MURDEEA IS�RASUSED JA NENDE ARVESTAMINE

Document Sample
MURDEEA IS�RASUSED JA NENDE ARVESTAMINE Powered By Docstoc
					TEISMEEA KRIIS JA SELLE PROBLEMAATIKA

Toivo Niiberg

Teismeea kriis algab 11.-13. eluaasta piirimail ja lõppeb tüdrukutel
(neidudel) 18-19.a ja poistel (noormeestel) 24.a piirimail (kui lõppeb...).

TEGELIKKUSES LEIAB ASET 3 MURRANGUT:

   1. AKTSELERATSIOON EHK HÜPPELINE KASVAMINE-
      ARENEMINE
   2. PUBERTEET EHK SOOLINE KÜPSEMINE
   3. SOTSIALISEERUMINE EHK TÄISKASVANUKS SAAMINE

                              xxx
1. Aktseleratsiooni olemus ja selle mõju arvestamise vajalikkus põhikooli
õppekavade koostamisel.

Toivo Niiberg

Psühholoogias ja inimese füsioloogias mõeldakse aktseleratsiooni all arengu
kiirenemist. Tehakse selget vahet individuaalsel ja sekulaarsel aktseleratsioonil.
Individuaalse aktseleratsioon on inimese äärmuslik ettejõudmine oma rahva või
ajastu iseloomulikest vanuseastme keskmistest arengunäitarvudest. Sekulaarne
aktseleratsioon on hilisemate põlvkondade kiirem arenemine võrreldes
varajasemate põlvkondadega.
Senini ei teata aktseleratsiooni kindlat põhjust. Peamisteks sekulaarset
aktseleratsiooni põhjustavateks teguriteks peetakse toitumistavade muutust ja
välisärritajate rohkust. Paljud antropoloogilised uuringud viitavad faktile, et
inimene alustas aktiivset kasvu 150 aastat tagasi.
Vastandreaktsioonina aktseleratsioonile tuleks vaadelda retardatsiooni- inimese
arengu äärmuslikku pidurdumist keskkonnahälvete mõjul või kogu vanuserühma
arengu pidurdumist elutingimuste järsu halvenemise tagajärjel, nt. sõjaolud,
pidev nälg ja ahistatus.
Kogu sordi- ja tõuaretuse praktika on näidanud, et kui mingit pärilikku omadust
järsult parandada , siis toimub see alati mingi teise omaduse arvelt. Eeldades, et
inimene on ahvist arenenud, siis peaks see seadumus kehtima ka tema ja ta
järglaste kohta. Järelikult on aktseleratsioon ja retradatsioon mitte niivõrd
vastandlikud kui teineteisega tihedas vastastikuses seoses olevad protsessid,
millede tähtsamaks ühendavaks lüliks on organismi ainevahetus ehk
metabolism. Metabolismis osalevad mitmesugused bioaktiivsed ained, milledest
tuntumad on ensüümid ja hormoonid. Organismi kasv ja areng toimub
kasvuhormooni otsesel osavõtul ning sellega on seotud paljud
ainevahetusprotsessid. Kasvuhormoon tõhustab luustiku ja elundite kasvu
inimese täisealiseks saamiseni.
Kindlasti ei saa probleemi käsitlemisel mööda minna ka modifikatsioonilise
muutlikkuse mõistest. Modifikatsioonilise muutlikkuse järgi on igal pärilikul
omadusel olemas omad piirnormid, millede väljendumine genotüübis sõltub
konkreetse keskkonna (temperatuur, aastaaegade vahetus, päevapikkus) ja
toitumise eripärast. Kui eeldada, et aktseleratsioon jääb temale omase piirnormi
raamidesse, siis ei tohiks olla põhjust eriliseks kartuseks. Seni ei ole aga
rahuldavalt tõestatud aktseleratsiooni tegelikku põhjust ega olemust.
Evolutsiooniteooria kohaselt on inimkonna ees ajalooliselt seisnud kahte tüüpi
kohanemisprobleeme. Neid tüüpe on evolutsioonilised psühholoogid erinevalt
määratlenud. Mc Donald (3) jaotab need probleemid strateegiliseks
järeldamiseks (kohanemisprobleemid, mis on seotud teistega huvide konflikti
sattumisega) ja strateegiliseks soodustamiseks (kohanemisprobleemid, mis on
seotud endale liitlaste leidmisega). Kergemini mõistetavam on Bussi (4)
pakutud jaotus: ühed kohanemisprobleemid seonduvad individuaalse
ellujäämise ja teised reproduktsiooniga. Ellujäämisprobleemidena on juba
Darwin nimetanud vaenulikke loodusjõude (hostile forces of nature), nagu
toidupuudus, halb kliima, haigused jms. Seda üldistades tuleb öelda, et siia
probleemide valdkonda kuuluvad kõik keskkonna-, situatiivsed ja
psühholoogilised tegurid, mis kuidagiviisi ohustavad indiviidi elu. Et aga
ellujäämisprobleem seondub (või on seostatud) enam anatoomiliste
lahendusviisidega, on evolutsiooniline psühholoogia pööranud rohkem
tähelepanu teisele probleemide valdkonnale- reproduktsiooniga seonduvatele
probleemidele. Seda eelkõige asjaolu tõttu, et need probleemid on väga sageli
sotsiaalse taustaga ja teiselt poolt on tegemist loomuliku valiku
võtmeprotsessidega (1).
Püüdsin pingeritta panna need faktorid, mida teadlased mainivad kõige
enam oma uuringutes aktseleratsiooni põhjustena:
     Alumiiniumi kasutuselevõtt igapäevastes toidunõudes
     Toitumistavade muutus ja taimse toidu osakaalu suurenemine
     Vaimse ja füüsilise töökoormuse vahekorra muutus
     Linnastumine ehk urbanisatsioon
     Keskkonna ja eriti toitainete saastatus (taimekaitsevahendid)
     Toiduainete töötlemine ja säilitamine, eriti aga konservantained
     Olmekeemia (pesupulbrid, puhastusvahendid, sünteetilised vaipkatted ja
       ehitusmaterjalid)
     Sünteetilised ravimid ja hormoonpreparaadid
Samas väidetakse, et aktseleratsioon on nüüdseks vaibumas ja aeg on uurida,
mida sel sajandil toimunud pikenemine on kaasa toonud keha
funktsioneerimisele. Gudrun Veldre poolt TÜ-s tehtud uuringud näitasid, et 8-9-
aastaste laste rasvavoldid alakõhul ja reitel on praegu tunduvalt suuremad kui
kümme aastat tagasi, kuid kaal on vähenenud. See annab alust arvata, et laste
lihasmass on vähenenud.
Tänapäeval kasvavad inimesed mitte niivõrd pikkusesse, kuivõrd laiusesse,
muutudes üha enam tünnikujuliseks. Naiste rinnaümbermõõt on suurenenud 11,
puusaümbermõõt 15 ja talje koguni 20 sentimeetrit (2). Viimase 80 aastaga on
inimese ümbermõõt kasvanud tervelt 10 sentimeetrit.
Eesti tüdrukud alustavad aktiivset kasvu 10-11 eluaasta piirimail ja noormehed
aasta-poolteist hiljem. Tüdrukud saavutavad täiskasvanule omased mõõtmed, ja
seda ka naiselikus ideaalis, 18. eluaastaks. Poiste täismehe ikka jõudmine võib
ulatuda aga isegi 25. eluaasta piirimaile. Samas võib iga kolmas Eesti koolipiss
kasvada hüppeliselt, lisades ühe aastaga pikkuses juurde pea 12 sentimeetrit. On
üsna tavaline, et sügisel kooli minnes ripuvad poisil püksid lontis kingadel ja
kevadeks on nad kui kukekad. Kui aga on ihu tasakaalust väljas, siis on seda ka
hing, ja pole siis imestada, et tekkib terve rida probleeme. Tüdrukute kasvamine
pikkusesse on õnneks ühtlasem, aga ajaliselt lühem. Samas 2/4 tüdrukutest on
oma ea kohta ülekaalulised ja ¼ alakaalulised. Järjest rohkem diagnoositakse
tütarlaste seas tüsenemishirmus tekkivat anorexia nervosat või siis buliimiat.
Selge see, et teismeliste pikkuse ega kehakaalu kasvule keegi kätt ette panna ei
saa. Vanemate ja pedagoogide ülesandeks on noortele selgitada kiire
kasvamisega seonduvat ning võimaluse korral seda ka koolipraktikas arvestada.
Lubamatu on aktiivsel kasvuperioodil vaimse koormuse üleforsseerimine, ja
seda eriti optimaalsel arenguperioodil 14-15 aasta piires. Aga just siin tulevad
õppeprogrammidesse uued ja rasked õppeained. Selles eas peaks pigem senist
õpitut süvendatult kordama ja kinnistama, mitte aga uuega aju hullutama.
Oma pedagoogilisest praktikast meenub juhtum kus üks 15. aastane suhteliselt
väikest kasvu mehehakatis, kevadel minu ainetundides lausa magama tikkus
(olin siis Räpina Aiandustehnikumis õppedirektor ja taimefüsioloogia
õppejõud), samasugust loidust ning unisust olid märganud ka teised õpetajad.
Samas oli seni tegemist tubli ja igati andeka ning aktiivse noormehega. Arsti
poolt tehtud analüüsid näitasid samas igati head tervislikku seisukorda.
Otsustasin siiski vanemad kooli kutsuda, et uurida, kas võiks kodus olla
mõningaid probleeme. Üsna sageli kipuvad paljud abielud minema lõhki just
kümne-viieteistkümne aasta vahemikus, kus ka lapsed on enam-vähem
samaealised. Uuringud on näidanud, et teismelised elavad vanemate lahutust üle
üsna rängalt, nähes sageli endi käitumisest peamist vanemate lahkumineku
põhjust. Toimub ju eesti peres iga kolmas-neljas abielutüli laste kasvatamise-
õpetamise tähe all.
Nähes poisi vanemaid uksest sisse astumas, tundsin ennast nagu liliput hiiglaste
maal. Mulle oli paugupealt selge, et poiss hakkas nüüd järsku kasvama.
Leidsime ühiselt vanematega sobiva võimaluse vormistada aktiivse kasvamisega
tegelev võsuke akadeemilisele puhkusele maale vanavanemate juurde lehma
piima ja paraja füüsilise töö peale. Poiss õigustas igati temale antud usaldust,
kasvades aasta ja kolme kuuga (maist järgmise aasta septembrini) 14
sentimeetrit, muutudes samas õlakaks ning igati mehelikuks kenaks
noormeheks. Ka õppimine oli taas korras ja aktiivsust jäi ülegi.
Teisalt on pikenenud tunduvalt ka keskmine eluiga. USA demograaf John
Wilmoth ja ta kaastöötajad leidsid et kuni 1970. aastani oli maksimaalse eluea
kasv 1 aasta iga 20 aasta jooksul. Seejuures oli 1970.a maksimaalne eluiga 105
aastat. Peale seda tekkis aktseleratsioon ning iga 10 aastaga pikenes
maksimaalne eluiga 1 aasta võrra, saavutades 1990. aastaks 108 aasta piiri.
Analüüs tõestas, et maksimaalse eluea pikenemine on viimase sajandi meditsiini
ja rahva tervishoiu edusammude tulemus. Eluea järsk pikenemine 1970. aastatel
on seletatav eelkõige 70aastaste ja vanemate inimeste tervisliku seisundi
paranemisega. Wilmoth kummutab väite, et inimene võib elada kuni
120aastaseks, vastupidiselt seni levinud teadmisele, mis väitis inimese eluea
geneetilist piiratust .
Kiire kasvamine nii pikkuses kui kaalus on toonud kaasa immuunsüsteemi
languse paljude keskkonnafaktorite mõjule, milles väljenduvad üha süvenevad
allergilised reaktsioonid. Allergilised haigused on muutunud üsna tõsiseks
tervisehäireks, mis üha sagedamini lõppevad invaliidistumise või isegi surmaga.
Kahjuks ei ole psühholoogidel, arstidel, õpetajatel ega vanemate võimuses
haridusametnikele mõistuse pähepanemine ja fakti rõhutamine, et seda, mida
teatakse mingis teaduses täna, teatakse aasta pärast juba kolm korda rohkem
ning kõige selle koolitarkuseks tunnistamine lõppeb varem või hiljem fiaskoga..
Mida jääb aga siiski tänases veel tuupurlikku teadmiseid kinnitavas
haridussüsteemis meil teha, aitamaks noortel kasvada-areneda nii, takistamaks
tahtmist koolist pageda ja õpingutele käega lüüa, mis ongi enamuses just
kasvueas olevate poiste põhiprobleem:
Selgitada füüsilise koormuse ja karastatuse vajadust. Minu arvates on
kehaline kasvatus koolis sama tähtis õppeaine kui matemaatika või eesti keel.
Arvan, et korralik kehalise kasvatuse õpetaja leiab ka ratastoolis olevale
õpilasele jõukohaseid ülesandeid, andmaks talle lootust üks kord sealt lahti
rebida. Ma ei näe ühtegi objektiivset põhjust laste kehalisest kasvatusest
vabastamiseks. Kahjuks on ka spordiga tegelemine teismeliste seas üha enam
populaarsust kaotamas- sport ei ole enam populaarne. Sageli tormavad just
emakesed võsuke käekõrval arstilt tingimusteta vabastustõendit saama- kehalise
õpetaja kiusavat last…Samas kinnitavad sõjaväearstid üha süvenevat eesti poiste
asteenilisust. Nii ei jõudvat pea 40% sõjaväekohustuslikest noormeestest üle
viie korra (hea kui sedagi!) kangil lõuga tõmmata. Kuna aga loodus on jätnud
poisi ilma paljudest kaitsehormoonidest, siis on just meheks saamise-olemise
põhiline eeldus karastatus keskkonnaga. Seega peaks lisaks viiulitunnile või
jaapani keele jätkuma aega ja vanemate raha ka mõnele sportlikule
tegevusele-ringile.
Selgitada une ja aktiivse puhkuse vajadust ning tagada teismelisele õige
päevarežiim. Hea ja sügava une saavutamiseks on peamine kindel
magamamineku aeg, värske õhk magamistoas ning füsioloogiliselt õige
magamisase, kuhu noor kasvav inimene igati varuga ära mahuks, kokku ei
vajuks ega ära hauduks. Ka padi peab tagama toe kõikidele õla- ja kaelalihastele,
jätmata nende alla pingeid tekitavaid tühimikke. Seega peaks padi olema kas
suur ja parajalt pehme või soolikataoline, mis täidab eelkõige kaelapiirkonna,
jättes madratsi õlavööd ja kukalt toetama. Füsioloogiliselt kõige tervema une
tagab tunniajaline viibimine värskes õhus ja jõukohane füüsiline koormus.
Õige toitumine, mis katab kõigi kasvavale inimesele vajalike vitamiinide,
makro- ja mikroelementide vajaduse. Seega mida rohkem tarbib noor kasvav
organism puuvilja, juurvilja ja piimatooteid, millele lisanduvad täisteratooted
ning naturaalsed mahlad ning vähese rasvasisaldusega lihatooted, seda paremini
kulgeb kasvamine, kurnamata liigselt närvisüsteemi. Valel toitumisel võib
viimane lihtsalt nälga jääda, sest kogu kasvujõudlus läheb pikkuse ja kehakaalu
suurenemisele. C-vitamiini vajab kasvueas organism 1,5-2 korda rohkem ehk
seega 1,5-2 mg ööpäevas 1 kg kehakaalu kohta. Väärtustatud on eelkõige
looduslik C-vitamiin, mida on rohkesti eestimaises toores kaalikas, kapsas ja
rõikas, marjades mustas sõstras, maasikates, pihlakates, rääkimata
kibuvitsamarjadest. Ka kolesterooli ei tohiks noor kasvav organism karta, sest
looduses halba kolesterooli ei ole, vaid see tekib tasakaalustamata toitumise ja
liigse keedusoola tulemusena inimese organismis. Seega peaks iga kasvav
organism päevas sööma vähemalt ühe kanamuna.
Kõige rohkema aga tuleks teismelistele selgitada suitsetamise kahjulikkust,
rääkimata narkootikumide ja kummiliimi nuusutamise kahjulikkusest kasvavale
organismile ning arenevale närvikavale. Õpetada noori kultuurselt alkoholi
tarvitama, sest aastatuhandete tarkus on näidanud, et liigsed keelud viivad
kiiresti hukatuslikule teele. Meie vabariik peaks uurima ja likvideerima noorte
halva käitumise põhjused, tagama vaba aja igakülgse mõistliku kasutamise
võimalused, aga mitte tegelema küündimatu sotsiaalpoliitika tagajärgedega.
Viinapoed lähevad iseenesest pankrotti, ja seda siis, kui nende külastamiseks
pole enam vajadust ega aega ei vanematel ega nende võsukestel.
   2. PUBERTEET

Toivo Niiberg

Inimese kasvamist ja sugulist küpsemist juhivad hormoonid ning kui
saavutatakse geneetiliselt ettemääratud kasvupiir (tüdrukutel 10-11 eluaasta,
poistel paar aastata hiljem) on noor inimene suguliselt küps. Aastatuhandeid,
millal inimese keskmine eluiga oli 25-30 aastat, langes suguline küpsemine
kokku täiskasvanuks saamisega. Tänapäeval aga saavutab inimene täieliku
sõltumatuse ja iseseisvuse alles 20-25 aastaselt.
Inimese soolisusel on tegelikult kolm mõõdet: esimene on määratletud tema
geneetilise ja hormonaalse olemusega- bioloogilis-füsioloogiline seksuaalsus,
teine on tunnetuslik hingeline mõõde ja kolmas vaimne ehk kasvatuslik mõõde.
Looduses puudub range sooline piir. Sellepärast ei leidu ka meil just väga palju
mehelikke mehi ja naiselikke naisi. Enamus inimestest on lihtsalt mehed ja
naised ning jääb veel üle osa (erinevatel andmetel 6…12%), kelledel on konflikt
ihu ja hinge vahel. Hingelise soo määrangus osutus oluliseks hüpotaalamuse
soorolli mõjutavate rakutuumade suurus Tüüpilistel meestel on need rakud pea
2,5 korda suuremad kui naistel, oluline on ka erinevus hetero- ja
homoseksuaalsete inimeste vastavate rakkude vahel. Hüpotaalamuse kaudu
erituv enforfiin tagab inimesele võimsa seksuaalse mõnutunde, tagades ning
kinnitades vastavad soolised eelistused-ihad. Paljudele ei saagi see konflikt
oluliseks ja nii võib naiselik mees abielluda meheliku naisega ning vastupidi.
Arvata, et just kasvatuslikku ehk vaimset aseksuaalsust, kesksoolisust,
frigiidsust ja sotsiaalset homoseksuaalsust on rohkem kui seda loodus ette
annab. Viimase aja uuringud aga viitavad rohkem inimese biseksuaalsele
olemusele. Seega tuleb seksuaalsust käsitledes ja seda arendades-kasvatades
lähtuda kõigest kolmest mõõtmest ning alati on oht, et me ühte või aspekti
kipume üle-või alahindama. Loodame, et looduteaduste ja geneetika areng
annab ka siin meile varsti mõistliku vastuse, nii kui meil puudub seni ka kõiki
rahuldav loogiline vastus ihu ja hinge vahekorra kohta.

Sooline küpsemine ehk puberteet on vast teismeliseea peamine mõistuse viia ja
seda pikkadeks aastateks. Nii kaotab juba enamus neidusid oma aruraasukese
kümne-üheteistkümneselt ja poisid veidi hiljem. Algab nõndanimetatud
hüperseksuaalne periood, mida saadab omakorda tärkav nartsissism ehk
eneseimetlus ning sina muutud vanemana “täislubjakaks”, kes ei tea seksist
mitte midagi. Murdeealise enesekriitika pidi alanema pea nelikümmend korda ja
seega tuleb ka paremas peres ning mõistliku kasvatuse korral murdeealisega
teineteisest möödarääkimist-mittemõistmist ette, mida tuleks pidada pigem
loomulikuks kui erandlikuks nähtuseks. Vastuhakk ja negativism suurenevad
murdeeas pea seitse korda ning kangekaelsus-omavolitsemine viis korda. Seega
igasugune otseste kasvatusvahendite kasutamine ning moraali lugemine, mis
seni võisid häid tulemusi anda, pagendavad sinu lapse tänavale ning sa muutud
lapse silmis inimeseks, kes ise abi vajab…Pea kaks kolmandikku teismelistest
arvab (tüdrukud ja poisid pea võrdselt), et vanematel pole mingit õigust oma
nina nende tärkavasse suguellu toppida. Põhjenduseks toovad nad selle, et
vanemad pole ise osanud oma elu elada , olles ammu lahutanud või lahutamise
äärel. Ja paraku on neil tõsi taga, sest enamus eest abiludest lahutatakse esimese
kümnendiku jooksul ja lahutumuse kõrglaine satubki kahjuks ajale kui lapsed
hakkavad puberteediikka jõudma. Sageli avastab just isa taas, tänu lapse
murdeeale, tema eksistentsi ja seda sellepärast, et see keeldub talle ühel heal
päeval lihtsalt allumast ning näitab talle tema koha argipäevaselt kätte. Selline
nooruslikust egost kantud võitlusiha kutsub isa püksirihma haarama ning tõelist
õiglust jalule seadma. Kallid vanemad - hilja! Karistades murdeealist karistad
ennast- kannata ja usalda ning ta avab sulle ise oma hingeuksed. Seega, mida
suurem on olnud eelnev usaldamatuse kriis, seda suurem on lapse alateadlik
vabanemissoov ja protest kogu senise kasvatuse vastu. Sinu laps märkab järsku
sinu vigu ja julgeb need sulle teadvustada – ära solvu, vaid harju selle
teadmisega, et ka sina oled olnud ekslik. Pigem püüa vanemana endale ausalt
otsa vaadata ja saadud kriitikat afektivabalt analüüsida. Nii toimides sa ei kaota
ega alanda ennast, vaid võidad tagasi lapse usalduse, ja oled talle taas sõber oma
eksimistes, andestuses ning mõistmises. Avanedes lõpuks ise, avastate ennast
koos lastega seisvat hoopis uuel tasandil, millest algab sinu lapse tee
iseseisvasse ellu. Aita murdeealisel käituda täiskasvanuna, käitudes temaga kui
täiskasvanuga – see on sulle aga väga raske, sest ta on sinule laps ja jääb selleks
alati.

Mida siis noored seksist loodavad või ootavad saada? Vastavad uuringud
näitavad, et esikohale seatakse kinnituse saamine oma naiselikkusele-
mehelikkusele- seks tegevat paugupealt täiskasvanuks... Kolmandikule
neidudele aga olevat süütus lausa häbiasi, millest tuleb kiiresti vabaneda, et olla
"in". Kahjuks tekib seoses nii kiire tegutsemisega ka viljastumise oht, ning nii
tuleb keskmiselt tuhande teismeliseeas naishakatise kohta armsal Maarjamaal
igal aastal pea 40 aborti. Vanemad näevad seda mida nad näha tahavad ja
kuulevad seda mida kuulda tahvad, ning pole arvad juhused, kus
günekoloogikabinetis teadvustatakse, et tütreke hakkab iga hetk sünnitama.
Neile aga tundus, et laps lihtsalt kosus ja oli hea isuga... Õnneks on tüdrukutel
hirm rasedaks jääda siiski esikohal, järgneb kehapaljastamise, AIDSI
nakatumise, suguhaiguste, vägivalla, suguühte ebaõnnestumise, vanemate
teavitamise, rasestumisvastaste tablettide halva mõju (vale, mingil põhjusel
sagedane kinnistunud teadmine) ja seksuaalse erisuse hirm. Hirmude loetelu
lõpetab hirm seksuaalse vahekorrast loodetava naudingu puudumise ees, sest
ehk järsku polnudki see prints ikka see õige ning mitte kõige valgema hobuse
ning vajaliku riistvaraga. Kuna endal mõistusest napib, siis pole ka printsile
vastavaid vaimseid piiranguid.
Poistel hakkavad hirmud tüdrukutele vastupidisest otsat ja juhtivaks hirmuks
on mehepoegadel suguühte ebaõnnestumise kartus. Väga tähtsaks probleemiks
saab ka noku suurus ja väiksus, mille tõttu ei juleta konkurentide ees saunas
isegi pükse jalast võtta- järsku ei peetagi meheks...Suguhaigustesse haigestumise
hirm on poistel tagaplaanil ja võrdne kondoomikasutamise hirmuga, mis on vist
üldse omane meie üldisele sekskultuurile ja seda ka täiskasvanud meeste ning
isade seas. Isaks saamise hirm on aga hoopis viimasel kohal, ja ega seda pole ka
nende isadel ju olnud, seda enam, et igat teist teismelist poissi kasvatab ema
üksinada.

Teiseks oluliseks põhjuseks, miks lapsed varakult seksima hakkvad on
armastuse ja helluse (läheduse) vajadus. Nii püütaksegi vanemate poolset
armastuse-helluse defitsiiti maandada varajastes sesuaalsuhetes. Seega on see
tõsine etteheide meie vanemate põlvkonnale ja järjest süvenevale materiaalsele
ellusutumisele, kus kõik on müügiks ja vahetuseks.

Kolmandaks põhjuseks on mäss vanemate vastu ja kättemaks, toetamaks oma
madalat enesehinnangut ning tõstmaks oma tähtsust. Leidub noori kes seksivad
aga ka selleks, et maandada viha ja peletada igavust: “Sae pekki!”... Kuuendal
kohal noorte varajases seksitegevuses on aga kahjuks teise alandamise ja
kättemaksusoov- just nagutele seebikates...

Ka feministid võiksid rõõmu tunda, sest pea iga kolmasteismeline
naissooesindaja on juba ise võimeline kutil rinnust kinni haarama ja oma
seksuaalsed soovid lagedale laotama, seades väljavalitu fakti ette, et kui ei saa,
ju siis ka ei armasta - rohkem tegusust ning vähem sõnamula: “Normaalne!”....

Tänapäeva noorte üheks sõlmprobleemiks õige soorolli leidmisel on ka
täsiskasvanute maailmas esinev segadus mehelikkusest ja naiselikkusest, sest
senine aastatuhandeid kestnud ürgne teadmine hakkab otsa saama, ilma et uus
veel oma selguses paistma hakkaks. Ajaloolist aastatuhandetes kinnistunud
mehelikkuse mõistet võiks iseloomustada järgmiste omadussõnadega:
agressiivne, sõltumatu, võitlev-võistlev, tugev, julge, domineeriv, enesekindel,
emotsioonitu-tuim, loogiline, vähese kaitstuse vajadusega, otsustusvõimeline,
isepäine, lärmaks, aesteet… Ürgne mehelikkus - mida ropem, mustem,
karvasem ja sõjakam, seda isasem- hakkab ajas mööda saama ja ajaloo arengule
jalgu jääma. Samas on läbi sajandite olnud mehed kogukonna hoidjateks
(nõustajateks), omades kas sugukonna vanema, teadja-nõia, preestri, pastori jne.
rolli. Kas see ei ole olnud nn. hingeline ja emotsionaalne tegevus?
Ajaloolist aastatuhandetes kinnistunud naiselikkuse mõistet võiks iseloomustada
järgmiste omadussõnadega: leebe, õrn, kartlik, alluv, ebakindel, aloogiline,
emotsionaalne, subjektiivne, otsustusvõimetu, alalhoidlik, kahtlev, edu suhtes
ükskõikne, jutukas, sõltuv, suure kaitstusvajadusega…Kokkuvõtlikult ja
maakeelde ümber pandult pidi naine tundma ennast aastatuhandeid rumala
õigusteta ohverdava kodukanana, mida aga tänapäeva naine enam kuidagi olla ei
taha, ega peagi olema.
See, et tänapäeval hakkavad naiselikkus ja mehelikkus üha rohkem kattuma ning
sageli isegi teatud tunnuseid vahetama on õstatanud seni inimkonnale ja uue
põlvkonna kasvatamisel seni täiesti tundmatuid probleeme.
Vanemana ära ole oma teismelise lapse süütuse valvur, vaid õpi valitsema oma
süütunnet “kurejuttude” muinasmailt, sest kui neid ei oleks olnud, siis puuduks
valvamisvajadus. Seksimiseks ei ole vaja tunde ega voodit, seda saab teha ka
püsti ja mõne minutiga kui himu suur ning uudishimu võtmas viimast arujuppi.
Sinu tütres on tärganud naine ja pojas mees ja seda kõikidel elutasanditel. Tea,
et esimene armastus võtab ka väga tugevalt isiksuselt mõistuse, nagu ta seda tegi
sinuga…ometi saadakse sellest üle ja jäädakse ellu. Murdeealise kodu peaks
olema avatud ka tema vastassoost sõpradele ja sa koged, et selline usaldus tasub
ennast igati. Samas oled sa noorte inimeste keskel ilusa kodu ja külalislahkusega
isegi siis kui sind ennast seal parajasti ei ole. Siiski on vaja vanemana rääkida
oma hirmudest-armudest, ohutundest, väärikusest, vastutustundest, sõprusest ja
armastusest, reetmistest ning unustustest, ja tehes seda kui sõber, saades üle oma
väiklusest. Ka see kui sinu enda abielu ja armastus on elukaridele jooksnud, ei
anna sulle õigust ühepoolseks süüdistuseks-hirmudeks või teisalt suu hoopis
sulgema.

Ema ja tütre kontakt on oma olemuselt lähedasem, sest juba tüdruku mängud
haakuvad ema koduste tegemiste ja toimetamistega. Ema suhtumine isasse ja
vastassugupoolde määrab paljus ka tütre vastavad eelistused, hirmud ja armud.
Sageli hellitatakse pojakesed emakeste poolt nii ära, et nad vajavad naises uut
ema, nähes abiellununa isegi lapses võrdväärset rivaali, kes võtab ära temale
kuuluva tähelepanu ja aja. Juhtub aga ka seda, et poega üksi kasvatav ema püüab
isa asendada (kindlasti oleks siin vajalik soomuutus) – õigem oleks olla veelgi
naiselikum naine, lootuses kasvatada pojas tõelist mehelikkust, iseseisvust ja
otsustuskindlust. Tähtis tulevast meest-isa õpetada naist austama, aga mitte tema
ees hirmu-aheldatust tunda. Ometi ei ole ka harvad need juhtumid, kus ema
püüab poisi silmis isa alavääristada ning seda ka pereelus.

Alahinnata ei tohiks tütre silmis isa naiselikkuse olemust kujundavat rolli, ja
seda eriti murdeeas. Kurvem on aga tõdemus, et paljud neiud ei soovigi enam
abielluda või siis tõsisematesse kooselu suhetesse asuda, soovides mehelt
eelkõige last – milleks kahte last: ühte imeta ja teisel pese musti sokke või tassi
kõrtsist koju…Kust võtta aga mehelikku meest, sest lapselikke mehi või siis
nokastunud isaseid on halva eeskujuna küllaga? Kahjuks alavääristavad paljud
isad ennast oma tütarde ja poegade silmis ise. Poistele on eriti tähtsad isaga koos
tehtud tegemised. Isad on poegadele enamasti suured autoriteedid. Seega jääb ka
Eesti mehel üle teha valik kahe äärmusliku rolli vahel: olla edukas tööl ja
teenida pere ülalpidamiseks piisavalt raha – olla materiaalne isa, või istuda koos
lapsega kodus ning lasta naisel kõvasti raha teenida – olla vaimne isa.
Loomulikult võiksid ka mõlemad usinasti tööd rügada, aga siis võiks laste
tegemise ära jätta, sest sotsiaalsest orvust võrsub rikutud isiksus. Murdeealisele
on vaja vähemalt ühte vanemat, kellel on tema jaoks piisavalt aega.

3. TEISMEEALE OMASED KÄITUMISMALLID JA MÕNINGAD OLULISEMAD
NEGATIIVSED MINAKAITSEMEHHANISMID.

Toivo Niiberg (art. ilmunud Akadeeemia Nord toimetistes Nr.27, 2005)

Murdeikka jõudnud teismelised vajavad vanemate tuge ja tähelepanu rohkem kui kunagi
varem. Tulev silmas pidada, et tujukas teismeline on pidevas kaitsseseisundis.
Hüpoteesid:

    Nii teismeline, vanem kui ka õpetaja annavad oma vastastikustele
     tegudele hinnangu, mis langevad kahjuks harva kokku.
    Et teismeline teinekord ukse pauguga kinni lööb, juhtub paremateski
     peredes ning seda tuleb võtta kui teismeea kriisi loomulikku osa. Samas
     võib ta ka ilma erilise põhjuseta klassiruumist välja astuda, aga alati jääb
     vastutama haritum ja seni ennast vähe teismeliste probleemidega
     kaasatav täiskasvanum pool.


Kuna inimene on suurema osa oma evolutsioonis elanud ainult 25–30 aastaseks, siis pole ime,
et 12–15aastaselt käivitab loodus temas võõrandumisprotsessi: laps püüab kerge südame ning
suuremate piinadeta oma vanematest vabaneda ja iseseisvuda. Juba aastatuhandeid pidi
12aastane “mees” minema sõtta ja peaaegu sama vana “naine” sünnitama esimese lapse.
Enamik lapsi ei näinudki täiskasvanuks saades oma vanemaid, sest haigused ning taplused
võtsid pidevalt oma osa. Ka loomariigis on seatud nii, et teatud vanuses hülgab ema oma
pojad, ja seda ilma mõlemapoolse suurema valuta. Tänapäeva inimese keskmine eluiga aina
pikeneb ja täielik sõltumatus vanematest saavutatakse alles 25. eluaastaks, mis aastatuhandeid
oligi ühe inimpõlve kestvuse piir.
Seega pole siis ime, et poistele on endiselt probleemiks eelpuberteet ehk 8.–10. eluaasta
(sõjameheks ja rüütliks õppimise aeg) ning tüdrukutele järelpuberteet ehk 14.–16. eluaasta
(ürgne emaksolemise aeg), mil uks vanemate eest käib kinni kõige suurema pauguga.
Teismeliseea kriiside ajal tuleb ka kõige paremas peres ja parima arenduse-mõistmise korral
väikesi tülisid ette – seda peab võtma kui loomulikku asjade käiku, millel on bioloogilis-
geneetiline taust. Kõige rohkem tõstatub probleeme üles seoses eale omas hüperseksuaalsuse
ja segregatsiooniga. Erinevate uurijate poolt arvatakse teismeea kriisi pikkuseks 6-8 aastat,
mis poistel (noormeestel) osutub sageli pikemaks. Ka siin on kindlasti looduseadustel oma
osa, kergendamaks läbi ürgse kutse iseseisvumise ja täiskasvanuks olemise protsessi. Kahjuks
aga suureneb seoses hariduse omandamisega ajas sotsiaalne iseseisvumine, jäädes tunduvalt
bioloogilisele jalgu. Veel 200 aastat tagasi olid enamus noori nii bioloogiliselt kui sotsiaalselt
üheaegselt küpsed, alustades juba küllalt noorelt iseseisvat elu, sest korralik haridus oli vaid
väheste valitute privileeg.
Evolutsioonilises psühholoogias kirjeldatavad psühholoogilised mehhanismid on jälgitavad
väliselt inimeste käitumises. Arvestamata käitumuslikku väljendust oleks väga raske teha
järeldusi, millist mehhanismi inimene ühe või teise probleemi lahendamisel kasutab; samuti
selle kohta, kuidas indiviidide psühholoogilised mehhanismid erinevad. Nii saame käsitleda
isiksust kui psühholoogiliste mehhanismide, käitumisstrateegiate ja spetsiifiliste
kohanemisprobleemide kogumit (7). Teismea lõpuks on meil aga tegemist juba peaaegu küpse
isiksusega, kes on ühiskonda kohanemas, kohanenud või sellest võõrdumas.
Evolutsiooniteooria kohaselt on inimkonna ees ajalooliselt kahte tüüpi kohanemisprobleeme.
Neid tüüpe on evolutsioonilised psühholoogid erinevalt määratlenud. McDonald (8) jaotab
need probleemid strateegiliseks järeldamiseks (kohanemisprobleemid, mis on seotud teistega
huvide konflikti sattumisega) ja strateegiliseks soodustamiseks (kohanemisprobleemid, mis
on seotud endale liitlaste leidmisega). See teooria põhjendab ära ka teismelise konfliktsuse,
eneseotsingud ja kambavaimu ning kamba konkreetse valiku-eelistatuse. Teismeliseeas
arenevad ja tugevnevad iseloomu ja tahteomadused. Noorukieas täiustuvad ja
tugevnevad kõlbelised ja maailmavaatelised jooned. Kooli (keskkooli või gümnaasiumi)
lõpetamisel võib iseloomu üldiselt lugeda väljakujunenuks. See, mis toimub edaspidi, ei tee
peaaegu kunagi inimese iseloomu tundmatuks neile, kes tundsid inimest koolieas (1, 2,11).
TÜ teadurite uuring, milles osales 2694 Eesti noorukit, näitas, et vahemikus 12-18 aastat
tõusis märgatavalt nende avatus, aga langesid sotsiaalsus ja meelekindlus. Kokkulangevuse ja
reliaabluse indeksite põhjal võib väita, et enesekohaselt hinnatudisiksusejoonte struktuur
küpseb umbes 14.-15 eluaastaks ja muutub 16. eluaastaks praktiliselt eristamatuks täiskasvanu
isiksusest (11).
Teismeeale omased negatiivsed käitumismallid ja mõningad iseloomulikumad
minakaitsemehhanismid:
Noorukite uuringud näitavad, et käitumishäired on kõige ulatuslikum psühhiaatriliste häirete
grupp mida alaelised põevad. Alates tihti enne teismeiga, ilmnevad need häired 9% poistest ja
2% tüdrukutest kes on alla 18 eluaastat. Kuna sümptomid on tihedalt seotud sotsiaalselt
taunitava, vägivaldse või kriminaalse käitumisega, seonduvad paljud inimesed neid häireid
kas alaealiste kuritegevuse või teismeea mässumeelsusega (17). Vestlustest õpetajatega
(tegelenud 15 aastat Eesti õpetajate täienduskoolitusega) ja oma kogemustest lähtudes ( olen
olnud 28. aastat õpetaja), julgen väita, et pea igal kolmandal teismelisel on probleeme
normatiivse euroopalikule ja kristlikule kultuurile omase käitumisega.
     Vaenulikkus teismelise eas erisoost klassikaaslaste vahel on sageli vastastikune.
        Tüdrukud on poiste suhtes sageli väljakutsuvamad, olles sageli huvitatud vanematest
        poistest. Omavahelistest suhetes omandab seksuaalsus üha suuremat rolli. Nii poistel
        kui tüdrukutel võib olla ähmane kujutlus füsioloogiast, seksuaalsest erutusest,
        orgasmist, ejakulatsioonist ja rasestumisest (3). Paljus mängivad sellises käitumises
        rolli alateadlikud bioloogilised tungid, mis ei allu alati selge mõistuse ja loogika
        seadustele.
   Omavahelistes suhetes on teismelistel kahjuks sageli valdavaks kadedus ja süütunne. Kurb,
   kuid nooruk ei suuda neid tundeid endas ära tunda ja tajub neid hoopis valu ja segadusena
   oma hinges meie murdeealiste terveks emotsionaalseks arenguks on eluliselt tähtis õpetada
   neid tundeid ennekõike ära tundma ning siis neist võitu saama. Vastasel juhul võivad meie
   lapsed muutuda kergesti manipuleeritavaks just kadedusele ja süütundele rõhudes (23).
       Kindlasti mängib siin oma osa ka vaimsete võimete erinev areng teismeeas, mille tõttu
       oma klassi samaealised poisid tunduvad tüdrukutele liialt lapsikutena. TÜ teaduri
       Helle Pullmanni uuring (osales 4 607, I- XII klassi õpilast) näitas selgelt, et poiste ja
       tüdrukute vaimsed võimed arenevad erineva kiirusega. Tütarlaste sooritus võimete
       testis on pisslastest oluliselt parem vanusevahemikul 12 kuni 15 aastat, seevastu
       ületavad poisid tüdrukute vastavad näitajad oluliselt alates 16 eluaastast (12).
    Noorte vastuste järgi (kokku osales 1223 õpilast) otsustades pööratakse koolis
    tähelepanu murdeeas toimuvate muutuste kõrval eeskätt sugulisel teel levitavatele
    haigustele ja eriti AIDSIga seotud küsimustele. Rasedust oli käsitletud põhjalikult või
    möödaminnes suurema hulga vastanute arvates. Kontratseptsioon oli tundides
    põhjalikku käsitlemist leidnud kolmandiku ja käsitlemata jäänud alla neljandiku
    meelest. Vähe käsitlemist leidnud teemadeks olid noorte arvates tunded ja suhted
    vastassooga, seksuaalvähemused ning eneserahuldamine (19). Olles olnud 25. aastat
    bioloogia õpetaja, võin väita, et noored kuulevad seda, mida tahavad ja mida ei taha,
    seda lihtsalt ei kuule. Meenub kena neiu, teinud kaks aborti (esimese 13.aastaselt, ema
    tunnistuse põhjal), kes ka tunnis osaledes kirjutas mulle kontrolltöös, et
    menstruaaltsükkel olla munasarjade väljutamine...Seega tekibki alati teatud väikene
    hirm, et kui palju ja kellele midagi rõhutada. Ammugi on teada, et nii probleemi
    vaikimine kui liigne rõhutamine võivad tuua samad tagajärjed- ei ole räägitud, ei ole
    kuulnud...
    Vanemad (õpetajad) peaksid püüdma vältida noorukite süütundele rõhumist. Sellesse
    lõksu on kerge langeda, eriti kui meie laps on vastuvõtlik. Kord vanemate poolt
    äratatud süütunnet kasutavad kaaslased meelsasti oma huvides edasi (23).

   Opositsiooni minek. Teismeiga tõstab lapse uude, pooltäiskasvanu seisusesse, mis
    kannab endas ka uusi õigusi ja kohustusi. Samuti on teismeeale iseloomulikud uued
    mõtlemisviisid, mis on eriti tundlikud omandatud elukogemust ning moraalsete ja
    eetiliste ideaalide suhtes (4). Seega, mida rohkem laps märkab vanemate sõnade ja
    tegude lahusust, seda suurem on tal soov ennast tõestada ja “kord” majja lüüa. Ühel
    heal päeval juhtubki nii, et teismeline süüdistab piimakombinaadis töötavat ema
    juustuvarguses, isa aga haltuurategemises ja õpetajat äärmises naiivsuses. Samas on
    ema südameni solvunud, et laps, kellele ta tükikese juustu hõlma all koju tõi, teda
    nüüd nii alatult varguses süüdistab. Isa, kes on söögilauas pidevalt rõhutanud töö
    väärtust, on infarkti äärel, kui poeg lubab ainult mustade otsadega parajalt pappi
    kokku ajada ega kavatsegi edasi õppida, et isa mõistes korralik töökoht saada.
    Rääkimata õpetajast, kelle käest nüüd otse küsitakse tema keskmise palga suurust ning
    “palutakse” oma “ausa töö” moraaliga lollidemaale kolida. Ja eks ta olegi oma
    hambutu suu ja kolme aasta vanuse kleidiga muutunud juba küllalt tüütavaks...Siit
    moraal: kutsu last järgima neid tavasid, millesse sa ka ise usud ning mida oma
    tegudega tõestad, ja ära ole siis tema peale pahane, kui oled teisiti toiminud. Julge
    koos lapsega maha istuda ja oma vigu õigel ajal tunnistada nii vanema kui õpetajana.
    Teismeliste korrarikkumiste põhjuseks on sageli loomulik soov uurida lubatu ja
    lubamatu piire. See on vajalik nende normaalseks arenguks. Kuid sageli häirib halb
    käitumine teisi või muutub kellelegi lausa eluohtlikuks (6).

   Kahestumine ja kambaiga. Iga vanem näeb paraku lapses seda, mida temas näha
    tahab, ja vastupidi. Mida suurem on inimasustus, seda suuremad on lapse võimalused
    elada kodus üht ja tänaval teist elu. Suurlinnatänaval vahest ei tunne lihasedki
    vanemad oma punkaririides lillapäist narkouimas võsukest ära, rääkimata siis teistest
    lähedastest-tuttavatest. Oma liigse rangusega lavastad sa sageli varjude teatri, milles
    täidad oma teismelise silmis vaid narrirolli... Last tuleb usaldada, kuid samas peab
    säilitama leebe mõistliku kontrolli.
    Eakaaslastega suhtlemata ei saa teismeline normaalselt areneda. Sõbrad ja seltsilised
    on see loomulik keskkond, mida murdeeas eluliselt vajatakse. Kaaslaste seas leiab
    teismeline jäljendamisobjektid, ja püüdes nendega võrdväärseks saada, arendab ta
    ennast ning kujundab endas vajalikud omadused. Kaaslaselt saab teismeline nii
    vajaliku hinnangu neile omadustele- teadmistele, oskustele, võimetele ja võimalustele.
    Kaaslaste juures leiab ta kaastundmist ja osavõtlikkust, vastukaja tema hinges
    valitsevatele rõõmudele, mis meile, täiskasvanutele, näivad nii mõnigi kord tühised.
    Kuid kas sõprus toob alati üksnes head? Kas tuleb iga sõprust toetada ja tugevdada?
    Erinevad ju eeskujud niihästi oma sisult kui ühiskondlikult väärtuselt. Ehkki eeskujud
    mängivad suurt osa teismelise isiksuse kujunemisel, ei vii need siiski mitte alati kõige
    õigemale teele(16). Oma pikaajalistest pedagoogi kogemustest võin väita, et
    teismeline võrdleb alati ennast omaealise ja omasoolisega ning just nende tunnustus
    on temale kõige tähtsam. Sageli käitub ta täiskasvanutega meelega väljakutsuvalt, et
    saada omaealiste-sooliste tunnustus, aga kambas on see vajadus alati garanteeritud.
    Peaaegu iga mees võiks rääkida lõputuid lugusid poisi- ja noorukiea kambajõmmidest
    ja seiklustest, mida koos läbi elati. Need on lood koosveedetud mälestusväärsetest
    aegadest – jalgrattasõitudest, matkadest, pidudest või sellest, kuidas lihtsalt aega
    surnuks löödi. Mõned hetked on niisama elavalt meeles, nagu oleks kõik juhtunud
    alles eile. Just selliseid lugusid armastavad mehed rääkida. On ka teisi lugusid, mida
    mehed ei taha meenutada ega rääkida isegi palju aastaid hiljem, sest häbi ja valu, mida
    need endaga kaasa tõid, on samuti sama värsked nagu siis, kui nad olid alles
    teismelised poisikesed. Need on lood kogetud julmusest- võimust, alandusest, hirmust
    ja reetmistest- mida enamik poisse ja mehi ei suuda aastakümneid hiljemgi jagada
    isegi oma parimate sõpradega (20).
    On ju ammune tõde, et kõige räigemad kuriteod (röövid, sadistlikud mõrvad ja
    vägistamised) pannakse peamiselt toime kambas tegutsedes alkoholi ja narkouimas
    ning seda nii meil kui mujal.

   Ikooni otsimine. Kangelaste jumaldamine, kirjanduse, religiooni ja kunsti sügav
    mõistmine ja arusaamine kultuuriajaloo erinevatest aspektidest nõuavad kõik
    süstemaatilist mõtlemist (4). Et täiskasvanuks saada, on tarvis eeskuju, kellele toetuda.
    Selle puudumisel aga tekib vajadus luua endale elutu puuslik. Nii kleebibki teismeline
    oma toa seinad täis pilte muusikute või sporditähtedega, keda ta mõttes kummardab ja
    kelle järgi riietub. Samas poogib teismeline ikoonile juurde neid omadusi, mida iidolil
    tegelikult ei ole, sest tegemist on ju kauge ja võõra inimesega. Pole siis imestada, miks
    paljud kuulsused peavad ennast turvama, kartes “petetud” fännide kättemaksu.
    Tegelikult aga on fännid oma iidolid ise loonud, sest puuduvad vanemad, kes võinuks
    olla sõbra eest. Ikoonide otsingut ei tohi segi ajada spordi- või muusikahuvilise
    teismelise loomuliku hobiga, kui ta lihtsalt kogub muusikute või sportlaste pilte või
    postreid. Ka jumala pilt toanurgas ei ole usklikule lapsele pelgalt ikoon, vaid reaalsus,
    mille taga on sajandite moraal ning teadmine-tunnetus, mis teda ka tegelikkuses
    kaitseb. Puhas ikooniotsing aga tähendab seda, et oled vanemana kunagi oma lapse
    reetnud; ta ei usalda sind kui sõpra ega järgi sinu kui vanema eeskuju teadmisega, et
    vanemaid ju ei valida ei saa. Kahjuks ei pea paljud lapsed oma vanemaid sõpradeks,
    kellele saaks usaldada oma mured mõistmises ja lootuses, et usaldatut ei räägita edasi
    teistele pereliikmetele ega naabritele.
    Ikoonide otsingut võib seletada ka konventsionaalsete püüete eiramisega mõtetes, mis
    on ühtlasi aluseks teismeea idealismile (5). Ikoonide otsingut võib seletada ka
    identiteedi kui narratiivi otsinguga. Identiteedi käsitlemisel elu kokku võtva
    jutustusena on arenguliselt oluline ennekõike loo integreeritus ning tähenduslikkuse ja
    seostatuse püsivus ajas (9). Identiteedi saavutamisel on oluline mõtestatud looni
    jõudmine- looni, mis seostab elu ja annab sellele eesmärgi ning seda laiema sotsiaal-
    ajaloolise narratiivi raames (10). Teismelistel on üldiselt väga raske eristada head
    kurjast, ja pole siis ime, et neid tabab identiteedikriis hulga sagedamini kui
    täiskasvanuid ja elust kogenenumaid.
    Bengt Herulf (14) nimetab kaht aspekti seoses teismeliste identiteediprobleemiga ja
    narkootikumide kuritarvitamisega. Mõned kauaaegsed narkomaanid on ankurdanud
    oma identiteedi narkomaani-staatusesse: olla narkomaan tähendab olla keegi. Ka võib
    see olla küsimus negatiivsest identiteedist, mida elatakse välja- see on identiteet, mis
    põhineb rollidel ja identifikatsioonidel, mida arengu kriitilistes faasides peeti kõige
    vähem soovitavaks. Üksindus, mida vahel tajutakse kui vabadust ja mida on raske
    taluda, saab nüüd millekski, mille eest põgenetakse narkootikumide juurde.
    Mis puutub identiteedi arengusse teismeeas, siis Jan Ramström (15) arvab, et
    teadlastel on seda vähe uuritud ja identiteet ei teki automaatselt. Selleks on vaja
    täiskasvanu küpseid identifkatsiooniobjekte.

   Ühepäevaliblika sündroom. Kui küsida noore narkomaani, alkohooliku või
    kummiliiminuusutaja käest tema elu motot, siis kõlab see üsna lihtsalt: “Elan ühe
    päeva korraga!”. Kui kuulata raadiot ja lugeda ajakirjandust, siis ka seal teatavad nii
    mõnedki noorte iidolid – muusika- ja sporditähed –, et nad elavad ainult ühe päeva
    korraga. Tegelikult aga valetavad nad suisa näkku, sest võistluste ja esinemiste
    graafikud on koostatud vähemalt aasta peale või isegi rohkem ette. Kõige kurvem aga
    on see, kui sellist sündroomi propageerivad juhtpoliitikud, mainekujundajad, vanemad
    ja õpetajad. Kahjuks võtavad noored nii mõndagi sõna-sõnalt, ja millegipärast alati
    halvimast poolest.

   Mõistuspärastamine ja õigustamine käivad sageli noorte minakaitses käsikäes ning
    neid on raske lahutada. Kui lugeda meediat ja surfata internetis, võib näiteks leida ka
    artikleid suitsetamise süütusest: kuni kümme sigaretti päevas olevat peaaegu sama
    ohutu kui mittesuitsetamine. Nii saab noor inimene oma tegude õigustuseks alati
    tugineda faktidele, ja mida tugevamad on algallikad, millele viidata, seda kiiremini see
    veendumus noores kinnistub. Tänapäeva infoühiskonnas on võimalik kõike edukalt
    tõestada. Püüa siis oma lapsele selgeks teha, et sa ei ole viimane loll ega harimatu
    lubjakas. Inimene õppivat ju surmani ja surevat ikka lollina. Seega peavad ka vanemad
    ennast kogu aeg harima – see on küll raske, kuid väärt tööpõld.
    Ka teised teevad nii – seda õpib laps juba varajases lapsepõlves. Eks vaata vanemadki
    üsna sageli naabriaeda ja aruta kõva häälega lapse kuuldes: “Kust küll naabrid jälle
    uue auto ostmiseks raha kokku varastasid?” Nii on alati süüdi ilm, ülemus, kool, jumal
    ja halvad ligimesed. Eks lapski õpi sellest midagi: ka tema ei taha tulevikus süüd
    kanda, vaid püüab selle veeretada kellegi teise kaela. Ja öelge nüüd ikka ausalt, kus te
    oma auto raha saite?

    Eitamine. Kõige hullem eitus on headuse, armastuse ja aususe eitamine endas. Milline
     on see nooruk, kes eitab neid inimlikke tundeid oma sisemuses- see on laps, keda pole
     armastatud ega sülle võetud, ei oska seda tundmatut tunnet hilisemas elus teistelegi
     jagada. Sageli puudub sellisel noorel pea täielikult empaatiavõime. Oma ümbrust
     füüsiliselt ja vaimselt lõhkuv noor pigem naudib, kui kahetseb tehtut. Talvel enda
     lõhutud bussipeatuses lõdisedes ta ei kahetse oma tegu, vaid pigem mõtleb naudinguga
     (saades ehk nii soojagi) kümnete kaaskannatajate peale, kes nüüd samuti peavad
     pakase käes värisema. Paras teile! mõtleb ta. Tõsiasi on see, et iga kodu, rahvas ja
     ühiskonnakord sünnitab ja kasvatab oma kurjategijad ise.
Selliste kaotuste kaudu- sõpruse, usalduse ja eneseväärikuse kaotuse kaudu ja
emotsionaalse vaesumise tõttu sisendab julmuse kultuur eriti teismelistesse poistesse
vaikimise seadust, mis nõuab hääletut kannatamist ja julmuse ning jõhkruse vaikset
tunnustamist. See seadus on nii tugev ja see on mehelikkuse nii levinud osa, et poisid
täidavad seda enesemõistetavalt. Nad vaikivad mitmel põhjusel. Nad kardavad saada
ohvriks. Nad ei taha, et nende tõttu karistataks teisi poisse. Nad ei taha, et neid arvataks
eakaaslaste seltskonnast välja. Nad on oma õppetundidest teinud õiged järeldused.
Vaikimine on tugev ja mehelik, rääkimine ei ole (20). Arvan, et 21. sajandi lävel tuleb
kogu meie ühiskonnas mehelikkus ümber hinnata, sest muidu me laseme lihtsalt oma
planeedi õhku. Väga palju seda, mida aastatuhandete arusaam mehelikkuses eitas
(empaatiavõime, eetilised kategooriad, ilu hindamine, oma tunnetest rääkimine jne.) peab
saama uue aja mehelikkuses jaatuseks.
    Põgenemine. Sellele eale on loomulik põgenemine fantaasiatesse, autoerotikasse ja
     nartsissistlikku kaitsesse egotsentrismi ja megalomaniakaalsete unistustega.
     Seksuaalproblemaatika töötlemine. (13). Sellisele näiliselt kaudsele ja sageli
     alateadvuses toimivale põgenemisele kaasneb sageli otsene reaalne pagemine
     vanematekodust.
Kui lapsel läheb vanema võimuga toimetulek raskeks, võib ta põgeneda või tagasi
tõmbuda. Vanemlik võim võib esile kutsuda tagasitõmbuse, kui karistus on lapsele liiga
ränk, kui vanemad on tasu jagamisel järjekindlusetud, kui tasu on raske teenida või on
keeruline käitud viisil, mis aitab vältida karistust. Ükskõik milline neist tingimustest võib
põhjustada selle, et laps annab loobumisvõidu ega püüagi “mängureegleid” selgeks õppida.
Ta lihtsalt loobub katsetest toime tulla reaalsusega, mis on osutunud liiga valusaks või
keeruliseks. Selline laps ei suuda kohaneda ümbritsevate jõududega. Ta ei suuda võita.
Niisiis ütleb sisetunne, et ohutum on jalga lasta (21).
    Põgenemise moto on aastatuhandeid vana ja igal uuel põlvkonnal on peaaegu
    igihaljas, aegumatu loosung: “Kiiremini ja kaugemale oma lubjakatest vanematest – ja
    olengi üleöö täiskasvanu!”. Mida rohkem on meil aega (sageli aga hoopis
    ajapuudusest) rõhutada oma täiskasvanulikku olekut ja lapse lapselikkust, seda suurem
    on teismelise soov pesast verisulis lendu tõusta. Täiskasvanuks saamise ja enda
    arendamise tee peab alguse saama juba üsna varajases lapseeas, kui nii lapsel kui ka
    vanematel on vastastikused kohustused ja õigused, kusjuures üksteisele andestatakse
    eksimused ning tunnustatakse vastastikku. Midagi ei tule üleöö.

   Regressioon ehk tagasilangus ja ennast hävitav käitumine. Kui noor inimene
    kuuleb hommikust õhtuni, kui loll ja saamatu ta on ja kui lootusetu ning lapsik ta näib,
    siis jääb tal paratamatult üle kolm võimalust: pätistuda, ”titastuda” või ennast tappa.
    Tagasilangusel on omakorda tugev seos põgenemisega.
    Ja mis on siis ühel õigel pätil Eesti Vabariigis viga elada? Häda pole midagi ka sellel,
    kes suudab surmani oma vanematele last mängida. Kaitstud on mõlemad vaimust
    vaevatud: üks turvaliste vanglamüüride ja teine kodukindluse müüridega... Kahjuks
    aga pakuvad need mõlemad ajutist varjupaika, ja kui tuleb oma peaga tegutsema
    hakata, ei jäägi sageli muud üle kui otsida viinapudelit või poomisnööri. Enamikus ei
    ole teismelise enesetapp kantud enesehaletsusest, vaid kättemaksust mittemõistmise
    eest – paras teile! Vestlustest noorte narkomaanidega on mul juba ammu selgeks
    saanud nende moto: elul pole mõtet, keegi mind ei mõista ega austa ja üldse on noorelt
    ilus surra...Täiskasvanud on nõmedad ja mina ei taha selleks saada ega kasvada- järsku
    muutun ka ise samasuguseks.
    Noorukite suremus enesetappude tagajärjel on murettekitavalt kõrge. Põhjusteks on
    konfliktid vanematega, üksildus, purunenud suhted oma poisi või tüdrukuga,
    eksamipinge. Paljud enesetapukatsed ei õnnestu. Psühhiaatrid näevad sellistes katsetes
         appihüüdu, noorte katset pöörata teiste inimeste tähelepanu oma meeleheitele, mida
         nad ei suuda teisiti väljendada (22).
         Noorukite ennasthävitava käitumise iga ilmingut võetagu tõsiselt. Suitsiidikatse teinud
         noorukit on kindlasti vaja põhjalikult uurida, selgitada suitsidaalse käitumise
         tagapõhja, leida vajaliku toetust ja vajadusel ravi (18). Positiivse käitumise
         tasustamine on tõhus, kui negatiivset käitumist kinnitavad faktorid on kõrvaldatud ja
         tasustamisel järgitakse kindlaid põhimõtteid. Näiteks väidavad uurimused, et kiitus
         toimib kinnitusena vaid siis, kui see on siiras, vastab vormilt ja ulatuselt tehtule,
         arvestab kiidetava eelistustega ja kirjeldab või seletab, mis on teismelise tegevuses
         kiiduväärne (6).
      Teismelise viha ja agressiivne-passiivne käitumine. Passiivne- agressiivne
         käitumine on teismelise viha väljendamise kõige halvim viis (23). Selge, et endasse
         tõmbunud ja nurgas konutav ning mitte millelegi reageeriv ega millestki huvitatud
         teismeline on tõsiseks probleemiks nii endale kui oma lähedastele.
         Ross Campell rõhutab (23), et selline käitumine võib kergesti muutuda isiksuse osaks
         ja saata teda kogu elu. Selline käitumine mõjutab teismelise kõiki tulevikusuhteid ja
         allub teraapiale teistest käitumishälvetest raskemini. Ta toob välja ka teismelise viha
         arengu nn. “viharedeli”, millel on 15 astet:
             1. Meeldiv käitumine.
             2. Lahenduse otsimine.
             3. Viha on suunatud ainult tekitajale.
             4. Keskendumine peamisele põhjusele.
             5. Loogiline ja valjuhäälne käitumine.
             6. Ebameeldiv ja valjuhäälne käitumine.
             7. Vandumine ja sõim.
             8. Viha esimese ettejuhtuva peale väljaelamine.
             9. Antud olukorraga mitte seotud olevate süüdistuste esitamine.
             10. Asjade loopimine.
             11. Asjade lõhkumine.
             12. Suuline vägivald.
             13. Emotsionaalselt hävitav käitumine.
             14. Füüsiline vägivald
             15. Passiivne-agressiivne käitumine.
    Igal astmel on võrreldes eelmisega teatud eeliseid. Oma teismelise kasvatamisel tuleks
    astuda üks aste korraga ja liikuda edasi sammhaaval (23).




Mida saan vanemana, õpetajana ja kasvataja-arendajana lapse heaks teha,
et temast kasvaks täisväärtuslik täiskasvanu:
         Ma usaldan oma last ja kasvandikku, andes talle laiad, aga kokkuleppeliselt
      piiritletud ning kontrollitavad tegevusliinid.
         Kujundan temas positiivse mõttelaadi, olles samas ise eeskujuks oma optimistliku
      ellusuhtumisega.
         Ma ei karda teismelist hellitada, kuid seejuures jään ise täiskasvanuks. Tunnustan
      eelkõige tema teguviise, mitte isiksust.
         Püüan olla oma meelekindlusega lapsele eeskujuks – mitte tuulelipp. Õpetan teda ise
      otsustama ja tehtud otsustuste eest vastust kandma, rõhutamaks, et kõik mis teed, teed
     iseendale ja seda nii heas kui halvas. Teismeline ei muutu sugugi uhkeks, kui temaga nõu
     pean.
        Olen lapsele sõber, kuid mitte semu, kuulates teda lõpuni, ilma moraliseerimiseta,
     tänitamiseta, otseste õpetuste delegeerimiseta ja reetmisteta-ainult lapse nõusolekul
     kaasan teisi tema probleemi lahendusse.
        Õpetan talle andestamist ja andekspalumist – kõik me oleme ju ekslikud. Samas ma
     ei häbene ega karda talle rääkida oma pahedest, eksimustest ja nendest ülesaamistest-
     allajäämistest.
        Annan aru, et alati ei ole teismeline süüdi. Laps talub ebaõiglust ja ta võib karta
     täiskasvanute maailma valelikkust.
        Austan lapse ja enda aega, püüan selles eeskujuks olla. Kindlast ei ela ma päeva
     korraga vaid mõtlen kuudeks, aga ehk isegi aastateks ette ja õpetan seda elukunsti ka
     temale.
        Austan lapse eneseväärikust, tema tundeid ja emotsioone. Igal on õigus nutta, naerda
     ja mõtiskleda. Püüan rajada ja hoida kodu kus igal on oma nutu- ja naerunurk. Austan
     lapse füüsilist ja vaimset isiklikku ruumi.
        Õpetan teismelist puhkama ja pingeid maandama. Püüan koos temaga leida ning
     arendada tema hobisid, õppida tundma tema sõpru ja hoida oma kodu nende jaoks
     avatud.
        Õpetan teismelist õigesti ja tervislikult toituma, sest kujundatud toitumisharjumus on
     küllalt püsiv.
        Arendan tütrest naise-ema-daami, poisist mehe-isa-härrasmehe.
        Annan lapsele võimaluse kellegi eest hoolitseda (olgu siis loom või inimene).
        Usun oma lapse võimetesse, kaasun arenguvestlusesse ja tema unistustesse, aidates
     neil võimaluste piires realiseeruda.
        Õpetan last austama eestlasele ja eurooplasele omaseid kombeid.
        Õpetan last tunnetama oma rahvuslikke juuri.
        Õpetan last lugu pidama heast naljast. Püüan ka ise rohkem naeratada.
        Õpetan lapse rahaga ümber käima. Taskuraha on kui kasvatusvahend, mitte tasu
     kodutööde ja õppimise eest.
        Õpetan puhtuse- ja korraarmastust, sest see saab alguse varajasest lapsepõlvest.
        Ma ei püüa olla üliinimene – ei üliema ega üliisa, ei üliõpetaja ega üliinimene, sest ka
     mul on õigus eksida ja andestust saada.

Kasutatud kirjandus:

    1. Nemov, R.S., 1994, Obshie osnovõ psihologii, Kniga I, Moskva, Prosbeshsanie,
       Vlados, 352-354.
    2. Kurs obshei, vozrastnoi i pedagogitseskoi psixologii, 1982. Võpusk 2, Moskva,
       Prosbeshsanie, 165-166.
    3. Centerwall,E., Armastus, tead, see on olemas, 1966, Eesti Pereplaneerimise Liit, 120-
       124.
    4. Arengupsühholoogia alused, TÜ Kirjastus, 2002, ptk.5. Teisme- ja täiskasvanuiga,
       305-324.
    5. Keating,D., 1980, Thinking processes in adolescence. Rmt.: J.Adelson (toim),
       Handbook of adolescent psychhology. NY. John Wiley.
    6. Krull,E., 2000, Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat, TÜ Kirjastus.
    7. Buss,D.M., 1991, Evolutsionary personality psychology. Annual review of
       Psychology,42, 459-491.
   8. McDonald,K., 1998, Evolution, culture and the Five-Factor Model. Journal of cross-
       Cultural Psychology, 29, 119-150.
   9. Grotevant,H.D., 1992, Assignet and chosen identity components: A process
       perspective on their integration. In: G.R. Adams, R.Montemayor&T.Gulotta (Eds.).
       Advences in adolescent development (vol. 4,pp, 73-90). Newbury Park, CA: Sage.
   10. Isiksuse psühholoogia, 2003, TÜ Kirjastus. Valk, A., Identiteet, 228-250.
   11. Psühholoogiakonverentsi teesid, Tartu, 25.-26. okt. 2002., Allik,J., Isiksuse areng 12.
       kuni 18.eluaastani, 5-6.
   12. Psühholoogiakonverentsi teesid, Tartu, 25.-26. okt. 2002., Pullmann, H., Vaimsete
       võimete areng Eesti koolilastel, 9.
   13. Mangs, K., Martell,B., 2000, Psühhoanalüütiline arengukäsitlus, TÜ Kirjastus.
   14. Herulf, B., 1972, Ungdom och narkotica. Doktorsavh.Sfph, Stocholm.- (1987) The
       coverman. Scand Psychoanal Rev. 10: 37-50.
   15. Ramström,J., 1991, Tonåringen i välfärdssamhället. Om svårigheter att bli vuxen i
       dagens västerländska kultur. Natur och kultur, Stocholm.
   16. Botsmanova,M, Zahharova,A., 1981,Mürsik ja tema sõbrad, Tallinn, Valgus, 24-25.
   17. Mis on koolilapsel muret, TÜ Psühhiaatria kliinik, Mehilane, L., Laste hirmud ja
       käitumishälbed, 74-78.
   18. Mis on koolilapsel muret, TÜ Psühhiaatria kliinik, Mehilane, L., Nooreea
       depressiivsed häired, 79- 104.
   19. Papp, k., Noorte seksuaalne küpsemine, 1998, toimetanud Kutsar.D., 55.
   20. Kindlon,D., Thomson,M., 2003, Kaini kasvatamine,85-86.
   21. Gordon,T., 2003,Tark lapsevanem, Väike Vanker, 212-213.
   22. Dainov, S., 1997, Elu võimalikusest koos teismelisega, 156.
   23. Campbell, R., 1996, Meie teismeline, 36-39,


4. MILLISE VANEMANA (PEDAGOOGINA) TUNDUD OMA
TEISMELISELE. TEST.

Igal inimesel on väljakujunenud omad tegevusmallid ja suhtumised, ning seda
eriti põlvkondadevahelises kahekõnes. Paljud vanemate hirmud tuginevad
meedias võimendatud ohtudele ja armud ning kasvatusmallid oma lapsepõlve
stereotüüpidele, milledest on väga raske loobuda.
Olla ema või isa on tõeline ime ja samas loodu seadumus: sinu ja sinu
väljavalitu korduvus sinu lastes, võimalus koos nendega kasvada-areneda, anda
ja saada, ohverdada ning võita, eksida kuid olla lunastatud…Mida vanemaks
laps saab, seda raskem on tema soove täita, tujusid rahuldada, seda raskem on
ümber kasvatada, uut käitumismalli kujundada. Kahjuks on inimese tahtmises
üsna vähe kaasasündinut. Kogu tahtmine on piiritletud kolme mõõtmega : tegu,
selle mõtestatus ja moraal. Kui vanemad õigel ajal ei jõua neid piire selgelt
seada, siis tekkib tahtehalvatus, mille tagajärjed viivad areneva isiksuse varem
või hiljem elumaanteekraavi. Nagu juba eelnevatest kirjutistest selgus, algab
lapse teadlik arendamine juba üsna varakult, ja murdeiga on rohkem juba viljade
kogumise aeg. Nii mõnedki viljad on aga liiga hapud või hoopis kibedad, teised
varaküpsed ja kolmandad plekilised, väljaveninud või ülekaalulised…
Laps hakkab puu otsa ronima:
   Autokraatset kasvatust pooldav vanem kihutab ta sealt suure sõimu ja
    manitsustega alla ning käsutab tuppa raamatute ning arvuti taha - õppida,
    õppida, õppida…Ja lõppude-lõpuks ronivad puude otsas ahvid ning
    asotsiaalse taustaga vanemate lapsed, kellede hulka minu laps ei kuulu ega
    saagi kuuluma...Kui aga elu nõuab puuotsa pagemist, mis saab siis sellest
    sundisiksusest?-Nii minnaksegi varsti "laps" käekõrval ülikooli ja otsitakse
    võsukesele sobiv abikaasa, ehitatakse maja ning muretsetakse auto.
    Päranduslast ootab ees ühe või teise vanema töökoht või firma (perefirma
    või talu). Annaks Jumal, et ise sellise firma kliendiks ei satuks, kus
    baleriiniks saada unistanu perearsti või advokaadi mängib!...
 Valet vaba kasvatust pooldav vanem ei jõua aknast vaadates ära imestada
    kui tubli ronija tema lapsest on kasvanud ja kui kõrgele ta julgeb ronida.
    Aga oh õnnetust, oks murdub, ja ohver kukub…Koos ja nuttes ootavad nad
    nüüd kiirabi, lubades homne päev tüli teinud puu maha saagida, olgu siis
    trahv selle teo eest kui suur. Oma lapse hüvanguks ei ole ju millestki
    kahju…Sellise kasvatuse korral on vanem sageli rumalam kui laps ja
    viimane tunneb ennast sageli sotsiaalse orvuna...
 Demokraatlikku ehk suunavat kasvatust pooldav vanem leiab aega koos
    lapsega puu otsa ronida. Samas ei roni nad väga kõrgele ja jäävad ohutus
    kõrguses koos ühele oksale mõtisklema, imetledes kaunist vaadet ning
    arutades, miks ei tohi liiga kõrgele ronida…
Väga paljud tüüpsituatsioonid ja nendele antud vastused pärinevad elust
eneses,tuginevad autori 25 aastasele pedagoogilisele kogemusele ja
klassijuhatamisele.

TEST:

1. Teete oma lapsele mingi riideeseme näol omaarust moodsa ja kalli
kingituse. Laps väljendab otseselt pettumust ja keeldub seda kandmast.
Teie reageering:
      a. “Kannad ja kõik! Niipea uut ka ei saa. Hakkad ise teenima- osta siis
seda, mis sulle meeldib…” .
      b. “Hästi, kui ei soovi, kannan siis ise või müün maha !“.
      c. Püüad oma ostu otstarbekust lapsele põhjendada ja veenad teda seda
kandma.
      d. Kallis, ära solvu, homme vahetan välja, ja just sellise värvi ning
tegumoe vastu nagu sina soovid.

2. Kuidas toimite kui märkate, et teie teismeline poeg kannab kõrva- või
ninarõngast või patsi, tütar on aga ennast kiilaks ajanud?
      a. Lähete endast välja...
      b. Hakkate tema välimuse üle nalja heitma, muutute irooniliseks.
      c. Mõistate, et see on moodne ja kaasaegne.
      d. Toimite ise samamoodi.

3. Teie laps palub teleri ümber lülitada teid huvitavalt saatelt teda
paeluvale programmile. Mida teete?
      a.Täidate ta palve ja vaatate saadet koos temaga.
      b.Vastate, et oodaku kuni teid huvitav saade lõppeb.
      c.Lubate peagi osta (või oletegi juba ostnud) talle isikliku televiisori.
      d.Lindistate oma saate videosse.

4. Teades, et narkootiliste ainete tarbimine noorte seas üha kasvab:
       a. Olete sellel teemal oma lapsega vestelnud.
       b. Arvate, et teie laps ei hakkaks iialgi mõnuaineid tarvitama, sest olete
olnud piisavalt tasemel lapsevanem.
       c. Vähendate oluliselt taskuraha kogust. Püüate teda rohkem jälgida.
Sorite tema teadmata lapse isiklikes asjades ning taskutes.
       d. Arvate, et kogu info on meedias liigselt ülepaisutatud.

5. Teie teismeline seab teid fakti ette, et peagi olete vanavanemad:
       a. Abort on v'ältimatu!
       b. Näete ka endas mõningast süüd. Püüate koos kõigi osapooltega
lahendust leida.
       c. Näete, et just teie last on lollitatud ja ahistatud (kui mitte isegi, et
kuritarvitatud!).
       d. Annate mõista, et õnn on igaühe enda teha, ja pealegi on ta juba küllalt
suur, et oma tegude eest ise vastutada...Pealegi hakkasite ju isegi küllalt varakult
seksima.

6. Te näete oma teismelistes lastes:
      a. Teiega võrdseid inimesi-sõpru.
      b. Neid, kes aitavad teil oma noorust uuesti läbi elada.
      c. Teatud ettevaatlikuse ja ohutundega- usalda, aga kontrolli...
      d. Neid, kes pidevalt vajavad teie nõu ja abi.

7. Lapse koolitöö ja õppimine:
      a. On teie pideva kontrolli all.
      b. Ta õpib ju endale.
      c. Õpetaja ega kool ei mõista teid ega teie last.
      d. Kontrollite vastavalt vajadusele ning sisetundele.

8.Kuidas te riietute:
      a. Jälgite lapse jumaldatava rokkstaari või mõne teise iidoli riietusstiili
(kuulute ühte fännklubisse).
      b. Püüate jäljendada oma lapse riietusstiili, eeldades, et see aitab
tugevndada omavahelist hingelist ja vaimset sidet.
      c. Valite riietuse, mis just teile kõige enam sobib ega mõtle selle valikul
üldse oma lapsele (lastele).
      d. Jälgite noortemoodi, sest nii tunnete ka ennast nooremana.

9. Teie laps tuleb koju märgatavate alkoholilõhnadega. Kuidas käituet.
      a. Teete näo, nagu poleks midagi juhtunud ja vestlete hiljem.
      b. Pakute järgmisel päeval pisikese pitsi peaparandust.
c. Keelate tükiks ajaks peol käimies, ja üldse karmistateigasugust kontrolli
d. Vestlete kohe ja tõsiselt.

10. Lapse karistuse peres määrab:
      a. Laps ise.
      b. Perekondlik nõupidamine.
      c. Teine vanem .nn.perekonnapea.
      d. Alati teie.

11. Kuulete naabritelt, õpetajalt või tuttavatelt, et teie laps suitsetab:
     a. Hakkate ta järel luurama, lootusega ta teolt tabada.
     b. Vestlete temaga rahulikult.
     c. Ei tee välja, sest suitsetate ju ka ise.
     d. Soodsal võimalusel pakute talle ise suitsu...

12.Leiate juhuslikult lapse isiklike asjade hulgast kondoomid:
       a. Tunnete heameelt, et teie laps peab turvaseksist lug ja on seksuaalselt
haritu d ning küps.
       b. Olete ebameeldivalt üllatunud.
       c. Kindlast vestlete oma lapsega ise, ja seda esimesel võimalusel-
       d. Palute, et lapsega vestleks keegi teine.

13.Märkate et teie rahakotist või pere hoiukarbist on kadunud väike
rahasuma ,ja sedajuba mitmel järjestikusel korral:
       a. Süüdistate kohe oma last ja alustate perekondlikku juurdlust.
       b. Arvate, et olete selle ise võtnud või kaotanud ning ajate selle oma
ajameelsuse ning saabuva vanaduse kraesse.
       c. Arutate juhtunut oma abikaasa või mõne teise lähedase inimesega.
       d. Lähete teadlikult uutele katsetele, tabamaks oletavat taskuvarast otse
teolt.

14. Teie laps teatab, et ta on tõsiselt armunud...Teie reageering:
      a. Olete õnnelik, et ta teid usaldab ja palute sõpra tutvustada.
      b. Teatate resoluutselt, et tõsiseks armumiseks on veel aega küllalt!...
      c. Ei võta öeldut kuigi tõsiselt- laste mäng...
      d. Avaldate soovi tutvuda ka teise poole vanematega.

15.Lapsed kutsuvad oma eakaaslased külla:
      a. Jätate nad omapead- tehku, mis tahavad.
      b. Pakute neile seltsi ja püüate käituda nagu võrdne-võrdsega.
      c. Käite pidevalt luurel ja püüate olukorrast omada täispilti…
      d. Ei sekku millessegi, aga annate mõista, et olete alati vajaduse korral
kättesaadavad.

16.Millist soengut te kannate:
     a. Sellist, mis teile kõige enam sobib.
     b. Sellist, mis vastab viimasele moele.
     c. Sellist, mis kopeerib staaride soengut.
     d. sellist, mis kopeerib teie lapse soengut.

17.Lastega vaieldes te:
     a. Ütlete harva, et nad eksivad, kartes, et nad võivad teist hoopis
eemalduda.
     b.Olete nõus oma seisukohta muutma, sest nendega vaidlemine on tulutu
     c. Jätate viimase sõna endale.
     d. Olete nendega päri, kui neil on tõesti õigus.

18.Teie laps tuleb hilja õhtul (öösel) lubatust palju hiljem koju:
       a. Muutute rahutuks, närveldate, aga veel ei helista kiirabisse ega
poliseisesse.
       b. Hakkate tegutsema, teavitate kõiki lähedasi, helistate kiirabisse ja
politseisse.
       c. Lohutate ennast teadmisega, et ta on ju oma sõpradega ja mis temaga
siis ikka juhtub.
       d.Mõtlete et olete oma sagedaste hilimnemiste ja lubaduste täitmata
jätmisega ise talle piisavalt halba eeskuju andnud.

19. Kuidas olete korraldanud oma suhted teismeliste lastega.
     a. Käitute nendega kui omaealistega.
     b. Käitute nendega kui "igaveste lastega", kes vajavad teie hoolt kuni teie
surmani....
     c. Püüate olla neile elukogenuma sõbra eest.
     d. Käitute nii nagu käituti teiega.

20. Kui teie laps lööb oma toaukse pauguga kinni:
     a. Koputate ja nõuate igal juhul ukse avamist ning jutule pääsemist.
       b. Ei tee väljagi, las rahuneb maha- küll on pärast aega rääkida.Ja kindlast
vestlete.
       c. Lähete veidi aja pärast asja uurima.
       d. Las mürgeldab- oma tuba, oma luba...

21. Kui püüate käituda nii, nagu te ei olekski oma teismelistest lastest
oluliselt vanem, siis miks te seda teete?
       a. Et olla lapsega heades suhetes.
       b. Seepärast, et see aitab eavahet vähendada.
       c. Selline käitumine ei tule teie juures kõnealla…
       d. Sellepärast, et selline käitumine on teile iseloomulik.

22. Teie teismeline laps (lapsed) asutavad ennast suuremale rokipeole
minema, kuid ei kutsu teid kaasa?
      a. Ei imesta, sest nad teavad kuidas te sellistesse üritustesse suhtute
      b. Olete kurb, sest oleksite meeledi nendega seltsinud
      c. Solvute, et nad ei taha teiega oma vaba aega ja rõõme jagada või
peavad teid liiga vanaks.
      d. Lähete ise üllatuskülalisena ja selleks puhuks ostetud riietuses.

23. Teie laps keerab muusika viimase peale:
      a. Topite kõrva vatti ja elate edasi.
      b. Keerate ise muusika tekitaja tasemaks.
      c. Püüate olukorraga harjuda.
      d. Selgitate, et te olete peagi hullumise äärel.

24. Tulete lubatust varem koju ja leiate oma lapse voodist koos
armumängukaaslasega.
      a. "Palute" lapse sõbral riietuda ja kiiresti ning igaveseks teie majast
kaduda.
      b. Hakkate sõimama ja süüdistama teist võõrast osapoolt.
      c. Püüate noori mitte segada, jättes vestluse hilisemaks...
      d. Palute lastel riietuda ja püüate mõlema poolega rahulikult rääkida.

25. Laps soovib endale osta oma raha eest midagi hinnalist, pidades teiega
nõu:
      a. Surute peale oma arvamust, maitset ja ostu praktilisust.
      b. Pakute välja oma nõu ja abi.
      c. Tee mida tahad, sest see on ju sinu raha...
      d. Soovitate ostu koos teha.

26. Teismeline ja alkohol:
       a. Elate põhimõtteega, et igasugune alkohol on lapsele kahjulik ja lubatud
ainult täiskasvanule.
       b. Olete ise täiskarsklane ja vihkate igasugust alkoholi tarbimist.
       c. Arvate, et alkoholitarbimine on osa kultuurist, seepärast olete ka ise
lubanud lastel veidi veini ja vahuveini juua, ega ole keelanud kerget õlut.
       d. Pigem joogu kodus kui nurgataga.

Testi võti:

      A       B    C     D
1.    0       1    2     3
2.    0       1    2     3
3.    3       0    2     1
4.    2       1    0     3
5.    2       0    3     2
6.    2       3    1     0
7.    0       3    2     1
8.    3       1    0     2
9.    2       3    0     1
10.   3       2    1     0
11.   0       1    3     2
12.   3       0    1     2
13.   0       3    2     1
14.   2       0    3     1
15.   3       2    0     1
16.   0       1    2     3
17.   3       2    0     1
18.   1       0    3     2
19.   3       0    2     1
20.   0       1    2     3
21.   2       1    0     3
22.   0       2    1     3
23.   3       1    2     0
24.   1       0    3     2
25.   0       2    3     1
26.   1       0    2     3


Tulemuste analüüs:

0-18 palli. Mida lähemale nulltulemuseni, seda suurema sundusega isiksust te
oma lapses kasvatate. Sageli vajab selline laps teid surmani, sest tal puudub
oskus ning julgus ja vastutustunne ning soov ise midagi ära teha. Selliseid
konformseid isikuid toodavad totalitaarsed ühiskonnad, kes vajavad pimesi
käsutäitjaid nn. kahuriliha. Sellist isiksust muserdavad sagedased
alaväärsuskompleksid ja alateadlik põgenemissoov teadmata kuhu. Vabanenuna
reeglistikust satub ta aga sageli endaga ummikusse. Sageli ei ole teismelise
näilise sõnakuulekuse taga peidus armastus ega austus teie vastu, vaid hirm,
millest võib välja kasvada varjatud vaen ja kättemaks. Demokraatlikus
ühiskonnas tunneb ta ennast nagu peata kana, taludes pidevat ahistatust ning
tegeleb pidevalt ülepea kasvavate probleemidega, muutudes iga aastaga
kibestunumaks, pedantsemaks ja närvilisemaks, süüdistades kõigis teisi ja peagi
ka sind kallis lapsevanem.
19-36 palli. Mida rohkem palle saate, seda suurem on teie oskus õigel ajal oma
last mõista, lõpuni kuulata ja teda arvestada. Te ei karda konflikte, oskate neid
ennetada ja väljute nendest sirge selja ning rahuloleva sisetundega, mida aga
alati ei arva just teie laps… Lapses näete te ikkagi rohkem last kui täiskasvanuks
saavat teismelist, ja seda rohkem, mida vähem punkte saate. Olete lähedal
ajalooliselt kinnitunud lapsevanema ideaalile.
37-54 palli. Mida rohkem palle te saavutate, seda suurem sõber te oskate oma
lapsele olla ja sageli tunneb ta teie üle uhkust, tekitades oma eakaaslastes lausa
kadedust. Teiste lastevanemate ja õpetajate silmis tundute ise ning ka teie laps
sageli veidi erilisena ning probleemsena. Te olete õigesti aru saanud
vabakasvatusest. Oskate vastastikku andestada ja andeks paluda. Te laps on üsna
suur isemõtleja ning omapäi tegutseja, kellel on üsna terve minapilt ning
väljaarenenud enesekriitika.
55-72 palli. Mida rohkem te palle saate, seda vähem on teil aega olnud oma
lapsega tegeleda ja te arvate, et ta areneb ja kasvab ise. Teid on saatnud pidev
lapse ahistamise hirm. Te ei ole oma last iialgi keelanud ega karistanud- las laps
teeb, mis tahab. Olete valesti aru saanud vabast kasvatusest. Te ei ole oma
lapsele ei vanem ega sõber vaid semu. Teie teismelist last iseloomustab rumal
ning kahjustav väikelapsele omane jonn ja äärmine naiivsus, mida teised
kipuvad ära kasutama- väikesed sulid võllas, suured tõllas…Igasugune korra ja
hoolsuse nõue teie lapse suhtes toob kaasa sisepingeid ning konflikte. Kindlast
on teie lapsel raskusi õppimises (väljaarvatud see, mis talle meeldib), kõigis
teistes püsivust nõudvates tegevustes ja elusihtide seadmisel. Ta on nagu peata
kana ja teie kanaema. Teie arust kiusavad kõik teid ja teie last. Ja üldse olete
sündinud valel ajal, vales kohas ja vales nahas… Ja kui võimalik, siis siirdute
peagi koos oma lapsega Ameerikasse- õnn kaasa!...

				
DOCUMENT INFO
Shared By:
Categories:
Tags:
Stats:
views:19
posted:3/8/2012
language:Estonian
pages:25