EB erne ABIELUMANGUD 7 10

Document Sample
EB erne ABIELUMANGUD 7 10 Powered By Docstoc
					   7
   ABIELUMÄNGUD
Peaaegu iga mäng võib olla abielu ja pereelu selgrooks, kuid mõned, näiteks „Ma teen
seda ainult sinu pärast”, puhkevad eriliselt õide ja teisi, nagu „Frigiidne naine”,
kannatatakse kauem välja, kui tegu on seaduslikult kinnitatud intiimsuhtega.
Abielumängude eristamine seksimängudest, millele on pühendatud eraldi osa, on üsna
meelevaldne. Mängud, mis just abielusuhetes tuule tiibadesse saavad, on „Nurk”,
„Kohus”, „Frigiidne naine” ja „Frigiidne mees”, „Kurnatud”, „Ma teen seda ainult sinu
pärast”, „Vaata, kuidas ma olen pingutanud” ja „Kallim”.


Nurk
Tees. Nurk näitab enamikust teistest mängudest paremini mängude manipulatiivset
iseloomu ja nende toimet intiimsuse tõkestajana. Paradoksaalsel kombel seisneb see
salakavalas keeldumises teise mängu mängimisest.
   1. Pr Valge teeb oma abikaasale ettepaneku kinno minna. Hr Valge on nõus.
   2a. Pr Valgel libiseb just nagu alateadlikult huulilt mingi lause. Ta mainib vestluse
ajal täitsa muuseas, et maja on tarvis üle värvida. See [83] on kulukas ettevõtmine ja
Valge on talle hiljaaegu rääkinud, et nende rahaline seis on hetkel pingeline ja palunud
naisel talle mitte piinlikkust valmistada ega teda ärritada, tehes juttu plaanivälistest
kulutustest vähemalt uue kuu alguseni. Seetõttu on hetk maja seisundi arutamiseks
halvasti valitud ja Valge vastab jõhkral toonil.
   2b. Alternatiiv: Valge juhib jutu majale ja nii on pr Valgel raske vastu panna
kiusatusele öelda, et maja vajab uut värvikuube. Nagu eelmiselgi juhul, vastab Valge
jõhkralt.
    3. Pr Valge solvub ja ütleb, et kui mehel on halb tuju, ei tule ta temaga koos kinno, nii
et tal oleks targem üksi minna. Mees vastab, et kui see on naise soov, läheb ta üksi.
   4. Valge läheb kinno (või sõpradega välja), jättes pr Valge üksi koju oma haavatud
tundeid ravitsema.


   Selles mängus on kaks võimalikku trikki:
    A. Pr Valge teab mineviku kogemustest küllalt hästi, et ta ei tohiks mehe ärritust
tõsiselt võtta. Mida too tõeliselt ootab, on see, et naine avaldaks pisut heakskiitu selle
eest, kui kõvasti mees töötab, et neile elatist teenida; seepeale võiksid nad koos rõõmsalt
välja minna. Kuid naine keeldub kaasa mängimast ja mees tunneb end inetult
altveetuna. Ta lahkub pahaselt ja pettunult, kuna naine jääb koju näiliselt muserdatuna,
tundes tegelikult salajast võidurõõmu.


    B. Valge teab mineviku kogemustest küllalt hästi, et ta ei peaks naise haavumist
tõsiselt võtma. Tegelikult tahab too, et teda lohutataks, siis võiksid nad koos rõõmsalt
välja minna. Kuid mees keeldub mängust, teades samas, et tema keeldumine pole aus:
ta teab, et naine ootab meelitusi, kuid teeb näo, nagu ei teaks seda. Mees lahkub lõbusa
ja rahulolevana, nähes seejuures välja, nagu oleks talle ülekohut tehtud. Naine jääb
maha pettunu ja pahasena.


                                              1
   Igas episoodis on võitja seisukoht lihtviisil lähenedes selline, millele ei saa midagi
ette heita: ainus viga, mis üks või teine tegi, oli teise sõna-sõnalt võtmine. See on ilmsem
variandis (B), kus Valge võtab pr Valge keeldumist puhta kullana. Mõ-[84]lemad
teavad, et tegu on pettusega, kuid kuna naine nii ütles, on ta nüüd nurka surutud.


   Kõige ilmsem hüve on siin mängus väline psühholoogiline. Mõlemad peavad filme
seksuaalselt stimuleerivateks ja on arvata, et kinost tagasi jõudes nad armatsevad. Seega
see, kes soovib intiimsust vältida, algatab mängu käiguga (2a) või (2b). See on eriti
ärritav versioon mängust „Möll” (vt peatükk 9). On loomulikult usutav, et osapool,
kellele on „liiga tehtud”, ei soovi oma õigustatud nördimuses armatseda ja nurkaaetud
abikaasal pole kusagilt abi loota.


   Antitees. Pr Valge jaoks on see lihtne. Tal tarvitseb vaid meelt muuta, abikaasal käest
kinni võtta, naeratada ja temaga kaasa minna (üleminek Lapse tasandilt Täiskasvanu
omale). Kuna initsiatiiv on parajasti pr Valge käes, on lugu hr Valge jaoks raskem, kuid
kui mees olukorra uuesti läbi mõtleb, võib ta ehk meelitada naist endaga kaasa tulema,
tehes seda nagu lepitust saanud mossitav Laps või, veelgi parem, nagu Täiskasvanu.


    „Nurk” esineb mõnevõrra teistsugusel kujul ka lapsi kaasava peremänguna, kus see
meenutab Batesoni ja tema kaaslaste kirjeldatud „topeltsidet”.1 Siin on nurka surutud
pooleks laps: mida ta iganes ka teeb, teeb ta valesti. Batesoni koolkonna põhjal võib see
olla oluline etioloogiline faktor skisofreenia puhul. Seega võib siin öelda, et skisofreenia
võib olla lapse antitees „Nurgale”. See on kooskõlas ka kogemustega täiskasvanud
skisofreenikute ravist mängu analüüsi abil – peremängu „Nurk” analüüsis leitakse, et
kui skisofreenset käitumist kasutati ja kasutatakse nimelt sellele mängule
vastandumiseks, ilmneb korralikult ettevalmistatud patsiendi puhul osaline või täielik
paranemine.
    „Nurga” igapäevast varianti, mida mängib kogu pere ja mis mõjutab tõenäoliselt
nooremate laste iseloomu kujunemist, tuleb ette sekkuvate „Vanemlike” vanemate
puhul. Väikest poissi või tüdrukut utsitatakse majapidamises rohkem abi osutama, kuid
kui ta seda teeb, leiavad vanemad tema tehtus ainult vigu – kodune „kui sa teed, on halb
ja kui sa ei tee, on ikka halb”. Seda „topeltsidet” võib nimetada „Nurga” Dilemma-
variandiks.
      Vahel leitakse „Nurka” etioloogilise faktorina ka astmaatiliste laste juures.


      Väike tüdruk: Emme, kas sa armastad mind?
   Ema: Mis on armastus? [85]
   Sellest vastusest ei ole lapsel mingit otsest abi. Ta tahab rääkida emast, aga ema viib
jutu hoopis filosoofiale, millega toimetulekuks pole lapsel vahendeid. Ta hakkab
raskemini hingama, ema ärritub, astma tekib, ema vabandab ja „Astmamäng” saabki
alguse. „Astma” versioon „Nurgast” vajab veel edasist uurimist.
   Teraapiagruppides võib vahel kokku puutuda elegantse „Russell-Whiteheadi
versiooniga” „Nurgast”.

1   Bateson, G., et al. „Toward a Theory of Schizophrenia”. Behavioral Science. 1: 251–264, 1956.


                                                      2
   Must: Kui me kõik nüüd vait oleme, siis ei mängi mänge mitte keegi.
   Valge: Ka vaikus võib olla mäng.
   Punane: Täna ei mänginud keegi.
   Valge: Ka mittemängimine võib olla mäng.


   Terapeutiline antitees on samavõrd peen. Loogilised paradoksid on keelatud. Kui
Valge sellest manöövrist ilma jätta, kerkivad tema hirmud kiiresti esiplaanile.


   Abielumäng „Moonakott” on ühelt poolt „Nurga” ja teiselt poolt „Ärakantud riidega”
tugevasti seotud. Abielumees, kes on küll piisavalt heal järjel, et lõuna ajal korralikus
restoranis söömas käia, tavatseb endale ikkagi hommikuti võileibu valmistada, et need
paberkotiga büroosse kaasa võtta. Sel viisil kasutab ta ära allesjäänud koorukesed ja
lõunasöögi jäägid ning naise poolt kokku kogutud paberkotid. See annab talle täieliku
kontrolli pere rahaasjade üle, sest missugune naine julgeks sellise eneseohverduse peale
endale naaritsakraed osta? Sel teel kogub mees endale ka teisi eeliseid: privileegi üksi
lõunatada ja lõunatunnil tööd vihtuda. Mitmes mõttes on tegu konstruktiivse mänguga,
mille Benjamin Franklin oleks heaks kütnud, kuna see soodustab kasinust, töökust ja
täpsust.


   Kohus
Tees. Kirjelduse poolest kuulub see ühte rühma mängudega, mis saavutavad oma kõige
värvikama esituse just seaduse raames ja mille hulka kuuluvad „Puujalg” (hullumeelsuse
ettekääne) ja „Võlgnik” (tsiviilhagi). Kliiniliselt kohtab seda mängu enim just
paarinõustamises ja paariteraapias. Mõnikord ongi paariteraapia või paarinõustamine
jätkuv „Kohtu” mäng, kus mingit lahendust ei leita, kuna mängu ei kat-[86]kestata.
Sellisel juhul on ilmne, et nõustaja või terapeut on samuti mängus osaline, ise seda
teadmata.
    Kuigi mängijate arv pole siin piiritletud, on „Kohus” eelkõige mõeldud kolmele:
hageja, süüalune ja kohtunik, keda esindavad mees, naine ja terapeut. Kui mäng toimub
teraapiagrupis, raadios või teleris, on teised kuulajad vandemehed. Abielumees alustab
kaebusega: „Ma räägin teile, mida ta (naise nimi) eile tegi. Ta võttis...” jne jne. Seepeale
võib naine end kaitsta, öeldes: „Tegelikult oli asi hoopis nii...pealegi oli ta just enne
seda...ja selleks ajaks olime me niikuinii...” jne. Mees lisab meelitavalt: „Mul on hea
meel, et teil on võimalus mõlemad pooled ära kuulata, mina tahan ainult õiglane olla”.
Siinkohal ütleb nõustaja kaalutlevalt: „Mulle tundub, et kui me võtame arvesse...” jne
jne. Kui olemas on ka publik, võib terapeut selle edasi suunata neile: „Vaatame, mis
teistel ütelda on”. Kui grupp on juba välja koolitatud, mängivad nad vandemehi ilma
igasuguse juhendamiseta.


    Antitees. Terapeut ütleb mehele: „Teil on täiesti õigus!” Kui mees end seepeale
rahulolevalt või võidukalt lõdvaks laseb, küsib terapeut: „Kuidas te end tunnete, kui ma
nii ütlen?” Mees vastab: „Hästi”. Siis ütleb terapeut: „Tegelikult arvan ma, et te eksite”.
Kui mees on aus, ütleb ta: „Ma teadsin seda kogu aeg”. Kui ta seda pole, teeb ta midagi,
mis viitab sellele, et mäng on pihta hakanud. See võimaldab asjaga edasi minna. Mäng
seisneb selles, et kuigi hageja väliselt valjult võitu nõuab, usub ta seesmiselt, et ta eksib.


                                               3
    Pärast situatsiooni selgitamiseks piisava kliinilise materjali kogumist on võimalik
mängu tõkestada manöövriga, mis on kogu antiteesi-kunstis üks peenemaid. Terapeut
kehtestab reegli, mis keelab kolmanda isiku (grammatilise) kasutamise grupis. Siit edasi
võivad grupiliikmed üksteise poole pöörduda otseselt sinavormis või rääkida endast
minavormis, kuid nad ei tohi öelda: „Las ma räägin teile temast”. Selles punktis lõpetab
paar mängude mängimise grupis hoopis või läheb üle „Kallimale”, mida võib pidada
siiski mõningaseks paranemiseks, või võtta ette „Pealegi”, millest pole mingit abi.
„Kallimat” kirjeldatakse lk 97. Mängus „Pealegi” teeb hageja ühe kaebuse teise järel.
Süüalune vastab neile kõigile: „Ma võin seletada”. Hageja ei tee seletustest välja, kuid
niipea, kui süüalune korraks peatub, heidab ta järgmise süüdistuse järgmise „pealegi”
abil, millele järgneb uus selgitus – tüüpiline Vanem-Lapse vahetus.[87]


   „Pealegi” kõige agaramad mängijad on paranoilised süüalused. Kuna nad võtavad
kõike sõna-sõnalt, on neil iseäranis kerge oma süüdistajaid, kes väljenduvad sageli
humoorikalt või metafoorides, segadusse ajada. Üldjoontes on metafoorid kõige ilmsem
lõks, mida „Pealegi” mängus vältida.
  Igapäevasel kujul võib „Kohut” hõlpsasti märgata laste juures, kus see on kolme
mängijaga mäng enamasti õele-vennale ja ühele vanemale. „Emme, ta võttis minu
maiustuse ära”. „Jah, aga tema võttis minu nuku ja enne ta lõi mind ja üleüldse, me
mõlemad lubasime maiustust omavahel jagada”.


ANALÜÜS
   Tees: Nad peavad tunnistama, et mul on õigus.
   Eesmärk: Kinnituse saamine.
   Rollid: Hageja, Süüalune, Kohtunik (ja/või Vandemehed)
   Dünaamika: Õdede-vendade rivaalitsemine.
   Näited: (1) Lapsed tülitsevad, vanem sekkub. (2) Abielupaar tuleb „abi” saama.
   Sotsiaalne paradigma: Täiskasvanu-Täiskasvanu.
   Täiskasvanu: „Tema tegi minuga nii”.
   Täiskasvanu: „Tegelikult oli asi hoopis nõnda”.
   Psühholoogiline paradigma: Laps-Vanem.
   Laps: „Ütle, et mul on õigus”.
   Vanem: „Õigus on temal”. Või „Teil mõlemal on õigus”.
   Käigud: (1) Kaebuse esitamine – Kaitsekõne esitamine. (2) Hageja lükkab
kaitsekõne ümber, annab järele või ilmutab head tahet. (3) Kohtuniku otsus või
juhtnöörid vandemeestele. (4) Kuulutatakse välja lõplik otsus.
   Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – süü projektsioon. (2) Väline psühholoogiline
– süüst vabastamine. (3) Seesmine sotsiaalne – „Kallim”, „Pealegi”, „Möll” jt. (4) Väline
sotsiaalne – „Kohus” (5) Bioloogiline – paituste saamine kohtunikult ja vandemeestelt.
(6) Eksistentsiaalsed – depressiivne hoiak: ma eksin alati.


   Frigiidne naine
Tees. Peaaegu alati on tegu abielumänguga, kuna pole kuigi usutav, et mitteformaalne


                                            4
side võiks teatud aja jooksul nõutud võimalusi ja [88] privileege anda või et sellist sidet
antud tingimustel säilitataks.
    Abikaasa teeb oma naisele lähenemiskatse ja ta tõrjutakse tagasi. Pärast korduvaid
katseid öeldakse talle, et kõik mehed on loomad, et ta tegelikult oma naist ei armastagi
või ei armasta teda tema enda pärast, et teda huvitab ainult seks. Mees jätab asja
mõneks ajaks katki, proovib siis uuesti, kuid samade tulemustega. Lõpuks loobub mees
üritamisest ega tee enam edasisi lähenemiskatseid. Nädalate ja kuude möödudes
muutub ta naine üha sundimatumaks ja hajameelsemaks. Ta kõnnib magamistoas
pooleldi riietatuna või unustab vanniskäiguks puhta käteräti võtta, nii et mees peab selle
talle viima. Kui ta mängib eriti tõsist mängu või tarbib rohkesti alkoholi, võib ta pidudel
teiste meestega flirtida. Lõpuks reageerib mees provotseerimisele ja teeb uue katse.
Veelkord lükatakse ta tagasi ja järgneb mäng „Möll”, mis hõlmab nende äsjast käitumist,
teisi paare, hõimlasi, nende rahaasju ja ebaõnnestumisi ja lõpeb ukse paugutamisega.
   Mees otsustab nüüd, et asjaga on lõpp ja nad võivad leida mooduse ka ilma seksita
elada. Kuud mööduvad. Mees eirab ka hommiku-mantliteatrit ja unustatud rätiku
manöövrit. Naine muutub üha provotseerivamalt vabamaks ja unustavamaks, kuid mees
paneb ikka veel vastu. Siis ühel õhtul läheneb naine mehele ise ja suudleb teda. Algul
mees ei vasta sellele, meenutades oma otsust, kuid peagi nõuab loodus pärast pikka
nälga oma osa ja mees arvab, et nüüd läheb õnneks. Tema esimesi katseid ei lükata
tagasi. Ta muutub üha julgemaks. Ja kriitilisel hetkel tõmbub naine tagasi ja hüüab:
„Mis ma sulle ütlesin! Kõik mehed on loomad. Ma tahtsin vaid veidi õrnust, aga sind
huvitab ainult seks!” Järgnev „Möll” võib nende asjast käitumist puudutava osa ja
sugulased vahele jätta ja minna kohe rahamurede juurde.
   Tuleb meeles pidada, et vaatamata oma protestile kardab mees tavaliselt seksuaalset
lähedust sama palju kui naine ja on oma partneri hoolikalt valinud, et oht oma häiritud
võimekust, mille ta nüüd naise kaela saab ajada, üle koormata oleks võimalikult väike.


   Igapäevasel kujul mängivad seda mängu ka igas vanuses vallalised naised, mis
poogib neile peatselt külge slängis tuntud nime. Nende puhul muutub mäng peagi
nördimusmänguks või „Vägistajaks”.


    Antitees. Tegu on ohtliku mänguga ja seetõttu on sama ohtlikud [89] ka võimalikud
antiteesid. Armukese soetamine on õnnemäng. Sellise stimuleeriva võistlusolukorraga
silmitsi sattudes võib naine oma mängust loobuda ja püüda alustada normaalset
abikaasade vahelist suhet, kuid võimalik, et liiga hilja. Teisalt võib ta afääri ära
kasutada, seda sageli advokaadi abiga, abikaasa vastu suunatud mängus „Nüüd oled sa
mul peos, litapoeg”. Sama raske on tulemust ette ennustada siis, kui mees läheb
psühhoteraapiasse ja naine seda ei tee. Naise mäng võib sedamööda, kuidas mees
tugevamaks saab, kokku kukkuda, viies tervislikuma kohanemiseni; kuid kui ta on
mängus kõva käsi, võib mehepoolse paranemise tulemuseks olla ka lahutus. Parim
lahendus võimaluse korral oleks mõlemale osalemine transaktsionaalses paarisuhete
grupis, kus saab avada mängu peidetud eelised ja põhilise seksuaalse patoloogia. Sellise
ettevalmistusega võivad abikaasad juba huvi tunda intensiivsema individuaalteraapia
vastu. Viimane võib lõppeda psühholoogiliselt uue abieluga. Kui mitte, on vähemalt
mõlema jaoks võimalus mõistlikuks ümberkohanemiseks situatsiooniga, mis varem
poleks võimalikuks osutunud.



                                             5
   Igapäevase vormi mõistlik antitees on leida teine sotsiaalne kaaslane. Mõned
kavalamad või jõhkramad antiteesid on ebaausad ja isegi kriminaalsed.


   Liigikaaslased. Vähem on tuntud vastupidine mäng „Frigiidne mees”, kuid kui
mõned variatsioonid detailides välja arvata, on mäng üldjoontes sama. Lõplik tulemus
sõltub osalejate endi stsenaariumitest.
    „Frigiidse naise” otsustav hetk on „Möllu” lõpuosa. Kui sellega on lõpuni mindud, on
seksuaalne lähedus välistatud, kuna mõlemad saavad „Möllust” perversse rahulduse ega
vaja enam teineteisest saadavat seksuaalset erutust. Sellest tulenevalt on tähtsaim osa
anti-”Frigiidses naises” „Möllu” ärahoidmine. See jätab naise seksuaalse rahuldamatuse
seisundisse, mis võib olla nii äge, et ta muutub järeleandlikumaks. See, milleks „Möllu”
kasutatakse, eristab „Frigiidset naist” „Löö mind, issist”, kus „Möllu” kasutatakse
eelmänguna; „Frigiidses naises” asendab ta seksuaalakti ennast. Kui „Löö mind, issis”
on „Möll” seksuaalakti tingimus, fetiš, mis suurendab erutust, siis „Frigiidses naises”
lõpetab „Möll” kogu episoodi.
   Üht „Frigiidse naise” varajast analoogi mängivad seda tüüpi väikesed pepsid
tüdrukud, nagu neid kirjeldab Dickens oma „Suurtes [90] ootustes”. Ta tuleb oma
tärgeldatud kleidikeses õue ja palub väikesel poisil endale mudakook teha. Seejärel
parastab ta poisikese räpaseid käsi ja riideid ja näitab, kui puhas ta ise on.


ANALÜÜS
   Tees: Nüüd oled sa mul peos, litapoeg
   Eesmärk: Kättemaksuhimu.
   Rollid: Korralik naine, Hoolimatu mees.
   Dünaamika: Peenisekadedus.
   Näited:   (1) Aitäh mudakoogi eest, väike räpane poiss.
             (2) Provokatiivne frigiidne naine.
   Sotsiaalne paradigma: Vanem-Laps.
   Vanem: „Ma luban sul endale mudakoogi teha (suudle mind)”.
   Laps: „Heameelega”.
   Vanem: „Vaata nüüd, kui räpane sa oled”.
   Psühholoogiline paradigma: Laps-Vanem.
   Laps: „Püüa mind võrgutada”.
   Vanem: „Püüan, kui sa mind peatad”.
   Laps: „Näed nüüd, sina alustasid”.
   Käigud: (1) Võrgutamine – Vastus. (2) Tagasilükkamine – Resignatsioon. (3)
Provotseerimine – Vastus. (4)Tagasilükkamine – Möll.
   Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – vabanemine süüst sadistlike fantaasiate
pärast. (2) Väline psühholoogiline – kardetava näitamise ja penetratsiooni vältimine. (3)
Seesmine sotsiaalne – „Möll”. (4) Väline sotsiaalne – Mida teha väikeste räpaste


                                           6
poistega (abikaasadega)? (5) Bioloogiline – keelatud seksimäng ja vastastikune riiakus.
(6) Eksistentsiaalne – Mina olen puhas.


   Kurnatud
Tees. Seda mängu mängib kurnatud koduperenaine. Tema seisund eeldab, et ta valdaks
osavalt kümmekonda erinevat tegevust, ehk teisisõnu, saaks meeldivalt hakkama
kümmekonna eri rolliga. Aegajalt ilmuvad pühapäevalisades poolnaljaga koostatud
nimekirjad neist tegevusaladest või rollidest: armuke, ema, põetaja, teenija jne. Kuna
need rollid on tavaliselt vastuolulised ja väsitavad, viib nende kandmine aastate jooksul
seisundini, mida tuntakse sümboolselt „Koduperenaise põlve” nime all (Kuna põlve
kasutatakse ka nii kiigutamisel, [91] küürimisel, tõstmisel, autojuhtimisel jne), mille
sümptomid saab lühidalt kokku võtta kaebusega: „Ma olen väsinud”.
    Kui koduperenaisel õnnestub leida oma rütm ja tunda piisavalt rahuldust abikaasa ja
laste armastamisest, siis ta mitte ei kanna need kakskümmend viis aastat kohustust,
vaid ka naudib seda aega ja saadab viimase lapse ülikooli üksindusvaluga. Kuid kui ühelt
poolt utsitab teda ta sees olev Vanem ja esitab arupärimisi ta kriitiline abikaasa, kelle ta
just sel eesmärgil on soetanud ja teiselt poolt ei saa ta perekonna armastamisest piisavat
rahuldust, võib ta muutuda üha õnnetumaks ja õnnetumaks. Esmalt võib ta püüda end
lohutada mängude „Ma teen seda ainult sinu pärast” ja „Puude” hüvedega (ja nende
juurde ka tagasi pöörduda, kui raskeks läheb); kuid peagi ei suuda need tal auru sees
hoida. Ta peab leidma teise väljapääsu ja selleks on mäng „Kurnatud”
   Selle mängu tees on lihtne. Ta võtab enda peale kõik, mis iganes tulemas on ja
enamgi veel. Ta nõustub mehe kriitikaga ja laste nõudmistega. Kui ta peab enda juures
lõunasöögi korraldama, ei arva ta ainult, et peab laitmatult esinema osava vestleja,
majapidamise ja teenijate üle valvava perenaise, sisekujundaja, toitlustaja, glamuurse
moe-tüdruku, neitsist kuninganna ja diplomaadi rollis; vaid pakub end vabatahtlikult
samal hommikul ka kooki küpsetama ja lapsi hambaarsti juurde viima. Kui ta juba on
kurnatud, teeb ta oma päeva veel väsitavamaks. Pärastlõunal kukub ta õigustatult
väsimusest kokku ja kõik jääb tegemata. Ta veab alt oma meest, lapsi ja külalisi ja ta
noomitused endale suurendavad ta õnnetust veelgi. Kui seda on juba kaks-kolm korda
juhtunud, seab see ta abielu ohtu, lapsed on segaduses, ta võtab kaalus alla, ta juuksed
on sorakil, nägu moondunud ja kingad lääpas. Järgmiseks ilmub ta psühhiaatri
vastuvõtule, valmis haiglasse minema.


    Antitees. Loogiline antitees on lihtne: pr Valge võib nädala jooksul täita edukalt kõiki
oma rolle, kuid ta peab keelduma kahest või enamast rollist samaaegselt. Näiteks, kui ta
korraldab kokteilipeo, võib ta mängida kas võõrustajat või lapsehoidjat, kuid mitte
mõlemat. Kui ta kannatab ainult „Koduperenaise põlve” käes, saab ta sel viisil ennast
piirata.
   Kuid kui ta tegelikult mängib „Kurnatut”, on tal väga raske sellest põhimõttest kinni
pidada. Sellisel juhul valitakse abikaasa väga hoolikalt; selleks on muidu mõistlik mees,
kes aga kritiseerib oma naist, kui [92] too ei ole tema arvates nii efektiivne, nagu oli
omal ajal ta ema. Õigupoolest abiellub naine mehe Vanemas põlistatud ettekujutusega
tema emast, mis sarnaneb naise ettekujutusega enda emast või vanaemast. Leidnud
sobiva partneri, saab Laps nüüd sobituda Kurnatu rolli, mis on vajalik ta vaimse
tasakaalu säilitamiseks ja millest ta nii kergesti ei loobu. Mida rohkem on abikaasal


                                             7
tööalaseid kohustusi, seda kergem on mõlemal leida Täiskasvanu tasandi põhjendusi,
miks oma suhte ebaterveid aspekte säilitada.
    Kui seisukoht enam paika ei pea, sageli tänu kooli ametlikule sekkumisele õnnetute
laste palvel, kutsutakse kohale psühhiaater, kes teeb sellest mängu kolmele käele. Kas
tahab mees, et psühhiaater naise põhjalikult ette võtaks, või tahab naine psühhiaatris
leida liitlast mehe vastu. Järgnev sõltub juba psühhiaatri oskustest ja tähelepanelikku-
sest. Tavaliselt läheb esimene faas, naise depressiooni leevendamine, libedalt. Otsustav
on teine faas, kus ta loobub mängimast „Kurnatut” „Psühhiaatria” mängimise kasuks.
See kipub äratama mõlema kaasa järjest kasvavat vastupanu. Vahel on see hästi
peidetud ja purskab siis äkitselt, kuigi mitte ootamatult välja. Kui see staadium välja
kannata-takse, saab tegelik töö mängu analüüsiga jätkuda.
   Tuleb tunnistada, et tegelik süüdlane on siin naise Vanema-tasand, tema ema või
vanaema; mees on siin mõnes mõttes ainult oma rolli jaoks valitud mängunupp.
Terapeut peab võitlema mitte ainult Vanema ja mehega, kes on oma osa mängimisse
tublisti investeerinud, vaid ka sotsiaalse keskkonnaga, mis soodustab naise
järeleandlikkust. Nädal pärast seda, kui ilmub artikkel sellest, kui palju rolle peab kodu-
perenaine mängima, on pühapäevases lehesabas kümne küsimusega test, et määrata
„Kui hea perenaine (abikaasa, ema, majapidaja, majandaja) te olete?” „Kurnatut”
mängiva koduperenaise jaoks on see nagu laste lauamängude vahel olev paberilipik
reeglitega. See võib kiirendada „Kurnatu” arengut, mis, kui ei olda küllalt ettevaatlik,
võib lõppeda ka mänguga „Haigla” („Viimane, mis ma tahan, on haiglasse sattuda”).
   Üks praktiline raskus selliste paaridega on see, et mees püüab hoiduda end
teraapiaga sidumast, varjudes „Vaadake, kuidas ma pingutan” mängimise taha, kuid
tavaliselt on ta häiritum, kui ta on valmis tunnistama. Selle asemel võib ta terapeudile
kaudseid sõnumeid saata, näiteks pahameelepurske näol, millest, ta teab, naine
psühhiaatrit teavitab. Seetõttu võib „Kurnatu” kergesti saada kolmanda astme elu-
surma-lahutuse tüliks. Psühhiaater on praktiliselt üksinda elu poolel, teda [93] aitab
vaid patsiendi Kurnatud Täiskasvanu, mis on aheldatud võimalikku surmaheitlusse
abikaasa kõigi kolme tasandi vastu, millele aitavad kaasa ka ta enda Vanem ja Laps. See
on dramaatiline viis-kahe-vastu-võitlus, mis paneb proovile ka kõige professionaalsema
ja mängudest vaba terapeudi. Kui ta kartma lööb, võib ta valida kergema väljapääsu ja
pakkuda oma patsiendile välja kohtulikku lahutust, mis sisuliselt on sama, mis öelda:
„Mina annan alla, võidelge teie kaks omavahel”.


Ma teen seda ainult sinu pärast
Tees. Selle mängu detailne analüüs on viiendas peatükis juba esitatud. Ajalooliselt oli
see teine avastatud mäng „Prooviksid ehk.... Jah, aga..”, järel, mida selle ajani vaadeldi
lihtsalt kui huvitavat nähtust. MTSP avastamisega sai selgeks, et peab olema terve rühm
sotsiaalseid tegevusi, mis põhinevad peidetud transaktsioonidel. See viis selliste
tegevuste aktiivsemale otsingule ja käesolev kogu ongi selle tulemus.
    Lühidalt: naine abiellub domineeriva mehega, kes piirab tema vabadusi ja hoiab teda
seeläbi sattumast situatsioonidesse, mis teda hirmutavad. Kui tegu oleks lihtsa
toiminguga, võiks naine meest selle teene eest tänada. MTSP mängus aga on naise
reaktsioon sootuks vastupidine: naine kasutab situatsiooni ära selleks, et piirangute üle
kurta; see paneb abikaasa end ebamugavalt tundma ja annab omakorda naisele hulga
eeliseid. Selle mängu näol on tegu seesmise sotsiaalse hüvega. Väliseks sotsiaalseks



                                             8
hüveks on tuletatud ajatäide „Ma teen seda ainult tema pärast”, mida ta mängib oma
mõttekaaslastest sõbrannadega.


Vaata, kuidas ma pingutanud olen
Tees. Oma tavalisel kliinilisel kujul on see mäng kolmele mängijale: abielupaarile ja
psühhiaatrile. Tavaliselt soovib mees lahutust, kuigi väidab häälekalt vastupidist; naine
on oma soovis kooselu jätkata siiram. Mees tuleb psühhiaatri juurde vastumeelselt ja
räägib just niipalju, et naisele näidata, et ta teeb koostööd; tavaliselt mängib ta kas
„Psühhiaatria” või „Kohtu” leebemat varianti. Aja möödudes ilmutab ta üha süvenevat
vastumeelset pseudojäreleandlikkust või terapeudi vastu suunatud riiakat vaidlushimu.
Kordus ilmutab ta alguses „mõistmist” ja [94] vaoshoitust ja peab end lõpuks ülal
hullemini, kui kunagi varem. Pärast esimest, viiendat või kümnendat visiiti, sõltuvalt
terapeudi oskustest, keeldub ta edaspidi tulemast ja läheb selle asemel kalale või jahile.
Naine on siis sunnitud lahutuse sisse andma. Mees on nüüd süüst puhas, kuna naine on
initsiatiivi enda kätte haaranud ja mees on oma head tahet üles näidanud terapeudi
juurde ilmudes. Tal on hea öelda ükskõik millisele advokaadile, kohtunikule, sõbrale või
sugulasele: „Vaata, kuidas ma pingutanud olen!”
   Antitees. Paar käib koos terapeudi vastuvõtul. Kui üks neist, näiteks mees, mängib
mängu, saab teise võtta individuaalteraapiasse ja saata mängija oma teed mõistetaval
põhjusel, et ta pole teraapiaks veel valmis. Ta võib küll lahutuse saada, kuid ainult selle
hinnaga, et loobub tegemast nägu, nagu ta tõesti püüaks. Kui vaja, võib naine lahutuse
algatada ja tema seisund paraneb märgatavalt, kuna tema on tõepoolest üritanud.
Loodetav hea tulemus on see, et mees, kelle mäng kütkestataks, satub meeleheitesse ja
otsib kusagilt professionaalide abi, sedakorda juba siira huviga.


   Igapäevasel kujul võib mängu kahele mängijale mõeldud varianti märgata ka laste
juures, kus üheks mängijaks on vanem. Seda mängitakse kahelt võimalikult seisukohalt:
„Ma ei saa hakkama” või „Mina pole süüdi”. Laps püüab midagi teha, kuid kas
vusserdab selle ära või ei tule tal midagi välja. Kui ta on Saamatu, peab vanem asja tema
eest ära tegema. Kui ta on Süütu, pole vanemal teda millegi eest koristada. Selles
avalduvad mängu osad. Vanemad peaksid välja selgitama kaks asja: kumb neist selle
mängu lapsele õpetas ja mida nad omalt poolt teevad, et see endiselt jätkub.
   Huvitav, vahel ka süngevõitu variant on juba karmim, teise või isegi kolmanda astme
„Vaata, kui kõvasti ma pingutasin”. Seda võib selgitada maohaavandiga tööka mehe
näite varal. On palju järjest halveneva füüsilise seisundiga inimesi, kes annavad endast
parima, et olukorraga toime tulla ja kes täiesti õigustatult võivad oma perekonnalt
toetust oodata. Sellist olukorda võib aga ka ära asutada varjatud eesmärkide
saavutamiseks.
    Esimene aste. Mees teatab oma naisele ja sõpradele, et tal on maohaavand. Ta teatab
neile ka seda, et jätkab tööl käimist. See pälvib nende imetluse. Võibolla on valu ja vaeva
käes oleval isikul õigus teatud [95] suurustamiseks, mis on ju kõigest tühine
kompensatsioon tema vaevade eest. Teda tuleks tunnustada, et ta selle asemel
„Puujalga” ei mängi ja ta väärib väikest autasu selle eest, et ta jätkab oma kohustuste
täitmist. Sellisel juhul on vastus teesile „Vaata, kui kõvasti ma pingutan” – „Jah, me
imetleme su tugevust ja kohusetunnet”.



                                             9
   Teine aste: Mehele teatatakse, et tal on maohaavand, kuid ta varjab seda naise ja
sõprade eest. Ta jätkab töötamist ja muretsemist nii nagu ennegi, ning kukub ühel
päeval tööl kokku. Kui naisele sellest teatatakse, saab too kohe sõnumi: „Vaata, kui
kõvasti ma pingutasin”. Nüüd peaks naine teda hindama rohkem kui kunagi varem ja
kahetse-ma kõike halba, mida ta mehele eales on öelnud või teinud. Lühidalt, nüüd peab
ta meest armastama, kõik varasemad katsed naise mõjutamiseks on luhtunud. Abikaasa
õnnetuseks on aga naise õrnuse- ja hoolitsusavaldused siinkohas ajendatud pigem
süütundest kui armastusest. Sügaval sisemuses on ta ilmselt pahane, kuna mees on
tarvitanud tema mõjutamiseks ebaausaid vahendeid ja teda ära asutanud, hoides oma
haigust saladuses. Lühidalt, teemantkäevõru on märksa ausam kosimisviis kui
perforeeritud koht. Käevõru puhul on võimalus see tagasi lükata, kuid maohaavandi
puhul minema kõndida ei saa. Näkiline silmitsiseismine raske haigusega paneb naise
tundma end pigem lõksupüütu kui võidetuna.
   Mängu on võimalik avastada kohe, kui patsient esimest korda kuuleb, et tal on
võimalik et süvenev häda. Kui ta kavatseb seda mängu mängida, jookseb tal tõenäoliselt
kogu plaan just sel hetkel silme eest läbi ja seda saab hoolika psühhiaatrilise olukorra
läbivaatamisega avastada. Ilmsiks tuleb just mehe Lapse tasandi kahjurõõm, mida ta
tunneb, kuuldes, milline relv tal nüüd on ja mille tema Täiskasvanu maskeerib mureks
haiguse tõttu päevakorda kerkinud praktiliste küsimuste pärast.


   Kolmas aste: veelgi süngem ja pahatahtlikum on äkiline etteteatamata enesetapp
raske haiguse tõttu. Maohaavandist tekib vähk ja ühel päeval läheb naine, kellele pole
üldse teatatud, et midagi tõsist on lahti, vannituppa ning leiab mehe sealt surnuna.
Mahajäetud kiri ütleb selge sõnaga: „Vaata, kui kõvasti ma pingutasin”. Kui selline asi
juhtub sama naisega juba teist korda, on tal ülim aeg välja selgitada, mis mänguga tal
tegemist on olnud. [96]


   ANALÜÜS
   Tees: Ma ei ole teie mänguasi.
   Eesmärk: Kättemaksuhimu.
   Rollid: Kannataja, Süüdistaja, Autoriteet.
   Dünaamika: Passiiv-anaalne.
   Näited: (1) Riietuv laps. (2) Lahutust taotlev abikaasa.
   Sotsiaalne paradigma: Täiskasvanu-Täiskasvanu.
   Täiskasvanu: „On aeg (riidesse panna) (psühhiaatri juurde minna)”.
   Täiskasvanu: „Olgu peale, ma püüan”.
   Psühholoogiline paradigma: Vanem-Laps.
   Vanem: „Ma käsin sul (riidesse panna) (psühhiaatri juurde minna)”.
   Laps: „Näed nüüd, see ei tööta”.
  Käigud: (1) Ettepanek – Vastupanu. (2) Surve – Järeleandmine. (3) Heakskiit –
Ebaõnnestumine.
   Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – vabanemine süüst agressiooni pärast. (2)


                                            10
Väline psühholoogiline – kõrvalehiilimine kodustest kohustustest (3) Seesmine
sotsiaalne – vaata, kuidas ma pingutanud olen. (4) Väline sotsiaalne – sama. (5)
Bioloogiline – riiakuste vahetamine. (6) Eksistentsiaalne – Ma olen saamatu (süütu).


   Kallim
Tees. Täies õieehtes võib seda mängu kohata paariteraapia grupi algusfaasis, kui
osapooled tunnevad, et peavad ennast kaitsma; samuti võib seda märgata sotsiaalsetel
puhkudel. Valge teeb pr Valge kohta pisut alandava naljaks maskeeritud märkuse ja
lõpetab sõnadega: „Kas pole, kallim?” Pr Valge jääb kahel näiliselt Täiskasvanulikul
põhjusel nõusse: (a) kuna nali ise on räägitud õigesti ja mitte nõustuda sellega, mis on
esitatud ainult kõrvalise detailina (kuid on tegelikult transaktsioonis peamine), tunduks
pedantne; (b) kuna mittenõustumine mehega, kes sind teiste ees „kallimaks” kutsub,
mõjuks turtsakusena. Tema nõustumise psühholoogiline põhjus on aga tema
depressiivne seisund. Ta abiellus oma mehega nimelt seepärast, et teadis, et mees teeb
talle selle teene: osutab tema puudustele ja säästab teda häbist seda ise teha. Naise
vanemad käitusid temaga just selliselt, kui ta väike oli.
   Koos „Kohtuga” on see paariteraapia gruppides kõige sagedamini esinev mäng. Mida
pingelisem on olukord ja mida lähemal mäng on paljastamisele, seda kibedamalt
öeldakse sõna „kallim”, kuni lõpuks [97] muutub peidetud sõjakus ilmseks. Hoolikal
kaalumisel võib näha, et see mäng on „Pigilinnu” liigikaaslane, kuna tähtsaks sammuks
on siin pr Valge enesestmõistetav andeksand mehele tema pahameele pärast, millest
naine püüab hoolega mitte teadlik olla. Seepärast mängitakse anti-”Kallimat” nagu anti-
”Pigilindu”: „Sa võid minust küll halvustavaid nalju rääkida, kuid palun ära nimeta
mind seejuures „kallimaks”.” See antitees kannab endas aga samu ohte, mis anti-”Pigi-
lind”. Elutargem ja ohutum antitees oleks vastata: „Jah, armsaim!”
   Teine võimalus: naine vastab nõustumise asemel samasuguse „Kallima” tüüpi
naljaga oma mehe kohta, öeldes tegelikult: „Ka sina pole vigadeta, kallis”.
    Mõnikord ei öeldagi „kalleid” otse välja, kuid hoolikas kuulaja võib kuulda neid ka
siis, kui seda ei tehta. Sel juhul on tegu vaikset tüüpi „Kallimaga”. [98]




                                            11
   8
   PEOMÄNGUD
Peod on ajatäidete jaoks ja ajatäited pidude tarvis (kaasa arvatud ajavahemik enne
mõne koosoleku ametlikku algust), kuid sedamööda, kuidas tutvus süveneb, hakkavad
ilmuma mängud. Pigilind ja tema ohver tunnevad üksteist ära, nagu ka Suur Issi ja
Väike Mina; kõik tuttavad, kuid tähelepanuta jäetud valikuprotsessid lähevad käiku.
Käesolevas lõigus puudutatakse nelja tavaliselt sotsiaalsetes situatsioonides mängitavat
mängu: „Kas pole õudne”, „Puue”, „Pigilind”, „Prooviksid ehk... Jah, aga..”.


   Kas pole õudne
Tees. Seda mängu mängitakse neljas olulises vormis: Vanemlik ajatäide, Täiskasvanulik
ajatäide, Lapse ajatäide ja mäng. Ajatäidete puhul lahendus ja tasu puuduvad, kuid neis
on rohkesti piinlikkustunnet.
   1. „Tänapäeval” on ennastõigustav, käristav või isegi pahatahtlik Vanemlik ajatäide.
Sotsioloogiliselt tuleb seda sageli ette väikese sõltumatu sissetulekuga keskealiste naiste
seas. Üks selline naine lahkus teraapiagrupist pärast seda, kui tema avakäik võeti vastu
vaikusega innuka rahustamise asemel, millega ta oli harjunud oma seltskonnas. Selles
mänguanalüüsiga juba harjunud grupis oli märgatav ühtsustunde [99 ] puudumine
seni, kui Valge ütles: „Rääkides usaldamatusest – pole ime, et tänapäeval kedagi
usaldada ei saa. Ma tuhnisin ühel päeval oma üürilise laual ja te ei oska ära arvata, mis
ma sealt leidsin”. Ta teadis vastuseid enamikule kogukondlikele probleemidele:
alaealiste kuritegevus (tänapäeval on vanemad liiga leebed); lahutus (naistel pole
tänapäeval enam midagi, mis neid tegevuses hoiaks); kuritegevus (muulased kolivad
tänapäeval valgete elurajoonidesse) ja tõusvad hinnad (ärimehed on tänapäeval liiga
ahned). Ta tegi selgeks, et ta ise käitub oma paha poja ja seaduserikkujatest üürnikega
igati karmilt
    „Tänapäeval” erineb tavalisest keelepeksust loosungi „Pole ime” poolest. Avakäik
võib olla samasugune („Räägitakse, et Flossie Murgatroyd”), kuid „Tänapäevas” on
taktitunne ja vaidluse lõpetamine; võibolla pakutakse „seletust”. Tavaline keelepeks
lihtsalt kulgeb teemalt teemale või soikub.


    2. „Nahk kätki” on heatahtlikum Täiskasvanu versioon loosungiga „Kui kahju!”, ent
selle aluseks on sama haiglaslikud motiivid. „Nahk kätki” tegeleb peamiselt veriste
asjadega; tegu on selgelt mitteametliku kliinilise seminariga. Igaüks võib esitada
juhtumi ja mida hirmsam see on, seda parem, detaile arutatakse huviga. Löögid näkku,
alakeha operatsioonid ja rasked sünnitused – kõik on vastuvõetavad teemad.
Keelepeksust eristab seda rivaalitsemine ja vilumus kirurgia teemades. Süstemaatiliselt
jälgitakse patoloogilist anatoomiat, diagnoosimist, prognoosi ja võrdlevaid uuringuid.
Keelepeksus hinnatakse head prognoosi, kuid mängus „Nahk kätki” võib järjekindlalt
lootusrikas suhtumine, kui see pole just ilmselgelt ebasiiras, algatada Mandaatkomisjoni
koosoleku, kuna mängija on non particeps criminis.


   3. „Veejahuti” või „Kohvipaus” on Lapse ajatäide loosungiga „Vaata, mida nad


                                            12
meiega nüüd teevad”. See on organisatsiooniline variant. Pärast pimeda saabumist võib
seda pehmemal poliitilisel või majanduslikul kujul mängida ka nime all „Baaripukk”.
Tegelikult on mäng mõeldud kolmele mängijale, kusjuures juhtfiguuriks on tihtipeale
ähmane tegelane, kelle nimetus on „Nemad”.


    4. Mängu kujul leiab „Kas pole õudne” kõige dramaatilisema väljenduse
kirurgiasõltlaste puhul ja nende transaktsioonid selgitavad selle omadusi. Need on
meditsiinivallas šoppajad, inimesed, kes otsivad [100] pingsalt kirurgilist sekkumist ka
siis, kui selle vastu räägivad mõistlikud meditsiinilised argumendid. Kogemus ise,
haiglassepanek ja kirurgia, toob kaasa omad eelised. Seesmine psühholoogiline hüve
tuleneb keha moondamisest; väline psühholoogiline hüve seisneb kõigist intiimsustest
ja kohustustest kõrvalehoidmises, välja arvatud täielik allumine kirurgile. Bioloogilisi
hüvesid esindab põetamine. Seesmine sotsiaalne hüve tuleneb ravi- ja põetuspersonalist
ja teistest patsientidest. Pärast patsiendi paranemist on välisteks sotsiaalseteks
hüvedeks sümpaatia ja imestuse äratamine. Äärmuslikul kujul mängivad seda
professionaalsed petturid või veendunud väärravis süüdistajad, kes teenivad elatist
sihilikult või oportunistlikult invaliidsust tekitades. Seejärel ei nõua nad mitte ainult
kaastunnet nagu amatööridest mängijad, vaid ka hüvitust. „Kas pole õudne” muutub
mänguks siis, kui mängija väliselt ilmutab masendust, kuid varjatult tunneb headmeelt
oma õnnetusest välja pigistatud rahuldust pakkuvate väljavaadete üle.
   Üldiselt võib ebaõnne käes kannatavad inimesed jagada kolme rühma:
   1. Need, kelle kannatused on soovimatud ja tahtmatult tekkinud. Nad võivad, kuid
   ei pruugi ära kasutada neile varmalt pakutavat kaastunnet. Mingis ulatuses on
   ärakasutamine täiesti loomulik ja sellele tuleks reageerida tavapärase viisakusega.
   2. Need, kelle puhul kannatused on küll tahtmatud, kuid leiavad tänulikku
   vastuvõttu seetõttu, milliseid kasutusvõimalusi need pakuvad. Siin on mäng
   tagantjärele tekkinud mõte ehk Freudi tähenduses „sekundaarne kasu”.
   3. Need, kes otsivad kannatusi, nagu näiteks kirurgiasõltlased, kes käivad ühe
   kirurgi juurest teise juurde, kuni leiavad kellegi, kes nõustub lõikust läbi viima. Siin
   on mäng esmane kaalutlus.


   Puue
Tees. See mäng on suure osa tühiste igapäevaste lahkarvamuste allikaks; seda
mängitakse depressiivse Lapse seisukohalt „Minust pole asja”, mis muudetakse kaitset
pakkuvaks Vanema seisukohaks „Teistest pole asja”. Mängija transaktsionaalne
ülesanne on viimast seisukohta tõestada. Seetõttu ei tunne „Puude” mängijad end uue
inimese seltsis mugavalt enne, kui nad on tema puude üles leidnud. Kõige raskemal
[101] kujul võib see muutuda totalitaarseks poliitiliseks mänguks, mida mängivad
„autoritaarsed” isikud ja sellisel juhul võib sel olla tõsiseid ajaloolisi tagasilööke. Siin
ilmneb selle mängu tihe seos mänguga „Tänapäeval”. Äärelinna miljöös saadakse
positiivset kinnitust, mängides „Kuidas mul läheb?”, kuna „Puue” pakub negatiivset
kinnitust. Osade analüüs toob mõnedesse selle mängu elementidesse enam selgust.


   Mängu eeldus võib kõikuda kõige tühisemast ja kõrvalisemast („Eelmise aasta
kübar”) kõige küünilisema („Polegi pangas 7 000 dollarit”), halvaendelisema („Polegi


                                              13
100% aarialane”), esoteerilisema („Polegi Rilket lugenud”), intiimsema („Ei suuda
erektsiooni hoida”) või elutargemani („Mida ta tõestada püüab?”). Psühhodünaamiliselt
rajaneb see enamasti seksuaalsel ebakindlusel ja selle eesmärk on rahustuse leidmine.
Transaktsionaalselt kätkeb see endas luuravat haiglast uudishimu või valvsust,
mõnikord maskeerib Lapse naudingut Vanema või Täiskasvanu suuremeelne
muretsemine. Selle seesmine psühholoogiline hüve on depressiooni eemalepeletamine
ja väline psühholoogiline eesmärk on hoidumine intiimsusest, kus võiks ilmsiks tulla
Valge omad puuded. Valge tunneb, et tal on õigus ära pöörduda ebamoodsast naisest,
majandusliku seljataguseta mehest, mitte-aarialasest, kirjaoskamatust, impotendist või
ebakindlast isiksusest. Samal ajal pakub luuramine seesmist sotsiaalset tegevust
bioloogiliste hüvedega. Väline sotsiaalne hüve on „Kas pole õudse” perekonnast –
naaberlik ala tüüp.
   Huvitav kõrvaltähelepanek on see, et Valge eelduse valik ei sõltu üldse tema
intellektuaalsetest võimetest või elutarkusest. Nii rääkis võõras riigis vastutusrikkal
köhal oma maad esindanud mees kuulajatele, et teine riik on väheväärtuslikuni, kuna
muu seas kandsid mehed seal liiga pikkade varrukatega kuubesid. Oma Täiskasvanu
mina-tasandil oli mees päris kompetentne. Vaid mängides mänge nagu „Puue” võis ta
mainida selliseid tähtsusetuid detaile.


    Pigilind
Tees. Termin „Pigilind” (orig „Schlemiel”) ei viita mitte Chamisso romaani2 kangelasele,
mehele, kellel polnud varju, vaid tavalisele jidiši-keelsele sõnale, mis seostub saksa ja
hollandikeelsete leidlikku tähistavate vastetega. Pigilinnu ohvrit, midagi Paul de Kocki3
„heasüdamli-[102]ku mehikese” sarnast, kutsutakse kõnekeeles nimega „Schlemazl”.
Tavapärased käigud „Pigilinnu” mängus on järgmised:
    1V: Valge pillab viski ja soodavee klaasi perenaise õhtukleidile.
   1M: Must (peremees) reageerib algul vihaselt, kuid tunneb (vahel õige ähmaselt), et
kui ta seda välja näitab, on Valge võidumees. Seepärast võtab Must end kokku ja see
loob talle illusiooni, nagu oleks võit tema.
    2V: Valge palub vabandust.
   2M: Must pomiseb või hõikab andestuse, mis veelgi tugevdab tema veendumust, et
tema on võitnud.
   3V: Valge jätkab seejärel Musta vara kahjustamist. Ta pillab asju maha ja teeb kätki
ning tekitab muul viisil segadust. Pärast sigaretiauku laudlinas, tooli jalga pitskardinas
ja kastet vaibal, on Valge Laps elevil, kuna ta on nende toimingute kordasaatmisel
kõvasti lõbutsenud ja kõige eest ka andeks saanud, samal ajal kui Musta kannatav
enesekontrolli esitus on olnud äärmiselt nauditav. Selliselt saavad mõlemad õnnetust
olukorrast kasu ja Must ei pruugigi kiirustada seda sõprust lõpetama.


  Nagu suuremas osas mängudes, saavutab esimese käigu sooritav Valge ka võidu. Kui
Must näitab oma viha välja, saab Valge üles näidata õigustatud nördimust. Kui Must

2Von Chamisso, Adalbert. Peter Schlemihl. David McKay & Company, Philadelphia, 1929.
3de Kock, Paul. Üks selle 19. sajandi libretisti ja romaanikirjaniku populaarsemaid teoseid on
„Heasüdamlik mehike”, raamat mehest, kes annab ära liiga palju.


                                                    14
end tagasi hoiab, võib Valge jätkata oma ettevõtmiste nautimist. Tegelik tasu mängus ei
ole aga mitte rõõm destruktiivsusest, mis on Valgele vaid lisaboonus, vaid fakt, et ta
saavutab andestuse4. See viib meid otse antiteesi juurde.
   Antitees. Anti-Pigilindu mängitakse selliselt, et taotletavat andestust ei anta. Kui
Valge vabandab, ei mõmise Must vastuseks mitte „Pole viga”, vaid ütleb: „Sa võid mu
naisele piinlikkust valmistada, mu mööblit rikkuda ja vaipa määrida, kuid palun ära
vabandust palu”. Must lülitub siin andestava Vanema rollist ümber objektiivse
Täiskasvanu rolli, kes võtab endale kogu vastutuse Valge kutsumise eest.
   Valge mängu pingelisus ilmneb tema reaktsioonis, mis võib vahel olla lausa
plahvatuslik. Anti-Pigilinnu mängija riskib koheste survevahendite või vähemalt
vaenlase saamisega. [103]


    Lapsed mängivad Pigilindu pisut väärdunud kujul, kus pole alati kindel, et andeks
saadakse, kuid vähemalt on lõbu segaduse tekitamisest; sedamööda, kuidas nad õpivad
sotsiaalset käitumist, võivad nad oma suurenevast elukogemusest kasu lõigata, et
viisakas täiskasvanute ringis mängitava mängu põhiline eesmärk – andestus – ikkagi
saavutada.


    ANALÜÜS
    Tees: Ma võin käituda destruktiivselt ja ikkagi andestuse pälvida.
    Eesmärk: Andeksand.
    Rollid: Agressor, Ohver.
    Dünaamika: Anaalne agressioon.
    Näited: (1) segadust külvavad destruktiivsed lapsed. (2) Kohmakas külaline
    Sotsiaalne paradigma: Täiskasvanu-Täiskasvanu.
    Täiskasvanu: „Kuna mina olen viisakas, pead ka sina seda olema”.
    Täiskasvanu: „Kena on. Ma annan sulle andeks”.
    Psühholoogiline paradigma: Laps-Vanem.
    Laps: „See, mis paistab õnnetusjuhtumina, tuleb andeks anda”.
    Vanem: „Sul on õigus. Ma pean sulle kombeid õpetama”.
    Käigud: (1) Provokatsioon – Nördimus. (2) Vabandamine – Andestus.
   Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – mõnu segaduse külvamisest. (2) Väline
psühholoogiline – karistuse vältimine. (3) Seesmine sotsiaalne – „Pigilind”. (4) Väline
sotsiaalne – „Pigilind”. (5) Bioloogiline – provokatiivne ja õrn paitamine. (6)
Eksistentsiaalsed – Mina pole süüdi.


    Prooviksid ehk... jah, aga...


4Näited antud ja järgneva mängu kohta (SVJA) järgnevad eespoolantutele autori Transaktsionaalses
analüüsis.


                                                 15
Tees. Mängul „Prooviksid ehk... Jah, aga..”, on mänguanalüüsis eriline koht, see oli kogu
mängude mõiste kasutuselevõtmise algne stiimul. See oli esimene mäng, mis oma
sotsiaalsest kontekstist eristati ja kuna see on ka mänguanalüüsi üks vanimaid
teemasid, on see üks paremini mõistetavamaid. Ühtlasi on see pidude ja kõiksugu
gruppide, sh psühhoteraapiagrupid, kõige sagedasem mäng. Järgnev näide illustreerib
selle peamisi jooni:
   Valge: Mu mees tahab alati ise remonti teha, kuid ta ei oska ühtki asja õigesti
ehitada. [104]
   Must: Ta võiks ehk puutöö kursustele minna? Valge: Jah, aga tal pole selleks aega.
Sinine: Sa ei võiksid talle ju mõne hea tööriista osta? Valge: Jah, aga ta ei oskaks neid
kasutada. Punane: Prooviksid ehk oma ehitustööd puuseppadel teha lasta? Valge: Jah,
aga see oleks liiga kallis.
   Pruun: Prooviksid ehk lihtsalt sellega rahul olla, et ta teeb asju nii, nagu ta teeb?
   Valge: Jah, aga siis võib kogu krempel meile kaela kukkuda.


   Sellisele mõttevahetusele järgneb tavaliselt vaikus. Selle katkestab lõpuks Roheline,
öeldes: „Säh sulle mehi, ikka püüavad nad näidata, kui vinged nad on”.


   SVJA-d võib mängida ükskõik mitmekesi. Algataja esitab probleemi. Teised asuvad
lahendusi pakkuma, igaüks alustab sõnadega „Prooviksid ehk...?” Igale lausele vaidleb
Valge vastu argumendiga „Jah, aga...” Hea mängija saab kõik tagasi tõrjuda, kuni teised
mängijad loobuvad, misjärel Valge võidab. Paljudes olukordades peab ta tegelema
tosina või enama nõuandega, et esile kutsuda nördinud vaikust, mis annab märku tema
võidust ja jätab platsi vabaks järgmisele mängule samas paradigmas ja Roheline lülitub
ümber „Lapsevanemate koosoleku” Abielurikkujast mehe alatüübile.
    Kuna kõik lahendused väikeste eranditega tagasi lükatakse, on ilmne, et mängul peab
olema mingi varjatud eesmärk. SVJA-d ei mängita selle näilise põhjuse pärast
(Täiskasvanu otsib informatsiooni või lahendeid), vaid et anda kinnitust ja valmistada
headmeelt Lapsele. Pelk kirjapanek võib näida Täiskasvanu omana, kuid näidet elust
jälgides võib näha, et Valge esitab end Lapsena, kes on mingis olukorras küündimatu;
mispeale teistest saavad mõistlikud Vanemad, kes on innukalt valmis tema heaks oma
tarkust kasutama.
    Seda illustreerib joonis 8. Mängu jätkumist võimaldab see, et sotsiaalsel tasandil on
nii stiimul kui vastus Täiskasvanu-Täiskasvanu omad ja ka psühholoogilisel tasandil on
nad täiendavad: Vanem-Lapse stiimul („Prooviksid ehk...”) kutsub esile Laps-Vanema
vastuse („Jah, aga...”). Psühholoogilist tasandit ei teadvusta enamasti kumbki pool, kuid
mina-tasandi muutusi (Valge puhul Täiskasvanust „küündimatuks” Lapseks, teiste
puhul Täiskasvanust nõukaks Vanemaks) võib [105] ärgas jälgija avastada ka asendi,
lihastoonuse, hääle ja sõnavara muutuste järgi.
   Et tagamaid valgustada, on õpetlik eelnenud näide läbi arutada.
   Terapeut: Kas keegi soovitas teile midagi, mille peale te ise polnud tulnud?
   Valge: Ei. Tegelikult olen ma kõik, mis nad soovitasid, juba järele proovinud. Ma
ostsin oma mehele tööriistu ja ta käis ka puutöö kursustel.



                                             16
                      V                 Psühholoogiline              V
                                            tasand
                                  S

                      T                  Sotsiaalne                  T
                                          tasand
                                                           V
                                  S

                      L                                              L
                                  V



                   Valge                                          Teised
              R: „Jah, aga....“                            S: „Prooviksid ehk....“


                          Prooviksid ehk....        Jah, aga


                                          Joonis 8


    Siin näitab Valge kaht põhjust, miks toimuvat ei tohiks päris puhta kullana võtta.
Esiteks, enamikul juhtudel on Valge sama intelligentne kui kes tahes teine seltskonnast
ja seega on kaunis ebatõenäoline, et teised võiksid pakkuda lahendusi, millele ta ise
tulnud ei ole. Kui keegi tuleb välja originaalse ettepanekuga, võtab Valge selle tänulikult
vastu, juhul kui ta mängib ausat mängu: kui kellelgi kohalviibijaist on piisavalt hea idee,
mis stimuleeriks tema Täiskasvanut, tõmbuks Laps ilmselt tahaplaanile. Kuid tüüpilised
SVJA mängijad nagu ülaltoodud [106]Valgegi mängivad harva ausat mängu. Teiseks
tõstataks liiga agar nõuannete vastuvõtt küsimuse, kas pole hoopis tegu SVJA sildi all
mängitava mänguga „Loll”.


   Toodud näide on iseäranis dramaatiline, kuna illustreerib selgelt just teist punkti.



                                               17
Isegi kui Valge mõnd pakutud lahendust tegelikult proovinud on, lükkab ta need tagasi.
Mängu eesmärk ei ole mitte nõu saada, vaid see tagasi lükata.
    Sellal kui pea kõik mängivad seda mängu üldjuhul selle aja struktureerimist
võimaldava väärtuse tõttu, toob seda eriliselt soosivate inimeste hoolikas uurimine
päevavalgele huvitavaid omadusi. Esiteks, tavapäraselt saavad nad ühesuguse kergusega
hakkama mõlema osapoole rolliga ja mängivadki mõlemat. Selline rollide vahetatavus
kehtib kõigi mängude puhul. Mängijad võivad küll tavapäraselt üht teisele eelistada,
kuid nad on suutelised rolli vahetama ja valmis mängima sama mängu teisi rolle, kui see
nii on ette nähtud. (Võrrelge näiteks lülitust Alkohooliku rollist Päästja rollile
„Alkohooliku” mängus.)


    Teiseks, kliinilises praktikas on ilmnenud, et inimesed, kes eelistavad SVJA mängu,
kuuluvad selliste patsientide rühma, kes panevad lõpuks ette ravi kiirendamiseks
kasutada hüpnoosi või mõnd muud liiki lühikest hüpnootilist sekkumist. Mängides on
nende eesmärk näidata, et keegi ei suuda neile vastuvõetavat nõu anda – seega, nad ei
anna kunagi alla; samal ajal kui terapeudilt soovivad nad protseduuri, mis paneb nad
täiesti alistuvasse seisundisse. Seetõttu on ilmne, et SVJA esindab alistumiskonflikti
sotsiaalset lahendit.
  Veelgi spetsiifilisemaks minnes, seda mängu eelistavad inimesed, kellel on hirm
punastamise ees, nagu näitab ka järgnev terapeutiline dialoog:
   Terapeut: Miks te „Prooviksid ehk... Jah, aga..”, mängu mängite, kui te teate, et see.
on pettus?
   Valge: Kui ma kellegagi räägin, pean ma kogu aeg mõtlema, mida järgmiseks öelda.
Kui mul midagi pähe ei tule, siis ma punastan. Välja arvatud, kui on pime. Ma ei suuda
vaikimist välja kannatada. Ma ise tean seda ja mu mees samuti. Ta on mulle alati seda
öelnud.
   Terapeut: Te peate silmas, et kui Teie Täiskasvanul pole parajasti midagi teha,
haarab Laps kinni võimalusest välja hüpata ja teile piinlikkust valmistada? [107]
   Valge: Just nii see on. Kui ma saan kellelegi nõu anda või panna kedagi endale nõu
andma, on kõik korras ja ma olen väljaspool ohtu. Kuni kontroll on mu Täiskasvanu
käes, saan ma häbenemist edasi lükata.


   Siin ütleb Valge selgelt, et kardab struktureerimata aega. Seni, kuni tema
Täiskasvanu on tegevuses sotsiaalse situatsiooniga, ei lasta tema Last esinema ja mäng
pakub Täiskasvanu funktsioneerimiseks sobivat struktuuri. Kuid et tema huvi alal
hoida, peab mäng olema sobilikult motiveeritud. Tema SVJA valikut mõjutab
ökonoomiaprintsiip: see annab maksimaalselt seesmisi ja väliseid eeliseid tema Lapse
konfliktidele seoses füüsilise passiivsusega. Ta võib ühtmoodi särtsakalt mängida nii
nutikat Last, keda ei saa alistuma sundida, kui ka tarka Vanemat, kes püüab tulutult
domineerida Lapse üle kelleski teises. Kuna SVJA põhiprintsiip näeb ette, et ühtki
nõuannet vastu ei võeta, ei saagi see Vanemal kunagi õnnestuda. Mängu motoks on:
„Ara satu paanikasse, Vanemal ei õnnestu see kunagi”.


   Kokkuvõtteks: kuna iga käik Valget nii-öelda lõbustab ja nõuannete tagasilükkamine


                                           18
pakub oma väikest naudingut, on tegelik tasu vaikus või maskeeritud vaikus, mis
järgneb, kui kõik on oma ajusid ragistanud ja vastuvõetavate ettepanekute
väljamõtlemisest väsinud. See annab Valgele ja neile märku, et tema on võitnud,
demonstreerides neile, et nemad on küündimatud. Kui vaikus pole maskeeritud, võib
see kesta minuteid. Näiteparadigmas katkestas Roheline Valge triumfi, kuna põles ise
soovist oma mängu alustada ja see hoidis teda Valge mängus osalemast. Pisut hiljem
sama seansi ajal näitas Valge üles pahameelt Rohelise vastu, kuna too oli tema
võiduhetke lühendanud.
   SVJA teine huvitav omadus on see, et seesmisi ja välimisi mänge mängitakse täpselt
ühtmoodi, vaid rollid on ümber pööratud. Välisel kujul ilmub kliiniliselt jälgitav Valge
Laps välja, et mängida mitme osaleja juuresolekul küündimatu abiotsija rolli. Seesmisel
kujul, mängides kõdus abikaasaga intiimset kähe osalejaga mängu, ilmub tema Vanem
targa ja tõhusa nõuandjana. Tavaliselt on see ümberpöörd sekundaarne, kuna
kuramaaži ajal mängib ta abitut Last ja alles pärast mesinädalate lõppu hakkab tema
kamandav Vanem välja ilmuma. Libastumisi võis ilmneda ka pulmade lähenedes, kuid
kihlatu vaatas oma agaruses end koos väljavalituga sisse seada neile läbi sõrmede. Kui ta
seda ei tee, võib kihlus „mõjuvatel põhjustel” katki jääda ja [108] kurb, kuid mitte
targemaks saanud Valge jätkab oma otsinguid sobiliku partneri leidmiseks.


    Antitees. On ilmne, et need, kes reageerivad Valge esimesele käigule ehk „Probleemi”
esitusele, mängivad mängu „Ma püüan sind ju ainult aidata” üht vormi (MPSA).
Tegelikult on SVJA MPSA vastand. MPSA-s on ainult üks terapeut ja palju kliente;
SVJA-s on üks klient ja palju „terapeute”. Seepärast ei ole SVJA kliiniline antitees MPSA
mängimine. Kui avang on vormis: „Mida sa teeksid, kui...” (MSTK), on soovitav vastus:
„See on raske küsimus. Mida sa sellega ette kavatsed võtta?” Kui asi esitatakse kujul „X
ei teinud oma tööd korralikult”, peaks vastus kõlama: „Siis on tõesti halvasti”. Mõlemad
on piisavalt viisakad, et Valge kimbatusse satuks või vähemalt, et esile kutsuda ristuv
transaktsioon, et tema frustratsioon leiaks väljenduse ja et seda oleks siis võimalik
uurida. Teraapiagrupis on vastuvõtlikel patsientidel kasulik harjutada SVJA-st
keeldumist, kui neid kutsutakse seda mängima. Sellisel juhul saavad ka teised peale
Valge õppust anti-SVJA-s, mis on kõigest MPSA teine külg.
    Sotsiaalses situatsioonis, kus on tegu sõbraliku ja ohutu mänguga, pole sellest
keeldumiseks põhjust. Kui selle näol on tegu püüdega ära kasutada professionaalseid
teadmisi, võib vaja minna antiteetilist käiku; kuid sellistes olukordades sünnitab Valge
Lapse paljastamine pahameelt. Parim taktika neis oludes on avakäigu juurest põgeneda
ja püüda leida stimuleeriv esimese astme „Vägistaja” mäng.


    Liigikaaslased. „Prooviksid ehk... Jah, aga..”, tuleks eristada selle esiküljest „Miks
sa... Ei, aga..”. (MSEA), kus Vanem on võidumees ja kaitsepositsioonil Laps loobub
kimbatuses, kuigi taas võib pelk kirjapanek näida faktidele vastav, ratsionaalne ja
Täiskasvanu-Täiskasvanu tasandil. MSEA on tihedalt seotud mänguga „Veel enamgi”.


   SVJA ümberpööratud kuju meenutab algul „Talupoega”. Siin meelitab Valge
terapeuti endale soovitusi andma, mille ta tagasilükkamise asemel kohe vastu võtab.
Alles siis, kui ta on juba tugevasti sisse mässitud, mõistab ta, et Valge sõltub temast. See,
mis paistis alul „Talupojana”, lõppeb intellektuaalse „Vägistaja” mänguna. Selle


                                             19
klassikaline versioon on lülitumine positiivselt negatiivsele ülekandele ortodoksses
psühhoanalüüsis. [109]


   SVJA saab mängida ka teise astme karmi „Tee mulle midagi” vormina. Patsient
keeldub näiteks majapidamistöödest ja igal õhtul, kui mees koju tuleb, leiab aset SVJA
mäng. Vaatamata mehe jutule keeldub naine trotslikult oma kombeid muutmast. Mõnel
juhul võib trots olla kuritahtlik ja nõuab hoolikat psühhiaatrilist hindamist. Arvestada
tuleb siiski ka mängu aspektiga, kuna see tõstatab küsimuse, miks on mees sellise kaasa
valinud ja kuidas ta ise olukorra säilimisele kaasa aitab.
   ANALÜÜS
   Tees: Vaatame, kas sa suudad leida lahenduse, millel ma ühtki puudust ei näe.
   Eesmärk: Kinnitus.
   Rollid: Abitu isik, Nõuandjad.
   Dünaamika: Allaandmiskonflikt (oraalne).
   Näited:   (1) Jah, aga ma ei saa praegu oma kodutöid teha, kuna....
             (2) Abitu naine.
   Sotsiaalne paradigma: Täiskasvanu-Täiskasvanu.
   Täiskasvanu: „Mida sa teeksid, kui..”.
   Täiskasvanu: „Prooviksid ehk..”.
   Täiskasvanu: „Jah, aga...”
   Psühholoogiline paradigma: Vanem-Laps.
   Laps: „Ma saan panna sind antud abi eest tänulikkust tundma”.
   Vanem: „Lase käia, tee proovi”.
   Käigud: (1) Probleem – Lahendus. (2) Vastuväide – Lahendus. (3) Vastuväide –
Segadusseajamine.
    Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – rahustamine. (2) Väline psühholoogiline –
allaandmise vältimine. (3) Seesmine sotsiaalne – SVJA, Vanema roll. (4) Väline
sotsiaalne – SVJA, Lapse roll. (5) Bioloogiline – ratsionaalne arutlus. (6)
Eksistentsiaalsed – Kõik tahavad, et ma neile alluksin. [110]




   9
   SEKSIMÄNGUD
Mõningaid mänge mängitakse selleks, et seksuaalseid impulsse kas oma huvides ära
kasutada või eemale tõrjuda. Õigupoolest on kõik need juhud seksuaalsete impulsside
pahupidipööramised,       kus    rahuldus   viiakse      seksuaalaktilt  otsustavatele
transaktsioonidele, milles seisneb mängu tasu. Alati ei õnnestu seda veenvalt näidata,
kuna selliseid mänge mängitakse enamasti eraviisiliselt, nii et kliiniline info nende
kohta on kaudne ja informaatori erapoolikust ei saa alati rahuldavalt hinnata. Näiteks
homoseksuaalsuse psühhiaatriline kontseptsioon kipub tugevasse nihkesse käiduma,


                                            20
kuna kõige agressiivsemad ja edukamad „mängijad” ei satu kuigi tihti psühhiaatrilisele
ravile ja kättesaadavad materjalid puudutavad peamiselt nende passiivseid partnereid.
   Järgnevalt on juttu sellistest mängudest : „Võidelge omavahel, teie kaks”,
„Perverssus”, „Vägistaja”, „Sukamäng” ja „Möll”. Enamikul juhtudel on algatajaks naine.
Seda seepärast, et seksimängude karmid variandid, milles algatajaks on mees, on oma
olemuselt kas päris kriminaalsed või asuvad kriminaalsuse piirimail ja kuuluvad seega
õigupoolest allilmamängude valda. Teiselt poolt kattuvad seksimängud jälle
abielumängudega, ent siinkirjeldatud mängud on ühtviisi kättesaadavad nii vallalistele
inimestele kui abikaasadele. [111]
   Võidelge omavahel, teie kaks
Tees. Selle puhul võib tegu olla nii manöövri, rituaali kui mänguga. Psühholoogia on nii
ühe, teise kui ka kolmanda puhul oma olemuselt naiselik. Tänu oma dramaatilistele
omadustele on VOTK aluseks suurele hulgale nii heale kui halvale maailmakirjandusele.
   1. Manöövri vormis on VOTK romantiline. Naine esitab kahele mehele väljakutse või
sunnib nad osavalt enda eest võitlema, vihjates või lubades, et kingib end võitjale. Kui
võitja on selgunud, täidab naine oma lubaduse. Tegu on ausa transaktsiooniga ja me
eeldame, et nad elavad õnnelikult tänapäevani.
    2. Rituaalina kipub VOTK võtma traagilise kuju. Kõmme nõuab, et kaks meest
omavahel naise pärast võitleksid isegi siis, kui naine seda ei soovi ja on oma valiku juba
teinud. Kui võidab vale mees, peab naine ikkagi tema kasuks otsustama. Sellisel juhul on
VOTK kehtestajaks ühiskond ja mitte naine. Kui naine on nõus kaasa mängima, on tegu
ausa transaktsiooniga. Kui naine tõrgub või on pettunud, võib tulemus pakkuda talle
märkimisväärset tegutsemisvabadust mängude vallas, näiteks võib ta mängida „Viskame
Joeyle väikese vembu”.
   3. Mängu kujul on VOTK koomiline. Naine korraldab võistluse ja sellal, kui kaks
meest tema pärast võitlevad, viskab ta kolmandaga varvast. Seesmised ja välised
psühholoogilised hüved tema ja ta kaaslase jaoks tulenevad lähtekohast, et aus võistlus
on lollide jaoks ja läbielatud koomiline lugu on aluseks nende seesmistele ja välistele
sotsiaalsetele hüvedele.


   Perverssus
Tees. Heteroseksuaalsed kõrvalekalded nagu fetišism, sadism ja masohhism on
iseloomulikud segadusseaetud Lapsele ja nendega ka tegeldakse vastavalt. Nende
tegelikes seksuaalsetes situatsioonides väljenduvate transaktsionaalsete aspektidega
saab tegeleda siiski mänguanalüüsi abil. See võib anda sotsiaalse kontrolli, nii et isegi
kui ei õnnestu muuta väärdunud seksuaalseid impulsse, saab neid neutraliseerida, nii et
neile järele ei antaks.


   Inimesed, kes kannatavad kergete sadistlike või masohhistlike väärastuste all,
võtavad sageli omaks primitiivset laadi vaimse tervise alase seisukoha. Nad tunnevad, et
neil on tugev sugutung ja et jätkuv [112] ilmaolek võiks viia tõsiste tagajärgedeni.
Kumbki neist järeldustest ei pruugi tõene olla, kuid nad annavad aluse mängule
„Puujalg” ettekäändega: „Mis sa siis minusuguselt tugeva sugutungiga tegelaselt ootad?”




                                            21
   Antitees. Laiendada tavalist kombekust endale ja oma partnerile; see tähendab,
loobuda verbaalsest või füüsilisest enesepiitsutusest ja piirduda tavapärasemate
suguühte vormidega. Kui Valge on tõesti perversne, paljastab see teise mängule omase
elemendi, mis väljendub sageli selgelt tema unenägudes: et suguakt ise huvitab teda
väga vähe ja et tegeliku rahulduse saab ta alandavast eelmängust. Võib-olla ei ole ta seda
endale tunnistanud. Kuid nüüd, kus ta kaebab: „Pärast kogu seda pingutust pean ma
veel ka vahekorda astuma!”, saab see talle selgeks. Nüüd soosib olukord spetsiifilist
psühhoteraapiat hoopis enam ja suur osa ettekäänetest ja kõrvalepõiklemisest on ära
nullitud. See käib tavaliste praktikas köhatavate „seksuaalsete psühhopaatide”, mitte
kuritahtlike skisofreensete või kriminaalsete väärastuste kohta, ega puuduta ka neid,
kelle seksuaaltegevus piirdub vaid fantaasiatega.
    Paljudes maades on „Homoseksuaalsuse” mängust välja arendatud subkultuur ja
paljudes teistes on see rituaaliks muudetud. Paljud homoseksuaalsuse negatiivsed
tagajärjed tulenevad selle muutmisest mänguks. Provokatiivne käitumine, mis sünnitab
„Pätid ja politseinikud”, „Miks see alati just meiega peab juhtuma”, „See on meie
ühiskonna süü”, „Kõik kuulsused olid” jne, on tihti vastutav sotsiaalse kontrolli ees, mis
viib püüdeliste arvu miinimumini. „Professionaalne homoseksuaal” kulutab suure hulga
aega ja energiat, mis võiks minna muuks otstarbeks. Tema mängude analüüsimine võib
aidata tal väikesi ümberkorraldusi teha, mis annaks talle vabaduse nautida hüvesid,
mida kodanlik ühiskond talle pakub selle asemel, et mängida oma „Kas pole õudne”
versiooni.


   Vägistaja
Tees. See on mehe ja naise vaheline mäng, mida võiks viisakamalt nimetada, vähemalt
selle leebemaid variante, ka nimega „Suudle mind” või „Nördimus”. Mängida võib seda
erineva intensiivsusastmega.
    1. Esimese astme „Vägistaja” ehk „Suudle mind” on sagedane sotsiaalsetel
kogunemistel ja koosneb peamiselt kergest flirdist. Valge [113] saadab signaale, et ta on
saadaval ja tunneb mõnu sellest, et mees teda püüab. Niipea, kui mees on end temaga
sidunud, on mäng läbi. Kui naine on viisakas, võib ta üsna siiralt ütelda: „Ma hindan
teie komplimente ja tänan teid väga”, ja liikuda edasi järgmise vallutuse juurde. Kui
naine nii lahke ei ole, võib ta mehe lihtsalt sinnapaika jätta. Suurel kogunemisel võib
osav mängija mängu pikemaks venitada liikudes sagedasti ringi, nii et mehel tuleb talle
järgnemiseks keerulisi manöövreid sooritada, kui ta ei taha, et tema kavatsus liiga ilmne
oleks.


    2. Teise astme „Vägistajas” ehk „Nördimuses” saab Valge Musta lähenemiskatsetest
ainult sekundaarse rahulduse. Peamine hüve tuleneb tema jaoks mehe
tagasilükkamisest, mistõttu tuntakse seda mängu ka kõnekeelse nimega „Tõmba uttu,
kolge”. Ta viib Musta tunduvalt tõsisema seotuseni kui esimese astme mängu kerge flirt
ja naudib tema lüüasaamise nägemist, kui ta mehe ära tõukab. Mõistagi ei ole Must nii
abitu, kui ta paistab ja on hulga vaeva näinud, et mängu sattuda. Tavaliselt mängib ta
mõnd „Löö mind” vormi.


  4. Kolmanda astme „Vägistaja” on pahatahtlik mäng, mis lõpeb kas kohtusaalis,
mõrva või enesetapuga. Siin juhib Valge Musta mõlemapoolsel nõusolekul füüsilise


                                           22
kontaktini ja väidab siis, et mees on teda kuritegelikult rünnanud või talle korvamatut
kahju teinud. Kõige küünilisem on selline asjade käik, kus Valge laseb Mustal
seksuaalaktiga lõpuni minna, et sellest ise mõnu tunda enne, kui ta Mustaga vastandub.
Vastandumine võib olla kohene, nagu alusetu vägistamissüüdistus, või viivitatud, nagu
venitatud armusuhtele järgnev enesetapp või mõrv. Kui naine otsustab asja lahendada
kriminaalses võtmes, pole tal raskusi äraostetavate või haiglasest huvist ajendatud
liitlaste nagu press, politsei, nõustajad ja sugulased leidmisega. Mõnikord võivad need
kõrvalseisjad hoopis küüniliselt tema vastu pöörduda, nii et ta kaotab initsiatiivi ja saab
tööriistaks teiste mängudes.


    Mõnedel juhtudel täidavad kõrvalseisjad erinevaid funktsioone. Nad sunnivad
mängu seda mitte soovivale Valgele peale, soovides mängida „Võidelge omavahel, teie
kaks”. Nad panevad Valge sellisesse olukorda, et see peab oma nime või maine
päästmiseks vägistamisest teatama. See võib juhtuda alaealiste tüdrukute puhul; nad
jätkaksid suhet küll meeleldi, kuid kuna see kas tuleb ilmsiks või pannakse [114] suure
kella külge, tunnevad nad, et on sunnitud romaanist tegema kolmanda astme
„Vägistaja” mängu.
   Ühel hästituntud juhul ei lasknud ettevaatlik Joosep end „Vägistaja” mängu
meelitada, mispeale Potivari naine tegi klassikalise ümberlülituse mängule „Võidelge
omavahel, teie kaks”, mis on eeskujulik näide sellest, kuidas reageerib vastandumisele
tugev mängija, ja sellest, millised ohud varitsevad inimesi, kes keelduvad mänge
mängimast. Need kaks mängu kombineeritakse tuntud „Mägramänguks”, kus naine
võrgutab mehe ja teatab vägistamisest, mispeale kontrolli võtab enda kätte abikaasa, kes
kuritarvitab Musta väljapressimise eesmärgil.
   Üks kolmanda astme „Vägistaja” kõige õnnetumaid ja akuutsemaid vorme ilmneb
kaunis sageli homoseksuaalsete võõraste vahel, kes võivad tunni ajaga viia mängu
mõrva äärele. Selle mängu küünilised ja kriminaalsed variatsioonid annavad suure
panuse kollasesse ajakirjandusse.


    „Vägistaja” lapsepõlve prototüüp on sama, mis „Frigiidsel naisel”, kus väike tüdruk
ärgitab poissi ennast alandama või ära määrima ja siis pilkab teda. Selle klassikalise
kirjelduse on esitanud Maugham oma raamatus „Of Human Bondage” ja, nagu sai juba
ära märgitud, Dickens oma teoses „Suured ootused”. Sel juhul on tegu teise astmega.
Raskemal, kolmandale astmele läheneval kujul, mängitakse seda mängu karmides
ümbruskondades.


   Antitees. Mehe võime hoiduda mängu sattumisest või suuta seda kontrolli all hoida
sõltub tema oskusest eristada ehedaid tundeavaldusi mängu käikudest. Kui ta suudab
rakendada sotsiaalset kontrolli, võib ta „Suudle mind” kergest flirdist suurt mõnu tunda.
Teisest küljest on raske välja mõelda töökindlat antiteesi Potivari naise manöövrile,
peale kontrollimise, et lahkud enne mängu lõppu aadressi jätmata. 1938. aastal kohtas
autor Aleppos vananevat Joosepit, kes oli kolmkümmend kaks aastat tagasi
Konstantinoopolist lahkunud pärast seda, kui üks sultani naisi ta ärikohtumisel Yildizi
haaremis nurka surus. Ta pidi oma poe maha jätma, kuid võttis kaasa oma peidetud
kuldfrankide tagavara ega pöördunud enam kunagi tagasi.
   Liigikaaslased.   Ärilised   olukorrad   pakuvad    kurikuulsaid    meeste    versioone


                                            23
„Vägistajast”: „Stuudio sohval” (ja ta ei saanud ikkagi seda osa) ja „Kaisuloom” (ja siis
sai ta kinga).[115]


   ANALÜÜS
   Järgnev analüüs käib kolmanda astme „Vägistaja” kohta, kuna tulevad mängu
elemendid dramaatilisemal viisil esile.
   Eesmärk: Pahatahtlik kättemaks.
   Rollid: Võrgutaja, Hunt.
    (Kolmanda astme) Dünaamika: Peenisekadedus, oraalne vägivald. „Suudle mind” on
falloslik ja „Nördimuses” on tuntavaid anaalseid elemente.
   Näited:   (1) Ma kaeban su peale, vastik väike poiss.
             (2) Naine, kellele on liiga tehtud.
   Sotsiaalne paradigma: Täiskasvanu-Täiskasvanu.
   Täiskasvanu (mees): „Mul on kahju, kui ma läksin kaugemale, kui sa plaanisid”.
   Täiskasvanu (naine): „Sa oled mind vägistanud ja sul tuleb selle eest täit karistust
kända”.
   Psühholoogiline paradigma: Laps-Laps.
   Laps (poiss): „Ma olen vastupandamatu”.
   Laps (tüdruk): „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg”.
    Käigud: (1) Naine: võrgutamine; Mees: omapoolne võrgutamine. (2) Naine:
alistumine; Mees: võit. (3) Naine: konfronteerumine; Mees: kokkuvarisemine.
   Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – viha väljendamine ja süü projitseerimine. (2)
Väline psühholoogiline – emotsionaalse seksuaalse intiimsuse vältimine. (3) Seesmine
sotsiaalne – „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg”. (4) Väline sotsiaalne – „Kas pole õudne”,
„Kohus”, „Võidelge omavahel, teie kaks”. (5) Bioloogiline – seksuaalsed ja riiakad
vahetused (6) Eksistentsiaalsed – Mina pole süüdi.


   Sukamäng
Tees. Mäng kuulub „Vägistaja” perekonda ja selle kõige nähtavam tunnus on
ekshibitsionism, mis on oma loomult hüsteeriline. Naine tuleb tema jaoks võõrasse
gruppi ja väga lühikese aja pärast tõstab ta end provokatiivselt eksponeerides jala õhku,
märkides: „Oh issand, mul sukasilm jookseb!” Selle eesmärk on mehi seksuaalselt
erutada ja teisi naisi ärritada. Igasugune konfrontatsioon Valge suhtes kohtab
loomulikult süütuse tõendamist või vastusüüdistusi, siit ka sarnasus klassikalise
„Vägistajaga”. Oluline on siinjuures Valge puudulik kohanemis-[116] võime. Harva
vaevub ta välja selgitama, milliste inimestega tal tegemist on, või oma manöövreid
ajastama. Seepärast torkab see oma kohatusega silma ja mõjutab ta suhteid kaaslastega.
Vaatamata näilisele „elutarkusele” ei saa ta tegelikult aru, mis tema elus toimub, kuna
tema otsustused inimloomuse kohta on liiga küünilised. Tema eesmärk on tõestada, et
inimesed on himurad ja tema Laps ja Vanem (enamasti himur ema) tüürivad tema
Täiskasvanut ignoreerima nii enda provokatiivsust kui paljude teiste inimeste tervet


                                            24
mõistust. Seega kaldub mäng olema ennasthävitav.


   Tõenäoliselt on see falloslik variant mängust, mille sisu sõltub seda põhjustavast
häirest. „Oraalset” varianti võivad esitada sügavama patoloogia ja hästiarenenud
rinnapartiiga naised. Sellised naised istuvad sageli käed kuklal, nagu oma rindu
ettepoole lükates; lisaks võivad nad neile tähelepanu tõmmata märkides ära nende
suuruse või mingi patoloogia, näiteks operatsiooni või tombukese. Mingit tüüpi
nihelemine on ilmselt anaalse variandi tunnus. Mängu sõnum on, et naine on
seksuaalselt saadaval. Sümboolsemal kujul võivad seda mängida ka leinavad naised, kes
ebasiiralt oma lesepõlve „demonstreerivad”.


    Antitees. Ühes viletsa kohanemusega ilmutavad need naised ka vähest tolerantsi
vastandumise suhtes. Kui nende mäng jääb tähelepanuta või kui kogenud teraapiagrupp
pareerib selle, ei pruugi nad enam tagasi tulla. Selles mängus tuleb antitees selgelt
eristada surve avaldamisest, kuna viimane annab märku sellest, et Valge on võitnud.
Vastu-käikudes on naised „Sukamängus” meestest osavamad, sest meestel pole
õigupoolest mängu katkestamiseks õiget ajendit. Seepärast on targem jätta antitees
teiste kohaviibivate naiste taktitunde hooleks.


   Möll
Tees. Mängu klassikaline vorm leiab aset domineerivate isade ja teismeliste tütarde
vahel, kui on tegu seksuaalselt pärsitud emaga. Isa tuleb töölt koju ja norib tütre kallal,
kes vastab häbematult; või teeb esimese käigu tütar, olles häbitu, mispeale isa hakkab
õiendama. Nad tõstavad häält ja kokkupõrge muutub teravamaks. Tulemus sõltub
sellest, kes alustas. Siin on kolm võimalust: (a) isa tõmbub ust paugutades oma
magamistuppa; (b) tütar tõmbub ust paugutades oma tuppa; [117] (c) kumbki tõmbub
ust paugutades oma magamistuppa. Nii või teisiti, mängu lõppu tähistab ukse
paugutamine. „Möll” pakub stressitekitavat, kuid tõhusat lahendust
seksuaalprobleemidele, mis teatud majapidamistes isa ja teismelise tütre vahel tekivad.
Sageli suudavad nad ühes majas vastu pidada ainult teineteise peale vihastena ja ukse
paukumine rõhutab kummagi jaoks fakti, et neil on erinevad magamistoad. Mandunud
kõdudes võidakse mängu mängida ka sellisel süngel ja eemaletõukaval kujul, kus isa
ootab kohtama läinud tütre ära ja uurib tagasijõudmisel hoolikalt teda ja tema riideid, et
kindlaks teha, kas tütar pole mitte vahekorras olnud. Väikseimgi kahtlustäratav asjaolu
võib viia vihase sõneluseni, mis võib lõppeda tütre väljaviskamisega majast keset ööd.
Kui mitte sellel, siis mõnel järgmisel õhtul lähevad asjad oma loomulikku rada ja siis
leiavad isa kahtlused „kinnitust”, nagu ta selgitab kogu asjaloo vältel „abitult” kõrval
seisnud emale.
    „Möllu” võivad mängida ka ükskõik millised kaks inimest, kes püüavad hoiduda
seksuaalsest intiimsusest. Näiteks on see tavapärane „Frigiidse naise” lõppfaas.
Teismeliste poiste ja nende naissoost sugulaste vahel tuleb seda ette harvemini, kuna
teismelistel poistel on teistest pereliikmetest kergem õhtuti kodunt pageda. Varasemas
eas võivad õed-vennad füüsilise võitluse abil luua tõhusad barjäärid ja osalise rahulduse
– muster, millel erinevas vanuses on erinevad motiivid ja mis on Ameerikas televisiooni
ja pedagoogika- ning pediaatriakorüfeede poolt sanktsioneeritav poolrituaalne „Möllu”
vorm. Ülemklassi Inglismaal peetakse (või peeti) seda halvaks tooniks ja vastavad


                                            25
energiad kanaliseeritakse mänguväljakute hästireguleeritud „Mölludesse”.


   Antitees. Isa jaoks ei olegi see mäng nii vastumeelne, kui talle võib-olla meeldiks
mõelda ja enamasti on see tütar, kes teeb vastukäigu varase, sageli enneaegse või
pealesunnitud abielu näol. Kui see on psühholoogiliselt võimalik, võib ema teha
vastukäigu, loobudes oma suhtelisest või täielikust frigiidsusest. Mäng võib vaibuda, kui
isa leiab väljaspoolse seksuaalse huviallika, kuid see võib viia teiste
komplikatsioonideni. Abielupaaride puhul on antitees sama, mis „Frigiidse naise” või
„Frigiidse mehe” puhul.
   Sobivate asjaolude korral viib „Möll” loomulikku rada pidi „Kohtusse”. [118]




   10
   ALLILMAMÄNGUD

Seoses „abistavate” elukutsete sisseimbumisega kohtutesse, järelevalve- ja
parandusasutustesse ning kriminalistide ja politseinike järjest keerukama tööga,
peaksid asjasse puutuvad isikud olema kursis allilmas, nii vanglas kui väljaspool
vanglat, enim levinud mängudega. Nende seas on „Pätt ja politseinik”, „Kuidas siit
minema pääseda” ja „Viskame õige Joeyle väikese vembu”.


   Pätt ja politseinik
Tees. Kuna paljud kurjategijad vihkavad politseinikke, näib, et nad saavad politseinike
ülekavaldamisest samapalju, vaat et rohkemgi rahuldust kui oma kriminaalsetest
saavutustest. Täiskasvanu tasandil on nende kuriteod mängud, mida mängitakse
materiaalse kasu, saagi saamiseks, kuid Lapse tasandil on tegu tagaajamisrõõmuga:
pääsemine ja hingetõmbamine.
    Nii veider, kui see ka pole, ei ole „Päti ja politseiniku” lapseea prototüüp sugugi
pättide ja politseinike, vaid hoopis peituse mängimine, kus põhipunkt on kurvastus üles
leitud saada. Väikeste laste pealt paistab see hästi välja. Kui isa nad liiga kergesti üles
leiab, on kahetsus ilma suurema lõbuta kohe platsis. Kuid kui isa on osav mängija, teab
ta, [119] mida teha: ta viivitab, mispeale väike poiss annab talle hüüete, millegi
mahapillamise või pommimise teel märku. Nii sunnib ta isa end üles leidma, kuid
ilmutab ikkagi kahetsust; sel korral oli tal aga lõbusam, kuna põnevust oli rohkem. Kui
isa alla annab, tunneb poiss pigem pettumust kui võidurõõmu. Kuna rõõm enda
peitmisest oli seekord olemas, ei ole koer arvatavasti sinna maetud. Pettunud on poiss
hoopis seepärast, et teda kätte ei saadud. Kui tuleb isa kord end peita, teab ta, et ei tohi
väikest poissi liiga pikalt üle kavaldada, ainult niikaua, et see lõbus oleks, ja ta on ka
piisavalt arukas, et kättesaamisel löödud välja näha. Selgub, et ülesleidmine ongi siin
vajalik tasu.
   Seega ei ole peitus mitte pelk ajaviide, vaid päris mäng. Sotsiaalsel tasandil on see
lahing kähe mõistuse vahel ja pakub kõige enam rahuldust siis, kui iga mängija
Täiskasvanu annab endast parima; psühholoogiliselt on see aga üles ehitatud nagu



                                             26
sundhasartmäng, kus Valge Täiskasvanu peab kaotama, et tema Laps saaks võita.
Tabamata jäämine on tegelikult antitees. Kui üks lastest leiab nii hea peidukoha, et teda
ei leitagi, ei pea teised lapsed seda sugugi suureks lõbuks, kuna ta on mängu ära
rikkunud. Ta on Lapse osa sealt välja lõiganud ja pööranud kogu loo Täiskasvanu
ajaviiteks. Ta ei mängi enam selleks, et sellest lõbu tunda. Ta on samal pulgal
kasiinoomaniku või mõnede professionaalsete kurjategijatega, kes on rohkem raha kui
lõbu peal väljas. Paadunud kurjategijaid paistab olevat kaks hästi eristatavat liiki: ühed,
kes teevad seda peaasjalikult kasu pärast ja teised, kes teevad seda mängu enda pärast;
lisaks on veel suur hulk vahepealseid, kes võivad teha nii ja naa. Tähelepanekute
kohaselt saadakse harva kätte „sundvõitjad”, need suured rahamehed, kelle Laps
tegelikult ei tahagi kinni püütud saada; nad on puutumatud, kes lähevad alati kindla
peale välja. „Sundkaotajal” seevastu, kes mängib „Pätti ja politseinikut” (P&P), ei edene
rahaasjad kuigivõrd. Erandid peavad siin tänama pigem head õnne kui enda osavust;
pikemas plaanis läheb ka õnnelikumatega neist nii, nagu nende Laps tahab, pigem
vaevaliselt, kui sära ja kuulsusega.


   P&P mängija, keda me siin vaatleme, meenutab mõnes mõttes Alkohoolikut. Ta võib
vahetada Päti rolli Politseiniku oma vastu ja vastupidi. Mõnel juhul mängib ta
päevavalges Vanemlikku Politseinikut ja ööpimeduses Laps-Pätti. Paljudes Pättides on
peidus Politseinik ja Politseinikes varjul Pätt. Kui kurjategija „parandab end”, võib ta
asuda [120] Päästja rolli, saades sotsiaaltöötajaks või misjonitöötajaks; kuid selles
mängus on Päästja roll märksa vähem oluline kui „Alkohoolikus”. Tavaliselt on mängija
Päti roll ka tema saatus ja igaühel on tabatud saamiseks oma modus operandi. Ta annab
end politseinikele kas kergelt või raskustega kätte.
   Sarnane on olukord hasartmängijate puhul. Sotsiaalsel või psühholoogilisel tasandil
on „professionaalse” hasartmängija peamiseks huviobjektiks elus hasartmängud. Kuid
psühholoogilisel tasandil on kaht eri liiki professionaalseid hasartmängijaid. On neid,
kes veedavad oma aega mängides, näiteks Saatusega, kelle puhul Täiskasvanu tugevast
soovist võita on üle vaid Lapse tugev vajadus kaotada. Siis on veel ka neid, kes peavad
kasiinosid ja teenivad tavaliselt vägagi korralikku raha, pakkudes hasartmängijaile
võimalust mängida; nad ise ei mängi ja püüavad sellest hoiduda, kuigi vahete-vahel
teatud oludes lubavad nad endale mängimist ja ka naudivad seda, just nagu aus
kurjategija võib aeg-ajalt P&P-d mängida.
   See heidab valgust sellele, miks sotsioloogilised ja psühholoogilised uurimused
kurjategijatest on enamasti jäänud ähmasteks ja ebaproduktiivseteks: neis tegeldakse
kaht eri liiki inimestega, keda tavalises teoreetilises ja empiirilises raamistikus
adekvaatselt eristada ei õnnestu. Sama kehtib ka hasartmängijate uurimise kohta.
Transaktsionaalne ja mänguanalüüs pakuvad sellele kohest lahendust; eristades
transaktsionaalselt, sotsiaalsest tasandist madalamal „mängijad” „ausatest
professionaalidest”, kõrvaldavad nad ähmasuse.


    Pöördugem nüüd selle üldise teesi juurest konkreetsete näidete juurde. Mõned
murdvargad teevad oma tööd ühegi liigse liigutuseta. „Päti ja politseiniku” murdvaras
jätab endast maha visiitkaardi tarbetu vandalismi näol, näiteks rikkudes kalleid riideid
eritiste ja ekskrementidega. Tähelepanekute kohaselt võtab korralik pangaröövel
tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud, et hoiduda vägivallast; P&P pangaröövel
ainult otsib ettekäänet, et oma viha välja valada. Nagu igale professionaalile meeldib ka


                                            27
ausale kurjategijale, kui tema töö on tehtud nii puhtalt kui parasjagu võimalik. P&P
kurjategija peab töö jooksul ka auru välja laskma. Õige professionaal ei tegutse kunagi
enne, kui kõik on paigas, samas kui mängija on valmis ka paljakäsi politseile vastu
astuma. Ka korralikud professionaalid on omal moel P&P mängust teadlikud. Kui mõni
jõugu liige ilmutab liiga suurt huvi män-[121]gu vastu, kuni töö ohtu seadmiseni ja eriti,
kui tema vajadus kinni püütud saada hakkab välja paistma, võetakse selle kordumise
takistamiseks drastilisi meetmeid. Võibolla ei saada tõelisi professionaale seepärast
kuigi tihti kätte, et nad ei mängi P&P-d ja samal põhjusel ei saa neid ka sotsioloogiliselt,
psühholoogiliselt ja psühhiaatriliselt uurida; sama kehtib ka hasartmängijate kohta.
Seepärast käivad meie kliinilised teadmised kurjategijaist ja mängureist pigem
mängijate kui professionaalide kohta.
    Kleptomaanid (vastandina professionaalsetele poevarastele) on näited sellest, kui
laialdaselt mängitakse kõige tavalisemat P&P-d. On tõenäoline, et väga suur osa
õhtumaalastest on seda vähemalt mõtteis mänginud ja see seletabki ajalehtede
läbimüüki meie ilmajaos. See fantaasia ilmneb sageli „täiuslikust mõrvast” unistamise
kujul, mis tähendab raskeimat võimalikku mängu ja politseinike täielikku ülemängimist.
   P&P variandid on: „Pätt ja audiitor”, mida samade reeglite ja samade hüvedega
mängivad majanduskelmid; „Pätt ja tolliametnik”, mida mängivad salakaubavedajad
jne. Eriti huvitav on „Kohtu” kriminaalne versioon. Vaatamata kogu oma ettevaatusele
võib professionaal ikkagi vahel kinni kukkuda ja kohtu ette sattuda. Tema jaoks on
„Kohus” protseduur, mille ta viib läbi oma õigusnõustajate õpetuste kohaselt. Juristide
jaoks, eriti kui nad on sundvõitjad, on „Kohus” eelkõige vandemeestega mängitav mäng,
mille eemärk on võit, mitte kaotus ja suurem osa ühiskonnast näeb selles
konstruktiivset mängu.


   Antitees. See on pigem kvalifitseeritud kriminoloogide kui psühhiaatrite mure.
Politsei ja kohtuaparaat ei ole antiteetilised, vaid mängivad oma rolle mängus vastavalt
ühiskonna loodud reeglitele.
   Üht asja tuleks siiski rõhutada. Politseiuurijad võivad naljatleda, et mõned
kurjategijad käituvad, nagu meeldiks neile tagaajamine ja nad ihkaks tabatud saada, või
nad loevad sellisest ideest ja nõustuvad sellega aupaklikult. Kuid nad ei ilmuta oma
„tähtsas” töös mingit kalduvust selles „akadeemilises” faktoris mingit otsustavat
tähtsust näha. Esiteks ei ole mingit võimalust seda punkti standardsete psühholoogiliste
uurimismeetoditega paljastada. Seepärast peab uurija kas sellest tähtsast punktist
mööda vaatama, kuna oma töövahenditega ta selle kallal töötada ei saa, või siis oma
töövahendeid muutma. On fakt, et senini ei ole need tööriistad kriminoloogias ühelegi
probleemile ühtki [122] lahendust leidnud. Seepärast oleks uurijatel võibolla targem
vanad meetodid kõrvale heita ja probleemile uutmoodi läheneda. Kuni P&P-s ei nähta
märkimisväärse hulga juhtumite puhul mitte ainult huviäratavat anomaaliat, vaid kogu
asja tuuma, jääb suurem osa uurimustööst kriminoloogia vallas tegelema vähetähtsate,
kõrvaliste küsimuste ja doktriinidega.5
5
 Friedrich Wieseman toob artiklis „Psühhiaatria ja seadus: psühhiaatria kasutamine ja kuritarvitamine
mõrvajuhtumites” (American Journal of Psychiatry. 118:289–299, 1961) selge ja traagilise näite „Päti ja
politseiniku” mängu karmist variandist. See puudutab 23-aastast meest, kes lasi maha oma kihlatu ning andis end ise
üles. Seda polnud kerge teha, kuna politsei ei tahtnud ta juttu uskuda enne, kui ta seda neli korda korranud oli.
Hiljem ütles ta: „Kogu elu on mulle tundunud, et ma lõpetan elektritoolil. Kui see nii pidi minema, siis nii see pidi
minema.” Autor ütles, et oli farss oodata, et vandekohtunikud mõistaksid kohtus tehnilises keeles pakutud keerulist
psühhiaatrilist tunnistust. Mängu keeles: keskne teema tuleks esitada mitte pikemate kui kahesilbiliste sõnadega: 9-


                                                         28
    ANALÜÜS
    Tees: Püüa mind kinni.
    Eesmärk: Kinnituse leidmine.
    Rollid: Pätt, Politseinik (Kohtunik).
    Dünaamika: Falloslik sekkumine, nt (1) Peitus, kull; (2) Kuritegu.
    Sotsiaalne paradigma: Vanem-Laps.
    Laps: „Püüa mind kinni”.
    Vanem: „See mu töö on”.
    Psühholoogiline paradigma: Vanem-Laps.
    Laps: „Sa pead mind kinni püüdma”.
    Vanem: „Ahhaa, seal sa siis oledki”.
   Käigud: (1) V: Kaitse. M: Vastikus. (2) V: Varjamine. M: Frustratsioon. (3) V:
Provotseerimine. M: Võit.
   Hüved: (1) Seesmine psühholoogiline – materiaalne hüvitus vana ülekohtu eest. (2)
Väline psühholoogiline – Foobiavastane. (3) Seesmine sotsiaalne – Püüa mind kinni. (4)
Väline sotsiaalne – Peaaegu sain põgenema (Ajatäide: Nad peaaegu said põgenema.) (5)
Bioloogiline – Halb kuulsus. (6) Eksistentsiaalsed – Ma olen alati kaotaja olnud.


    Kuidas siit pääseda
Tees. Ajaloolised tunnistused ütlevad, et kõige paremini peavad vastu need vangid, kes
oma aega tegevuse, ajatäidete või mängudega struktureerivad. Seda teab ilmselt hästi ka
poliitiline politsei, kes murrab väidetavalt mõned vangid just sellega, et hoiab nad
tegevusetuses ja sotsiaalse deprivatsiooni seisundis.
    Üksikvangide eelistatuimaks tegevuseks on raamatute lugemine või kirjutamine ja
eelistatuimaks ajatäiteks põgenemine, mõned selle praktiseerijad nagu Casanova ja
parun Trenck on ka kuulsaks saanud.


   Eelistatuimaks mänguks on „Kuidas siit pääseda?” („Tahan välja [123] saada”), mida
võib mängida ka haiglates. Seda tuleb eristada samanimelisest operatsioonist vt lk 45),
mida tuntakse „Hea käitumise” nime all. Kinnipeetav, kes tahab tõesti vabaks saada,
uurib välja, kuidas võimudega läbi saada, et esimesel võimalikul juhul vabaneda.
Tänapäeval võib see sageli õnnestuda, kui mängida hästi „Psühhiaatria” grupiteraapia
vormi. „Tahan välja saada” mängivad aga kinniistujad ja patsiendid, kelle Laps
tegelikult välja saada ei taha. Nad simuleerivad „Head käitumist”, kuid otsustaval hetkel
saboteerivad iseennast, nii et neid ei lasta välja. Seega teevad „Heas käitumises” Vanem,
Täiskasvanu ja Laps koostööd eesmärgiga välja pääseda; kuid mängus „Tahan välja
saada” astuvad Vanem ja Laps ettenähtud sammud kuni kriitilise hetkeni, kui Laps,

aastane poiss otsustab (protsessil selgelt välja toodud põhjustel), et nii või teisiti lõpetab ta elektritoolil. Kogu
ülejäänud elu liigub ta selle eesmärgi poole ja lõpuks, kasutades oma tüdruksõpra märklauana, seab ta endale ise
lõksu.


                                                           29
keda tegelikult hirmutab perspektiiv; ebakindlas maailmas riskeerida, haarab kontrolli
enda kätte ja rikub senise käitumise mõju. 193O.-tel oli „Tahan välja saada” levinud
Saksamaalt tulnud ja psühhootiliseks muutunud immigrantide seas. Nad paranesid ja
palusid haiglast väljalaskmist, kuid kui vabanemine lähenes, tulid psühhootilised
ilmingud tagasi.


    Antitees. Nii „Hea käitumise” kui „Tahan välja saada” tunnevad tähelepanelikud
vastutavad töötajad ära ja sellega saab juhatuse tasandil tegeleda. Kes on grupiteraapias
alles algajad, lähevad sageli alt. Kogenud grupiteraapia läbiviija, kes teab, et need on
psühhiaatriliselt orienteeritud vanglates kõige levinumad manipulatsioonid, oskab
valvas olla ja need juba varases staadiumis välja nuhkida. Kuna „Hea käitumine” on aus
operatsioon, võib seda ka sellisena kohelda ja selle avalik arutamine ei tee halba.
Seevastu „Tahan välja saada” nõuab aktiivset teraapiat, kui hirmunud kinniistujat
tahetakse rehabiliteerida.


   Liigikaaslased. „Tahan välja saada” lähedane sugulane on operatsioon nimega „Te
peate kuulama”. Siin nõuab vang või sotsiaalasutuse klient õigust kaebusi esitada.
Kaebused ise on sageli kõrvalise tähtsusega. Tema peaeesmärk on ennast veenda, et
võimukandjad kuulavad teda. Kui nad eksivad, arvates, et kinnipeetav ootab kaevetele
reageerimist ja jätavad ta kui liiga nõudliku tähelepanuta, võib tulla tüli. Kui nad tema
nõudmistele järgi annavad, suurendab ta neid. Kui nad ainult kannatlikult ja huviga
kuulavad, on „Te peate kuulama” mängija rahul ja koostööaldis ega nõua enam midagi.
Vastutav töötaja peab õp-[124]pima eristama operatsiooni „Te peate kuulama” tõsistest
nõudmistest abistavale tegevusele.6
    Teine sellesse perekonda kuuluv mäng on „Päti etteheide”. Korralik kurjategija võib
„Päti etteheidet” tõesti kasutada, et välja saada, millisel juhul see on osa toimingust.
Kinnipeetu, kes mängib „Päti etteheidet” kui mängu, ei kasuta seda siiski tõhusalt
selleks, et välja saada, kuna kui ta kord välja saab, ei ole tal enam etteheideteks
ettekäänet.


    Viskame õige Joeyle väikese vembu (VVV)
Tees. Mängu prototüübiks on suurejooneline pettusemäng „Kaubamaja”, kuid ka
pisipettused ja mägramäng on VW. VW-s ei ole kellelgi võimalik kaotada, välja arvatud
kui tal just varga veri soontes ei voola, sest mängu esimeseks käiguks on Musta teade
Valgele, et vana-aus-tobu-Joey lausa ootab, et teda ninapidi veetaks. Kui Valge oleks
täiesti aus, ta kas tõmbuks tagasi või hoiataks Joeyt, kuid ta ei tee seda. Kui Joey on juba
raha ära maksmas, läheb midagi viltu ja Valge leiab, et tema investeeringud on
kadunud. Või mägramängus, kui Joey on just sarvekandjaks saamas jalutab ta äkki
hoopis sisse. Valge, kes on omal ausal moel enda reeglite järgi mänginud, leiab, et tal
tuleb nüüd Joey reeglite järgi mängida ja need teevad haiget.
   Nii veider, kui see ka pole, märklaualt oodatakse, et ta teab VW reegleid ja jääb
nende juurde. Aus ülestunnistus on sulikamba puhul risk, millega on arvestatud; seda ei

6
 Edasiseks infoks „Päti ja politseiniku” ja teiste kinnipeetavate poolt mängitavate mängude kohta vt Ernst, F. H. ja
Keating, W. C., „Psychiatric Treatment of the California Felon”. American Journal of Psychiatry. 120: 974–979,
1964.


                                                         30
panda Valgele pahaks ja talle lubatakse isegi teatud valetamisruumi, et oma nahka
päästa. Kuid kui ta läheb liiga kaugele ja süüdistab neid ülekohtuselt näiteks
sissemurdmises, on see petmine ja nad pahandavad selle peale. Teiselt poolt ei tunta
eriti kaasa sulile, kes satub supi sisse, kuna võttis sihikule purjutaja, kuna seda peetakse
sobimatuks ja ta pidanuks ise targem olema. Sama kehtib siis, kui ta on olnud piisavalt
rumal, et valida huumorimeelega märklaud, kuna on teada, et selliseid ei saa usaldada,
kui asi puudutab VW-s ausa mehe mängimist kuni „Päti ja politseiniku” mänguni välja.
Kogenud sulid kardavad märklaudu, kes pärast haneks tõmbamist naeravad.
   Tuleks ära märkida, et vingerpuss ei ole VW mäng, kuna vingerpussis jääb
kannatajaks Joey, samal ajal kui VW-s tuleb Joey puhtalt välja ja kannatajaks on hoopis
Valge. Vingerpuss on ajatäide ja VW on mäng, kus nali on kavandatud tagasilöögina.
[125]
   On ilmne, et VW on mäng kolmele või neljale mängijale, kus neljandaks käeks on
politsei ja et ta on suguluses mänguga „Võidelge omavahel, teie kaks”.[126]

Märkus
Siin tuleb tänada dr Franklin Ernsti California Meditsiinikeskusest Vacaville'is, hr William Collinsit
California Rehabilitatsioonikeskusest Norcos ja hr Laurence Meansi California meestevanglast
Tehachapis nende jätkuva huvi eest „Päti ja politseiniku” mängu uurimisel ja abistava arutelu ja kriitika
eest.




                                                    31

				
DOCUMENT INFO
Shared By:
Categories:
Tags:
Stats:
views:10
posted:3/9/2012
language:Estonian
pages:31