega tegelema ja
     kirjutamine jäi aastateks soiku. Uuesti jõudsin kirjutamise
     juurde umbes kuus aastat tagasi.

     Miks Sa kirjutad?

     Eks ikka vajadusest. Kui midagi pikka aega sees kripeldab,
     on tarvis see välja lasta. Võib ju ka lihtsalt välja öelda, aga siis
     kipuvad sõnad laiali lendama ja neist ei jää midagi järele.
     Kirjutamine on aga justkui dialoog iseendaga. See aitab
     paremini mõista, mis su sees tegelikult toimub. Ainult et
     meeled peavad olema avatud, sest vaid nõnda saab näha ja
     kuulda ja tajuda.

     Millest nimi Zahir?

     Koristasin raamaturiiulit ja P. Coelho Zahir jäi mulle silma.
     Kummalisel kombel ei olnud ma seda raamatut varem
     märganud. Nimi jäi kohe kummitama ja kuna olin just nõuks
     võtnud Poognas registreeruda, tundus see pseudonüümiks
     sobivat. Paar nädalat hiljem lugesin raamatu läbi, kuid pean
     tunnistama, et ei mäleta sellest muud, kui et Zahir tähendavat
     kedagi või midagi, mis vallutab meie mõtted, ning et seda võib
     käsitleda pühaduse või hullumeelsusena.

     On Sul kirjanduses eeskujusid? Kelle looming on Sind
     mõjutanud?

     Ma ei tea, kas just eeskujud, kuid suurimad lemmikud on
     Doris Kareva ja Jüri Üdi. Tegelikult on palju neid, keda
     lugedes tunnen, et tahan ka kirjutada. Ei ole vajagi kaugelt
     otsida, Poognas on väga andekaid autoreid.

     Soovid oma kogu välja anda?

     Võib-olla. Ühel teisel päeval.
                                              Mai 2011   65



Valik Zahiri teoseid
Sa ütlesid me vahel olla enamat ei või

Sa ütlesid me vahel olla enamat ei või
ja naerdes ulatasid sõbrakäe
mul selle vastu salamisi süda mässu lõi
suu lubas küll et las siis nõnda jääb

kui tasahilju ometi sa omaks muutusid

ei olnudki nii raske harjuda
et mõnikord su sõnad kui mu hinge puutusid
võis sõbratunde taha varjuda

meid kohtumised ajapikku enamgi kui võiks
tõid lähemale teineteisele
ja juhtus nii et murdusid mu lubadused kõik
sind äkki tahtsin hoida endale

ma teadsin küll me vahel olla enamat ei või
nii valetasin sulle naerusui
ja ometi mu sisse veidi kipitama jäi
üks küsimus et mis siis oleks kui...

Luupainaja

naervais maskides varjatud valu
kehad viskamas piruetti
tantsib kui lumel sääl paljajalu
seitse kahvatut marionetti

seitse maalitud mustsilmapaari
ripsmeil väreleb lumekirme
kergitab kõveraid kulmukaari
nukunägude õõvastav irve

kõhus pöörab kui keerleksid ise
pilgus kasvamas võõras ekstaas
kuni koidik toob pääsemise
kestab unenäo painav miraaž
66   Poogna Kratt


     Elamisluba määramata ajaks

     on palju neid, kes lihtsalt läbisõidul
     nad saabudes ei võta tubagi
     ma vastutahtsi kedagi ei sunni
     ja pikka peatumist ei lubagi

     kui reisisihid pole paika pandud
     siis mõtlen veel ja hiljem otsustan
     tass kohvi ehk ja küll me pärast näeme
     kas maiustustega ka kostitan

     mõnd siiski ise olen jääma palund
     ja juhtund on, et hiljem kahetsend
     ma oma pisikeses ilmas ise
     ja ainult ise olen valitsend

     võib olla kõik ei olegi turistid
     on neid, kes elamiseks saanud loa
     ning määramata ajaks olen üürind
     ma neile südalinna tillukese toa

     Taadipuu

     Vana mees istub hüti ees pingil ja popsib piipu. Hommik on
     kargevõitu, kuid juba valendab päike mändide ladvus. Järve
     kaldalt kostab hääli - kaluri lapsed jooksevad paadile vastu,
     kiljudes läbisegi näljaste kajakatega. Taat nuusutab soolast
     õhku ning sirutab väsinud selga.

     Seal tuleb tüdruk nõlvakut mööda üles. Tuleb nõnda kergel
     kõnnakul, just nagu ei puudutakski ta jalad kastemärga rohtu.
     Ometi kuuleb mees tuttavaid samme ja sirutab tulija poole
     käe: „Kas pole täna mitte kaunis päev? Niisugust ma ootasin.
     Et raugeks kord see tuul, mis seinapragudest hurtsikusse ja
     otse mu hinge sisse puhub. Et lakkaks vihm, mis katust
     mädandab. Oh jumal, anna jõudu vanale põdurale, et see
     oma vettinud asemel otsa ei leiaks, palusin ma igal õhtul. Nii
     väga ihkasin veel su lähedust tunda, tütreke! Nüüd oled sa
     siin ja ma ei teagi, kas päikese pärast tulid või tõusis päike
     sinu tulemisest.“
                                                        Mai 2011    67


Tüdruk toetab pea isa õlale. Ühtviisi rõõmus ja nukker on
tema pilk, kui see rändab vanadelt õunapuudelt kõveratele
lillepeenardele, sealt õitsvatele marjapõõsastele ning mööda
kitsast teerada nii kaugele kuni silm seletab.

Ta mäletab, kuidas siin varem oli. Mäletab küll, ja ehkki
sellest ajast on paljugi muutunud, ei saa tüdruk ometi mõelda,
et muutunud on kõik vaid halvemaks. Kui isa silmad veel
nägid, kas ta siis nõnda palju rääkis? Ei, siis ei võinud keegi
teada, mis tal parasjagu mõttes oli; mida tundis, kui sõrmed
sooja mulda torkas, millele lootis, kui kuuseoksi viljapuude
ümber sidus.
Täna räägib taat aina, ja mitte niisama naljaviluks ei lobise ta,
vaid kõneleb sellest, mis nüüdsama südamel pakitsemas:
„Olen elus küllalt näinud ja teinud. Nüüd on sinu kord,“ ütleb
ta tütre kätt silitades.
„Luba ainult, et sa mõni päev siit läbi astud. Asjalood on
sedasi, et su emake on mind unedes külastama hakanud.
Ega siis polegi muud, kui et aeg hakkab ümber saama. Ühel
korral tuled ja sätid siin asjad kenasti korda. Minu suu siis
enam ei õpeta aga sina oled nutikas tüdruk, tead küll, et kus
ja kuidas.“
Ta võtab neiul õlgade ümbert kinni:
„Ära nüüd siis nõnda, kullake! Vaata mind, vana olen ja
endasse väsinud ammugi. Pole mu päevades valgust, öödes
ootusi. Sinu tulek üksi veel annab hingele sooja.“
Seepeale pühib tüdruk käisega üle silmade.
„Mida ma sinuta peale hakkan?“mõtleb ta.
„Miks siis kohe minuta?“ imestab isa ja tõmbab sõrmega üle
neiu niiske põse:
„Oled kord puu istutanud, elad sa temas veel palju aastaid,
rõõmustades küll õite, küll viljade üle.“
„Ja mina olen üks sinu puudest?“küsib tüdruku süda.
„Parim,“ noogutab taat.

Nõnda nad seal istuvad, vana mees, kelle aeg hakkab ümber
saama ja nooruke neidis, kellel veel paljugi ees - isa, kellelt
on võetud nägemine ja tütar, kellele pole antud kõneleda.
Kuidas need kaks teineteist mõistavad, seda teab ainult kilk
ahju all. Teab küll, aga salatseb.
68   Poogna Kratt


     Kass

     Külm on. Avan silmad ja otsin tekki, see vedeleb põrandal.
     „No aja ennast juba üles! Mida sa põõnad nii kaua?“ Suur
     pruun kass kükitab voodi ees ja vaatab mind oma tigedate
     silmadega.
     „Kao minema,“ urisen vastu ja tirin teki uuesti peale.
     „Ole normaalne! Kavatsed terve päeva maha magada? Kes
     sul käskis poole ööni üleval passida, kui nüüd silmi lahti ei
     saa,“ õiendab kõuts ja vehib närviliselt sabaga. „Kõht on tühi,
     kuuled vä?“
     Keeran näo seina poole ja tõmban teki üle pea .
     „Mine püüa hiiri,“ torisen.
     Kass surub ennast minu ja kulunud tapeediga seina vahele
     istuma. Sügab end ja turtsub.
     “Mõnita aga mõnita! Seda sa oskad hästi, loomapiinaja
     sihuke! Kirpude vastu tõid mulle midagi?“
     „Unustasin.“
     Ronin voodist välja ja tirin teksad jalga. Astun kööki, avan
     külmkapi ukse ja heidan kiire pilgu üle tühjade riiulite.
     “Kuule, tead mis, su konserv on otsas,“ teatan, ja lisan
     kiiresti:“ Aga krõbinaid on küll. Tahad?“
     „On mul siis valikut? Olgugi, et täna on neljapäev. Vaevalt see
     sulle midagi meenutab.“ Kass ohkab, hüppab taburetile ja
     vuristab ühe hingetõmbega: „Kunagi öeldi neljapäeva kohta
     kalapäev. Kunagi, oi see oli ammu, sai sel päeval värsket
     silku.“
     Kallan kohvimasinasse külma vett.
     „Kunagi, kas mäletad, sitsisid sa alandlikult nagu peni isegi
     kartulikoorte peale.“ Loen kohvipuruga täidetud lusikatäisi:
     kolm, neli, viis...
     “Mäletan, miks ma ei mäleta. Küllap oleme sellest ajast
     mõlemad paljugi muutunud,“ muigab loom õelalt. „Ainult mina,
     erinevalt mõnest teisest, julgen oma lollusi tunnistada.
     Pealegi, kes sul käskis mind endale koju vedada? Lunisin ma
     ulualust või?“
     „Ei, ei luninud, aga sa olid nii neetult hale seal prügikasti
     kõrval. Oleks ma teadnud, et nii ülbeks muutud, poleks ma
     sind muidugi tuppa tassinud.“
     Pruun kõuts närib mõnuga oma krõbinaid, lakub vett kõrvale
     ja viskab mulle siis uuriva pilgu.
                                                        Mai 2011   69


„Kuule, mis tibi see sul eile siin oli? Mingi tõsine värk vä?“
Kallan endale kohvi ja süütan sigareti.
“No tere hommikust! Mis see sinu asi on? Kas mina sinu
naiste kohta pärin või?“
„Kiisude,“ parandab kõuts ja kõkutab vastikult naerda:“ Aga
palun, küsi kui huvitab!“
Mind ei huvita. Ka ei ole mul vähimatki soovi talle midagi
Kerttust rääkida. Kui ma isegi teaks, mis „värk“ mul selle
plikaga on.
„Sa õue ei taha minna, Juss? Mine jaluta natuke.“
„Tore! Unustasid liiva ka osta, jah? Nüüd pean lasteaia
liivakasti reostama minema?“ Kass ringutab, tagumik püsti,
hüppab diivanile, kratsib ennast ja vannub vaikselt.
„Kuule, ole nüüd mõistlik, ära aja oma kirpe siin laiali,“ püüan
sõbralikku häält teha. No on elukas! Kuidas saab üks loom
niimoodi pähe istuda? Peab ennast õige peremeheks või?
Loputan kohvitassi puhtaks ja hiilin magamistuppa. Heidan
vaikselt voodisse ja tõmban teki jalgadele. Mõnus. Juss
nurrub vaikselt elutoa diivanil. Sulen silmad. Pool tundi,
mõtlen, ja vajun sügavasse unne.

Ärkan telefoni helina peale. See on Kerttu. Ajan kiiruga
ennast riidesse ja haaran kapinurgalt auto võtmed. Esikus
koperdan Jussile otsa.
“Kõtt, kao jalust,“ sisistan ja jään siis hetkeks kassi
põrnitsema. Loom tõmbab küüru selga ja turtsatab.
„Kui sa teaksid, loll loom, mida ma unes nägin! Rääkisime
sinuga pikad jutud maha,“ itsitan, ajan kingad jalga ja lukustan
enda järel välisukse.

Juss heidab pilgu ukse poole, siis oma tühja toidukausi
suunas. Kratsib ennast närviliselt ja turtsatab uuesti.
“Või loll loom? Tahaks loota, et sa mu kirburohtu jälle ei
unusta, idikas!“

Külaline

Kui mu armas meheema külla tuleb, siis ikka nii nagu kord ja
kohus – kotis 3 kilo lutsukomme (neid, mida tema ainumas
poeg armastab), kittel, sussid, öösärk ja kakskümend viis
krooni kaksikutele. Nii on see alati olnud ja nii jääb.
70   Poogna Kratt


     Saabub esimese elektrirongiga ja lahkub viimasega. Kolm –
     neli päeva hiljem. Nagu eeskujulikule miniale kohane, ootan
     teda kohvi ja koogiga. „Poleks pidanud,“ naeratab külaline
     tagasihoidlikult, ja laseb õunastruudlil hea maitsta. Sealjuures
     kuulen ma põhjaliku ülevaate sellest, kuidas ta viimasel ajal
     on hakanud magusat piirama. Mitte, et pisut üleliigne
     kehakaal teda häiriks, aga raadios räägivad targemad
     inimesed paljutervislikest eluviisidest. Taevas hoidku, 150 kilo
     pole ju midagi erilist! Pealegi, vaadake,kui palju ilu tema peale
     mahtuvat. Ulatan ämmale suhkrut, mille peale too
     kategooriliselt pead raputab. Juba ammu ei joovat ta kohvi
     suhkruga. „Ega sul, hea laps, vahukoort ei juhtu olema?“
     küsib, ja lisab, et tema ei tea, millest see tuleb, aga kohvikoor
     on viimasel ajal kuidagi eriti lahjaks läinud. Muidugi on mul
     vahukoort. Varun seda ämma tulekuks alati vähemalt kolm
     pakki.

     Mõne tunni möödudes on kohvikann tühi. Samuti
     koogivaagen ja esimene vahukoorepakk. Külaline tõuseb
     köögilaua tagant ja teatab, et nüüd tuleb ennast natuke
     liigutada. Ta vahetab krimpleenkleidi koduse kitli vastu ja
     asub läbi viima oma traditsioonilist ringkäiku korteris. „Oi! Sa
     oled endale uued kardinad ostnud! Aga miks sa minule ei
     rääkinud, et sul neid vaja on? Mul ju seisavad kadunud tädi
     Milvi ajast täiesti korralikud külgkardinad kapis. Mõnest
     kohast natuke kokku körtsida ainult. Ei midagi hullu, aga koid
     sindrid, tead küll, kuidas need igale poole ronivad.“ Katsub
     siis sõrmede vahel kanga kortsuvust: „Ja jaa, tänapäeval on
     materjalid head. Aga kas te teist värvi ei leidnud? Pole küll
     minu asi ütelda, aga ei meeldi mulle see sinine toon. Mina
     oleksin ikka pruunid ostnud.“ Üksteise järel avanevad kappide
     uksed ja uudishimulik pilk käib üle voodi- ja saunalinade,
     padjapüüride ning üleriiete. Muutub siis rahutuks ja hüppab
     ühelt riiulilt teisele: „Kus sul on need linikud, mis ma teile kaks
     aastat tagasi pulmapäevaks kinkisin?“ „Ah need,“ venitan
     vastusega ja tunnen, kuidas ämma kissis silmad justkui
     kriminaaluurijal mind piidlevad. Õnneks heliseb samal hetkel
     uksekell. Tulija on minu abikaasa ja ämma ainik poeg, kes
     töölt tunnikeseks lõunapausi on teinud. Juba ongi linikud
     meelest läinud. Õnnelik ja õhetav, tormab ema oma pojakest
     kostitama. Usinad käed tõstavad külmkapist välja üksteise
                                                        Mai 2011   71


järel juustu, hapukoore, piima, moosipurgi ja salati, mille ma
olin plaaninud õhtuks jätta. „Tule nüüd kohe sööma, poiss.
Ega siin küll suurt midagi pole, aga natuke ikka. Oleks ma
teadnud, et tuled, oleksin midagi valmistanud.“ Kiire pilk poja
suunas muudab ema näo üsna murelikuks:“ Halastust küll!
Pole sind enam ollagi. Silmaalused sinised ja puha. Sööma
pead rohkem. Suur pere toita, ega see kerge pole.„ Ohkab
siis ja lisab: „Homme teeme pannkooke,“ ja minu poole
vaadates „Mune teil ikka on kodus või?“

Lõpetan just nõude pesemise, kui kaksikud koolist jõuavad.
Nad kallistavad vanaema, kes parajasti oma järjekordsele
saiaviilule mehise noatäie võid määrib ja otsivad ranitsast
tunnistused välja. Ämm seab prillid ninale, heidab pilgu
kõigepealt ühe ja seejärel teise poisi hinnetele ning ohkab
raskelt:“ Nojah, oleks saanud paremini. Teie isal ei olnud küll
algklassides ühtegi nelja.“ „Aga memm,“ protesteerivad
kaksikud kui ühest suust:“ Me käime ju viiendas klassis!“
Vanaema kortsutab kulmu ja poriseb:“ Noja mis sellest siis, et
viiendas? Seda enam tuleb pingutada!“ Hammustab isukalt
võileiba ja manab näole kaastundliku ilme „Ma saan ju aru, et
teil on raske. Mina sain teie isa kooliasjades aidata, aga
millisel emal tänapäeval oma laste jaoks aega leidub? Ei
kellelgi. Ainult see karjeer ja karjeer, muud ei midagi.“
„Karjäär, memm,“ parandab üks kaksikutest ja itsitades
jooksevad mõlemad poisid           ma tuppa. Mina kuivatan
viimaseid taldrikuid ja kuulan samal ajal pikka monoloogi
vabakasvatusest ning üldisest moraalitusest noorte hulgas,
mis viivat välja huligaanitsemiste ja narkomaaniani.

„Seni kuni sina lõunat valmistad, võin mina ju midagi
kasulikku teha. Mis ma’s niisama siin istun,“ pakub külaline
korraga sõbralikult naeratades. „Ma vaatasin ennist, et su
toalilled vajavad kastmist. Näevad teised sellised nirud välja.“
Püüan samuti naeratada, kui seletan, et lõunaga pole vast
kiiret, alles ju lõpetasime söömise. Oma taimi kastan aga
korra nädalas ja sellest piisab. „Kulla laps,“ alustab ämm, jääb
siis mulle otsa vaatama ja lööb tüdinult käega: “Mida mina,
vana inimene ikka tean muidugi. Kes minusugust kuulda
võtab? Aga küll ma juba tean, mida te mu seljataga räägite.
Küllap tean.“ Ta võtab väriseva käega kitlitaskust käkras
72   Poogna Kratt


     taskuräti ja nuuskab häälekalt nina. Oh ei! Ainult mitte seda!
     Ulatan ämmale kastmispudeli ja küsin, mida ta ühepajatoidust
     arvab. „Ohh, mis sa nüüd minu pärast!“ Juba venibki ta suu,
     mida hetk tagasi ümbritses nutuvõru taas laiaks
     naeratuseks .„Ühepajatoit on hea, kui on korraliku lihaga
     tehtud. Kust sa lihatüki ostsid?“ „Stockmanist,“ vastan
     mõtlematult, ja juba ma kahetsen. Ämma kulmud kaovad
     hoolikalt rullitatud tuka alla. „Heldene aeg! No peavad teil ikka
     sissetulekud olema! Kes sellisest sakste poest liha osta
     jõuab?“ Ta kaob, kastmispudel käes, magamistuppa. Ukse
     vahelt kostab veel tasast torisemist:“ Kus meil omal ajal need
     stokmannid olid? Kõik tuli käeotsas turult koju vedada. Või
     stokmann..“

     Lõunalauas on kaksikud vaiksemad kui tavaliselt. Vanaema,
     tõsi küll, peab nii mõnelgi korral neile lauakombeid meelde
     tuletama ja seejuures ohkab ta alati väsinult. Ma tean liigagi
     hästi, mida ta selle ohkamisega öelda tahab, seetõttu lõpetan
     ka oma ühepajatoidu kiirustades ja hakkan lauda koristama.
     Poisid, ime küll, pakuvad ennast vabatahtlikult mulle appi, ja
     kui meie pilgud kohtuvad, loen nende silmadest ilmeksimatult
     välja lohutust - pea vastu, emm! „Oota’nd, kulla laps, kus sa
     selle saia nüüd paned? Mõtlesin kohvi kõrvale endale paar
     tükki juustuga teha,“ protesteerib ämm, ja lisab siis kohe:“
     Muidugi, ega sa ei pea ju mulle kohvi pakkuma, kui see tõesti
     nii raske on. Mul on vererõhk viimasel ajal kole madal.
     Hirmutavalt madal, ma ütleks isegi. Kohvi aitaks seda
     natukenegi tõsta. Otse loomulikult peaks see olema siis
     korralik kange kohv. Nii, et kui sa nüüd vaevaks võtad seda
     mulle siiski pakkuda, siis ole kallis, pane ikka natuke seda
     puru rohkem kui hommikul.“

     Ainult homne päev veel, mõtlen, aga millegipärast ei mõju see
     lohutavalt. Vaatan lillelises kitlis suurt naist, kes on pool mu
     nurgadiivanit enda alla matnud ja rahuloleval ilmel kolmandat
     juustusaia naudib. Mulle tundub, et ta on endasse imenud ka
     kogu minu energianatukese, sest mida jõulisemalt ta kätega
     vehib ja kõvahäälsemalt jutustab, seda enam vajun mina
     longu. Õnneks kuulen ma esikust saginat ja kaksikud
     jooksevad isale rõõmukisaga vastu. Nad riputavad ennast
     talle kaela ja vehivad üksteise võidu tunnistustega. Diivan ragiseb ja
                                                        Mai 2011    73


ja oigab, kui ämm selle oma raskusest vabastab. Juba
tormabki ta hingeldades oma poega päästma. „No kuulge
lapsed! Kes teid niiviisi kasvatanud on? Nagu metslased
kohe, ma ütlen! Isa on väsinud, laske tal ometi hinge
tõmmata!“ Ta kisub pojal jaki seljast ja ma märkan, kuidas ta
kapis sellele ruumi tehes mängleva liigutusega minu mantli
riidepuult nagisse ümber tõstab.

Hiilin vaikselt köögist välja. Seal, oma köögis, olen ma lihtsalt
üleliigne. Seal toimetab ema, kes oma pojale toitu taldrikule
tõstab ja – ma ei usu oma silmi! – selle siis kahvliga pudruks
pressib. Heidan veel pilgu oma mehele ja korraga ei näe ma
seal istumas neljakümnele lähenevat, halliseguste juustega
kahe toreda poja isa, vaid korralikult külje peale kammitud
tukaga põlvpükstes poisikest, kes teelusikaga endale
ühepajatoitu suhu tõstab.

Tahtmatult võdistan õlgu ja taganen ukse vahelt tuppa.
Kaksikud magavad. Täna pugesid nad voodisse õige varakult
ja kustutasid tule oma toas juba enne üheksat. Ämm, kelle
õhetavas näos pole märkigi väsimusest, jalutab ringi oma
tohutus roosas öösärgis. Toon siiski kapist voodiriided ja
asetan need elutoas lahtikäivale diivanile. „Kallis, laps,“
kuulen selja tagant kaeblikku häält. „Ära nüüd pane pahaks,
aga siin ma küll magada ei saa. See tänapäeva mööbel on ju
allpool igasugust arvestust. Vajub veel keskelt laiali, kui ma
ennast keeran. Ja kindel see, et ma öösel palju vähkren, oled
täna toad nii kuumaks kütnud. Lausa ime, kui siin üldse keegi
magada saab.“

Vaatan abiotsivalt mehe poole, kes õlgu kehitades ajalehe
varju vajub. Tunnen kurgus kipitust ja allasurutud raev nõuab
aina hullumeelsema jõuga vallapäästmist. Äkilise liigutusega
tõmban mõlemad aknapooled lahti ja põgenen vannituppa.
Kuulen veel, kuidas ämm ärritusest katkeva häälega mulle
järele hüüab: „Heldene aeg! Kuhu su arunatuke nüüd kadus?
Tuul ju tõmbab , kas sa’s ise ei tunne? Halastaja taevas, nüüd
tahavad vanainimese surnuks külmetada!“ Keeran kraani
lahti. Veesolin summutab elutoast kostva lärmi. Endalegi
ootamatult hakkan naerma. Naeran hüsteeriliselt vappudes ja
kaua, naeran märkamata, et mu silmad muutuvad uduseks
74   Poogna Kratt


     ning hetke pärast on mu nägu pisaratest märg.

     Ärkan jõulise raputamise peale. Meie külaline kummardub
     mulle hirmuäratavalt lähedale ja manab näole oma kõige
     armsama naeratuse. „Ega ma ei tahtnud sind äratada, aga
     ma ei leia vahukoort külmkapist.“ Vaatan kella, see näitab
     kümme minutit üle viie. Ajan ennast istukile ja hõõrun silmi.
     „See on otsas,“ vastan. „Kõik kolm pakki on otsas.” Ämm
     kõverdab solvunult huuli ja soovitab mul edasi magada. Lisab
     veel, et ta on harjunud üksinda hommikust sööma ja kaob
     kööki. Kohendan tekki ja surun silmad kinni. Täna on laupäev.
     Vaevalt kolm minutit hiljem keeratakse köögis raadio
     mängima. „Säravat päikest, kevadet kaunist kingi mul,“
     lõõritab ämm Orumetsaga võidu ja kolistab nõudega. Mees
     mu kõrval pobiseb midagi arusaamatut läbi une ja tõmbab teki
     üle pea. Kuidas ma ka ei ürita, magama ma enam ei jää.
     Tüdinult ajan ennast diivanilt üles, tõmban hommikumantli
     peale ja lähen pesema. Otsustan, et vajan täna hommikul
     midagi lõõgastavat ja lasen vee vanni. Libistan ennast
     hellitavasse puuviljalõhnalisse vahupilve. Milline rammestus!
     Aga mitte kauaks. Juba kuulen nõudlikku koputust uksele.
     „Läheb sul veel kaua? Ma tahaksin sinuga ühes asjas aru
     pidada,“ kudrutab ämm, ja vastust ära ootamata jätkab: „Ma
     siin vaatasin natuke su majapidamises ringi ja mõtlesin
     endamisi, et võiksime täna koos väheke korda luua või nii. Ma
     saaksin ju aidata sind. Triigiksin vähemalt mõned poisi
     särgidki ära, need nii näotud muidu seal kapis. Et mis sa siis
     arvad sellest?“ Ma ei vasta.

     Terve ülejäänud päeva veedan ma voodis. Valetan, et olen
     külmetanud ega tunne ennast hästi. Mees viib poisid
     lõbustusparki, tuues ettekäändeks, et ema saab siis puhata.
     Ma mõtlen, et millist ema ta seda öeldes silmas peab. Vaatan
     ainiti kella ja ootan, millal see päev ometi kord lõppeks. Ämm
     toimetab lõunani köögis. Kuulen, kuidas külmkapi uks
     vahetpidamata lahti ja kinni käib. Siis tuleb ta magamistuppa
     ja istub mu voodi jalutsisse. „Ega ma siis täna siin koristama
     ei hakka,“ teatab ta murelikult. „Mis ma ikka kolistan, sul
     praegu vaikust ja rahu vaja. Kes minul omal ajal niiviisi lesida
                                                          Mai 2011    75


ja päeva surnuks lüüa laskis? Ei keegi.
Polnud mul abilisi võtta. Ema, vaenehing, puhkas selleks
ajaks juba ammu. Ei näinud tema oma lapselastki. Küll ta
oleks uhke olnud minu poisi üle.“ Ta otsib taskurätikut. „Sinul
on vedanud, tüdruk. Tead sa ka ise, kui väga sul on
vedanud? Hea mees on sul ja tore isa su poegadel. Minu oma
aga...tead isegi.“ Tõusen voodis istukile ja silitan ettevaatlikult
ta rüppe vajunud käsi. Ämm tõmbab ninaga ja ohkab.
Seekord ohkab ta teesklemata ja südamest.

Ongi õhtu ja pidulik lahkumistseremoonia võib alata. Kaksikud
seisavad elutoas, juuksed kammitud ja särgid korralikult
püksivärvli vahel. Vanaema ulatab kummalegi kakskümmend
viis krooni ja manitseb neid, et nad raha ilmaaegu ei raiskaks.
Hoidku poisid seda ikka koolitarvete või sokipaari jaoks. Kuigi
ma panen tähele, et oma poega kallistades võbiseb ämma
lõug kergelt, tunnen ma ennast äkki uskumatult hästi. Võiks
öelda isegi õnnelikult ja selles kummalises õnneuimas saadan
ma korda midagi enneolematut. Kui ämm mulle hüvastijätuks
käe ulatab, haaran ma tal õlgade ümbert kinni ja emban teda
kõvasti – kõvasti. “Nii tore, et sa leidsid aega tulla,” ja nagu
sellest veel vähe oleks, lisan: “Kahju, et sa juba minema
pead!“ Mu hääl kõlab seejuures nii siiralt, et võiksin seda
peaaegu uskumagi jääda. Siirana tunduvad mu sõnad ka
meie külalisele. Ta vaatab mind suurte silmadega ja ohkab
siis: „Armas laps! Aga ma ei pea ju minema! Kes mind seal
kodus ootab? Heldeke, miks sa siis kohe ei öelnud, et ma
võiksin sulle kauemaks appi jääda? No vaata nüüd ennast, sa
oled ju päris haige veel. Näost kaame nigu paberileht. Ja et
ma ise ka selle peale ei tulnud, et sa oma tagasihoidlikkusest
mul jääda ei palu!“ Ta otsib kotist oma lillelise kitli välja ja
laotab selle toolileenile. „Sina mine nüüd kohe ilusasti
voodisse tagasi. Küll mina ise siin toimetan ja teen.“


                                               Vahendas Rattus
76   Poogna Kratt



     KÕHKLEJA KOMMENTAAR
     Ma kutsun teid pealt kuulama üht vestlusringi. Üks auväärt
     kogukond ja seesinatne ümarlaud.

     1.
     Kõhkleja. Tal on nn kirjanduslikus salasahtlis nii mõnedki
     lood, sellised ja teistsugused luuletused, mida kõike. Jah,
     väiksemates foorumites on ta neid ka avaldanud - lugenud
     ise, lubanud ligi sõpru-tuttavaid, nüüd on aga nii mõnigi
     hakanaud teda sõbramehelikult tagant togima:
     Tee raamat! Miks ka mitte!?

     Juhan Peegel ütles kunagi ühes loengus ajakirjandus-
     uusikutele: Sina ei pea mitte paberit määrima, kui sul pole
     Eesti rahvale sittagi öelda!
     On mul midagi öelda!? Vaatan ringi raamatupoes, vaatan
     raamatukogus. Kui palju kõikvõimalikke teoseid! Mõni torkab
     rohkem silma, teine vähem, ühed näevad välja, nagu
     pretendeeriks otsemaid klassiku aujärjele, teised jälle on veidi
     häbelikud ja kohmetud: ei noh, mis nüüd mina, aga... ka minul
     on sulle midagi öelda.
     Mida erilist, mida enneolematut on minul selle raamatute
     hiigelsuure paljususe kõrval öelda, öelda sellist, või siis ka
     sellisel moel, et korvata puu suremisest paberiks sündivat
     valu?

     Et siis: olla või mitte olla... Kirjutamata olla ei saa, aga
     avaldamine? avaldumine? On seda vaja? Ja kui, siis kellele?
     Ja kui otsustada, et jah, seda on vaja... siis järgneb ju
     hunnikute kaupa kõikvõimalikke määramatusi, aga´sid ja
     kui´sid - kirjastamised, kujundamised, küljendamised ja mis
     kõik veel. Oeehh!

     ---

     Mida arvad sellest sina, Autor? Sina, kellel on raamaturiiulil
     ette näidata kolm luulekogu?

     2.
     Autor: Mina avaldasin ja kirjastasin ise.
                                                        Mai 2011    77




Ühe raamatu väljaandmine on tegelikult lihtne asi.
Sul on vaja:
1) raamatu sisu;
2) natuke majanduslikku mõtlemist;
3) rahaallikat - rahastaja leidmine pole raske, kui inimesel on
tahtmine.

Kui valid toimetajat, on oluline, et oleksid temaga "samal
lainepikkusel". Hea on, kui oled temaga sõber, kasulik on - kui
temaga kaasnevad ühiskondlikud sidemed. Tegelikult võid ka
ise toimetada, aga see on natuke ohtlik, sest omad, eriti
värsked lapsed, on väga armsad. Su emotsionaalne seotus ei
luba sul olla objektiivne.
Keeleline toimetamine: noh, siin tasub esimesena mõelda,
milline on su oma suhe grammatikaga. Kui tahad oma
raamatule laiemat kõlapinda, tasub ka siin valida endale
tuntud nimega tegija - nimi mõjub. Kui sa sellist inimest ei tea
või sind ei huvita, siis vaata ikkagi tutvusringkonnas ringi.
Kirjastamine. Mõtle hetkeks, kui suur on ühiskondlik ootus just
sellele raamtule, milline on huvi. Kõige keerukam on muidugi
luuletajatel...

Raske saab oma raamtut reklaamida ja müüa inimestel, kes
pole ootuspärases vanusegrupis (verinoored debütandid);
kellel puudub oma rühmituse tugi; kel pole isiklikke kontakte.
S. t et kui oled üksik nohik, siis sind lihtsalt ei märgata selle
massi hulgas. Ja - mis kõige olulisem! - see ei tarvitse sugugi
tähendada, et sinu luule on halb!

Äärmiselt raske on leida kirjastajat, kes poleks majanduslikule
kasumile orienteeritud. Luulekogu ei võeta kergel käel
kirjastada, sest kasum luule puhul ei tule nii peagi. Kui üldse
tuleb.

Seetõttu näemegi, et luules on palju      eksperimenteerimist,
erinevaid sõna- ja sõnumimänge, mis       pole otseses mõttes
luule. Kuid sellistel avaldumisvormidel   on väga konkreetne
põhjus: ma teen turul nime, et mind       märgataks, et mind
ostetaks.
78   Poogna Kratt


     Ka Juhan Liivist me ei teaks midagi, kui poleks olnud toona
     nimekat Tuglast, kes temast vaimustus. Nii võingi väita, et
     sageli pole asi sisus vaid ühiskondlikus situatsioonis ja selles,
     kes ja kuidas su teost levitab.

     Kui kõhkled selle vahel, kas otsida kirjastus või kirjastada ise,
     siis on võtmeküsimus ikkagi see: kas leiad toimetaja, kes
     haakub sinu sõnumiga. Kui ei - siis pole mõtet punnidagi.

     Tasub otsida kirjastust, kes tegeleb ka aktiivse reklaamiga.
     Kui ta seda ei tee, siis ei näe ma kirjastajale maksmises
     mingit mõtet. Nii kujundus, küljendamine kui ka trükikoda on
     ise võimalik soodsamalt leida. Kirjastuse nimi raamatu kaanel
     jällegi annab selle õhkõrna signaali, et keegi on mind/ mu
     raamatut tähele pannud.

     Teksti vormindamise nõuded ja juhendid leiad trükikodade
     kodulehtedelt. Läbirääkimistel kuula hindu: Tallinn ja Tartu on
     oluliselt kallimad. Luulekogule sobivad hästi väiksemad
     trükikojad, sest nemad ei protesti ka väikeste trükiarvude
     vastu. Näiteks Paide KUMA, Põltsamaa trükikoda vms.

     Tiraaž - üle 200 on tühi töö ja vaimunärimine. Sellest aga
     piisab nii endale, kinkimiseks, jääb ka müügiks. Alla selle ei
     tasu trükk ära, sest partii hind ei tule odavam, vaid
     üksikeksemplari omahind muutub kõrgemaks.

     Kui istud kasti otsas, siis on tunne nagu emal lapsega. Ta on
     imearmas, aga sa ei tea, mis temaga peale hakata.

     Otsepakkumised raamatukogudele, - muidugi on nemadki
     rahalistes raskustes. Anna teada kirjastus.com lehel, et uus
     raamat on ilmunud. Saada üks eksemplar Sirpi, kui veab
     (oleneb lehekülje toimetajast!), ilmub seal tutvustav nupuke.
     (Minul üks raamat sai sõbraliku tutvustuse, teine pandi pihta -
     ja ei sõnagi..)

     Rahva Raamat võtab raamatuid komisjonimüüki. Sõlmite
     lepingu - sa ise määrad hinna, mis tema sulle maksab. Kui sa
     pole ettevõtja, siis pead arvestama ka maksud.
                                                       Mai 2011   79


Müüki saatmise hetk on päris oluline. Oleneb sisust muidugi
ka, sihtgrupist. Aga paremat aega, kui jõulueelne, pole. Nii et
väikese varuga enne jõule - olgu müügis ja reklaamis!
Armastusluulele sobib ka sõbrapäeva eelne aeg. Tasuks
vaadata tarbimise ülevaateid, majanduslehekülgi. Kui ise ei
mõista, eks helista sõbrale! :)

Seda, kas üldse?
Mnjah, see on ego küsimus. Interneti näol on vaba meedia
väga avar...

Kahetsed?
Ei, ei kahetse. Esimeses kogumikus oli parim kujundus, teine
on mulle endale kõige armsam, kolmas jällegi sai kõige
läbimõeldum, terviklikum ja tugevam. Kusjuures - just teine
kogu, selline lihtsakoelisem, on tänase seisuga ainsana
kasumit tootnud. Ehkki see võttis muidugi 2 aastat aega ka.
Kolmas kogu on väikeses miinuses - eks see masuaeg tuli
peale ja et Sirbi tutvustus jäi vajaka.

Jah, me käime kõik "väravate taga", avaldamine on juba
egoküsimus. See "minu looming" ära ei elata niikuinii, minu
silmis on kakelused autoriõiguse jms üle täiesti mõttetud.
Muidugi tikuvad muud, need äraelamist tagavad tegevused
väravate taga käimist pärssima. Kui luuletaja väga egosse
klammerdub, siis ühel momendil on ta nn emeriitus
klaaskapis. Neid oleme loengutes vist kõik kuulnud... Mulle
näiteks väga meeldib, et Indrek Hirv, tunnustatud luuletaja,
pole oma küpse ea raamatutesse enam kirjutanud: see on
autorikaitse objekt.

Muidugi võib olla päris valus, kui keegi võtab su loodu ja
hakkab selle abil kasu teenima. Ometi - kui palju on vaimset
teadmist maailmas nimetult, jälle ja jälle on kauni maali alla
kirjutatud: tundmatu keskaja kunstnik. Mis tähtsust on siin
nimel? Kas ehitame egode maailma?

Ma ei kahetse. Raamatukogu on minu jaoks Pühamu.
Ükskõik, mis maailmas toimub. Tõmban riiulist juhusliku
raamatu - ja ma tunnen, et see on oluline.
80   Poogna Kratt


     Netilugemine on seevastu juba silmadele raske. Ja selleks, et
     saaksin teksti hoomata, on kontakt paberiga oluline.

     Mida tähendab sinu jaoks tagasiside?
     Me oleme sisemiselt ebakindlad. Me ise ei usu... mu armas
     kirjutis, aga me tahame, et keegi teine - soovitavalt minu
     jaoks autoriteetne - kinnitaks seda.

     Kui ühiskond väljastpoolt ütleb: sa oled hea! siis hakkad seda
     tasapisi ka ise uskuma. Kui sa seda enam ei vaja, siis kehitad
     vaid õlgu, kui keegi ka ütleb: ma ei mõista, see on jama vms.
     Sest sinu jaoks on oluline, et oled protsessis, oled lihtsalt
     luuletaja (muusik, kunstnik), sind ei huvita tulemus vaid
     teekond.

     Seda, mis inimene on "teiselt poolt" ära toonud ja mida see
     tegelikult tähendab, seda ei saa inimene oma eluajal iialgi
     teada.

     ---



     Sina, mu Lugeja, oled mu lullasid näinud ja nuusutanud. Mida
     arvad sina?

     3.
     Lugeja:

     Hea raamat on see, mis puudutab mu hinge.
     Ei, muidugi ma saan ka sellest aru, kui asi on tegelikult hea,
     aga minu konkreetse hetke meeleoluga see ei haaku vms.
     Aga mulle ei meeldi, kui käib tituleerimine: suur kirjanik!
     avaldatud kirjanik! sest tal on mitu trükis ilmunud raamatut.
     Ma loen ühe läbi, võibolla lappan veidi ka teist... aga ma ei
     leia seda, mis mind puudutaks, seda pole ollagi. Minu jaoks ta
     pole suur. Kirjutaja, mitte kirjanik.

     Sest - kas suur kirjanik on see, kes kirjutab palju? Või - keda
     loetakse palju?
                                                        Mai 2011   81


Nn bestsellereid võidakse ju kiruda, ometi - kui inimesed seda
loevad, siis järelikult on kirjanikul midagi öelda. Võtame
kasvõi Harry Potteri.
Raamatute kaubastajatest ei saa ma aru. Milles on asi? Miks
on nii olematu oma, eestikeelsete uudisteoste reklaam?
Kirjanikul endal on raske tõhusat reklaamikampaaniat teha -
asi jääb nii koha kui ka raha taha pidama. Aga sellest, miks
meie raamatupoodidest saab nii vähe soovitusi Eesti uuema
kirjanduse kohta - sellest ma aru ei saa.

Võtame näiteks Rattuse jutukogu. Need on tõesti head jutud!
Aga kas lugeja nad üles üldse leiab? Tegelikult on need just
sellise pikkusega jutud, mida võiks ühekaupa mõnes "Eesti
Naise" stiilis ajakirjas avaldada. Sest miks ma neid ajakirju
praegu eriti ei osta? - Sest seal pole praktiliselt mitte midagi
lugeda!

Ja siis veel see asi, et tihti need autorid (ka meil siin,
Poognas), kellel pole midagi olulist öelda - promovad ennast
nii usinasti ja on nn suured kirjanikud. Aga need, kellel tõesti
on, ON midagi öelda - need on enesekriitilised ja kahtlevad: ei
tea... kas see, mida ma kirjutan, ikka on see... Ja siis ise
lajatab. Nii täiega, et mul tõusevad seljakarvad ka püsti, kui
ma loen!

---


Kas raamatukogu ja lookas riiulid mahutavad veel ühe, ei-tea-
kellele-vajaliku luulekogu?

4.
Raamatukoguhoidja:

Viimasel ajal loetakse väga seda, mis tuleb - Eesti autoritelt.
Ükskõik, mis see siis täpsemalt on. Kandsin raamatukokku su
kingituse (eelpool intervjueeritud autori 3. kogu) - usu või ära
usu, see on kapsaks loetud. Ta on midagi muud!
Ja sa ju tead, et tegemist on väikse külakohaga, kus eeldada,
et loetakse luulet, on raske.
82   Poogna Kratt


     Tegelikult peab avaldama! Võibolla tal kohe pole nii suurt
     tungi, aga tasapisi muutub su raamat iseseisvaks väärtuseks.

     Terviku väärtus tõuseb ajaga. Ta pole enam laiali, ta on
     kõhkluse tasandilt väljas, ta on materiaalset maailma mõjutav
     subjekt.

     Jube raske on reklaamis orienteeruda, aga seda ma sulle
     ütlen: väga palju loetakse Eestimaist. Roosamanna-ajad
     hakkavad läbi saama.

     ---


     Ma olen sinult juba haugutada saanud, et miks ma ometi
     raamatukaante vahel pole. Kuidas sellega siis on, avaldada
     või ei?

     5.
     Kirjastaja:

     Avaldamine on jagamine. Muidu on nii, et sellele näitan,
     sellele mitte - aga kui ma ei satu su sõprade ringis olema, siis
     pole mitte vähimatki võimalust.
     Teos hakkab ise endale lugejaid otsima.
     See tähendab, et kui sa avaldad raamatu, annad sa oma
     loomingule võimaluse.

     Paljud autorid räägivad oma raamatust nagu lapsest, kes on
     ilmavalgust näinud. Mina ütleksin, et see on nagu lapse
     ellusaatmine. Ta hakkab oma elu elama. Head raamatud
     kasutavad oma võimaluse ära.

     Raamatutega hakkavad toimuma seletamatud asjad. Vahel
     leiad mõne vana-vana raamatu ja siis... Sa tunned, et su elu
     oleks ilma selleta vaesem! Noh, näiteks Pansost, sellest,
     mida ta tegi, mida ta mõtleks, ei teaks ma suurt midagi, sest
     ma juba oma vanuse tõttu ei kuulunud tema sõprade ringi,
     kellega ta oma mõtteid jagas. Nüüd loen ta raamatut ja olen
     õnnelik!
                                                          Mai 2011    83


Seega - avaldades annad sa võimaluse ka järgmistele
põlvkondadele.

On olemas sundeksemplari seadus, s.t et 8 eksemplari läheb
Eesti raamatukogudesse. (Sundeksemplari seaduse järgi
peav ad kirj ast used i gast     ti raaži st l oovut am a
rahvusraamatukogule kaks, Tartu ülikooli raamatukogule
kaks, Eesti kirjandusmuuseumile kaks, Tallinna ülikooli
akadeemilisele raamatukogule ühe ja TTÜ raamatukogule
ühe eksemplari.) Nii et mina arvan, et avaldamine on
missiooniküsimus!

Soovitus sulle, kes sa kõhkled avaldamise serva peal: vaata
kirjastuste spetsifikatsiooni, s. t et milline kirjastus millele on
suunitletud. Kui kirjastus ikkagi tegeleb näiteks Hispaania
tõlgetega, siis pole erilist mõtet tema poolde pöörduda. Ja
võta julgesti ühendust mitme kirjastusega.
Seda loota, et keegi maksab su raamatu ette kinni, ei ole
mõtet. Ilmselt pead sa ise panustama. Niisiis - kirjastajate
seas hinnaluuret tehes näed sa, et hinnavahed on, ja mitte
väikesed. Erinevus võib olla 4-5-kordne. Kultuurikapital
debüütkogusid rahastada vaevalt et võtab. Väikeses kohas on
mõtet küsida toetust omavalitsustelt. Ja see ka - kui juba
omavalitsuse sponsorlus on, siis võib see soodustada kulkalt
toetuse saamist.

Alla 250 eksemplari avaldada on kuulmatu luksus. Meie
kirjastus on luulekogusid avaldanud tiraažides 250 - 5000,
suured luule-tiraažid on olnud seotud valimiste ja
kampaaniatega.

Kas kirjastada ise või otsida kirjastaja?
Kirjastamise koha pealt vahet pole. Kuid raamatute
levitamisel on üksiküritajal silmatorkavalt kehvemad
võimalused. Tegelikult on Eesti turul ainult kolm arvestatavat
müüjat: Rahva Raamat, Apollo ja Tallinna Raamatutrükikoda,
teised on vaid nende käepikendused.

Mina arvan, et ühe raamatu tegemine on otsekui ühe lehma
pidamine: mässamist on palju. Loomulikult on seda võimalik
teha, nagu on ka võimalik raamatukotiga mööda Eestimaad
84   Poogna Kratt


     ringi sõita ja seda niiviisi müüa. Kui selline mäsu sulle
     meeldib, siis tee parem firma ja kirjasta ka teisi! Firmaga
     suhtleb nii raamatute kaubastaja kui ka raamatupood
     meelsamini kui FIE-ga.

     Otsides kujundajat, kaante illustreerijat - siis ole hoolikas
     otsimaks kedagi, kellega sul on nägemuse sarnasus.

     Ning siis - anna vabaks!

     ---


     Oled see, kelle käest raamat inimese lauakesele jõuab. Kas
     luulekogu su riiulil on "raske laps"?

     6.
     Apollo müüja:

     Kui asi on põnev, siis - anna aga minna!
     Kuigi - ega omakeelsed raamatud üleüldse hästi ei lähe,
     elulood on ära leierdatud, võibolla reisiraamatud veidi
     paremini, aga vaid sel juhul, kui neis on tunda kultuuris sees
     olemist.
     Tuntud nimed müüvad, luulet ostetakse ikka ennekõike Liivi
     või Underit.

     Kirjastuse nimi loeb, kui see on tuntud, on sellest abi. Hea on,
     kui televisioonis tutvustatud, ajalehes mõni artikkel.

     Aga jah - luulet on väga raske müüa.

     Eriti kauaks jäävad seisma need õhukesed vihikud, üksteise
     all ja ümber kinni. Lootust luuleraamatut kingituseks müüa on
     juhul, kui kaanepilt tekitab huvi, illustratsioonid.. Noh,
     luulevihus kasvõi loodusfotod. Väliskirjandus on väga
     pilkupüüdev, aga meie luulevihk on nagu hall hiireke, mida
     inimene ei võta pihkugi. Tiraažid on praegu väikesed, aga
     nimetusi megapalju. See tekitab visuaalse kaose, milles
     inimesel on raske orienteeruda.
                                                        Mai 2011    85


Reklaami raamatupoes maksab kinni kirjastus (kui maksab).
Pegasus ja Varrak on seda teinud, plakateid trükkinud ja lette
püstitanud. Meil siin poe-keskseid üritusi palju pole olnud, küll
aga käivad lasteraamatute jututunnid, kus kas mõni näitleja v
keegi loeb ette. Aga ka Jüri Jaanson käis oma raamatut
tuvustamas ja.. üldiselt ajab neid asju reklaamiosakond.
Nendega tuleb eelnevalt kokku leppida, aga ma ei usu, et
keegi, kes tahab ennast tutvustada, ukse taha jäetakse.

Kui sul peaks olema võimalik, siis püüa teha luuleraamat, mis
on ka esteetiliselt väärtus! Siis ostetakse küll, kasvõi
lõpetajatele kingitusteks või üldse - kinkeraamatuks.

---


7.
Tallinna Keskraamatukogu:

Tere
Saadan oma vastused. Loodetavasti ei ole ma liiga kaua
vastuste saatmisega viivitanud.
Oma vastuses osutan ma Tallinna Keskraamatukogule, aga
teisiti ma ei saagi, kui ma räägin sellest, kuidas Eesti
kirjanduse lugemus raamatukogu poolt vaadates paistab.
Seega ei ole minu vastus anonüümne ja küllap saate nüüd ise
otsustada, kas see sobib teie üldise kontseptsiooniga kokku.

Minu vastuses on siis allpool.

Lugupidamisega
Kaie Holm
Tallinna Keskraamatukogu
www.keskraamatukogu.ee

- kui palju üldiselt (suhteliselt) loetakse Eesti kirjandust? Kas
tendents (võrreldes tõlkekirjandusega) on tõusu- või
mõõnaperioodis?

Kui vaadata Tallinna Keskraamatukogu lugejate poolt
viimastel aastatel enam laenatud raamatute edetabeleid
86   Poogna Kratt


     (http://www.keskraamatukogu.ee/edetabelid), siis loetakse
     eesti ilukirjandust ja tõlkeilukirjandust suhteliselt võrdselt.
     Eesti kirjandusest loetavaimate hulgas on Minu sarja
     raamatuid ja koolides soovitusliku kirjanduse hulka kuuluvaid
     (ka tõlkeilukirjanduse    hulgas on rida nn kohustusliku
     kirjanduse hulka kuuluvaid raamatuid).       Populaarsed on
     muidugi ka elulood, viimased liigituvad raamatukogus küll
     teadmiskirjanduse alla.

     Eraldi esiletõstmist väärib kindlasti Eesti lastekirjandus. Meil
     on palju neid autoreid, kes on kirjutanud lastele juba
     aastakümneid, kuid pea iga aastaga lisandub ka uusi lastele
     kirjutajaid. Eesti lastekirjanduse tase on kõrge ning autorid
     armastatud nii laste kui täiskasvanute hulgas. Kui vaadata
     näiteks Tallinna Keskraamatukogu poolt väljaantava auhinna
     „Järje hoidja“, millega tunnustatakse möödunud aastal
     ilmunud ning meie raamatukogus möödunud aastal enim
     loetud Eesti lasteraamatu autoreid, laureaate, siis nende
     hulgas on Aino Pervik, Andrus Kivirähk, Ketlin Priilinn, Contra
     jt.

     Kui aga kasutada tõusu- või mõõnaperioodi mõistet, siis võib
     meie raamatukogu lugejate eelistuste põhjal väita, et eesti
     kirjanduse loetavust iseloomustab tõusutendents. Mitmete
     kirjanike - Maarja Kangro, Indrek Hargla, Tarmo Teder, Aare
     Pilve, Rein Põder, Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Andrus Kivirähk,
     Aino Pervik, Mehis Heinsaar jpt - teosed on pidevalt meie
     raamatukogudest välja laenutatud, uutest nimedest on väga
     hinnatud Marje Ernits, Mihkel Raud, Margus Karu, Kristel
     Kriisa, Reeli Reinaus jt.

     Luulet loetakse üldiselt suhteliselt vähe, kuid teatud
     luuletajate (Ene Mihkelson, Maarja Kangro, Kalju Kruusa,
     Indrek Koff jt) looming on väga hinnatud ning nende raamatud
     üldjuhul raamatukoguriiulitele seisma ei jää, vaid laenatakse
     lugejate poolt kohe uuesti välja. Debütantidest eelistavad
     meie raamatukogu lugejaid selliseid autoreid nagu näiteks
     Viire Valdma, Ott Kilusk, Julius Juurmaa, kuid üsna paljude
     uute luuletajate luulekogud ei ole meie raamatukogus oma
     lugejat veel leidnud.
                                                        Mai 2011   87


Kui vaadata luule laenutusi meie raamatukogudest, siis
nimekirja eesotsas on tuntud autorite poolt lastele kirjutatud
luuleraamatud (Ellen Niit, Leelo Tungal, Ott Arder, Jaan
Kaplinski, Heljo Mänd, Ilmar Trull). Kuid päris tipus troonivad
võrdsetena Peeter Volkonski („ISBN 978-9985-9980-6-9“) ja
Doris Kareva („Mandragora“, väga populaarne on olnud ka
tema „Armuaeg“).

Kuid kindlasti saab raamatukogu laenutuste põhjal väita, et
eelistatakse neid autoreid ja raamatuid, kellest või millest
meedias räägitakse. Kui autor on tuntud telekanali kaudu või
kui on tegemist väljapaistva persooniga; kui teost
reklaamitakse või kui selle ümber on osatud meedias lugu
tekitada, siis tullakse seda koheselt ka raamatukogust
küsima.


- kas debüteerimine tänasel kirjandusmaastikul luuletajana on
emotsionaalne enesetapp?
See küsimus on pigem luuletajale, mitte aga raamatukogule.
Meie raamatukogu küll ostab alustavate luuletajate luulekogu
teatud eksemplaarsuses, kuid kahjuks paljude debütantide
luulekogusid ei ole meie raamatukogust kordagi lugemiseks
laenatud.

Ja kõige olulisem: subjektiivne raamatukogu-poolne arvamus,
kas soovitada anda oma luulekogu trükki või mitte?
Enne luulekogu trükkiandmist tuleks läbi mõelda, kuidas
ennast ja      oma loomingut tutvustada, kuidas publikut
provotseerida nii, et tekiks huvi autori ja tema loomingu vastu.
Kindlasti aitab kaasa kuulumine mingisse luulerühmitusse, et
siis ühiselt luuleüritusi läbi viia. Tasuks alustada ka oma
luul etuste      av aldamisega         aj akirj anduses     v õi
kirjandusportaalides, seal teatud tuntuse saavutamine
kindlasti sillutab teed luulekogu loetavusele. Ka
raamatukogud oleksid kindlasti valmis koostööks
luuletajatega, et raamatukogudes luulekogu tutvustada, aga
ka siin tuleb autoril endal välja mõelda, kuidas publikut oma
luulet kuulama meelitada.
88   Poogna Kratt


     Kõhkleja:

     Siin ma siis nüüd olen. Olen oma luuletustega, mis
     raamatumaailma sündimata, ja peaksin otsustama, kas
     hakata neid ellu saatma või mitte. Veidi hirmutav?
     On.
     On see mu ego, mis jahub exegii monumentumit taga? Või on
     see mu missioon, võimalus rääkida nende ja nendega, kelle
     tuppa oma lugusid pajatama ma pole jõudnud?
     Ma ei tea.

     Jah, kõditab küll, kui mõtlen, kuidas uhkelt ulatan sulle
     trükivärske eksemplari.
     Aga jätta trükkimata, et egole ninanips anda? Kas ma sel
     juhul ei tekita topeltmanipulatsiooni?

     Nii ma siin istun ja sõrmitsen oma laule.
     Tuleb, mis tulemata jääda ei saa.


                                                     KamskiV
Mai 2011   89

				
DOCUMENT INFO
Shared By:
Categories:
Tags:
Stats:
views:29
posted:7/6/2011
language:Estonian
pages:89