07 Platon 02

Document Sample
07 Platon 02 Powered By Docstoc
					Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.




7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.


Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord. Nii nagu varajasele kreeka mõtlemisele, nii on ka
Platoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemine
ise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikku
teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis vastavad neile
epistemoloogilisel tasandil erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d)
antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt:
teadmatus        arvamus           teadmine (epistemoloogiline tasand)
agnoia            doxa              episteme
olematus        “nähtav maailm” olev ise (ontoloogiline tasand).
Niisiis ranges tähenduses teadmist saame me omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna
kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges
tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna
ontoloogilise eripära tõttu. Erinevate olemisvaldkondade ontoloogilise eripära üheks tunnuseks on
ka nende võimelisus olla erinevat liiki tunnetusvormide esemeks. Olemine domineerib antiikse
arusaama kohaselt teadmise üle ja limiteerib teadmise võimalusi. Nii peab ka filosoofias
ontoloogia olema epistemoloogia suhtes domineerival positsioonil – teadmise võimalikkuse,
vormide ja piiride kohta käivate epistemoloogiliste küsimuste käsitlemine peab sel juhul
paratamatult viima ontoloogilise temaatika juurde. Epistemoloogiline problemaatika ei ole veel
iseseisvunud, vaid esineb olemisküsimusega läbipõimunult.
Teadmise mõiste. Tunnetus, mis saab ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatud,
peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi
ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletab
nähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikku
ning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttes
teadmise staatusele. Platon iseloomustab ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtustele
ühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st.
see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda,
mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal, kestvalt. Nii nagu ideed
on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine,
st. fikseerib asja juures midagi sellist, mis on üksnes kindlakstehtud viisil ja ei saa olla teisiti. Kui
selline muutumatu olemine on kord adekvaatselt tabatud, peab vastav teadmine jääma sama
muutumatult kehtima nagu tema esegi, st. kujutab endast igavest tõde. Teadmise tõesus tähendab
Platonil tõeselt oleva (ontoloogilise tõesuse) adekvaatset tabamist teadmises – tõesus
epistemoloogilises tähenduses on seatud sõltuvusse tõesusest ontoloogilises mõttes.
Teadmise, selle sõna ranges tähenduses, mõistmine universaalse ja paratamatu teadmisena jääb
Platonist peale kogu traditsioonilise filosoofia ajaloo vältel inimteadmise ja teaduse ideaaliks,
teadmise teaduslikkuse normatiivseks mõisteks. Kuna sellise teadmise esemeks saab Platoni järgi
olla üksnes idee, viimane on aga tunnetatav vaid puhtas mõistustunnetuses, siis saab Platoni järgi
teadmine ranges tähenduses olla ka üksnes puhta mõistustunnetuse resultaat.
Arvamused, mis inimestel kujunevad meeleliselt tajutatavast maailmast, peegeldavad vastavalt
selle tegelikkuse valdkonna karakteristikuid. Kõigepealt on meeleliselt tajutav maailm Platoni
järgi mitte tõelisus, vaid paistvuse valdkond. Seetõttu fikseerivad meeltekogemusele toetuvad
arvamused ka üksnes seda, kuidas asjad paistavad, mitte aga seda, mis nad tõeliselt, olemuslikult
on. Meelte kaudu kogetud asjad on alati üksikud, individuaalsed nähtused. Järelikult kehtivad
arvamused samuti nende üksiknähtuste kohta sellisena ja niivõrd nagu kogemus neid inimestele
esitab. Arvamused ei saa seega omada sellist ranget universaalsust nagu on ideedeteadmisel.
Meeltega tabatava maailma põhiliseks karakteristikumiks on Platoni ontoloogia järgi selle pidev


                                                            1
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



muutlikkus – asjad saavad kogu aeg teistsugusteks, teisenevad, muutuvad, hävivad. Nii on ka
arvamused muutlikud ja ebapüsivad, neil ei saa olla sellist rangelt paratamatut ja igavest kehtivust
nagu on ideede-teadmisel. Arvamused on relatiivsed kunagise kogemussituatsiooni suhtes, mille
alusel nad kujunesid või kujundati. Kogemused on seejuures alati mõjutatud ka kunatise
individuaalse kogeja, konkreetse isiku, kogemushorisondi avarusest või piiratusest. Seetõttu on
inimeste arvamused samade asjade suhteski lahkuminevad ja tihtipeale vastandlikud, nii et sõna
“arvamus” tulekski kasutada pigem mitmuses – arvamus kui inimlik tunnetusvorm esineb
arvamuste paljususe ja vastuolulisusena. Platoni veendumuse kohaselt on ühisele arvamusele
jõudmine meeleliselt tajutavate nähtuste kohta seni, kuni inimeste tunnetustegevus jääb üksnes
meeletunnetuse tasandile, ülimalt problemaatiline.
Teadmine seevastu on üks ja ühtne. Seetõttu usub Platon, et üksnes mõistustunnetuse kaudu on
inimestel võimalik jõuda tõelisele ja püsivale konsensuslikule arusaamisele maailmast.
Mõistustunnetuse poolt vahendatud ideede-teadmine ületab tema järgi selle relatiivsuse, mis
iseloomustab kogemusliku tunnetuse kaudu kujunenud arvamusi. Meelte vahendusel meil
kujunevad muljed maailmast on igal inimesel individuaalsed. Mõistus on inimese avatus maailma
universaalsele olemusstruktuurile, mis eksisteerib temast sõltumatult. Seetõttu on inimesel
mõistustunnetuse tasandil võimalik ületada oma individuaalne piiratus ja omada iga teise
mõistustunnetuse kandjaga kokkulangevat teadmispotentsiaali. Nagu edaspidi selgub on sellel
tõdemusel oluline roll ka Platoni poliitilises õpetuses.
Platon kõneleb küll ka nn “õigetest arvamustest”, orthe doxa. Algse vastandava kirjelduse
kohaselt peaks see väljendus näima sisemiselt vastuolulisena. Et olla “õige” peaks tunnetus
tabama ideid, siis ei oleks ta aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui ta aga on arvamus, siis
fikseerib ta nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus jätaks
Platoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka kas
adekvaatselt tabada, või meelepette ohvriks langeda. Arvatavasti selleks, et eristada adekvaatset
meeletunnetust meelepettest, toobki Platon sisse “õige arvamuse” mõiste. Teadmisest eristab
õiget arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole ta siiski põhjendatud.
Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse –
arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, et
Platoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi –
teadmine on Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kus
inimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, et
tema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavalt
usaldusväärseid ja kandejõulisi orientatsiooni-aluseid. Seetõttu tuligi leida meelemuljetele tugi
valdkonnast, mis jääb väljapoole meeltega tajutavat tegelikkust. Kui aga on jõutud asjade
mõistuspäraste olemuste teadmiseni, siis saab selle teadmise kaudu põhjendada ka oma
meeltetunnetuse kaudu kujunenud arusaamu ehk Platoni terminoloogias – arvamusi. On ju
meeltega tajutavad nähtused Platoni ontoloogia kohaselt oma ideede jäljendused. Nii määratleb
Platon vahel teadmist ka põhjendatud arvamusena. Põhjendus eeldab tema käsituse kohaselt aga
vastavale nähtusele aluseks oleva idee teadmist, st. nähtuse mõistmist tema olemuspõhjuse kaudu.
Ilma selleta võib inimene küll õigesti ütelda, kuidas asjad meeltega tajutavas maailmas on, aga ta
ei oskaks ütelda, miks nad nii on, kas see on hea, et nad nii on, ja kas nad peaks nii olema ja kui
mitte, siis kuidas oleks asjadel hea olla ja kuidas nad peaksid olema.
Teadmise kujunemise probleem; mõtlemine kui anamnesis. Antud alateema puhul on
küsimus selles, kuidas on inimindiviidil võimalik omandada teadmist eelpool kirjeldatud
tähenduses. Tunnetusvõimeteks, mis inimesel loomupäraselt kõige varasemalt väljakujunevad, on
meeled. Nende kaudu hakkavad inimlapsel ka justkui iseenesest välja kujunema arvamused.
Seevastu mõistuslikuks olemustunnetuseks pole lapsed peale sündi veel pikka aega võimelised.
Nii peavad inimese esmaseks tunnetusvormiks jääma tema arvamused, mida ta enda kogemuste
najal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt,



                                                            2
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni
järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele.
Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada teadmist (selle sõna
platonlikus tähenduses) kogemuslikust tunnetusest? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et
ideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki
nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks
inimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele
panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekski
universaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb?
Paraku on selle uurimisprogrammi teostamine seotud mitmete raskustega. Esiteks on inimese
jaoks olulisi nähtusi, mis moodustavad vastavaid liike, enamasti lõputult palju. Inimene kui
piiratud kogemusvõimetega olend ei suudaks neid kõiki kunagi omavahel võrrelda – selline
võrdlus ei oleks võrreldavate suure arvu tõttu lõpuleviidav. Pealegi hõlmab liik olevikus
olemasolevate nähtuste kõrval ka minevikus ja tulevikus eksisteerinud või eksisteerivaid nähtusi.
Minevikus olnute võrdlemine omavahel ja olevikus olevate nähtustega võib olla üsna
komplitseeritud ettevõtmine. Kuid alles tulevate nähtuste võrdlemine on hoopis teostamatu.
Teiseks eeldab võrdlemine võrdluse alust – teadmist sellisest tunnusest, mille alusel nähtusi
omavahel võrdlema hakata. Kuid nähtustel on potentsiaalselt lõpmatu hulk tunnuseid. Protagoras
osutas sellele, et erinevates kogemussituatsioonides kerkivad asjade juures esile erinevad
omadused. Neid erinevaid kogemussituatsioone, milles me mõnda nähtust võime kogeda, on aga
ettenähtamatult palju. Lisaks pole teadmine platonlikus tähenduses ükskõik millise ühise tunnuse
avastamine, vaid teadmine ideest, st. nähtuse olemusest. Seega tuleb selleks, et kujundada
nähtuste kohta teadmisi nende võrdlemise abil, suuta eristada olemuslikud tunnused
mitteolemuslikest. Kuid kust saab inimene üksikuid nähtusi omavahel võrdlema asudes teada,
milline võrreldavate nähtuste omadus on olemuslik ja milline juhuslik? See peaks ju selguma
alles võrdluse lõpus, kui on jõutud olemusteadmisele antud nähtuse kohta, mis oligi võrdluse
eesmärk. Niisiis, selleks, et üldse võrdlema hakata, peaks juba teadma seda, mis saab selguda
alles võrdluse lõpus ning milleks võrdlemist üldse vaja lähebki! Kolmas raskus tuleneb Platoni
järgi sellest, et ideed kujutavad endast nähtuse täiuslikku olemiskuju, sel ajal kui ideede
ilmnemine meeltega tajutavas maailmas on alati ebatäielik ja asjale kuuluvate teiste omadustega
ära varjatud. Nagu Platon osutab, on inimesel, kes tunneb täiuslikult olevat, tänu sellele küll
võimalik ära tunda oleva vähemtäiuslikku ilmingut, mitte aga vastupidi. Niisiis peab jällegi
tunnistama, et meeltega tajutavates nähtustes olemusliku ülesleidmine eeldab, et inimene juba
omab mingit eelnevat olemuse-tundmist.
Seda probleemsituatsiooni kirjeldab Platon oma varasemas dialoogis “Menon” (80d-81e).
Varajastele dialoogidele iseloomulikult on selleski kõneluse all eetiline temaatika, nimelt küsimus
“Mis on voorus?”. Sokrates palub siin oma vestluskaaslasel Menonil anda vooruse
olemusmääratlus, seejärel aga kummutab sokraatilise dialektika vaimus partneri poolt
väljapakutud määratlusi. Kui nii on läbianalüüsitud paar Menoni katset antud probleemi
lahendada ja nagu tavaliselt osutub, et ükski vastus pole mittekritiseeritav, ütleb Menon, et see
ettevõtmine – jõuda teadmisele selle kohta, mis on voorus – pole üldse teostatav. Ta võrdleb
mõtlemist teadmise otsimisega ja osutab sellele, et otsimine saab sihile viia vaid siis, kui teatakse,
mida otsitakse. Kui inimene üldse ei tea, mida ta otsib, siis ei leiaks ta otsitavat asja üles ka sel
juhul, kui ta peaks juhuslikult selle asja peale sattuma – asja äratundmine eeldab ju teadmist selle
kohta, mida otsitakse. Kui inimene otsib midagi sellist, mis asub ruumis, siis oleks tal muidugi
mõistlik otsimine esialgu seisma jätta, püüda meelde tuletada, mida ta otsib, ja kui see on
õnnestunud, siis ringi vaadata, kus see asi ruumis asub. Kuid mõtlemises otsitakse teadmist, mis
ei ole ju ruumiline ega saa asuda kusagil väljaspool hinge ennast. Seetõttu siin kas juba teatakse
ja järelikult pole midagi otsida või siis ei teata ja sel juhul ei teataks ka mida otsida, st. mõtlemine
antud tähenduses on võimatu. Aristoteles nimetab seda arutluskäiku hiljem Menoni paradoksiks.



                                                            3
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



Sokrates, kes antud dialoogis on juba Platoni vaateid väljendav dialoogi-osaline, püüab nüüd
näidata, kuidas vaatamata osutatud raskustele saaks mõtelda mõtlemisest kui võimalikust
ettevõtmisest. Ta kasutab oma arutluskäigus kreeka mütoloogiast pärit kujutlusi hauatagusest
maailmast ja hinge surematusest, kuid arutluskäigu tähendus on nendest sõltumatult filosoofiline
(ja mitte müütiline). Kui hing on surematu, nagu paljud preestrid kõnelevad, siis pidi inimese
hing olemas olema ka enne konkreetse inimese sündi ja juba eelnevalt mitmeid sünde läbi elanud.
Seetõttu peab ta olema näinud kõike nii Hadeses, hauataguses maailmas, kui ka siinses maailmas.
Tegemist on Platoni varasemasse loomingu perioodi kuuluva teosega, kus ei ole veel
ideedevaldkonna terminit, kuid antud juhul võib tema vaadete hilisemat evolutsiooni silmas
pidades samastada Hadest ideedevaldkonnaga.
Niisiis on hinges sünni-eelne teadmine ideedest, mis aga sünni momendil “ununeb”. Sünd
tähendab antud juhul surematu hinge ühinemist kehaga. Kehaga koos omandab hing ka
meeleorganid. “Unustust”, millest siin kõneldakse, võiks seetõttu interpreteerida selliselt, et
sünni-eelne ideede-teadmine mattub kehastumise järel hinge tulvavate meelemuljete alla – kuid ei
kao. Ta on hinges kadumatult olemas, kuigi mitte selgelt teadvustatud. Sellisena on see
“teadmine” sarnane unustatud teadmisele, mis on ka justnagu midagi vahepealset teadmise ja
teadmatuse vahel.
Kuna nägemisorganid, nagu muudki meeleorganid, omandab hing alles kehastumisega, siis
“nägi” hing Hadeses mittemeelelise tunnetusvõimega ehk mõistusega. Mõistustunnetus on seega
prioriteetne meelelise tunnetusega võrreldes. Kogu inimesele saavutatav teadmine on kirjeldatud
viisil sünnist peale hinges olemas ja seda ei ole vaja väljast meelte abil leida. Nii pole ka
filosoofial vaja vaeva näha sellega, et teadmise võimalikkust välistest meelemuljetest tuletada.
Teadmise kujunemine inimindiviidi hinges, mõtlemine, on “taasmeenutamine”, anamnesis – selle
teadmise taasmeenutamine, mida hing justkui sünni-eelselt omas ja kehastudes “unustas”.
Teisiti üteldes on Platoni järgi inimese hinges teatud teadmise potentsiaal ja mõtlemist tõlgitseb ta
selle teadmispotentsiaali aktualiseerimisena. Hing ei ole niisiis sünni momendil mitte “puhas
tahvel”, tabula rasa, millele hilisem kogemus alles sisu “kirjutab”, vaid ta kätkeb endas juba
mingil kujul teadmist või teadmise algeid.
Lisaks lähtub Sokrates siin eeldusest, et kogu physis tervikuna on suguluslikus seoses. Sõna
physis tähendus võiks antud juhul olla “loomus” ning antud seisukohta võiks mõista selliselt, et
asjade loomused, olemused/ideed, kujutavad endast terviklikku seost. Selle eelduse tõttu on
Sokratesel võimalik väita, et hingele, kes seda seost on kord tundma õppinud, piisab ühest
“meenutusest”, et ka kõigi muude asjade kohta kogu teadmine üles leida.
Et oma väiteid põhjendada, korraldab Sokrates selles Platoni dialoogis ühe “eksperimendi”. Ta kutsub
endaga vestlema orjapoisi, kelle kohta on kindlalt teada, et ta ei ole matemaatikat õppinud ja järelikult
matemaatilistest asjadest midagi teadma ei peaks. Ometigi suudab Sokrates järgnevas vestluses viia poisi
teda küsitledes ühe matemaatilise teoreemi avastamisele. See peaks nüüd tõendama seda, et too teadmine
oli juba varjatult poisis olemas ning Sokratese küsitlus aitab tal seda teadmist iseendast üles leida. Antud
juhul oleks siis tegemist dialektikaga maieutika tähenduses. Kuid kui poiss ei olnud matemaatikat õppinud,
siis kust on see temas varjatult olnud teadmine pärit? Dialoogis tehakse järeldus, et ta pidi selle teadmise
omandama varem – enne seda kui ta inimesena sündis.
Teine Platoni teos, kus anamnesis`e teemat ulatuslikumalt käsitletakse, on tema keskmisest
loominguperioodist pärit dialoog “Phaidon” (Platon, Teosed I, lk. 71-77). See aines võetakse
antud juhul üles arutluste kontekstis, mis püüavad näidata hinge surematust tõenäolisena.
Arutluskäik ise koosneb neljast sammust:
1) Kus iganes mõne kahe asja A ning B (näiteks kahe puutüki või kahe kivi) vahel on sarnasus,
    ja inimene, kes neid kahte asja vaatleb, seostab selle sarnasuse põhjal oma hinges ettekujutuse
    ühest neist asjadest (näiteks A-st) ettekujutusega teisest asjast (näiteks B-st), seal meenub
    vaatlejale ühe asja (A ) puhul ka teine (B) üksnes siis, kui ta nende kahe asja sarnasuse kõrval
    on teadlik ka nende erinevusest (74a 2-3).




                                                            4
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



2) Kuid peale osutatud laadi sarnasuse on ka veel midagi sellist nagu võrdsus ise (võrdsus kui
     selline), ja me teame, mis see on (74b 2). Ebaselge on üksnes see, kust me selle teadmise
     võtame (74b 4). Teatud mõttes pärineb see teadmine kindlasti võrdsete füüsikaliste objektide
     (näiteks puutükkide või kivide) vaatlemisest; siiski pole võrdsus kui selline mitte seesama
     mis võrdsed asjad (74c 5-6).
3) Kuna võrdsed füüsikalised objektid on siiski vähem võrdsed kui “võrdsus ise” ja jäävad
     võrdsuselt sellest kaugele maha (74d 6-8), ei saa vaatleja ammutada oma teadmist
     “võrdsusest endast” pelgalt ühel või teisel määral võrdsetest üksiknähtustest; ta peab olema
     seda võrdsust puhtal kujul varasemalt kord juba tabanud (alates 74e 1).Teadmine “võrdsusest
     endast” peab niisiis omama meeltest sõltumatut allikat.
4) Kuna võrdsuse enda tundmine, nagu ka selle teadmine, et võrdsed asjad jäävad võrdsuselt
     võrdsusele endale tugevasti alla, on meid saatnud kogu elu, peab “võrdsuse enda” tundmine
     pärinema ajast, kui me ei olnud veel meeleorganitega varustatud (75a 11 – b 6). Sama kehtib
     ka selle teadmise kohta, mida võiks nimetatada ilu ise, õiglane ise, hüveline ise jne. (75c-d;
     76d).
Niisiis tahab Platon oma anamnesis`e-õpetusega ütelda, et inimene omab oma tunnetusvõimes
sünni- ehk loomupäraseid eeldusi niisuguste filosoofiliste, või üldisemalt, teoreetiliste tõdede
mõistmiseks, mis vastavad tema teadmise-mõistele. Ilma selle eelduseta ei oleks teoreetilise
teadmise olemasolu tema järgi võimalik ja sellise teadmise faktiline olemasolu inimkultuuris
tuleks tunnistada seletamatuks. Nende eelduste abil on aga Platoni õpetuse kohaselt inimesel ilma
meelteandmetele toetumata võimalik puhta mõistustunnetuse kaudu jõuda maailma
olemusstruktuuri teadmiseni.
Selles mõttes on Platoni epistemoloogia optimistlik. Ta peab maailma olemusstruktuuri
põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda,
kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses. Tänapäevased
epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi üldiselt enam nii optimistlikult ei hinda.
Epistemoloogilisi õpetusi, mille kohaselt teadmise allikaks on meelelisest kogemusest sõltumatu
mõistustunnetus, on filosoofias tavaks nimetada ratsionalistlikeks. Enamasti märgitakse selle
nimetusega küll ühte suunda just uusaegses filosoofias. Uusajal oli kombeks nimetada sedalaadi
meeltekogemusest sõltumatuid teadmise allikaid “sünnipärasteks ideedeks” (vrdl Descartes).
Tänapäeval on enamlevinud nimetuseks sellise inimteadmise komponendi kohta Immanuel
Kantilt pärit termin – teadmine a priori.
Kuigi anamnesis`e-võimeline mõtlemine on põhimõtteliselt meelelisest kogemusest sõltumatu,
võivad meelemuljed olla algtõukeks, mis aitab mõtlemisel hinge kätketud teadmispotentsiaali
aktualiseerida – on ju Platoni sõnul igas üksikus nähtuses selle idee teatud viisil kohalolev. Idee
kohalolu meeltega tajutavates asjades ilmneb kõige eredamalt viimaste ilus, mis saab ühtlasi olla
ka tõukeks “meenutamaks” enda päritolu. Selleks ei ole aga vaja mitte kõiki liiki moodustavaid
asju ükshaaval vaadelda – nagu öeldud oleks see enamasti võimatu – vaid piisab mõnest üksikust
vaatlusest, mis võib osutuda impulsiks järgnevale mõistustunnetusele antud nähtuse täiusliku
olemuskuju kohta.
Kui selle tulemusena on vastav idee “meenutatud”, siis näeb inimene ka meeltega tajutavat
maailma järgnevalt antud idee perspektiivist, nö. idee valguses. Mis sellest muutub? Seni kuni
inimene üksnes meelte abil maailma silmitseb, on ta võimeline märkama pelgalt üksikuid
üksteisest lahusseisvaid nähtusi koos nende omaduste lõputu mitmekesisusega, suutmata selles
eristada olemuslikku juhuslikust. Maailma “nägemine” idee valguses võimaldabki selle
tähelepanemist, mis on üksikutele nähtustele olemuslikuna ühine ning mille alusel nad ühte liiki
kuuluvad ja üksteisega seonduvad. Selles tähenduses on mõtlemine nähtuste olemuslikul alusel
üldistamine ja seondamine. Ühtlasi aitab anamnesis`e-õpetus ületada neid teadmise kujunemise
seletamisega seotud teoreetilisi raskusi, millele eelpool osutati.
Päikese võrdpilt. “Politeia”`s illustreerib Platon oma õpetust kolme kuulsakssaanud
võrdpildiga (507c-517c). Vaatleme esimesena neist päikese-võrdpilti. Selles võrdpildis


                                                            5
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



võrreldakse hüvesuse ideed päikesega: hüvesuse idee ideedevaldkonnas omavat analoogilist
staatust sellele, mida omab päike “nähtavas maailmas”. Analoogia on muidugi vahekord, mis
kõrvuti sarnasusega kätkeb endas ka mittesarnasust. Seetõttu on ideedevaldkonna käsitlemine
analoogiate/võrdpiltide abil üksnes ebatäiuslik mõistmisvahend. Kuid kui selle vahendi piire
tunda ja arvestada, siis on neil oma pedagoogiline väärtus.
Analoogia ise seisneb selles, et nii nagu päike kiirgab valgust ning teeb seeläbi asjad nähtavaks,
nii jagavat ka hüvesuse idee teadmise esemetele osaks tõde ja tunnetatavust (508e – 509b). Nii
nagu päikese valgus võimaldab silmadel teoks teha oma nägemisvõimet, nii mõistab mõistus tõe
“valguses”, mis mõistusele hüvesuse ideelt osaks langeb, ja nii võimaldab hüvesuse idee
mõistusel tema mõistmisvõimet teoks teha (508e). Mõistus on inimlik tunnetusvõime, mis
võimaldab meil hüvesuse ideega suhet omada, niisamuti nagu silmad on meeleorganid, mis meid
päikesega seostavad. Kuid silmad või nägemisvõime ei ole identsed päikesega, ja niisamavähe on
mõistus identne hüvesuse ideega. Tunnetuse ja tõe võimalikkuse tingimus on midagi muud ja
enamat kui tunnetus ja tõde.
Tunnetus ja tõde on küll hüve vormid, kuid mitte hüve ise. Küll on aga hüve idee kui tunnetuse
võimalikkuse tingimus ühtlasi ka tunnetuse ja tõe hüvesuse tingimus. See aga põhjendab eetilist
teesi, mille Platon Sokrateselt üle võtab, nimelt et teadmine on voorus. Niisiis on õpetus hüvesuse
ideest kui teadmise võimalikkuse tingimusest ühtlasi ka eetilise intellektualismi õigustus.
Platon ei seleta lähemalt, kuidas niisugune võimaldamine teostub, kuid filosoofiliselt oluline on
tema osutus, et teadmine toetub alati teadmist võimaldavatele tingimustele ja et filosoofia
ülesandeks on nende tingimuste esiletoomine ja kriitiline kontrollimine. Küsimusasetus
teadmiselt teadmise “võimalikkuse tingimustele” on filosoofias tuntud transtsendentaalse
küsimuseasetuse nime all. See nimetus pärineb Immanuel Kantilt, kelle filosoofia lähtubki just
sellisest küsimuseasetusest ja kannab seetõttu ka nimetust transtsendentaalfilosoofia. Platoni
“päikese võrdpildis” võib näha sedalaadi küsimuseasetuse esmakordset püstitamist filosoofia
ajaloos. Muidugi on Platoni filosoofilised eeldused selle küsimuse püstitamisel oluliselt erinevad
Kanti filosoofilise õpetuse lähte-eeldustest.
Joonte võrdpilt; “hüpoteetiline” ja dialektiline mõtlemine. Siin võrdleb Platon tunnetuse
valdkonda joonega, mis on kahekordselt jagatud. Esimese jagamise järel tekkivad
joonefragmendid tähistavad vastavalt doxa ja noesis`e, arvamuste ja mõistusmõtlemise,
valdkonda. Need on omakorda jagatud veel kaheks.
Arvamuste valdkond jaguneb usu (pistis) ja sarnasuse (eikasia) valdkonnaks. Usk tähendab siin
mitte religioosset usku, vaid usaldust meeleandmete ja teiste inimeste poolt üteldu suhtes, mis on
üks peamisi inimeste arvamuste allikaid. Sarnasust kui arvamuste allikat võib tõlgitseda
arusaamade kujundamisena analoogia põhjal. Kohates midagi senitundmatut, otsime sellele
midagi sarnast oma varasemast kogemusest ja kanname tuntu tõenäosuse alusel üle tundmatule.
Selline sarnasus võib aidata asja paremini mõista, mis võib olla ka õigustuseks võrdpiltidele,
mida Platon oma teostes oma õpetuse selgituseks ohtralt kasutab.
Mõtlemise valdkond jaotub samuti kaheks, seda vastavalt mõtlemisvõimele, mis teadmise
kujundamisel kunati tegev on. Madalamaks mõtlemisvõimeks on dianoia, kõrgemaks nous
kitsamas mõttes, kus tema tegevuse tulemuseks on episteme – teadmine ranges tähenduses.
Kasutan dianoia eestikeelse vastena sõna “aru” ja nous`i vastena sõna “mõistus”. Niisiis võivad
inimlikud teadmised Platoni järgi pärineda kahest mittevõrdväärsest allikast: arupärasest
mõtlemisest ja mõistuspärasest mõtlemisest. Nende mittevõrdväärsus ilmneb Platoni silmis kahes
asjaolus.
Esiteks, arupärane mõtlemine toetub meeleliselt kogetavatele abivahenditele, sel ajal kui
mõistuspärane mõtlemine on nö. puhas mõtlemine, st. mõtlemine, mis toetub üksnes iseendale,
ning millesse ei ole segatud mitte midagi meelelist. Arupärase mõtlemise näitena käsitleb Platon
matemaatikat, eelkõige geomeetriat. Geomeetria toetumine meelelisele kogemusele ilmneb selles,
et geomeetrilisi figuure saab joonisel kujutada ja matemaatilises arutluses kasutatakse väga tihti
sellist abivahendit. Platon osutab aga sellele, et geomeetria väited kehtivad sel juhul mitte


                                                            6
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



jooniste, vaid geomeetriliste kujundite kohta. Viimaste kohta ütleme me tänapäeval, et need on
“idealiseeritud objektid”. See tähendab, et nad kujutavad endast selliseid objekte, millel on
niisugused omadused, mida meeltega tajutavatel objektidel olla ei saa. Näiteks jooned ja punktid,
mis ei oma läbimõõtu, absoluutselt sirged jooned jne. Need on omadused, millele geomeetriliste
figuuride joonised saavad üksnes läheneda, jäädes samal ajal paratamatult ebatäpseteks.
Matemaatilised väited kehtivad aga ranges tähenduses üksnes idealiseeritud objektide kohta –
nagu me tänapäeval Platonilt alguse saanud terminoloogias ütleme. Platon ütleb muidugi, et
matemaatika kehtib matemaatiliste objektide ideede kohta. Ideid saab tabada aga üksnes puhta
mõtlemise abil, mitte meelte kaudu. Siiski võib mõtlemine teatud juhtudel kasutada “nähtavast
maailmast” pärit abivahendeid, et hõlbustada teed selle mõistmisele, mis adekvaatselt on
mõistetav üksnes puhta mõistustunnetuse kaudu.
Niisuguste abivahenditena võib käsitada ka Platoni kasutatud võrdpilte ning sel juhul langeks
võrdpilte kasutav filosofeerimine veel arupärase mõtlemise valdkonda. Filosoofia ehtsaks
olemasolukeskkonnaks on Platoni veendumuse kohaselt aga üksnes puhas mõistusmõtlemine.
Teiseks tunnuseks, mis eristab arupärast ja mõistuspärast mõtlemist, on nende erinev suhe
sellesse, mida Platon nimetab hypotheseis. Siit tuleneb meie poolt tänapäeval kasutatav sõna
“hüpotees”, kuid Platon peab silmas midagi muud kui kaasaegne hüpoteesi mõiste. Kui see sõna
tähttähelt ära tõlkida, siis hypo- tähendab all, thesis aga tähendab seadma, asetama, niisiis “alla-
asetatu”. Jutt on nendest eeldustest, millele mõtlemine toetub. Platon on arusaamisel, et igasugune
mõtlemine lähtub alati teatud eeldustest, lähtekohtadest. Arupärast ja mõistuspärast mõtlemist
eristab see, kuidas kumbki neist endale “aluseksasetatusse” suhtub.
Arupärane mõtlemine käsitleb oma hypothesis`eid enesestmõistetavalt selgete ja
mitteproblemaatilistena. Jällegi on näiteks matemaatika. Matemaatika aluseks on arvu,
geomeetriliste objektide jne. mõisted. Platoni järgi pole matemaatikule näiteks probleemiks mitte
see, mis on arv, vaid millised on arvude vahelised suhted. Arupärane mõtlemine käsitab oma
lähtemõisteid selgitamist mittevajavatena ja lihtsalt kasutab neid oma probleemide, näiteks
matemaatiliste probleemide, lahendamiseks.
Mõistuspärane mõtlemine seevastu ei tunnista mitte mingeid “enesestmõistetavaid”
lähtemõisteid. Ta erineb arupärasest mõtlemisest just oma küsimuse suunaga. Küsimus on siin
suunatud mõtlemise enda eelduste selgitamisele ja kontrollimisele. Mõistuspärane mõtlemine on
ka spetsiifiliselt filosoofiline mõtlemine, mille üheks eripäraks on oma eelduste eksplitsiitse
fikseerimise ja kriitilise õigustamise taotlus.
Sellist filosoofilist mõtlemise eelduste uurimist nimetab Platon dialektikaks. Viimane algab “Mis
on X?”-küsimuse seadmisega maailmamõistmise mõne lähtemõiste suhtes. Selline küsimus nõuab
vastuseks olemusdefinitsiooni küsitava kohta. Niisuguse definitsiooni leidmiseks tuleb aga
paratamatult tunnetada vastavat ideed ja selle idee vahekorda teiste ideedega. Vimane eeldab aga
antud idee koha määratlemist “ideedepüramiidis”. Ühe idee definitsioon peab nimelt paratamatult
viitama ka sellele kõrgemale ideele, mille liigiks antud idee on. Ühtlasi ei tohi definitsioon
sisaldada selgitamata mõisteid ja nii tuleb seada olemusdefinitsiooni-küsimus ka antud kõrgema
idee kohta. See omakorda tähendab aga seda, et tuleb leida idee, mis oleks tema jaoks soo-
määratluseks. Nii peab dialektiline mõtlemine liikuma üha kõrgemate ideede tunnetamise poole,
mistõttu Platon nimetab seda ka “teeks üles”.
Selle liikumise sihiks on seega kõrgeim idee, mida Platon antud aspektis nimetab arche
anhypothesis – “mittehüpoteetiline” alge (Politeia, 510b). See kujutab endast sellist alust, millele
endale pole enam midagi aluseks seatud ja mis selles tähenduses on absoluutselt esimene ja
millestki tingimatu alge. Niisugune idee peaks sisaldama endas kogu ideedevaldkonna tervikut ja
selle idee teadmine peaks tähendama kogu võimaliku teadmise teadmist, lõpuleviidud tarkust.
Midagi niisugust on ilmselt inimesele ülejõukäiv ja pigem jumalate päralt. Inimesele
loomukohaseks maailmamõistmiseks peab jääma filosoofia, “tarkuse armastus”, mis antud juhul
tähendaks püüet üha enam läheneda arche anhypothetos`e tunnetamisele. Kuna iga kõrgem idee



                                                            7
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



kätkeb endas madalamaid kui enda liike, siis peaks niisuguse püüdluse tulemuseks olema üha
hõlmavam ja seostatum teadmise tervik.
Dialektilist mõtlemist iseloomustab Platon aga ka kahe tee ühtsusena, nimelt “tee üles” ja “tee
alla” ühtsusena. Dialektika tähendab ju otseses tõlkes “läbi- ja lahtikõnelemine”. Lahtikõnelemine
tähendakski siin arutluse alla võetud idee tema liikideks, st. olemuslikeks komponentideks,
lahtiliigendamist. Läbikõnelemine võiks tähendada seda, et niisugune lahtikõnelemine peaks
taotlema kõne alla võetud asja kõigi olemuslike aspektide käsitlemist. See oleks siis “tee alla”.
Kuid sellele ei tohi peatuma jääda: lahtiliigendatu tuleb nüüd taas tervikuks kokku koondada. See
oleks “tee üles”. Viimane hõlmab aga endas muidugi ka taotlust liikuda arutluse all olnud idee
soomääratlusele, mis seejärel tuleks omakorda lahti- ja läbikõnelda. Selline on filosoofia lõputu
ülesanne.
Ühtlasi on dialektika teatud laadi kõnelemine. Seetõttu ei ole see, et Platoni teosed on dialoogid,
üleskirjutud kõnelused, mitte väline kirjanduslik vorm, vaid mõtlemise enda loomuse kujutamine.
Mõtlemine ongi mõtlemise eseme lahti- ja läbikõnelemine. Ja selline kõnelemine peab oma
loomusest tulenevalt omama teatud distsipliini. Siin ei saa meelevaldselt teemalt teemale libiseda
– asjaolu, mis teeb nii meeldivaks tavalise kõneluse. Dialektilises kõneluses tuleb kinni hoida
kõne alla võetud teemast ning see kavakindlalt ja täielikkuse taotlusega läbikõnelda. Seetõttu võib
filosoofil olla raskusi endale “dialektika-kaaslaste” leidmisega. Kuid see pole takistuseks
filosofeerimisele. Dialektikale saab pühenduda ka üksi. Platon defineeribki mõtlemist ka kui
vaikivat kahekõne iseendaga iseendale.
Koopa võrdpilt. Jutt on Platoni kõige kuulsamast ja kokkuvõtlikumast võrdpildist, millega ta
piltlikustab oma õpetuse paljusid olulisi külgi. [Vt. “Akadeemia” 1997 Nr. 9, lk. 1819-1828]. Siin
kirjeldatakse üksteisele järgnevaid olukordi, mille üksikasjad modelleerivad piltlikult
ettekujutatavas vormis Platoni õpetuse erinevaid aspekte.
I situatsioon. Sokrates, kes, nagu tavaliselt Platoni teostes, on ka siin autori vaadete esitaja, palub
oma kaasvestlejatel endale ettekujutada koobast, kus istuvad selliselt aheldatud inimesed, et nad
on sunnitud vaatama koopa tagaseina poole ilma võimaluseta pead keerata ja pilku selja taha
heita. Aheldatute selja taga asub lõke, mis valgustab koobast. Lõkke ja aheldatute vahel on aga
sirm, mille kohal liigutatakse erinevaid asju, nii et tagant langev valgus jätab liigutatavatest
asjadest koopa seinale varjud. Sokrates küsib nüüd kaasvestlejatelt, kas ei pea aheldatud
paratamatult pidama varje tegelikkuseks, kui nad on kogu oma elu olnud sel viisil aheldatud. Ja
kaasvestlejad nõustuvad temaga – on tõepoolest loomulik, et niisuguste aheldatute jaoks saavad
varjud koopa seinal tegelikkuseks endaks.
Varjud koopa seinal sümboliseerivad antud juhul meeltega tajutava maailma nähtusi. Platoni
kujund annab väga hästi edasi seda, kuidas tema kujutab ette nähtuste ontoloogilist staatust. Nii
nagu varju puhul ei saa ütelda, et teda pole olemas, ei eita Platongi meeltega tajutava maailma
olemasolu. Kuid varjud pole muidugi tegelikud asjad, ja nii pole Platoni hinnangul meeltega
tajutavad nähtused samuti asjade tõelised kujud. Nii nagu vari sõltub kogu oma olemasoluga
sellest, mis varju jätab, nii on ka meeltega tajutavad nähtused oma olemasolus ja olemuses
täielikult sõltuvad oma ideedest, olemuspõhjustest. Nii nagu vari jäljendab seda, mis varju jätab,
nii on ka meeltega tajutavad asjad oma ideede jäljendused. Kuid nii nagu vari esitab alati kas
vähem või rohkem moonutatud kujutise sellest, mis varju jätab, nii on Platoni järgi ka meeltega
tajutavad asjad oma ideede ebatäiuslikud koopiad ning üksnes varju tundes on väga raske teada,
milline on see, mis tegelikult on varju põhjuseks. Ahelad sümboliseerivad antud juhul meeli ja
inimeste arvamusi, mis justkui aheldavad meid meeltaga tajutava maailma ning üldaktsepteeritud
tegelikkusekujutluse külge ja sunnivad seda tõelisuseks pidama.
II situatsioon. Sokrates palub nüüd ette kujutada olukorda, kus ühel neist aheldatutest õnnestub
ahelatest vabaneda ja ta pöörab pilgu enda selja taha. Sel juhul vaatab ta suhteliselt eredasse
lõkkevalgusesse, mis tekitab valgusega harjumatutele silmadele ebameeldivuse tunde. Nii on
ahelatest vabanenu esmaseks reaktsiooniks pöörata pilk tagasi sellele, millega silmad on
harjunud, varjudele koopa seinal, ning hiljem hoiduda selja taha vaatamisest.


                                                            8
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.



Antud kirjeldus sümboliseerib situatsiooni, millesse satub mõtlemise teele asunud inimene.
Mõtlemine tähendab harjumuspärase maailmamõistmise küsimuse alla seadmist: võib olla pole
see, mida ma ise ja kõik minu lähedased ning tuttavad on seni pidanud tegelikuks maailmaks,
midagi muud kui vaid varjude mäng. See kogemus võib olla inimesele üsna valuline – tegu pole
ju mitte sellega, et mõni üksik arvamus osutub ekslikuks, vaid sellega, et inimese senist identiteeti
kujundav maailmamõistmine satub küsimuse alla. Samuti võib see tuua kaasa mittemõistmist
nende lähedaste inimeste poolt, kellega seni jagati ühist maailmamõistmist, kes on aga selle
maailmamõistmise külge aheldatuks jäänudki. Seetõttu võib inimese esmaseks reaktsiooniks
ollagi püüe pöörduda tagasi harjumuspäraste ja teistega jagatud vaadete juurde. Kuid nüüd ei saa
ta enam pidada seda maailmamõistmist enesestmõistetavalt ainuvõimalikuks.
III situatsioon. Järgnevalt palub Sokrates ette kujutada olukorda, mis tekib siis, kui ahelast
vabanenud inimene kas ise tõuseb mööda libedat kiviklibust käiku koopast välja või tuuakse ta
sealt välja kellegi teise jõul. Esmalt oleks sellise inimese päikese valgusega harjumatud silmad
muidugi täiesti pimestatud. Tal tuleb oma silmi pikkamööda harjutada – alguses öösel
kuuvalguses, hiljem juba päevavalgel – enne kui ta suudab siin kõiki asju näha. Ning alles peale
pikka treeningut võib ta ehk tõsta pilgu ka selleks, et vaadata päikest, kõige nähtava nähtavuse
tingimust.
Maailm koopast väljas sümboliseerib antud juhul ideede valdkonda ning päike hüvesuse ideed.
Koopast välja tõusmine sümboliseerib haridust (paideia) ja filosoofiat. Raskused, millega see
koopast välja jõudmine seotud on, sümboliseerivad seda, et filosoofia ei ole kerge ega pelgalt
lõbu pakkuv ettevõtmine, vaid eeldab enda pingutamist ja pikaajalist pühendumist mõtlemise
harjutamisele sedalaadi maailmamõistmisega.
IV situatsioon. Lõpuks palub Sokrates kaasvestlejatel endale ettekujutada seda, kuidas koopast
väljas käinu laskub tagasi koopasse ning asub oma algsele kohale teiste aheldatute kõrval. Esialgu
on silmad jällegi hämara koopaga harjumatud, nii et alguses ei näe tagasipöördunu midagi. Neile,
kes pole kunagi olnud ahelatest vabad, võib seetõttu paista, et ahelatest vabanemine kahjustab
inimese silmi ja arusaamisvõimet. Kui nüüd selline inimene hakkab neile seletama, et see, mida
nemad peavad tõelisuseks, seda pole, ja tõelisus on midagi hoopis muud, siis vaevalt et tema
sõnad aheldatute silmis saavad väga veenvad olla. Kui koopast väljaskäinu aga oma katsetes teisi
asjade tõelises seisus veenda väga järjekindel on, siis võib see tema vastu meelepaha tekitada ja
“koopaelanikud” võivad ta ka tappa.
See viimane situatsioon sümboliseerib seda, et inimene ei saa muidugi ka filosofeerides
katkestada oma sidemeid meeltega tajutava kehalise maailmaga. Ta jääb kehaliseks ning
meeleorganeid omavaks olendiks. Filosoofia ei pruugi kehalis-meelelise maailma üksikasjades
orienteerumiseks vahetult kasulik olla, pigemini võib inimene pikaajaliselt mõisteliste
aruteludega tegeledes eluvõõras paista (silmad on hämara koopaga harjumatud). Samuti võib
filosofeerimine tekitada võõrastust mitte-filosofeerijate seas. See, et selline võõrastus võib üle
kasvada ka vaenuks ja koguni valmiduseks tappa, on muidugi ilmne viide Sokratese
surmamõistmisele ateenlaste poolt. Teiselt poolt pakub filosoofia aga just tõelise aluse meeltega
tajutavas maailmas orienteerumiseks. Nii nagu see, kes on koopast väljaskäinuna võimeline iga
varju hindama kas tõelähedase või moonutavana selle alusel, milline on varju jättev asi ise, nii
omab ka see, kes tunneb ideid, tõeliseid aluseid meeltega tajutavate asjade üle nende olemuste
teadmise alusel otsustamiseks. Ja selline teadmine annab muidugi võrreldamatult tõesema ja
püsivama orientatsiooni, kui asjade pelkade nähtumisvormide tundmine.




                                                            9

				
DOCUMENT INFO
Shared By:
Categories:
Tags:
Stats:
views:0
posted:2/22/2012
language:
pages:9