Docstoc

Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005-2009 .RTF

Document Sample
Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005-2009 .RTF Powered By Docstoc
					Tegevuskava
nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks
2005-2009




Koostajad: Matti Masing, Vello Keppart& Lauri Lutsar
(Sicista Arenduskeskuse nahkhiirte uurimise töörühm)
Toimetanud: K. Lotman, U. Timm, T.Randla, A.Lotman

Tellija: Keskkonnaministeerium




                                   2004
SISUKORD
Sissejuhatus                                                                   lk. 3

1. NAHKHIIRTE LEVIK, ARVUKUS JA BIOLOOGIA                                      lk.
1.1. Nahkhiirte eluviisi üldjooned                                             lk.
1.2. Levik ja arvukus                                                          lk.
1.3. Varjepaigad                                                               lk.
1.4. Toitumine                                                                 lk.
1.5. Sigimine ja noorloomade areng                                             lk.
1.6. Liikumine, ränded ja eluiga                                               lk.
1.7. Talvitumine                                                               lk.

2. NAHKHIIRTE KAITSE ÖKOLOOGILISED ALUSED                                      lk.
2.1. Nahkhiired kui ohustatud ja kaitset vajavad loomad                        lk.
2.2. Nahkhiirte ohutegurid                                                     lk.
2.3. Nahkhiirte kaitset mõjutavad soodustegurid                                lk.

3. NAHKHIIRTE KAITSE KORRALDAMINE                                              lk.
3.1. Nahkhiirte kaitse õiguslikud alused                                       lk.
3.2. Keskkonnaregistrisse kantavate nahkhiirte leiukohtade ja püsielupaigaks
       vormistatavate alade kriteeriumid                                       lk
3.3. Tööülesanded nahkhiirte kaitse korraldamisel Eestis                       lk.

4. TEGEVUSKAVA AASTAIKS 2005-2009                                              lk.
4.1. Nahkhiirte looduskaitselised uuringud ja seire                            lk.
4.2. Ühiskonna teavitamine nahkhiirtest ja nende kaitsest                      lk.
4.3. Nahkhiirte kaitse õiguslike aluste täiendamine                            lk.
4.4. Nahkhiirte kaitse praktiline korraldamine                                 lk.

KIRJANDUS                                                                      lk.

TABELID (16 lk.)
Tabel 1. Arvandmeid põhjala nahkhiirte kohta
Tabel 2. Ülevaade põhjala nahkhiirte asurkondade kohtamissagedusest
Tabel 3. Nahkhiirte kohtamissagedus eri tüüpi varjepaikades
Tabel 4. Nahkhiirte kohtamissagedus toitumispaikades
Tabel 5. Andmeid nahkhiirte talvitumise kohta maa-alustes paikades
Tabel 6. Nahkhiirte tähtsad talvituspaigad Eestis
Tabel 7. Nahkhiirte kaitsekorralduse elementide sisseviimine inimtegevuse eeskirjadesse
Tabel 8. Nahkhiirtele tähtsad pargid ja puiesteed Eestis
Tabel 9. Nahkhiirtele tähtsad veekogud Eestis
Tabel 10. Nahkhiirtele tähtsad asulad või asulaosad Eestis

JOONISED (13 lk.)
Joonis 1. Tiigilendlase (Myotis dasycneme) leiukohad Eestis
Joonis 2. Veelendlase (Myotis daubentonii) leiukohad Eestis
Joonis 3. Brandti lendlase (Myotis brandtii) leiukohad Eestis
Joonis 4. Habelendlase (Myotis mystacinus) leiukohad Eestis
Joonis 5. Nattereri lendlase (Myotis nattereri) leiukohad Eestis
Joonis 6. Pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) leiukohad Eestis
Joonis 7. Pargi-nahkhiire (Pipistrellus nathusii) leiukohad Eestis
Joonis 8. Kääbus-nahkhiire (Pipistrellus pipistrellus) leiukohad Eestis
Joonis 9. Põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) leiukohad Eestis
Joonis 10. Hõbe-nahkhiire (Vespertilio murinus) leiukohad Eestis
Joonis 11. Suurvidevlase (Nyctalus noctula) leiukohad Eestis
Joonis 12. Nahkhiirte riikliku seire 8 suvise seirejaama paiknemine Eestis
Joonis 13-14. Nahkhiirte detektor-loenduste tulemused 8 riiklikus seirejaamas

LISAD (54 lk.)
Lisa 1. Nahkhiireliikide ökoloogiline iseloomustus ja kaitse elluviimise alused (27 lk)
Lisa 2. Senised sammud nahkhiirte kaitse elluviimisel Eestis (1953-2001) (2 lk)
Sissejuhatus
Nahkhiired ehk väike-käsitiivalised (Microchiroptera) on maailmas laialt levinud omapärase
eluviisiga imetajad. Ulatusliku inimmõjuga aladel nagu Euroopa on nahkhiired ohustatud
loomad, keda tuleb inimtegevuse negatiivse mõju eest kaitsta. Samas on Euroopas nahkhiired
muutunud oluliselt sõltuvaks inimtekkelistest elupaikadest, eriti talvituskohtades. See tingib
vajaduse nahkhiirte aktiivseks kaitseks. Nahkhiiri kaitsevad mitmed rahvusvahelised lepped, sh.
Berni konventsioon, Bonni konventsioon ja selle raames sõlmitud Euroopa nahkhiirte kaitse
leping (EUROBATS). Euroopa Liidu õigusaktidest kaitseb nahkhiiri Loodusdirektiiv (direktiiv
92/43/EMÜ looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta).

Eestis reguleerivad loomastiku kaitset tänapäeval põhiliselt Looduskaitseseadus (LKS, RT I
2004, 38, 258; 53, 373) ning Loomakaitseseadus (LoKS, RT I 2001, 3, 4 <file:///C:/Documents
and Settings/installer/Local Settings/Temp/act.jsp%3Fid=72588&replstring=33>; 93, 566; 2002,
61, 375; 63, 387; 96, 566; 2004, 38, 257; 38, 258). LKS-i alusel kuuluvad kõik meie nahkhiire
liigid II kaitsekategooria liikide nimestikku. Meil ohustatud nahkhiireliikide nimestik on
avaldatud Eesti Punases Raamatus (Lilleleht, 1998).

Keskkonnaministri määrusega nr 59, 11.9.1998, on otsustatud koostada kogu Eesti ala hõlmav
nahkhiirte kaitsekorralduskava (LKS-i kohaselt tegevuskava nahkhiirte kaitseks). Liigi kaitse
tegevuskava koostatakse kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamiseks (LKS, §49. Lg.1). Selle
koostamine on vajalik, kui liigi teadusinventuuri tulemused näitavad, et seni rakendatud abinõud
seda ei taga, või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus (LKS, § 49 ). Erinevalt seni koostatud
kaitsealuste liikide kaitsekorralduskavadest on nahkhiirte kui sarnaste ohutegurite poolt
mõjutatud loomarühma puhul mõttekas tegevuskava koostamine korraga kõigile Eestis
teadaoleva 11 liigi kaitseks.

Käesolev tegevuskava on koostatud nahkhiirte kaitse korraldamiseks Eestis aastatel
2005-2009. Siinset kava tuleb uuendada hiljemalt aastal 2008.
1. NAHKHIIRTE LEVIK, ARVUKUS JA BIOLOOGIA
1.1. Nahkhiirte eluviisi üldjooned
Parasvöötmes iseloomustab nahkhiirte eluviisi kindel sesoonsus. Kõik parasvöötme nahkhiired
on kohastunud perioodiliselt muutuvate ilmastikutingimustega, mis korduvad reeglipäraselt
aastase ajavahemiku järel.

Nahkhiirte      elupaikadeks     on      suvised    päevased    varjepaigad,  talvituspaigad,
ülemineku-varjepaigad, toitumispaigad ja lennupaigad. Pimedatel soojadel öödel on nahkhiired
aktiivsed ja lendavad toitumispaikades ning mujalgi. Suveperioodil veedavad nad päevase aja
päevases varjepaigas, talveperioodil talvituvad talvituspaigas.

Et nahkhiired toituvad lendavatest putukatest, keda meie kliimas leidub vajalikul hulgal ainult
suveperioodil, siis veedavad nad külmaperioodi (oktoobrist aprillini) talveunes. Suurvidevlane,
pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir ja hõbe-nahkhiir lendavad Eestist talvituma Kesk- ja
Lääne-Euroopa riikidesse nagu Saksamaa, Austria ja Holland. Eestis talvituvad kõik meie viis
lendlaseliiki ning pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir .

Õhutemperatuuri tõustes üle +5°C muutuvad putukad aktiivseks, võimaldades nahkhiirtel
toituda. Aprilli keskpaigas või lõpul on esimesed soojemad ööd ning siis algabki meil nahkhiirte
suvine elutegevus.

Suveperioodil (meil aprillist septembri lõpuni) toimub nahkhiirte elus enamik aktiivsuseid
tegevusi nagu varjepaikade otsimine, toitumine, järglaste sünnitamine ja imetamine,
noorloomade lennuvõimestumine, paaritumine ning sesoonsed ränded.

Talveperioodil nahkhiired enamasti ei toitu. Siis kogunevad nad talvituspaika, kus nad talvituvad
(sageli kolooniatena) kehasse kogutud varurasva arvel, mida tuleb kasutada väga säästlikult. 6-7
kuud kestev talveuni (koos vahepealsete lühiajaliste ärkamiste ja asukohavahetustega) nõuab
umbes ühe kolmandiku looma sügisesest kehakaalust. Ühekordne häirimisest põhjustatud
talveunest ärkamine tingib nahkhiire kehakaalu languse kuni 5% (Matti Masing, avaldamata
andmed). Järelikult on liiga sage ärkamine loomale eluohtlik ning nahkhiirte sage häirimine
talvituspaigas on hukatuslik tervele talvekolooniale.

Nahkhiirte eluiga on suhteliselt kõrge teiste pisiimetajatega võrreldes. Nende keskmine eluiga
ulatub kirjanduse andmeil 4-5 eluaastani, kuid mõned isendid võivad elada isegi 20-30-aastaseks
(Schober & Grimmberger, 1998; Masing et al., 1999).

Eesti ja lähiümbruse nahkhiireliikide ökoloogilis-looduskaitseline iseloomustus on antud lisas 1.



1.2. Levik ja arvukus
Maailmas on üle 1000 liigi käsitiivalisi, kellest enamik kuulub väike-käsitiivaliste ehk
nahkhiireliste alamseltsi (Microchiroptera). Euroopas on teada 36 liiki nahkhiiri, kellest 4
avastati alles viimasel kümnendil. Eestis on seni teada 11 liiki nahkhiiri, lisaks on võimalik veel
4 liigi esinemine, keda on leitud Lätist (vt. Petersons & Vintulis, 1998).

Kõik Eestis elavad nahkhiireliigid on laia levilaga, keda leidub Euroopas, Aasias ja mõnel juhul
ka Põhja-Aafrikas. Enamik nahkhiireliike elab Eestis oma levila serva-alal, kus elutingimused on
raskemad, sobivaid elupaiku suhteliselt vähe ja ohutegurite toime tugev. Ainult üks liik -
põhja-nahkhiir - paikneb meil oma leviku optimumalal, olles siin laialt levinud, arvukas ja
domineeriv liik. Kõik teised nahkhiireliigid on meil tunduvalt vähem arvukad.

Arvandmeid Põhjala ( Euroopas 55° pl. põhja pool, kus on kokku leitud 15 liiki nahkhiiri).
 nahkhiirte kohta annab tabel 1. Eesti nahkhiirte leiukohad on toodud joonistel 1-11.

Praegustel andmetel võib meie nahkhiiri jagada nelja järgnevasse rühma vastavalt levikule ja
arvukusele (Masing, 2001).

laialt levinud ja arvukas liik
(Eestis hinnanguliselt 100 000-300 000 isendit)
1. Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii)

B. laialt levinud ja suhteliselt arvukad liigid
(Eestis hinnanguliselt 20 000-50 000 isendit)
2. Pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)
3. Veelendlane (Myotis daubentonii)
4. Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii)

C. paiguti levinud ja suhteliselt vähearvukad liigid
(Eestis hinnanguliselt 5000-20 000 isendit)
5. Brandti lendlane ehk metslendlane (Myotis brandtii)
6. Tiigilendlane (Myotis dasycneme)

D. paiguti levinud ja vähearvukad liigid
(Eestis hinnanguliselt kuni 5000 isendit)
7. Suurvidevlane (Nyctalus noctula)
8. Nattereri lendlane (Myotis nattereri)
9. Habelendlane (Myotis mystacinus)
10. Hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus)
11. Kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus)
1.3. Varjepaigad
1.3.1. Suvised varjepaigad
Suveperioodil on nahkhiirte varjepaigad valdavalt maapealsed (puude õõnsused ja lõhed, praod
ehitistes, hoonete katusealused), sest siis vajavad nahkhiired soojust (Reinwaldt, 1943; Ryberg,
1947; Kuzjakin, 1950; Ling, 1957; Strelkov, 1969; Gaisler, 1979; Masing, 1983, 1984, 1996).
Varjepaiku kasutatakse päeval ja vahel ka öösel, seal võib olla kas üksikisendeid või suuremaid
kogumeid, viimast nimetatakse kolooniaks. Nahkhiirte arv koloonias võib muutuda olenevalt
aastaajast või muudest. tingimustest.

Nahkhiired kasutavad tihti varjepaikadena päikese poolt soojaks köetud ruume (katuste alused
õõnsused ja praod) või kütavad ise oma kehaga soojaks puuõõnsusi. Suvistes varjepaikades, eriti
poegimiskolooniate omades, on õhutemperatuur kõrge, tihti üle +30°C. Pärast poegade
lennuvõimestumist sobivad nahkhiirtele ka suhteliselt jahedad varjepaigad.

Metsades ja parkides elavad nahkhiired vajavad varjepaigaks puudes olevaid õõnsusi, lõhesid
jms., nende puudumisel võivad nad kasutada puudele riputatud linnupesakaste või nahkhiirte
varjekaste (Keppart, 1986, 1993; Linnamägi, 1991). Suuremad suvekolooniad paiknevad tihti
majade katusealustes või seinapragudes, mis on rohkem levinud vanemates, veidi lagunenud
majades.

Suve teisel poolel (augustis, septembris) kohtab nahkhiiri ka maa-alustes varjepaikades, kus nad
võivad hiljem talvituda. Enamasti lendavad loomad seal ainult öösel, veetes päeva maapealsetes
varjepaikades (Masing, 1984). Maa-alustes varjepaikades on meil suveperioodil leitud ainult
paikseid nahkhiireliike.


1.3.2 Talvised varjepaigad ehk talvituspaigad
Nahkhiirte talvituspaikadeks on tihti maa-alused ruumid nagu koopad ja keldrid, mida on
suhteliselt lihtne uurida ning kus on leitud talvitumas kõiki meie paikseid nahkhiireliike
(Wasmuth, 1908; Reinwaldt, 1927, 1938; Mank, 1948; Ling, 1953, 1957; Poots, 1956, 1977;
Randla, 1969; Masing, 1980, 1981, 1990). Maapealseid talvituspaiku on Eestis teada vähe nende
raske uuritavuse tõttu; tõenäoliselt talvitub osa nahkhiiri hoonete soojapidavates osades
(seinapragudes jm.).

Erinevalt suvistest varjepaikadest      asustavad nahkhiired talvituspaiku ööpäevaringselt.
Talvituspaigas võib leiduda üksikisendeid või suuremaid kogumeid, erandjuhtudel isegi sadu või
tuhandeid loomi. Rohkem kui ühest isendist koosnevat nahkhiirte kogumit talvituspaigas
nimetatakse talvekolooniaks.


1.3.3. Ülemineku-varjepaigad
Talveperioodi   alguses    ja   lõpus      kasutavad     nahkhiired     mõnikord    sesoonseid
ülemineku-varjepaiku, mille mikrokliima on suviste ja talviste varjepaikade vahepealne.
Ülemineku-varjepaikadeks on näiteks keldrid vanades mõisates, lossides ja linnustes ning need
on tähtsad mõne haruldase nahkhiireliigi jälgimisel (näiteks nattereri lendlane) (Masing, 1977,
1984).

Ülevaate nahkhiirte kohtamissagedusest eri tüüpi varjepaikades annab tabel 3.


1.4. Toitumine
Nahkhiired toituvad peamiselt öösel, lennates kas varjepaiga lähedal (tihti poegimiskolooniate
puhul) või sellest mõnevõrra (kuni 10-15 kilomeetrit) eemal. Suurematel liikidel on kindlaks
tehtud mitme erineva toitumispaiga kasutamine öö jooksul (eriti suve lõpus pikematel öödel),
mis võivad paikneda üksteisest kilomeetrite kaugusel (Kronwitter, 1988). Osa liike (näiteks
lendlaste perekonna esindajad) toituvad enam-vähem kogu öö läbi, kuid loomad peatuvad
lühiajaliseks puhkuseks mõnel substraadil. Teine osa liike (videvlased, perekond nahkhiir
suuremad esindajad) toituvad aktiivselt lühikese ajavahemiku (30-50 minutit) vältel õhtu- ja
hommikuhämaruses - kui nende saakputukaid on õhus rohkem - ning veedavad ülejäänud öö
varjepaigas. Toitumise kestus oleneb saakputukate hulgast.

Meil elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda
nad leiavad ultraheli-kajalokatsiooni kasutades. Nahkhiir saadab suu kaudu välja
ultraheli-impulsse, mille kestus on vahemikus 2-25 ms ja impulsside vahemik 10-500 ms
(olenevalt liigist, biotoobi avatusest ja saakputuka lähedusest). Putuka täpse asukoha
määramiseks nahkhiire ees oleva keskkonna horisontaalteljel kasutab nahkhiir kahe kõrva
stereoefekti, putuka asukoha määramiseks vertikaalteljel kasutab ta aga impulsi
sagedusemuutmise efekti (helivõngete sagedus impulsi alguses on 30-150 kHz, lõpus 15-55
kHz). Lendava nahkhiire kajalokatsioonihelisid saab registreerida ultraheli-detektori abil, mis
muudab ultrahelid inimesele kuuldavateks helideks. Detektorist kuuldud või selle abil
salvestatud häälte järgi saab tihti määrata (kuni mõnekümne meetri kaugusel) lendavate
nahkhiirte liiki ja arvu (Ahlén, 1981, 1987, 1990).


1.4.1. Toiduobjektid
Toiduobjektide liigiline koosseis sõltub biotoobist, aastaajast, kellaajast ja nahkhiireliigist.
Suuremad ja tugevate hammastega nahkhiired (näiteks videvlased) püüavad tihti paksu
kitiinkestaga mardikaid; väikesed ja peente hammastega nahkhiired, nagu väiksemad lendlased
ja perekonna Pipistrellus esindajad, püüavad seevastu kahetiivalisi, ehmestiivalisi jt. pehmeid
putukaid. Pruun-suurkõrva põhitoiduks on liblikad (Kuzjakin, 1950; Ling, 1953; Nyholm, 1965;
Liiva, 1986; Liiva & Masing, 1987; Rydell & Petersons, 1998).

Eestis on nahkhiirte saakputukate arvukus väga kõrge looduslike kallastega veekogude ääres,
seevastu metsades ja mujal veest kaugemal on saakputukaid vähem (Matti Masing, avaldamata
andmed). Ilmselt just seetõttu on veekogude kaldapiirkond enamikule meie nahkhiireliikidest
tähtis toitumiskoht.


1.4.2. Toitumispaigad
Toitumispaikadeks on tihti vanad metsad, metsaservad, lagendikud, pargid, aiad ja alleed, samuti
veekogude piirkond (Ling, 1957; Masing, 1984, 1996; Möller, 2001; Roos, 2001) (tabel 4). Osa
nahkhiireliike toitub, sageli hulgakesi koos, veepinna kohal või piki veekogu kallast lennates,
kus tihti on palju ööputukaid. Mõned liigid toituvad istuvatest putukatest, keda nad korjavad kas
veepinnalt, rohukõrtelt, maapinnalt, puuokstelt, pööninguseintelt, laudalaest või
koobastest-keldritest. Pimedatel öödel toituvad mõned nahkhiireliigid meelsasti laternate ümber
tiirutades, kuhu koonduvad putukad. Putukate ning järelikult ka toituvate nahkhiirte suhtelist
rohkust veekogude ääres soodustab puistu olemasolu ja suhteliselt kõrge öine õhutemperatuur.
Toitumispaikade väärtust suurendab ka varjepaikade lähedus. Putukarohketes kohtades, kus
varjepaiku napib, on ka nahkhiiri tunduvalt vähem.

Enamik nahkhiireliike püüab putukaid õhust ja sööb nad ka ära õhus. Mõni liik (näiteks
pruun-suurkõrv) püüab istuvaid putukaid ning viib nad tihti kindlasse kohta, kus putuka keha ära
süüakse ja tiivad pudenevad maha. Pruun-suurkõrva toitumispaiku on leitud pööningutelt,
koridoridest, keldritest ja koobastest (Ling, 1953; Liiva, 1986; Liiva & Masing, 1987; Matti
Masing, avaldamata andmed). Veelendlane püüab tihti veepinnal istuvaid putukaid, keda ta
hõlpsasti märkab tuulevaiksel veepinnal (Herman Limpens, suulised andmed).

Nahkhiirte toitumise aktiivsus oleneb putukate aktiivsusest, mille omakorda määravad aastaaeg,
õhutemperatuur, taeva pilvisus, sademed ja tuule suund ning tugevus. Temperatuuri langemisel
alla +10° C on lendavaid putukaid vähem ja ka nahkhiirte toitumise aktiivsus on siis madalam.
Jahedatel öödel toituvad nahkhiired sagedamini veekogude lähedal, kus on veidi soojem ja
putukaid rohkem. Veepinnalt istuvaid putukaid püüdev veelendlane või puuokstel istuvaid
ööliblikaid püüdev pruun-suurkõrv toitub mõnikord väga madalal õhutemperatuuril, isegi 0° C
juures; seevastu suurvidevlane on +10° C juures suhteliselt väheaktiivne ning muutub
aktiivsemaks soojadel öödel, kui õhutemperatuur ületab +12° C (Matti Masing, avaldamata
andmed).


1.5. Sigimine ja noorloomade areng
Nahkhiirte paaritumine ja sellega kaasnev territoriaalne ning vokaalne aktiivsus on täheldatav
suve lõpul, sügisel ja kevadel. Paaritumist on täheldatud ka maa-alustes talvituspaikades, kui
nahkhiired seal mingil põhjusel ärkavad (Strelkov, 1971; Masing, 1984, 1990). Rändliikidel nagu
pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir, hõbe-nahkhiir ja suurvidevlane täheldatakse suve teisel poolel
erilist sotsiaalset häält (sagedusel 15-20 kHz), mida seostatakse sugulise aktiivsusega. Eestis on
seda häält täheldatud seni pargi-nahkhiirel (suve teisel poolel), pruun-suurkõrval (peamiselt
kevadel) ja hõbe-nahkhiirel (sügisel). Ilmselt lähevad meie ränd-nahkhiirte emased paarituma
lõunapoolsetele laiuskraadidele, kus elab arvukalt rändliikide isasloomi; seal on nende liikide
paaritumiskäitumine tavaline (Strelkov, 1969; Matti Masing & Lauri Lutsar, avaldamata
andmed).
Poegimiseks kogunevad täiskasvanud emased varjepaigas kobarasse ning tekkinud kogumikku
nimetatakse poegimiskolooniaks või sigimiskolooniaks. Need kolooniad tekivad tavaliselt
maikuus või juuni algul ja püsivad kuni augustini. Poegimiskoloonia koosneb tavaliselt 10-70
täiskasvanud emasest. Õhutemperatuur on seal väga kõrge, tihti üle +30 °C, mis on vajalik
loodete kiireks arenguks ja poegade kasvuks, kes peavad lennuvõimestuma hiljemalt juuli
lõpuks, et mitte hukkuda (Masing, 1984).

Emaste suguküpsus algab 2-3 aasta vanuselt. Poegimiskolooniasse kogunevate emaste hulgas on
osa noori, kes veel ei poegi (Matti Masing, avaldamata andmed).

Nahkhiirte järglased sünnivad üks kord aastas ning meil enamasti vahemikus juuni keskpaigast
juuli alguseni. Emasel on 1 või 2 (3) järglast korraga, olenevalt liigist. Kuni
lennuvõimestumiseni toidab emane oma järglasi piimaga. Noored hakkavad lendama 3-4 nädala
vanuselt, Eestis seega tavaliselt juuli keskpaiku. Kolooniates on mõnel aastal poegade suremus
kõrge, seda märkab näiteks kirikupõrandale pudenevate jõuetute poegade rohkusest, kes varsti
surevad (Poots, 1957; Matti Masing, avaldamata andmed).

Juuli lõpus või augusti alguses pärast järglaste lennuvõimestumist                 lagunevad
poegimiskolooniad väiksemateks rühmadeks, vahetades sageli varjepaika. Mõnel liigil (näiteks
tiigilendlasel) on leitud ka ainult isastest koosnevaid suvekolooniaid (Alfred Benk, suulised
andmed; Matti Masing, avaldamata andmed).

Noorloomade suremus on nahkhiirtel üsna kõrge, seda eriti sünnijärgsel ajal ja talveperioodil.
Esimese talve üleelanud loomadel on lootust elada üsna vanaks.


1.6. Liikumine, ränded ja eluiga
Suve lõpul augustis-septembris ning kevadel aprillis-mais on nahkhiired liikuvamad, vahetades
talve- ja suveperioodi elupaiku. Neljal meie nahkhiireliigil (pargi-nahkhiirel, kääbus-nahkhiirel,
hõbe-nahkhiirel ja suurvidevlasel) on teada ulatuslikud sesoonsed ränded Kesk- ja
Lääne-Euroopasse, mida on tuvastatud nii Eestis kui ka naaberaladel (Strelkov, 1969; Panjutin,
1980; Masing, 1988, 1989; Petersons, 1990; Masing et al., 1999). Eelnimetatud nelja liigi
rändeloomust kinnitavad ka kaudsed vaatlused: ilmneb, et keset talveperioodi (detsembrist
märtsini) pole neid liike ei Eestis ega lähialadel iialgi leitud (tabel 1).

1984-1988 toimusid Pärnumaa rannikul esimesed nahkhiirte rände uuringud Eestis, mille
tulemusel ilmnes nahkhiirte kõrge arvukus augusti lõpus ja septembri algul rannajoone
piirkonnas. Viie uurimisaasta jooksul püüti Kablis ja Laos suurte linnumõrdade ning neisse
asetatud nahkhiirte võrepüüniste abil sadu nahkhiiri, kokku 11 liigist (Masing et al., 1987a,
1987b). Rändavate nahkhiirte seas oli domineerivaks liigiks pargi-nahkhiir, kuid suhteliselt
arvukad olid ka mitmed lendlaseliigid, keda peetakse meil paikseteks, kuid kes suve lõpus
ilmselt liiguvad samuti laiemalt ringi.

Rändliikide sügisränne toimub meil valdavalt enne ilmade jahenemist - augustis ja septembri
esimesel poolel. Nahkhiirte kevadrännet pole meil uuritud; kevadel kohatakse meil rändliike
reeglina alates mai keskpaigast, pärast puude lehtimist. Mõnede vaatluste põhjal on Eestis
rändliike kohatud erandina juba aprillis (Lauri Lutsar & Eve Roos, suulised andmed).

Paiksete nahkhiireliikide sesoonsed liikumised ulatuvad mõnikord üle 100 km, Eestis on taolisi
liikumisi tõestatud tiigilendlasel (kuni 124 km), nattereri lendlasel (kuni 102 km) ja veelendlasel
(kuni 101 km). Eestis tavaliste paiksete liikide - pruun-suurkõrva ja põhja-nahkhiire - sesoonsed
liikumised jäävad enamasti mõnekümne kilomeetri piiridesse, harva ulatudes üle 40 km (Masing
et al., 1999).

Nahkhiirte rõngastamine on võimaldanud määrata meie paiksete nahkhiireliikide eluiga (Poots,
1956, 1977; Randla, 1969, 1978; Masing, 1989; Masing et al., 1999). Rõngastusandmetel on
Eestis pikaealisemad veelendlased (kuni 23,5 a), tiigilendlased (kuni 20,5 a) ja brandti lendlased
(kuni 18,5 a). Veidi lühem on eluiga põhja-nahkhiirtel (kuni 15,5 a) ja pruun-suurkõrvadel (kuni
14,5 a). Nattereri lendlase vanim teadaolev isend on meil elanud 11-aastaseks (Masing et al.,
1999) (tabel 1).
1.7. Talvitumine
Paiksed nahkhiireliigid elavad Eestis aastaringi ning ka talvituvad siin. Nahkhiirte
talvituspaikadeks on Eestis reeglina inimtekkelised maa-alused ruumid, mis on külma eest
suhteliselt hästi kaitstud ning kus on stabiilne ja niiske mikrokliima (tabel 5).

Meil tavalised talvitujad on põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv, keda võib leida talvitumas eri
tüüpi maa-alustes talvituspaikades alates suurtest tehiskoobastest kuni väikeste talukeldriteni.
Seevastu lendlaseliigid on talvituspaiga valikul nõudlikumad, eelistades suuremaid, soojemaid ja
niiskemaid ruume (Masing, 1980, 1981, 1983, 1984).

Eestis talvituvate nahkhiirte talvituspaik peab vastama kindlatele tingimustele, millest
tähtsamad on järgmised: 1) sobivate sissepääsuavade olemasolu (nõudlused on liigiti erinevad);
2) sobiv mikrokliima (õhutemperatuur vahemikus -2…+8° C; kõrge suhteline õhuniiskus
vahemikus 85-100%; mikrokliima stabiilsus); 3) peitumiseks sobivate pragude olemasolu; 4)
häirimisfaktori madal aste (Kuzjakin, 1950; Ling, 1953; Poots, 1956; Randla, 1969; Masing,
1982, 1984, 1990). Suurte talvekolooniate moodustumiseks on vaja järgmisi lisatingimusi: 5)
avarad ruumid ning 6) soodsate talvitustingimuste pikaajaline kestmine (aastakümneid) (Masing,
1990; Lutsar, Masing & Poots, 2000). Nahkhiirte talvekolooniad ei moodustu siiski mitte kõigis
suurtes tehiskoobastes - näiteks Põhja-Eesti kaevanduskäikudes Kohtlas ja Ubjas neid 1980.
aastatel ei leitud (Matti Masing & Paul Keppart, avaldamata andmed).

Talve üleelamiseks koguvad nahkhiired oma kehasse varurasva, mille kaal moodustab
talvitumisele asudes sügisel kuni 40% kehamassist (Ling, 1953).

Talvitumine kestab ilmade jahenemisest sügisel kuni ilmade soojenemiseni kevadel. See on
aastati ja liigiti erinev, kuid on enamasti vahemikus 6-7 kuud. Lühima talvitusperioodiga liik on
meil pruun-suurkõrv, kes toitub sügisel veel oktoobris ning alustab taas toitumist varakevadel
märtsi lõpus (mõnikord ka veebruaris, kui on eriti varajane kevad). Ülejäänud nahkhiireliikide
kevadine toitumine algab reeglina aprilli keskel või lõpus, olenevalt ilmadest (Masing, 1984;
Matti Masing, avaldamata andmed).

Talvituspaikade asustamine sügisel on liigiti erinev. Lendlased ja suurkõrvad tulevad sinna
valdavalt septembris-oktoobris, hiljem väiksemal arvul. Põhja-nahkhiired, kes eelistavad
talvituda jahedamal temperatuuril (vahemikus -2 kuni +5 °C), tulevad maa-alustesse
talvituspaikadesse arvukamalt alles pärast ilmade jahenemist oktoobri lõpul või novembri algul.
Ilmade külmenedes detsembris või jaanuaris tuleb osa põhja-nahkhiiri maa-alustesse paikadesse
juurde, ilmselt külma eest vähem kaitstud varjepaikadest. Pehmetel talvedel jääb see hiliste
saabujate tulek ära - seepärast on nendel talvedel soojemates koobastes põhja-nahkhiiri tunduvalt
vähem kui karmidel talvedel (Lutsar, 1994).

Nahkhiired võivad vahetada talvituspaiku talve jooksul ning harilikult lahkuvad ebasobivaks
osutunud paigast - näiteks kui õhutemperatuur seal langeb alla kriitilist piiri (Masing, 1981,
1987; Liiva & Masing, 1987). Kõik lendlaseliigid on suhteliselt külmaõrnad ja püüavad vältida
talvituspaikade vahetamist talvel.
Kevadine lahkumine talvituspaikadest algab märtsi lõpul (suurkõrval veebruaris) ning kestab
kogu aprillikuu. Aprilli lõpuks on valdav osa nahkhiiri talvituspaikadest lahkunud, kuid mõni
üksik loom võib sinna jääda kuni mai keskpaigani, harva kauemaks (Randla, 1969; Masing,
1984; Masing & Poots, 1984).

Maa-alustes talvituspaikades toimub paiksete nahkhiirte paaritumine (Strelkov, 1971; Masing,
1984, 1990) ning mõnel aastaajal (peamiselt sügisel või kevadel) toituvad mõned nahkhiired
seal elutsevatest liblikatest (vt. 1.4).


2. NAHKHIIRTE KAITSE ÖKOLOOGILISED ALUSED
2.1. Nahkhiired kui ohustatud ja kaitset vajavad loomad
Inimtegevusest tugevasti mõjutatud läänepoolses Euroopas täheldati nahkhiirte arvukuse kestvat
langust 20. sajandi II poolel. Selle peamisteks põhjusteks peeti häirimist ja sobivate elupaikade
vähenemist.

Tänapäeval ohustab inimtegevus nahkhiiri mitmeti: kaevandus- ja ehitustööd, autoliiklus,
kemikaalid ja suitsuving, püüdmine toiduks või topiste valmistamiseks, tapmine vandaalide
poolt. Kõiki ohutegureid pole isegi veel uuritud (Strelkov, 1974; Stebbings, 1977, 1988;
Bolshakov, 1981; Masing, 1984, 1992; Masing & Poots, 1984; Disser & Nagel, 1989; Schober &
Grimmberger, 1998). Ka Eestis tehtud tähelepanekutest ilmneb, et nahkhiired on meil hukkunud
või olnud häiritud inimtegevuse tõttu koobastes, on hävitatud nahkhiirte tähtsaid elupaiku
(Poots & Masing, 1978; Masing & Poots, 1984; Masing, 1990, 1994, 1996, 1997, 1998, 1999,
avaldamata andmed; Kukka, 1994; Jakobson, 1998; Ilisson, 1999; Toots, 1999; Anonymus,
2000). Viimasel kümnendil on suurenenud oht nahkhiirte talvituspaikadele. Vanades
kaevanduskäikudes liiguvad sageli turistid, avatakse uusi liivakarjääre. (Tõnisson & Vellak,
1992; Grigorjev, 1994; Hanson, 1994; Kukka, 1994; Masing, 1994, 1998, 1999, 2000;
Vananurm, 1994; Jakobson, 1998; Ilisson, 1999; Süvari, 1999; Toots, 1999; Anonymus, 2000)
Vanade majade kadumine või nende seinapragude kinnitoppimine, mürgiste ainete kasutamine
hoonete remondil, maa-aluste talvituspaikade hävimine või kahjustamine, õõnsate puude
maharaiumine metsades, parkides ja puiesteedel, toitumispaikadeks olevate veekogude
reostamine, loomade häirimine, sattumine kasside ja koerte saagiks või hävitamine inimese poolt
- need on nahkhiirte asurkondi mõjutavad ohud Eestis. Arvestades alternatiivsete energiaallikate
kasutuselevõtu laienemist tuleks kindlaks teha rannikule paigutatavate tuulegeneraatorite
võimalikke ohte rändavatele nahkhiirtele.

Nahkhiirte kolooniad on tundlikud häirimise suhtes. Pideva häiringuga loomad kas harjuvad või
väldivad antud biotoopi - see pole eluohtlik, kuid sellise elupaiga väärtus on nahkhiirte jaoks
madal. Ajutised (ka ühekordsed) häiringud võivad saada hukatuslikuks talvituspaikades ja
poegimiskolooniates.

Nahkhiirte ohustatust suurendavad ka nende madal ja hiline sigivus ning koloniaalsus - ühe
koloonia kahjustamine või häving tähendab asurkonna kaotust suurel maa-alal. Eestis ja mujalgi
Euroopas lisandub sellele sõltuvus inimtekkelistest elupaikadest, eriti talvitumisel.
Et nahkhiired on laialt liikuvad loomad, tuleb nende kaitse korraldamisel arvestada ka
Eesti-välist tausta. Eestis tavaliste, paiguti arvukate ja laialt levinud liikide puhul
(põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv, veelendlane, pargi-nahkhiir) pole nende asurkondade
hävimisohtu meil lähiajal karta, sest nad on küllaltki hästi kohastunud tänapäevase maastiku ja
antropogeensete mõjudega. Need neli liiki on üldiselt sarnase ökoloogilise staatusega ka
ümberkaudsetel aladel: Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis ja Norras (tabel 2). Teine on olukord
haruldaste liikidega, kellest osa on ilmselt muutunudki haruldaseks negatiivse inimmõju tõttu -
sellele viitavad kaudsed uuringud ja ka küsitlusandmed. Meil haruldased liigid perekonnast
lendlane on haruldased ka ümberkaudsetel aladel (tabel 2, joonised 13 ja 14). Just nende liikide
ohustatus on seetõttu suurem.

Niisiis tuleb põhitähelepanu suunata haruldastele liikidele, ent arvestades antropogeensete
tegurite mõju intensiivsust ja ulatust, tuleb silmas pidada ka praegu meil tavalisi liike. Tagades
haruldaste liikide elupaikade säilimise, säilitame reeglina ka tavalisemate liikide olulisi elupaiku.


2.2. Nahkhiirte ohutegurid
Ohutegureiks on loomade otsene hukkumine (tapmine), ohustav häirimine või elupaikade
seisundi halvenemine kuni elupaiga täieliku hävimiseni (antud liigile kõlbmatuks muutumiseni).
Teatavates olukordades mõjuvad ohutegurid koos, mis on loodusliku fauna asurkondadele eriti
ohtlik. Näiteks nahkhiirtele sobiva põlismetsa mahavõtmisel mõjuvad ebasoodsalt korraga paljud
ökoloogilised tegurid (kaovad varjepaigad, ahenevad toitumispaigad, langeb saakputukate arv,
halveneb mikrokliima), mille tulemusel see paik muutub nahkhiirtele kõlbmatuks. Sellele võib
lisanduda nahkhiirte otsene hukkumine ja häirimine, kui metsatöid tehakse soojal aastaajal.

Ohutegureid võib jagada kolme rühma: abiootilised, biootilised ja antropogeensed. Rääkides
loodusliku     fauna    kaitsest    mõtleme     eeskätt     antropogeensete     ohutegurite
kõrvaldamist/nõrgendamist või nende mõju kompenseerimist.

Samas on inimene loonud nahkhiirtele soodsaid elupaiku: ehitisi, kaevandusi jt. maa-aluseid
varjepaiku, parke, tiike, veehoidlaid, pesakaste, varjekaste. Käesoleval ajal on need
nahkhiireasurkondade säilitamise seisukohalt väga olulised. Üheks ohutegurite rühmaks on seega
inimtegevuse lakkamine või muutumine selliselt, et inimtekkelised elupaigad kaovad või nende
seisund halveneb.

Sellest lähtuvalt on antud ka alljärgnev otseste ohutegurite loend:
     häirimine suurtes tehiskoobastes, kus talvitub palju nahkhiiri,
     nahkhiirtele talvitumisel oluliste suurte tehiskoobaste seisundi halvendamine - kohati
        kuni elupaiga hävinguni - ehitamise, lõhkumise, sulgemise, reostamise või prahiga
        täitmise teel,
     nahkhiirte varjepaigana olnud vanade majade ja keldrite lagunemine või
        ümberehitamine/lammutamine,
     vanade puude maha raiumine (hõlmab üksikpuude raiet, parkide rekonstrueerimist ja
        metsaraiet),
       varjekastide lagunemine,
       puisniitude ja -karjamaade ning metsahäilude kinnikasvamine,
       nahkhiirte tapmine,
       saakputukate      vähenemine     veekogude       kuivendamise,   kinnikasvamise     või
        mürkkemikaalide kasutamise tõttu
     rändavatele liikidele võivad saada ohuteguriks rändeteele (rannikualale) ehitatavad
        takistused (tuulegeneraatorid, kõrgepingeliinid jne)
Ohutegurid on antud tähtsuse vähenemise järjekorras Eestis talvituvate liikide seisukohalt, kuhu
kuuluvad ka meil ja ümberkaudsetes maades haruldased liigid. Rändsete liikide seisukohalt on
kaks esimest ohutegurid ebaolulised. Et ohutegurite mõju on seni Eestis uuritud ebapiisavalt, on
antud järjestus paratamatult hinnanguline.


2.3. Nahkhiirte kaitset mõjutavad soodustegurid
Vastandina ohuteguritele, on olemas ka nn. soodustegurid, mis toetavad looduslikke loomade
asurkondi. Nahkhiirte puhul saab Eestis rääkida järgmistest soodusteguritest:
     paljude inimeste heasoovlik suhtumine nahkhiirtesse ja sellest tulenev nahkhiiresõbralik
       käitumine;
     nahkhiirte pikaajaline (alates 1947.a) uurimine ja looduskaitseline selgitustöö ning
       vastavate ekspertide olemasolu;
     nahkhiirte ja nende uurimise tutvustamine avalikkusele, sh. ettekanded, artiklid (alates
       1958), raadio- ja telesaated (alates 1960-ndate keskelt), tutvustamine mõnedes koolides,
       voldikud (alates 1997), spetsiaalsed üritused (sh. nahkhiirepäevad alates 2001);
     nahkhiirlaste kaitse alla võtmine 1958. aastal;
     linnupesakastide massiline ülesriputamine metsadesse ja nende hooldamine vahemikus
       1960-1990, neid pesakaste kasutas elupaigana vähemalt 7 liiki nahkhiiri (alates
       1960-ndatest);
     nahkhiirte tähtsamate talvituspaikade kaitse alla võtmine (alates 1981);
     MTÜ-de (Sicista Arenduskeskus ja Eestimaa Looduse Fondi) panus nahkhiirte kaitsesse,
       ,Nahkhiirte Uurimise Töörühma (NUT) asutamine (1992);
     nahkhiirte riikliku seireprojekti tööd (alates 1994);
     nahkhiirte talvitustingimuste parandamine maa-alustes talvituspaikades (alates 2000:
       Suuremõisa, Raadi, Kloostri, Vatla) ning suurte kaitsealuste talvitumispaikade (nagu
       Piusa, Laagri, Vääna-Posti) kaitse kaasajastamine püsielupaikade moodustamise kaudu;
      nahkhiirte kaitsekorralduskava tellimine Keskkonnaministeeriumi looduskaitse
        osakonna poolt (2002);
      metsakaitsealade võrgustiku ja vääriselupaikade projektide ning metsade
        sertifitseerimise ja keskkonnajuhtimise standardi rakendumine 2002. aastal ning
        kaitstavate alade osatähtsuse suurenemine 2004. aastast.
Kõik loetletud muutused on tõstnud ühiskonna teadlikust, soodustanud positiivse suhtumise
levimist ning aidanud nahkhiiri ka kaudselt. Ometi peab tõdema, et üldine nn soodustegurite
mõju ei ole olnud piisav ning nahkhiirte kaitse propageerimist, nende uurimist ja praktilist
kaitsmist tuleks veelgi tõhustada.
3. NAHKHIIRTE KAITSE KORRALDAMINE
3.1. Nahkhiirte kaitse õiguslikud alused
3.1.1. Nahkhiirte kaitsega seotud rahvusvahelised lepped ja kohustused

Rahvusvahelistest lepetest hõlmavad meie nahkhiiri Berni konventsioon (1979), Bonni
konventsioon (1979) ja Euroopa nahkhiirte kaitse leping (1991). Eesti on ühinenud Berni
konventsiooniga kuid pole ühinenud Bonni konventsiooniga. Samas on Eesti ühinenud Bonni
konventsiooni all sõlmitud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS). Euroopa Liidu
õigusaktidest käsitleb nahkhiiri loodusdirektiiv (1992). Euroopa Liiduga liitudes muutus selle
põhimõtete rakendamine Eestile kohustuslikuks.

Spetsiaalselt nahkhiirte kaitsele on pühendatud Euroopa nahkhiirte kaitse leping
(EUROBATS, 1991), mille artikkel III sätestab järgmist (vaba tõlge inglise keelest):

Peamised kohustused

Iga liikmesriik:
1) keelustab nahkhiirte tahtliku püügi, vangistuses hoidmise või tapmise;
2) määratleb oma territooriumil nahkhiirte kaitseks tähtsad varje- ja toitumispaigad ning kaitseb
neid paiku kahjustamise või häirimise eest;
3) arvestab nahkhiirte tähtsate elupaikadega kaitstavate alade määratlemisel üldise looduskaitse
eesmärgil;
4) rakendab meetmeid nahkhiirte kaitse parandamiseks ja avalikkuse teavitamiseks nahkhiirte
kaitse tähtsusest;
5) korraldab soovituste andmist nahkhiirte kaitseks, eriti hoonetes;
6) võtab tarvitusele täiendavaid omapoolseid meetmeid nahkhiirte populatsioonide säilitamiseks,
kui neile tekib oht;
7) edendab uurimistööd nahkhiirte kaitse ja selle korraldamise eesmärgil;
8) arvestab pestitsiidide potentsiaalset ohtu nahkhiirtele ning soovitab puidu töötlemisel
nahkhiirtele väga ohtlike kemikaalide väljavahetamist.

Kõik nahkhiired on kantud EL loodusdirektiivi IV lisasse, mis tähendab nende tapmise või
elupaikade hävitamise keeldu. Lisaks on tiigilendlane kantud loodusdirektiivi II lisasse, mis
tähendab kohustust moodustada selle liigi elupaikade kaitseks spetsiaalseid kaitstavaid alasid -
loodusalasid.


3.2. Keskkonnaregistrisse kantavate nahkhiirte leiukohtade ja püsielupaigaks
vormistatavate alade kriteeriumid
Keskkonnaregistrisse kantakse kõik nahkhiirte vaatlused, mis on tehtud võimalikes nahkhiirte
püsivalt asustatud elupaikades. Nahkhiirte olulised püsielupaigad piiritletakse pädeva
eksperthinnangu (vt looduskaitseseaduse § 48 lõige 2) alusel, kinnitatakse seejärel
keskkonnaministri poolt ja kantakse keskkonnaregistrisse. Eksperthinnangu koostamisel
arvestatakse konkreetse(te) nahkhiireliigi (liikide) elupaiganõudlusi ja alalt kogutud igakülgset
teavet nahkhiirte kohta.

Nahkhiirte püsielupaikadeks võivad olla:
1) olulised sigimisalad (suveperioodil) kus asuvad nahkhiirte sigimiskolooniad ja nendega seotud
toitumispaigad; koos neid ümbritsevate nahkhiirtele oluliste aladega, mida nahkhiired kasutavad
püsivalt paaritumise ajal, kuid mis ei ole talvitumispaikadeks.
2) talveperioodil need alad, kus asuvad nahkhiirte kolooniad ;
3) rändeajal (kevadel ja sügisel) nahkhiirte rändeaegse koondumise paigad;

Üldjuhul asuvad suvised ja talvised elupaigad sama nahkhiireliigi puhul geograafiliselt
erinevates kohtades. Vajalik on pidada eraldi arvestust nahkhiirte talvitumispaikade ja suviste
elupaikade (sealhulgas rände ja sigimisega seotud paikade) üle.

Nahkhiirte kaitsel tuleb arvestada nahkhiireliigi teadaolevate elupaikade arvu ja selle liigi
hinnangulist elupaikade arvu Eestis. Näiteks juhul, kui teada on ainult 25% konkreetse
nahkhiireliigi hinnangulistest elupaikadest, on igati õigustatud kaitse alla võtta püsielupaikadena
kõik teadaolevad esinduslikud elupaigad.


3.3. Ülesanded nahkhiirte kaitse korraldamisel Eestis
3.2.1. Nahkhiirte kaitse eesmärk
Nahkhiirte kaitse eesmärk Eestis on tagada siinsete nahkhiireasurkondade säilimine. Eelkõige
tuleb tähelepanu pöörata meil ja naabermaades haruldastele lendlaseliikidele.

3.2.2. Ülesanded eesmärgi täitmiseks
Ülesanded on jagatud kahte tähtsusklassi: "esmatähtis" ja "oluline".

Esmatähtsad ülesanded ja nendega seotud tegevused:
    nahkhiirte alaliste esinemiskohtade registreerimine ja püsielupaikade moodustamine
    soodsate tingimuste tagamine püsielupaikades, nagu talvitus- ja sigimispaigad
      (kolooniad),
    nahkhiirte püsielupaikades häirimise vähendamine;
    vanade üksikpuude, parkide, metsaosade ja puisniitude ning -karjamaade
      soodsa seisundi tagamine;
    nahkhiirtega seotud keskkonnateadlikkuse tõstmine;
     nahkhiirte arvestamine majandustegevuse kavandamisel;
     nahkhiirte asurkondade seisundi ajakohastatud teabe kogumine kaitsetegevuse
      korraldamiseks;
    nahkhiirte kaitseks vajalike õigusaktide toimimise tagamine ja kaitsekorralduslike
      meetmete kavandamine vastavates kavades.

Olulised ülesanded ja nendega seotud tegevused:
    nahkhiirtele oluliste vanade keldrite ja majade soodsa seisundi
       säilitamine;
    varjekastide ülespanek selleks ettenähtud kohtades;
    nahkhiirtele sobivate elupaikade soodsa seisundi tagamine;
    uute võimalike ohutegurite, nagu rannikualade tuulegeneraatorite mõju uurimine


4. TEGEVUSKAVA AASTAIKS 2005-2009
        4.1. Nahkhiirte looduskaitselised uuringud ja seire
      nahkhiirte riiklik seire
      nahkhiirte elupaikade inventeerimine ja elupaikade andmebaasi (EELIS ) täiendamine
      nahkhiirte asurkondade ja nende elupaikade seisundi hindamine
      nahkhiirte ohutegurite uurimine
      nahkhiirte kaitseabinõude väljatöötamine ja katsetamine
      nahkhiirte (eriti tiigilendlase) kaitseks võimalike kaitstavate alade kavandamine
      nahkhiirte püsielupaikade kavandamine ja kinnitamine
      asjakohaste konverentside ja seminaride korraldamine

4.2. Ühiskonna teavitamine nahkhiirtest ja nende kaitsest
       nõustamine (küsimustele vastamine, kiireloomuliste probleemide lahendamine,
        kodulehekülg)
       nahkhiirte kaitse teema koolide õppekavades
       kursused looduskaitsetöötajatele, metsa- ja pargitöötajatele, ehitajatele, õpetajatele,
        talunikele ja giididele ning huvilistele
       nahkhiirte kaitse käsiraamatu ja nahkhiirte määraja koostamine
       sarjas ”Eesti ulukid” nahkhiirte kaitse tegevuskava eesti ja inglise keelse lühivariandi
        koostamine
       Raamat „Eesti nahkhiired“ eesti ja inglise keeles
       film Eesti nahkhiirtest
       üldine teavitamine meedia vahendusel

4.3. Nahkhiirte kaitse õiguslike aluste täiendamine

      hoiualade, püsielupaikade ja/või kaitsealade moodustamine,
      kaitse-eeskirjade koostamine/uuendamine/täiendamine
      Eesti koostöö EUROBATSiga,
      tegevuskava uuendamine


4.4. Nahkhiirte kaitse praktiline korraldamine
       järelevalve tõhustamine talvituspaikades, nagu Ülgase, Piusa, Vääna-Posti, Viti, Laagri,
        Humala
       veetõkete võimalik rajamine koobaste sissepääsude juurde (kohad: Ülgase, Vääna-Posti
        nr. 1) ja signalisatsiooni või signalisatsiooniga varustatud võreuste paigaldamine
        koobaste sissepääsudele, kui on võimalik tagada reaalne valve (kohad: Ülgase, Piusa,
        Vääna-Posti nr. 1 ja nr. 2, Viti, Laagri, Humala)
       koobaste puhastamine prahist (kohad: Humala, Laagri, Vääna-Posti nr. 1)
       külastajate juhendamine (kohad: Ülgase, Piusa)
       maa-aluste talvituspaikade (keldrite) nahkhiiresõbralik remont (suurte avade sulgemine
        tuuletõmbuse peatamiseks)
       suviste elupaikade (hoonete) nahkhiiresõbralik remont (mai-august vältida remonditöid)
       varjekastide valmistamine ja paigaldamine
       looduskaitsealuste parkide nahkhiiresõbraliku hoolduse korraldamine (säilitada
        õõnsustega puid)
       keskkonnamõju hindamisel nahkhiirte kaitsevajaduste arvestamine




                               KIRJANDUS

Ahlén, I. 1981. Field identification of bats and survey methods based on sounds. - Myotis, 18/19,
128-136.

Ahlén, I. 1987. European bat sounds transformed by ultrasound detectors. 25 species flying in natural
habitats. - Dept. of Wildlife Ecology, Univ. Agr. Sci. Uppsala (sound cassette)

Ahlén, I. 1990. Identification of bats in flight. - Swedish Society for Conservation of Nature and The
Swedish Youth Association for Environmental Studies and Conservation, Stockholm, 50 pp.

Anonymus (ETA). 2000. Turistid ohustavad Piusa nahkhiiri. - Postimees, 14.3.

Bolshakov, V.N. 1981. [Nahkhiirte talvitumine Uraali koobastes ja nende kaitse küsimused.] Zimovki
rukokrylykh v peshcherakh Urala i voprosy ikh okhrany. - Biologicheskie aspekty okhrany redkikh
zhivotnykh. Sb. Nauchnykh trudov. Moskva, 78-79.
Disser, J. & Nagel, A. 1989. Polychlorinated Biphenyls in a Maternity colony of the Common Pipistrelle
(Pipistrellus pipistrellus). - In: Han?k, V., Hor??ek, I. & Gaisler, J. (eds.) European bat research 1987.
Charles Univ. Press, Praha, 637-644.

Gaisler, J. 1979. Ecology of bats. - In: Stoddart, D.M. (ed.) Ecology of small mammals, 281-342.

Grigorjev, K. 1994. Orava. Vaikus enne geniaalset äriideed? - Koit, 14.5.

Hanson, R. 1994. Nahkhiired liiva ei kaevandaks. - Postimees, 09.11.

Ilisson, A. 1999. Nahkhiiri kummitab surm. - Sõnumileht, 22.11.

Jakobson, K. 1998. Päkapikud vägisi koobastesse. - Sõnumileht, 04.11.

Keppart, V. 1986. Hoolitsegem nahkhiirte eest! - Eesti Loodus, 4, 243-244.

Keppart, V. 1993. Kaarlimetsa park ja seal elavad imetajad. - Eesti Mets, 5/6, 36-37.

Kronwitter, F. 1988. Population structure, habitat use and activity patterns of the noctule bat, Nyctalus
noctula Schreb., 1774 (Chiroptera, Vespertilionidae) revealed by radio-tracking. - Myotis, 26, 23-85.

Kukka, P. 1994. Orava. Kas vaikus enne nahkhiirtekoloonia hävingut? - Koit, 16.7.

Kuzjakin, A.P. 1950. [Nahkhiired] Letuchie myshi. - Sovetskaja Nauka, Moskva, 443 lk.

Liiva, E. 1986. Ökoloogilisi vaatlusi nahkhiirte talvituspaikades. - Üliõpilaste Teadusliku Ühingu
konverentsi teesid. Zooloogia ring, Tartu, 37-40.

Liiva, E. & Masing, M. 1987. [Ökoloogilised vaatlused nahkhiirte talvituspaikades] Ekologicheskie
nablyudeniya v zimnikh ubezhishchakh rukokrylykh. - Acta et comm. Univ. Tartuensis, 769. Tartu,
41-55.

Lilleleht, V. (toim.) 1998. Eesti Punane Raamat. Tartu, 150 lk.

Ling, H.I. 1953. [Materjale Eesti NSV nahkhiirlaste fauna kohta] Materialy po faune letuchikh myshej
Estonskoj SSR. - Loodusuurijate Seltsi juubelikoguteos. Tallinn, 293-312.

Ling, H. 1957. Selts: Käsitiivalised, Chiroptera. - Rmt.: Aul, J., Ling, H. & Paaver, K. 1957. Eesti NSV
imetajad. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 133-154.

Linnamägi, M. 1991. Lapulised lindude pesakastides. - Eesti Loodus, 3, 139-140.

Lotman, K. 1997. Ülevaade Matsalu käsitiivalistest 1995. aasta suvel. - Loodusevaatlusi 95/96. Tallinn,
79-84.

Lutsar, L. 1992. Nahkhiirte arvukus ja talvitumistingimused Piusa koobastes. Lõputöö. - Tartu Ülikool,
Tartu. (käsikiri)

Lutsar, L. 1994. Piusa koobastes talvituvate veelendlaste (Myotis daubentoni) ja põhja-nahkhiirte
(Eptesicus nilssoni) ellujäämuse hinnangud aastatel 1976-1988. Magistritöö. - Tartu Ülikool, Tartu.
(käsikiri)
Lutsar, L., Masing, M. & Poots, L. 2000. Changes in the numbers of hibernating bats in the caves of Piusa
(Estonia), 1949-1999. - Folia Theriologica Estonica, 5, 101-117.

Mank, A. 1948. Nahkhiirtest. - Rmt.: Mank, A. Töid II. ENSV Riiklik Loodusmuuseum, Tallinn, 7-9.
(käsikiri)

Masing, M. 1977. Nattereri lendlane meil ja mujal. - Eesti Loodus, 7, 439-440.

Masing, M.V. 1980. [Nahkhiirte talvituspaikadest Eestis] O mestakh zimovok rukokrylykh v Estonii - In:
Rukokrylye (Chiroptera). Voprosy teriologii. Nauka, Moskva, 196-198.

Masing, M. 1980. Veelendlane Eestis. Diplomitöö. - Tartu Riiklik Ülikool, Tartu. (käsikiri)

Masing, M. 1981. Nahkhiirte talvitumisest Lääne-Eestis. - Loodusevaatlusi 1979, 1, 172-182.

Masing, M. 1981. Nahkhiirte talvitumisest madalatel õhutemperatuuridel. - Eesti Loodus, 12, 760-764.

Masing, M. 1982. Õhutemperatuurist nahkhiirte talvituspaikades. - Eesti ulukid. Tallinn, 67-74.

Masing, M. 1983. Nahkhiirte leiukohad ja varjepaigad Eestis. - Eesti ulukid, 2. Tallinn, 71-82.

Masing, M. 1984. Lendlased. Valgus, Tallinn, 110 lk.

Masing, M. 1984. [Materjale Baltimaade lõunaosa käsitiivaliste (Chiroptera) fauna kohta] Materialy po
faune rukokrylykh Juzhnoj Pribaltiki. - Loodusevaatlusi 1981, 1, 110-120.

Masing, M. 1987. [Nahkhiirte talvine liikumine talvituspaikade vahel] Zimnee peredvizhenie rukokrylykh
mezhdu ubezhishchami. - Acta et comm. Univ. Tartuensis, 769. Tartu, 56-60.

Masing, M. 1987. New data on the longevity and movements of bats banded in Estonia. - In: Fourth
European Bat Research Symposium. Prague, 18-23 August 1987, 90.

Masing, M. 1988. Long-distance flights of Pipistrellus nathusii banded or recaptured in Estonia. - Myotis,
26, 159-164.

Masing, M. 1989. A long-distance flight of Vespertilio murinus from Estonia. - Myotis, 27, 47-150.

Masing, M. 1989. Bat research and bat protection in Estonia. - In: Han?k, V., Hor??ek, I. & Gaisler, J.
(eds.) European bat research 1987. Charles Univ. Press, Praha, 343-347.

Masing, M. 1990. [Eesti koopad - unikaalsed nahkhiirte hulgitalvitumise paigad] Peshchery Estonii -
unikal’nye mesta massovoj zimovki rukokrylykh. Tartu, 83 lk.

Masing, M. [1992]. Nahkhiirte olukorrast ja kaitsest Eestis. - Rmt.: Lilleleht, V. (toim.) Eesti loomariigi
kaitsest. Valgus, Tallinn, 146-159.

Masing, M. 1994. Piusa. Vaikus? Pärast geniaalset looduskaitseideed. - Koit, 16.7.

Masing, M. (koostaja) 1995. Seireprojekti "Nahkhiired ja siilid" 1995. a. töö kokkuvõte. Riiklik
Keskkonnaseire Programm, Tartu, 25 lk.
Masing, M. 1996. Nahkhiired, meie ammused suvised naabrid. - Meie Maa, 08.10.

Masing, M. 1997. Nahkhiirte talvituskoloonia olukorra analüüs. Keskkonnaekspertiis Tallinna uue prügila
projektikavandile. AS Maves, Tallinn, 21 lk. (käsikiri)

Masing, M. 1998. Aruküla koobastes talvituvad nahkhiired. - Loodus, 6, 31.

Masing, M. 1999. Nahkhiired Aruküla koobastes hindavad vaikust. - Edasi, 23.11.

Masing, M. 1999 (Eesti osa koostaja). - In: Limpens, H.J.G.A., Lina, P.H.C & Hutson, A.M. Action Plan
for the Conservation of the Pond Bat (Myotis dasycneme) in Europe. Report to the Council of Europe.
Strasbourg. - Inf.EUROBATS.AC5.8, 50 pp.

Masing, M. 2000. Piusa: koopad, nahkhiired ja looduskaitse. Sicista voldik nr. 2a, Tartu, 6 lk.

Masing, M. (koostaja) 2001. Eesti nahkhiirte ülevaade. - Nahkhiirte Uurimise Töörühm, Sicista
Arenduskeskus. Tartu, 44 lk.

Möller, T. 2001. Nahkhiirte detektor-loendusest Mellistes, 2001. - Masing, M. (koostaja). Esimene Eesti
Nahkhiireuurimise Konverents. Kava ja teesid. Nahkhiirte Uurimise Töörühm, Tartu, 6.

Nyholm, E.S. 1965. Zur Ökologie von Myotis mystacinus (Leisl.) und Myotis daubentoni (Leisl.)
(Chiroptera). - Ann. zool. Fenn., 2, 77-123.

Panjutin, K. K. 1980. [Käsitiivalised] Rukokrylye. In: Itogi mecheniya mlekopitayuschikh. Moskva,
Nauka: 23-46.

Petersons, G. 1990. Die Rauhhautfledermaus (Pipistrellus nathusii) (Keyserling u. Blasius, 1839), in
Lettland: Vorkommen, Phänologie und Migration. - Nyctalus (N.F.), 3, 81-98.

Petersons, G. & Vintulis, V. 1998. Distribution and status of bats in Latvia. - Proceedings of the Latvian
Academy of Sciences. Section B, 52 (1/2), 37-43.

Poots, L. 1956. [Nahkhiirte talvitumisest Eesti NSV-s] O zimovke letuchikh myshei v Estonskoj SSR. -
Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 49. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 219-226.

Poots, L. 1957. Täiendavaid andmeid Eesti NSV nahkhiirlaste kohta. - Rmt.: Loodusuurijate Seltsi
aastaraamat, 50. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 311-314.

Poots, L. 1977. Tiivulised vanurid. - Eesti Loodus, 7, 435-438.

Poots, L.K. & Masing, M.V. 1978. [Nahkhiirte uurimine ja kaitse Eestis] Izuchenie i okhrana letuchikh
myshej v Estonii. - Acta et comm. Univ. Tartuensis, 458. Tartu, 141-143.

Randla, T. 1969. Nahkhiirte talvitumisest Põhja-Eestis. - Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 60. Valgus,
Tallinn, 138-155.

Randla, T. 1978. Eakad nahkhiired Tallinna ümbruses. - Eesti Loodus, 8, 513.

Reinwaldt, E. 1927. Zur Chiropterenfauna Estlands. - Loodusuurijate Seltsi aruanded, 34, 2. Tartu,
141-142.

Reinwaldt, E. 1938. Imetajad. - Rmt.: Läänemaa. Tartu, 67-69.

Reinwaldt, E. 1943. Zur Fledermausfauna des estländischen Gebietes. - Zeitschrift für Säugetierkunde,
15, 319-320.

Roos, E. 2001. Nahkhiirte detektor-loendusest Tartus, 2001. - Masing, M. (koostaja). Esimene Eesti
Nahkhiireuurimise Konverents. Kava ja teesid. Nahkhiirte Uurimise Töörühm, Tartu, 5-6.

Ryberg, O. 1947. Studies on bats and bat parasites. Svensk Natur, Stockholm, 330 pp.

Rydell, J. & Petersons, G. 1998. The diet of the Noctule bat Nyctalus noctula in Latvia. - Z.
Säugetierkunde, 63, 79-83.

Schober, W. & Grimmberger, E. 1998. Die Fledermäuse Europas: kennen, bestimmen, schützen.
Franckh-Kosmos, Stuttgart, 1-265.

Stebbings, B. 1977. Bats at risk. - The World of Wildlife. London, 54-61.

Stebbings, R.E. 1988. The Conservation of European Bats. Cristopher Helm, London, 246 pp.

Strelkov, P.P. 1969. Migratory and stationary bats (Chiroptera) of the European part of the Soviet Union.
- Acta Zoologica Cracoviensia, 16, 393-439.

Strelkov, P.P. 1971. [Nahkhiirte talveune ökoloogilised vaatlused] Ekologicheskije nabljudenija za
zimnej spjachkoj letuchikh myshej (Chiroptera, Vespertilionidae) Leningradskoj oblasti. - Trudy
Zoologicheskogo Instituta AN SSSR, 48, 251-303.

Strelkov, P.P. 1974. [Nahkhiirte rõngastamise kogemus talvituspaikades] Opyt kol'cevanija rukokrylykh
na mestakh zimovok. - In: Materialy Pervogo vsesojuznogo soveshchanija po rukokrylym. Leningrad,
21-30.

Süvari, A. 1999. Viktor Masing: oleme primitiivne ühiskond. - Universitas Tartuensis, 26.2.

Toots, I. 1999. Uskumatu lugu [nahkhiirte talvituspaiga kahjustamisest Arukülas]. - Edasi, 14.12.

Tõnisson, A. & Vellak, A. 1992. Koobaste kiusatus. Piusa. - Aja Pulss, 10, 19-22.

Vananurm, I. 1994. Piusa fauna ja floora on ohus. - Eesti Sõnumid, 28.7.

Wasmuth, P. 1908. Tabellarische Naturgeschichte der Säugetiere des Ostseeprovinzen. Reval, 84 S.

				
DOCUMENT INFO
Shared By:
Categories:
Tags:
Stats:
views:4
posted:5/18/2012
language:Estonian
pages:23
tongxiamy tongxiamy http://
About