majandusanalyys by wOv4kF

VIEWS: 148 PAGES: 82

									MAJANDUSANALÜÜS
    Õppematerjal

     Koostas Ene Puulmann
SISUKORD

Sissejuhatus                                                      4
I Kuluarvestus                                                    5
1.        Kuluarvestuse eesmärgid                                 5
2.        Kuluarvestuse süsteem, kululiigid                       7
3.        Kulukohtade arvestus                                    10
4.        Kuluarvestuse põhimõtted                                10
5.        Kuluarvestuse meetodid                                  11
II Hind                                                           13
1.        Hinna olemus ja tähtsus                                 13
2.        Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid          13
3.        Hinnameetodi valimine                                   14
4.        Hinna kohandamine, diferentseerimine                    17
III Omahind                                                       19
1.        Omahinna kujunemine põllumajandustootmises              19
2.        Omahinna arvutamine masintöödel                         22
3.        Omahinna arvutamine taimekasvatuses                     29
4.        Söötade omahinna arvutamine                             31
5.        Omahinna arvutamine loomakasvatuses                     32
6.        Omahinna optimeerimise võimalused                       37
IV Eelarvestamine                                                 40
1.        Strateegiline, taktikaline ja operatiivne kavandamine   40
2.        Eelarvestamise olemus, põhimõisted                      43
3. Tootmisettevõtte eelarvete struktuur                           46
4. Eelarvete sisu, koostamise põhimõtted                          47
5. Dünaamiline eelarvestamine                                     54
V Analüüs                                                         59
1.        Finantsanalüüs                                          59
2.        Kulu-maht-kasum analüüs                                 63
3.        Investeeringute tasuvusanalüüs                          66


                                              2
4.    Kulu-kasu analüüs       78
Kasutatud kirjandus           81




                          3
SISSEJUHATUS

Põllumajandusettevõte,    sealhulgas   talu    on   äriettevõte   kui   tema   tegevuse
põhieesmärgiks on tootlikkuse suurendamise läbi kasumi teenimine. Seetõttu tuleb
põllumajandusettevõtete tegevuse kavandamisel ja analüüsimisel rakendada kõiki
muude äriettevõtetega sarnaseid majandusarvestuslikke ja –analüütilisi põhimõtteid.

Arenenud riikide kogemused näitavad, et tootlikkus ei suurene automaatselt, vaid
teatud liiki juhtimissüsteemi kaudu. Tootlikkuse sihipärane juhtimine ei ole Eesti
põllumajandusettevõtetes tänase päeva praktilises situatsioonis eriti laialt levinud ja
puudub ka vastav emakeelne          ühiskondlik-majanduslikku situatsiooni arvestav
kirjandus. Käesolev moodul üritabki seda lünka osaliselt täita ning ühte koondada
mõningaid põllumajandusettevõtte tootlikkuse kasvu juhtimise funktsioone (mõõtmine,
hindamine, prognoosimine, kavandamine ja analüüs). Materjal eeldab loovat
kasutamist ettevõtte eripära arvestades mis tahes omandivormi ja tegevusala puhul,
samuti elementaarseid majandusterminoloogilisi algteadmisi.




                                           4
I KULUARVESTUS

Majandusarvestus on infoprotsess, millel on omad tarbijad, keda võib jaotada
ettevõttesisesteks     ja   ettevõttevälisteks.     Väliseid   infotarbijad        (omanikud,
võlausaldajad,   riigiametid    jne)   saavad     ettevõtte    kui   terviku   kohta     pildi
finantsarvestuse tulemi alusel. Ettevõtte sisesed infotarbijad (juhtkond, töötajad jt)
vajavad aga informatsiooni, mis võimaldaks neil ettevõte edukaks töötamiseks või
uue projekti käivitumiseks vajalikke otsuseid vastu võtta ning hinnata erinevate
struktuuriüksuste ning tegevuste tulemusi. Ettevõtte siseste tulemuste arvestusega
tegeleb juhtimisarvestus. Nii finants- kui juhtimisarvestuse elemente ühendab endas
kuluarvestus, mis jälgib kulude kajastamist ettevõtte finantsarvestuse protsessis,
samuti kulude analüüsimist juhtimisarvestuse protsessis. Seega tuleks juba ettevõtte
loomisel paika panna täpsed kuluarvestuse põhimõtted.

1. Kuluarvestuse eesmärgid

Alustava või väikese ettevõtte puhul võib esialgu tunduda, et tähtis on ainult ülevaade
raha liikumise üle ning kulutuste täpsemale rühmitamisele ja analüüsile polegi
vajadust aega kulutada. Ometi tekivad taolist põhimõtet järgides aja jooksul kindlasti
probleemid. Omamata selget ülevaadet kui suured on kulutused toote valmistamisel
või teenuse pakkumisel, seatakse ohtu ettevõtte areng. Näiteks tekib võimalus vastu
võtta suur tellimus, kuid tellija soovib suure koguse või pikaajalise lepingu tõttu
hinnaalandust. Teadmatus, kui palju konkreetsele tootele kulub, kui suur on selle
toote omahind, millised on tootmise püsi- ja muutuvkulud, võib kaasa tuua:

      liiga pikaks venitatud otsustusprotsessi – alles suurtellimuse võimaluse
       tekkides alustatakse      tootmisprotsessi     kulude   väljaselgitamist.    Andmete
       kogumise, analüüsimise ja otsuse langetamise hetkeks on võimalik klient
       ilmselt juba uue partneri leidnud;

      liiga suure allahindluse – teadmata toote omahinda antakse suure tellimuse
       ootuses mõttetult suurt hinnaalandust ja tulemuseks on olematu kasum või
       isegi kahjum;



                                             5
      liiga väikese allahindluse – olukorras, kus turul tegutseb mitu sarnast toodet
       pakkuvat ettevõtet, tuleb täpselt hinnata kui suurt hinnaalandust tasub teha, et
       klient endale saada. Teadmatus kulude kohta võib viia olukorrani, kus        nö
       igaks juhuks ei lasta hinda alla ja tellimuse saab konkurent. Teades aga täpselt
       kulutusi enda tootmisprotsessis, on lihtne välja pakkuda mõistlik hind. Ühtlasi
       on enda andmete põhjal võimalik prognoosida konkurentide pakutavat hinda
       või siis võrreldes enda tootmisprotsessi konkurentide omadega (seadmete
       vanus, tooraine kättesaadavus, tööjõu kvalifikatsiooni, makstavad palgad jne)
       välja arvutada hind, mida nemad pakkuda võivad.

Seega võib väita, et vajalikul hetkel kiiresti õigete ja põhjendatud otsuste
vastuvõtmiseks on vajalik luua töötav, ettevõtte eripära järgiv kulude arvestuse
süsteem, mille põhieesmärgid võib jaotada nii üldisteks kui ka spetsiifilisteks.



Üldised eesmärgid:

      materiaalsete vahendite soetamise, tootmise ja kasutamise rahaliste mõõtmete
       kindlakstegemine ja kajastamine;

      kulude kavandamine;

      kuludega seotud normide määratlemine;

      kuludega seotud eesmärkide täitmise kontroll.

Spetsiifilised eesmärgid:

      toodete ja teenuste omahinna ja sobiva müügihinna kalkuleerimine;

      materiaalsete ressursside kasutamise efektiivsuse kontroll;

      juhtimisotsuste kulukeskse informatsiooniga varustamine;

      ettevõtte siseste tulemusüksuste tegevustulemuste kindlaksmääramine ja
       jooksva majandustulemuse hindamine.




                                           6
Loetletud    eesmärkide      saavutamiseks        on   vajalik    ettevõtte    loodav/olemasolev
kuluarvestuse süsteem liigendada omakorda kululiikide, kulukohtade ja kulukandjate
arvestuseks.

2. Kuluarvestuse süsteem, kululiigid

Kuluarvestus, nagu öeldud, ühendab teatud määral finants- ja juhtimisarvestust,
jälgides nii kulude kajastamist raamatupidamisregistrites, varude maksumuse
kujunemist     ja   kajastamist       bilansis,   müüdud         kaupade      kulu   kujunemisest
kasumiaruandes kui ka kulude analüüsi ja selle rakendusi ettevõtte siseses
juhtimisarvestuse protsessis (toodete ja teenuste omahinna kalkuleerimisel, kulude
kavandamisel, hinnakujundusel jne). Seega peab kuluarvestus olema:

      planeeritud – planeerides, eelarvestades kulusid luuakse eeldused kulude
       kontrollimiseks ja juhtimiseks. Omades ülevaadet kui palju võib kulutada, et
       saavutada soovitud kasum, saab oodatust suuremate väljaminekute korral
       kiiresti reageerida ja selgitada välja põhjused ning mõjud kogu ettevõttele;

      oluline – ettevõtte kulusid tuleb vaadelda lähtuvalt nende olulisusest. Ettevõtte
       tegevusele olulisi kulusid vaadeldakse eraldi kuluühikutena, väheolulisi kulusid
       aga kulugruppidena;

      otstarbekohane        –    kuluarvestussüsteem        tuleb    üles     ehitada   vastavalt
       konkreetse ettevõtte vajadustele;

      õigeaegne – info kulukohtade kohta peab laekuma analüüsijatele-otsustajatele
       õigeaegselt;

      hästi esitatud – kulude kohta laekuvast informatsioonist peab olema võimalik
       kiiresti leida oluline info;

      piisavalt täpne – info täpsusaste peab võimaldama selle põhjal vastu võtta
       majanduslikult põhjendatud otsuseid;

      ühtne – ühtne kuluarvestuse süsteem tähendab samade meetodite,
       põhimõtete ja tehnikate kasutamist kogu ettevõttes, võimaldades kulusid
       võrrelda ja seeläbi tuvastada ja kõrvaldada ebaefektiivsust.


                                                  7
Esimeseks sammuks kuluarvestuse süsteemi loomisel on kõikide oma ettevõtte
kulude liigitamine. Kulude liigitamise sisuks on samaliigiliste kuluartiklite rühmitamine
eesmärgiga saada erinevatest kuludest paremat ülevaadet.

Püsi- ja muutuvkulud

Kulusid saab liigitada püsi- ja muutuvkuludeks. Selline liigitamine on vajalik näiteks
varade hindamisel, omahinna kalkuleerimisel. Taolisel liigitamisel tuleb erilist
tähelepanu pöörata kulude seotusele toodanguga:

      püsikulu    on   kulu,   mis     jääb       muutumatuks   sõltumata   tegevusmahu
       suurenemisest või vähenemisest, näiteks juhatuse liikmete töötasu, hoonete
       rendikulu jne;

      muutuvkulu on kulu, mis muutub seoses tegevuse mahu suurenemise või
       vähenemisega, näiteks tooraine kulu, kütusekulu, tulemuspalk jne.

Lisaks eelnimetatutele võib esineda ka segakulusid, mis sisaldavad nii püsi- kui
muutuvkulu komponenti. Niisugusteks kuludeks on näiteks telefonikulu, milles
sisaldub püsiv kuutasu püsikuluna ja minutitasu muutuvkuluna.

Otse- ja kaudkulud

Kulusid võib liigitada otsesteks ja kaudseteks kuludeks:

      otsekulu on kulu, mida saab seostada kulukandjaga (tootega, kliendiga,
       piirkonnaga jne). Otsekuludeks võib olla näiteks tootega seotud materjalikulu,
       kliendiga seotud reklaamikulu;

      kaudkulu on kulu, mida ei saa otseselt seostada kulukandjaga. Kaudkuludeks
       võivad olla näiteks ettevõtte juhtimisega seotud kulud, arvutivõrgu haldamisega
       seotud kulud.

Kuigi võib tunduda, et otsekulusid saab samastada muutuvkuludega ja kaudkulusid
püsikuludega, ei ole see siiski täpselt nii. Mõlemad liigitused toimuvad erinevate
kriteeriumide alusel. Näiteks kui seadmega toodetakse ühte toodet, on selle
hoolduskulu ühelt poolt püsikulu, aga teisalt toote otsekulu. Kui sama seadmega
toodetakse mitut toodet, on hoolduskulu endiselt püsikulu, kuid ühe toote jaoks


                                               8
kaudkulu, sest seda ei saa konkreetselt siduda kulukandjaga. Samas tootegrupi puhul
on taas tegemist otsekuluga, sest seadme hoolduskulu saab otseselt siduda
tootegrupiga.

Kontrollitavad ja mittekontrollitavad kulud, tulemusüksused

Veel      on    võimalik   kulusid   liigitada   kontrollitavateks        kuludeks   ja
mittekontrollitavateks     kuludeks.     Kontrollitavad   kulud      on     mõjutatavad
vastutuskeskuse juhi poolt, kontrollimatute kulude puhul see võimalus puudub (kasvõi
antud aja ja vastutuse piires vastaval tasandil). Taoline liigitamine on seotud
tulemusüksustega. Teatud tasemest alates eeldab ettevõtte edukas juhtimine
osakondade või tulemusüksuste kujundamist. Igal tulemusüksusel on juht, kes
vastutab oma üksuse eesmärkide saavutamise eest ja samas omab protsesside üle
kontrolli. Kuigi ettevõtluse peaeesmärk on teenida kasumit, ei pruugi kõikide üksuste
eesmärk olla kasumi teenimine. Sellest lähtuvalt liigitatakse tulemusüksused nelja
gruppi:

      tulukeskus – juht vastutab oma üksuse poolt teenitava tulu eest. Tüüpiline
       tulukeskuse näide on müügi- või turundusosakond;

      kulukeskus – juht vastutab oma üksuse poolt tehtavate kulutuste eest.
       Kulukeskus ise ei teeni tulu, kuid talle on ette antud kulutuste määr, millega
       valmistada toodet või pakkuda teenust. Tüüpilised kulukeskused on piimafarm,
       taimekasvatusosakond, tootmistsehh, ehitusbrigaad jne;

      kasumikeskus – juht vastutab oma üksuse poolt teenitava kasumi eest võttes
       arvesse nii üksuse poolt teenitava kulu kui ka müüdud kaupadele tehtud kulud.
       Kasumikeskus võib olla näiteks lõpptoodangut tootev osakond või tootegrupp;

      investeeringukeskus – juht vastutab investeeringu kasumlikkuse eest.
       Investeeringujuht vastutab nii investeeringu kulude poole eest, kui ka
       investeeringult teenitava kasumi eest. Investeeringukeskusena võib vaadelda
       näiteks tütarettevõtet või osakonda, mis kätkeb kogu protsessi tootmisest
       müügini.




                                           9
3. Kulukohtade arvestus

Kui on leitud ettevõttele sobiv kulude liigitamise meetod, tuleb paika panna
kulukohad. Viimaste analüüs näitab, millistes punktides tekivad kulud. Järgnevalt
mõned            võimalused         kulukohtade        kujundamiseks     sõltuvalt   ettevõtte
tegevusvaldkonnast või tehnoloogilisest skeemist:

         tooraine       soetamise         või    ettevalmistamise       kulukohad    (näiteks
          varustusosakond, tooraine ladu);

         tootmisprotsessi kulukohad (näiteks seadmed, piimakari, noorkarjalaut,
          kartulikasvatus, pakkimisosakond);

         turustuse kulukohad (näiteks turustusosakond, reklaamiosakond);

         üldhalduse kulukohad (näiteks arvepidamise osakond, personali osakond,
          juhtkond);

         muud kulukohad (näiteks remonditöökoda, ettevõtte söökla, arhiiv).

Kulukohtade kujundamisel tuleb silmas pidada, et neid ei määratletaks liiga üldiselt.
Näiteks määratletakse kulukohana territoriaalne osakond, kuid osakonnas toodetakse
mitut erinevat toodet. Seega tuleks kulukohana vaadelda mitte kogu osakonda, vaid
näiteks konkreetset farmi.

4. Kuluarvestuse põhimõtted

Vastavalt sellele, millist infot ja millistel eesmärkidel juhtkond vajab, pannakse
paika kuluarvestuse põhimõtted. Samaaegselt võib kuluarvestus toimida nii ühte kui
ka       mitut     põhimõtet   järgides.     Esmalt     jaguneb   kuluarvestus   täiskulu-   ja
osakuluarvestuseks.

Täiskuluarvestus on tehnika, mille kasutamisel jagatakse kõik kulud tooteühikutele
saades       sel     moel   ühiku    kogukulud.    Kulud    jaotatakse   omakorda    otse-   ja
kaudkuludeks. Otsekulud kantakse otse tooteühikule, kaudkulud koondatakse
kulukeskusele ja alles seejärel jagatakse valitud meetodi järgi tooteühikule.
Täiskuluarvestus on eelistatud näiteks hooajalise tegevuse puhul (teraviljakasvatus,
turba varumine, puidutööstus), kus püsikulude arvestamine laovarude väärtusesse on


                                                  10
soovitav. Püsiva tootmise, kuid kõikuva müügi puhul on ärikasumi kõikumine
täiskuluarvestuses väiksem kui osakuluarvestuses. Kuna kaudkulud on äritegevuses
tihti väga oluline kululiik, siis annab täiskuluarvestuse kasutamine reaalsema pildi
ettevõttest.

Osakuluarvestus      on   tehnika,   mis   jaotab   kulud   püsi-   ja   muutuvkuludeks.
Tooteühikule jagatakse ainult muutuvad kulud ja seeläbi saadakse müügikate.
Püsikulusid tooteühikule ei kanta, vaid vaadeldakse kogusummas perioodi kuludena.
See meetod on eriti sobiv lühiajaliste otsuste tegemiseks. Eelisteks on lihtne
kasutamine, perioodiaruanded kajastavad rohkem tegelikku olukorda, puudub sageli
päris keerukas üldkulude jaotamine tooteühikule (näiteks juhataja palka on väga
keeruline tooteühikule jaotada). Osakuluarvestus võimaldab vastu võtta paindlikke
müügiotsuseid ja teha otsuseid allahindluste kohta.

5. Kuluarvestuse meetodid

Kulude võimalikult adekvaatseks ja ettevõtte eesmärkide ning äritegevusega sobivaks
hindamiseks kasutatakse erinevaid kuluarvestuse meetodeid, mis jagunevad
tellimusejärgseks kuluarvestuseks ja protsessijärgseks kuluarvestuseks.

Tellimusejärgset kuluarvestust kasutatakse juhul, kui tegevus toimub erinevate
lepingute, tellimuste või partiide alusel, mis on üksteisest erinevad. Tellimusejärgne
kuluarvestus jaguneb omakorda:

      tellimuse kuluarvestuseks – eesmärgiks on leida tellimuse täitmiseks tehtud
       kulud, mis koosnevad tellimuse osakuludest ja kaudkuludest;

      lepingu kuluarvestuseks – eesmärgiks on leida lepingu täitmiseks tehtud
       kulud. Reeglina on lepinguga seotud tegevustel võimalik rohkem kulutusi
       liigitada otseste kulutuste alla, seega on väiksem kaudsete kulude osakaal;

      partii kuluarvestuseks – kasutatakse siis, kui sarnaseid tooteid toodetakse
       ühe partiina. Partii kuluarvestust kasutatakse näiteks rõivatööstuses,
       elektroonikatööstuses jne.




                                           11
Protsessijärgset kuluarvestust kasutatakse siis, kui pakutav toode või teenus on
korduvate operatsioonide või protsesside tulemuseks. Protsessijärgne kuluarvestus
jaotub omakorda:

      protsessi kuluarvestuseks – meetod on sobiv siis, kui toote valmistamisel
       läbitakse seeria protsesse. Näiteks sobib selline meetod toiduainetetööstuses,
       turbatööstuses ja muu masstootmiste puhul. Protsessi kuluarvestuses
       jagatakse iga protsessi kogukulud protsessi läbinud tooteühikutega, saades
       keskmise kulu tooteühikule. Eelmise protsessi ühiku keskmine kulu on
       järgmise protsessi sisendkuluks;

      teenuse/funktsiooni kuluarvestuseks – meetodit kasutatakse teenuste või
       funktsioonide   kuluarvestuses.       Nimetatud   meetod       sobib     kasutamiseks
       ettevõtetes, mis pakuvad teenuseid või kulukeskustes, mis osutavad
       siseteenuseid. Neid vaadeldakse kui teeninduskeskusi, -osakondi või –
       funktsioone, sest teenuseid võib teenuseid pakkuda nii müügiks kui ka
       ettevõtte   sees.    Selline     kuluarvestusmeetod       toimib   tüüpilises,   kitsalt
       spetsialiseerumata             põllumajandusettevõttes,            toitlustusettevõttes,
       kinnisvarahoolduses jne;

      üksiktoote kuluarvestuseks – taolist meetodit kasutatakse siis, kui ettevõte
       toodab ainult ühte toodet.

Ettevõtte kuluarvestussüsteemi ülesehitamiseks ei saa anda konkreetseid nõuandeid.
Kõik ettevõtted on oma organisatsiooniliselt struktuurilt, tehnoloogilisest protsessist ja
nendevahelistest seostest erinevad. Ettevõtte asutamisel või projekti käivitamisel
eelpooltoodut läbi mõeldes ja rakendades on võimalik luua eeldused oma plaanide
edukaks elluviimiseks. Paika pandud põhimõtete järgmine võimaldab vastu võtta
põhjendatud otsuseid ja samuti kiiremini reageerida, kui esinevad kõrvalekalded
kavandatu ellu viimisel.




                                              12
II HIND

1. Hinna olemus ja tähtsus

Hind on toote väärtus väljendatuna rahas ehk teisisõnu väärtuste kogum,
mida ostja on nõus vahetama toote omandamisest või tarbimisest tulenevate
kasude vastu. Konkreetse hinna määramine kaubale on nii kunst kui teadus.
Hinda võib kujutleda vahetusprotsessi tasakaalustajana. Äriettevõttes on hind
toote turunõudluse peamine määraja, millest oleneb nii ettevõtte kogu
müügitulu kui kasumi suurus.

Äri alustades võib hinnakujunduspoliitika ära määrata ettevõtmise edu või
läbipõrumise. Seetõttu peab juba enne tootmise alustamist kalkuleerima oma
tootele hinna, et näha, kas seda ongi üldse mõttekas tegema hakata. Kui tulla
turule, kus on keegi juba analoogse kaubaga ees, siis on oluline turuhind:
see määrab lae, millise hinnaga toodet või teenust ostetakse. Kui ettevõte
oma tootega ei erine millegi poolest konkurentidest, siis peab ta turuhinnaga
tootmiseks ja võimaliku kasumi saamiseks kärpima oma kulusid. Kui aga
toode on konkurentide omast parem, siis ei ole turuhinnal nii suurt tähtsust ja
on rohkem võimalusi oma toote hinda ise määrata. Igal juhul peab kliendilt
küsitav hind alati olema kõrgem või vähemalt võrdne arvestusliku
omahinnaga ehk katma ettevõtte kulud.

2. Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid

Hinna määramine on strateegiline otsus, millel võib olla kaugeleulatuv mõju.
Hinnastrateegia    ongi    ettevõtte     pikaajaline   suund     hinnakujundamise
valdkonnas.     Seega      sõltub      ettevõtte   edukus      paljuski   valitavast
hinnastrateegiast. Liiga madalad hinnad ei kata kulusid, liiga kõrged aga
vähendavad müügimahtusid. Mida selgemalt on määratletud ettevõtte
üldsihid, seda lihtsam on välja ka tuua hinnaga seotud eesmärke. Sellepärast
peab hinnastrateegia välja töötama ettevõtte juhtkond ja see on edasiste
taktikaliste otsuste aluseks.

Hinnastrateegia vajalikkus seisneb järgmises:




                                          13
   1) Tagab ühesugused hinnaotsused. Ilma selge ja üheseltmõistetava
       hinnastrateegiata on ettevõtte juhtidel võimatu langetada ühtseid ja
       omavahel kooskõlas olevaid hinnaotsuseid;

   2) Hinnastrateegia mõjutab tarbija käitumist. Usaldusväärse strateegia
       abil on võimalik tarbijat motiveerida, sest igasugune strateegia mõjutab
       otseselt tarbija ostukäitumist;

   3) Korrektne hinnastrateegia aitab vältida olukordi, kus kehtestatud
       hinnad on vastuolus riiklike õigusaktidega.

Hinnakujunduse strateegiat mõjutavad tegurid jagunevad kolme suurde
gruppi:

      ettevõttesisesed        tegurid,   näiteks    tootmiskulud,    turustuskulud,
       transpordikulud, rentaablus, maksud, ajaühikus toodetava toodangu
       piiratud hulk, tööjõud, seadmete võimsus, tooraine kättesaadavus, turg
       jne. Finantsoperatsioone mõjutab see, kas tarnitakse vahetult kliendile
       või toodetakse lattu;

      turutegurid (näiteks konkurents, ostuvõime);

      väliskeskkonna          tegurid    (näiteks    seadusandlus,      inflatsioon,
       hinnakontroll, muud regulatsioonid).

Neid tegureid peab oskama märgata. Siinjuures tuleb arvestada, et kui hind
on madal, on ostja üldjuhul nõus rohkem ostma.

3. Hinnameetodi valimine

Kui ettevõtte üldine hinnastrateegia on paigas, siis tuleb vaadelda hindu
tootegruppide ja/või üksikute toodete lõikes. Ei ole olemas ühest valemit, mille
alusel oleks võimalik välja arvutada täpne hind igale tootele, kuid
hinnakujunduses tuleb kindlasti arvesta järgmisi asjaolusid:

      kulud,

      loodetav kasuminorm,

      konkurentide hinnad,

      toote kvaliteet,



                                          14
      nõudlus,

      toote sihtgrupp.

Hinnakujunduses kasutatakse mitmeid meetodeid. Kolm levinuimat neist:

      kulupõhine - hinna kujundamine baseerub kuludel, hind peab katma
       püsiv- ja muutuvkulud ning sisaldama kasumit,
      kliendipõhine - hind kujuneb selle järgi, mis tarbija on nõus maksma
       kauba või teenuse eest,
      konkurentsipõhine – hinna kujundamisel uuritakse konkurentide
       hinnastrateegiat ja lähtutakse kulude või nõudluse asemel sellest.


Tegelikkuses pole muidugi ükski nimetatutest täiesti iseseisev ja seetõttu
tuleb ettevõtte hinnapoliitika väljatöötamisel arvestada kõigi kolme meetodi
elementidega.

Kulupõhine meetod

Vaadeldav meetod lähtub kuludest, ja seda käsitletakse kahel kujul.

       A. Juurdehindluse meetod

Meetod põhineb teatud arvestusliku juurdehindluse lisamisel omahinnale:

      liidetakse püsikulud ja muutuvkulud (saadakse omahind),
      saadud summale      arvatakse juurde kasumiprotsent e. teatud paras
       juurdehindlus,
      tulemus jagatakse toodete hulgaga ühikutes, mille vastuseks ongi toote
       hind.

Kaubanduses lisatakse juurdehindlus ostuhinnale, tootmises aga omahinnale:

   a) hinnalisand kui % ostuhinnast = juurdehindlus / ostuhind x 100
   b) hinnalisand kui % müügihinnast = juurdehindlus/müügihind x 100

Alati ei pruugi kasutada võrdset juurdehindlust, hinnalisandi määramisel tuleks
eelkõige arvestada tegeliku nõudlus- ja konkurentsisituatsiooniga.

Juurdehindluse meetod on laialt levinud, eriti teenustele hinna määratlemisel,
sest tavaliselt teatakse teenuse kavandamisel paremini teenusele vajalikke



                                      15
kulutusi kui nõudlust. Kuluarvestus on tihti lihtsam, kui nö turutunnetus ning ka
konkurentsi on sellise hinnameetodi valimisel vähem. Samas on nimetatud
meetodi puuduseks asjaolu, et hind ei reageeri nõudluse muutustele ja enne
hinna määramist tuleb väga põhjalikult turgu uurida.

       B. Kasumiläve meetod

Meetodi eesmärgiks on ettevõtte kõikide kulude katmine ja soovitud kasumi
saamine. Hinna määramisel lähtutakse taas püsi- ja muutuvkuludest ning
arvutatakse välja kasumiläve- ehk tasuvuspunkt:

                   kasumilävepunkt (toodang ühikutes) =
            - ( püsikulud/ (ühiku müügihind – ühiku muutuvkulud))

Meetodi rakendamisel kasutatakse ette lõpliku otsuse tegemist mitmeid
alternatiivhindu ja leitakse kõikidele kasumilävepunktid. Seejärel valitakse
nende hulgast optimaalne, st hind, mille kasumilävepunkt on ettevõttele
sobivaim.    Nimetatud   hinnameetodi        puudusteks   on   nõudluse   vähene
arvestamine ning püsikulude muutumatus vaid teatud perioodil.

Kliendipõhine meetod

Kliendi- ehk tarbijakeskse meetodi puhul määratakse tootele hind lähtudes
tarbija poolt tajutavast väärtusest ja tema hinnaootusi arvestades, st toetudes
suuresti tarbija psühholoogilis-emotsionaalsetele hinnangutele. Siia hulka
kuulub ka hinna diferentseerimine lähtudes kliendi rahakotist. Sama kaupa
müüakse erinevates poodides erineva hinnaga, arvestades nendega, kes
selles poes käivad.

Konkurentsipõhine meetod

Erinevalt eelnevatest meetoditest on antud juhul tootele hinna määramisel
lähtealuseks konkurentide hinnad. Käsitletakse taas kahel kujul.

       A. Turuhinna meetod

Põhineb nõudmise ja pakkumise tasakaalul. Meetod on sobilik standardsete ja
ühetaoliste (näiteks maavarad, energia, paber jmt) toodete puhul, mille
tarbijate ostukäitumine on püsikindel. Turuhinnast erineva hinna määramisel
pole antud juhul mõtet, sest hinna tõstmisel võib turust ilma jääda,



                                        16
alandamisel aga kaotatakse põhjendamatult tulu ning see võib ühtlasi kaasa
tuua konkurentidepoolse hävitava hinnasõja. Sobib eelkõige ettevõtetele,
kelle eesmärgiks maksimeeritud kasumi saamine või monopoolse konkurentsi
olukorras.

       B. Pakkumishinna meetod

Põhineb      konkurentide   oletatavatel    hindadel.   Kasutatakse      avalikel
pakkumiskonkurssidel eesmärgiga saada konkurentidest soodsama hinna
pakkumisel tellimus omale. Hinna alampiiriks on siingi kulud.

4. Hinna kohandamine, diferentseerimine

Pärast ettevõtte hinnastrateegia väljatöötamist on mõnikord vaja hindu
alandada või tõsta. Hinna alandamist võivad põhjustada järgmised tegurid:

   1) Ettevõtte tootmise ülevõimsus ja seega tootmismahu suurendamise
       vajadus;

   2) Vähenev turuosa konkurentide pealetungi tagajärjel;

   3) Turu hõivamise soov.

Hinnaalanduse kriteeriumid võivad olla väga erinevad. Seda võidakse teha
püsiklientidele,   sularahaga      maksjaile,    hulgiostjatele,    laojääkidest
vabanemiseks jne. Tegemist on laialt levinud müügivõttega.

Arvestada tuleb aga, et tarbija reageerimine hinnaalandusele ei pruugi olla
ühene, võib saavutada isegi vastupidiseid tulemusi, kui tarbija arvab, et:

      müügile on tulemas uus toode;

      toode on vigane;

      ettevõte on raskustes;

      hind langeb tulevikus veelgi.

Hinnatõus võib olla avalik või varjatud. Varjatud hinnatõusu iseloomustab:

   1) Hinnasoodustustest loobumine;

   2) Sortimendi muutused.




                                       17
Ostja reageering hinnatõusule võib olla samuti soovitule vastupidine. Valet
hinnareaktsiooni põhjustab arvamus, et tegemist on:

      defitsiitse tootega ning paljud kiirustavad ostma,

      eriti väärtusliku kaubaga,

      jätkuva hinnatõusuga.

Uute toodetega turule tuleku puhul on meie käsutuses põhiliselt kaks erinevat
hinnakujundamise strateegiat:

   1) Turukoorimine, mis sisuliselt tähendab tootmise alustamist väikeses
       mahus ja müüki kõrgete hindadega, mida hiljem alandatakse;

   2) Turu vallutamise strateegia. Sel puhul üritatakse tulla turule suure
       kogusega ja suhteliselt madalate hindadega, et konkurentide eest turg
       ära lõigata. Kasutatakse nimetust läbilöögihind - uut toodet turule
       viies kehtestatakse madalam hind, et lüüa konkurentidelt tarbijat üle.
       Turuosa saavutamise järel tõstetakse hind jälle kõrgemaks. See on
       hinnakonkurentsi üks liike, mille puhul võib saada ka kahjumit.

Põhitoodete ja kõrvaltoodete hinnakujunduse juures on tegemist põhitoodete
ja tema lisanditega ja kasutatakse teineteist täiendavate toodete meetodit.
Levinud on kaks strateegiat:

   1) Põhitoode on kallis, lisand odav. Kui kõrvaltootel pole mingit väärtust ja
       sellest lahtisaamine on raske, mõjutab see otse põhitoote hinda;

   2) Põhitoode on odav, lisandid kallid. Eesmärk on siin esimese toote
       madala hinnaga meelitada tarbijad tooteid kasutama ning kasseerida
       kasum hiljem teise toote müügilt.

Hinnaläbirääkimistel tuleb kindlasti kehtestada maksetingimused. Makse
tähtaeg määratakse kindlaks ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Klient võib
maksta kas kohe või pärast kauba kättesaamist. Kuigi üldiselt müüja tahab
raha kohe kätte saada, on konkurentsi tingimustes sageli kasutusel
vastupidine praktika, kus müüja annab ostjale mitmekuuse tähtaja.




                                       18
III OMAHIND

Ettevõtte toodangu omahind väljendab valmistatud toodangu või üksiktoote ja
–teenuse tootmiseks ettevalmistamise, tootmise ja müügi kulusid rahas.
Toodangu omahind põhineb samuti                 hinna väärtusteoorial, erinevuseks on
vaid asjaolu, et kui hinnas väljendub toote väärtus ostja on nõusolekuna, siis
omahinnas sisalduvad tootja kulutused asjastatud ja elavtööle. Toodangu
omahinna analüüs võimaldab hinnata ettevõtte töö tõhusust ja seda muutvate
tegurite mõjuulatust, kusjuures kulude võrreldavuse tagab kulude arvestuse ja
toodangu      omahinna        kalkuleerimise        metoodika      ühtsus   ettevõtetes     ja
majandusharudes.

1. Omahinna kujunemine põllumajandustootmises

Tootmisprotsessis valmib toodangu üheaegselt väga mitmesugusel kujul ja
see       tingib     tema        liigitamise        vajaduse.       Seetõttu      jaotatakse
põllumajandustoodang olenevalt tähtsuselt:

        põhitoodanguks;

        kaasnevaks toodanguks;

        kõrvaltoodanguks.

Põhitoodang on tootmise põhieesmärgina toodetav toodang. Näiteks
piimakarjakasvatuses on selleks piim, mesinduses mesi.                          Kaasnevaks
toodanguks           nimetatakse       põllumajandussaadusi,            mida       saadakse
tootmisprotsessi            käigus     üheaegselt            põhitoodanguga,           näiteks
piimakarjakasvatuses vasikad, mesinduses sülemid. Taoline liigendus on
siiski   suhteline     ja     valik   ripub    ära     ettevõtte     enda      poolt   valitud
põhitootmissuunast.           Kõrvaltoodang          tekib      tootmisprotsessi       käigus
põhitoodangu kõrvalsaadusena ja on hinna poolest madalama väärtusega.
Mõnel juhul ei ole kõrvaltoodangul üldse mingit majanduslikku tähtsust ja sel
juhul ei võeta seda ka arvele.

Põllumajandusettevõtte kogutoodanguks on kogu majandusaasta kestel
toodetud toodangu maksumus, sõltumata sellest, kas toodang müüdi või
kasutati ära oma ettevõttes. Kaubatoodang on see osa kogutoodangust, mis
realiseeritakse müügiprotsessi käigus. Põllumajandusliku puhastoodangu


                                               19
moodustavad kõik majandusaasta jooksul loodud uued väärtused, st
kogutoodangu maksumuse ja tootmiskulude vahe.

Omahinna elemendid, struktuur

Kõik   toodangu    valmistamiseks        tehtud     kulud,   väljendatuna   rahas,
moodustavad toodangu omahinna. Tootmisomahind moodustub toodangu
valmistamise ja säilitamis- või kasutamiskohale transportimise kuludest,
täisomahinnas sisalduvad lisaks eelnimetatule ka turustamiskulud.

Majandusliku otstarbe ja sisu järgi jagunevad põllumajandussaaduste
tootmiskulud:

      lõpetamata tootmise kuludeks;

      jooksva aasta kuludeks.

Lõpetamata tootmise kuludena võetakse bilansis arvele kõik eelmistel
perioodidel ettetehtud kulutused, so kulutused sügisesele mullaharimisele,
karja- ja rohumaade rajamisele jne. Lõpetamata tootmise kulude hulka kuulub
töömasinate amortisatsioon, väetiste, taimekaitsevahendite ja seemnete kulu,
kütuse, määrdeainete ja jooksva remondi kulud, tootmistööliste töötasu jmt.
Summeerides eelmiste aastate kulud ja jagades nad pinnaühikule saadakse
kulud külvipinna, sügiskünni, karjamaade jne. hektari kohta.

Pikaajaliste kultuuride (kultuurkarja- ja heinamaad) kulud kantakse jooksva
perioodi kuludesse osade kaupa nende kasutusea jooksul. Orgaaniliste
väetiste kuludest kantakse jooksva perioodi kuluks 50%, ülejäänu järgmise
aasta kuluks.

Jooksva aasta kulud rühmitatakse vastavalt ettevõtte kuluarvestussüsteemile.

Töötasu:    tootmistöötajate   töötasu    koos      inimtööjõukuluga   määratakse
kindlaks tööde mahtude järgi tööliikide viisi tootegruppide kaupa. Sisaldab
lisaks otsesele palgale ka riiklikke makse ja puhkusetasusid.

Söödad:     kogukulu    arvutatakse      lähtudes     loomade    söödavajadusest
majandusaastal ja söödabilansist eelmise aasta saagist planeeritava aasta
saagini keskmises ühiku omahinnas.




                                         20
Seemned: seemnete kuluna arvestatakse seemnete maksumust, kusjuures
oma ettevõttes toodetud seeme kantakse kuluks omahinnas, ostetud seemne
puhul aga soetusmaksumuses.

Väetised ja taimekaitsevahendid: selle kulurühma maksumuse leidmiseks
kavandatakse         enne    koguselised      kulud     kultuuride      viisi   (väetus-   ja
taimekaitseplaan),          seejärel       korrutatakse         kogused          1      ühiku
soetusmaksumusega ja leitakse nii kulud kultuuride lõikes.

Ravimid ja seemenduskulud: leitakse vastavalt tegelikele mahtudele
loomagruppide lõikes.

Kütuse    ja        määrdeainete       kulu   arvestamisel        lähtutakse    masintööde
mahtudest, mille korrutamisel vastava põhikütuse arvestusliku kuluga,
saadakse põhikütuse kogused tööliikide viisi kultuuride kaupa ning koguste
korrutamisel 1 ühiku maksumusega (sh veokulude, käivitusbensiini ja
määrdeainete maksumus) saadakse kütuse ja määrdeainete maksumus.

Jooksev remont: kulud leitakse tehtavate tööde mahtude alusel.

Amortisatsioon:          taimekasvatuslike         hoonete,       rajatiste,    ehitiste   ja
maaparanduse amortisatsioonikulud jaotatakse proportsionaalselt kultuuride
külvipinnaga,         põllutöömasinate        ja      –riistade       amortisatsioonikulud
proportsionaalselt       vastavale       kultuurile    tehtud       tinghektarite     arvule.
Loomakasvatuses toimub jaotamine vastavalt soo- ja vanuserühmadele.

Muud otsesed kulud moodustuvad vähemtähtsatest, kuid toodanguga
otseselt seostatavad kuludest, nagu põldude lupjamise, elektrienergia,
loomakasvatusmaterjalide jmt.

Tootmise üldkulude hulka kuuluvad tootmise erinevate lõikude juhtimisega
seotud kulud: tootmisspetsialistide ja harujuhtide töötasu, ohutustehnika,
ostetud teenused jmt.

Ettevõtte üldkulud moodustuvad üldhaldusega seotud kululiikidest: ettevõtte
tippjuhtide    ja    kontoripersonali töötasu, halduses kasutatava                   põhivara
amortisatsioon ja jooksva remondi kulud, töölähetuskulud jmt.




                                              21
Otsesed ja kaudsed kulud

Kuna põllumajandussaaduste tootmine, eelkõige taimekasvatus on olemuselt
hooajaline tegevus, kasutatakse siin enamasti täiskuluarvestust. Nagu juba
eelpool kuluarvestuse põhimõtetes kirjeldatud, kantakse täiskuluarvestuses
otsekulud otse tooteühikule, kadukulud koondatakse kulukeskusele ja alles
seejärel   jagatakse    valitud     meetodi   järgi   tooteühikule.   Kasutatav
arvestussüsteem ei välista muidugi kulude jaotamist muutuv- ja püsielemendi
alusel, mis iga tootmisharu puhul on erinevad.

Taimekasvatuses kuuluvad otseste kulude hulka tootmistööliste töötasu,
seemne, istikute, kütuse ja määrdeainete, väetiste ja taimekaitsevahendite
maksumus, põllumasinate amortisatsioon, taimekasvatusega seotud põhivara
jooksva remondi kulud jmt.

Loomakasvatuses kuuluvad otseste kulude hulka tootmistööliste töötasu,
kasutatud söötade ja allapanu maksumus, ravimite ja seemenduse kulud,
loomakasvatushoonete, masinate, seadmete ja inventari amortisatsioon ning
jooksva remondi kulud, elektrienergia ja küttekulud jmt.

Otsesed kulud lülitatakse omahinda otseselt. Mõningaid kulutusi, mida
otseselt toodangu valmistamisega seostada ei saa, arvestatakse eraldi tööde
ja teenuste liikide     kaupa ja jaotatakse proportsionaalselt vastavale
arvestusühikule, st kaudsel teel.

Tootmise üldkulud jaotatakse tootmisharudele, kultuuridele, looma- ja taime-
kasvatustoodangule proportsionaalselt otsekulude summaga. Ettevõtte
üldkulude jaotamine toimub samadel alustel.

2. Omahinna arvutamine masintöödel

Põllumajandussaaduste tootmisel tuleb teha mitmesuguseid kindlaid töid
taimedele ja loomadele kõige soodsamal ajal. Kuna põllukultuure viljeldakse
tänapäeval peamiselt mehhaniseeritult, moodustavad kulud masinapargile
olulise osa taimekasvatustoodangu omahinnast. Näiteks rohusööda tootmisel
moodustavad masinkulud (ilma töötasuta) 26-35%, kartuli kasvatamisel 26-
30% ja teravilja kasvatamisel 36-41% kõikidest tootmiskuludest.




                                       22
Masintööde kulude arvutamiseks on iga masina kohta vajalik teada järgmisi
andmeid:

      soetusmaksumus;

      asendushind - inflatsiooni ja konstruktsiooni täienemise tõttu masinate
       hinnad pidevalt tõusevad, seetõttu on tänapäeval sama võimsusega või
       tootlikkusega masina hind juba kõrgem kui vanal mitu aastat tagasi
       soetatud masinal. Kui kulunud masina asemele soetatakse uus sama
       võimsusega või tootlikkusega masin, siis selle uue masina tänapäevast
       hinda nimetatakse vana masina asendushinnaks;

      masina või hoone jääkmaksumus;

      masina aastane töömaht (ha, tundi, tonni, tükki jne);

      eeldatav kasutusiga        aastates    sõltub   masina    tööressursist   ja
       aastasest töömahust. Üle optimaalse tööea töötanud masinatel esineb
       liialt sageli ja palju rikkeid, masinate renoveerimist selle töö kõrge hinna
       tõttu üldjuhul ei tehta. Lisaks tööressursile võib masina kasutusiga
       piirata ka moraalne vananemine, mis enamike põllutöömasinate jaoks
       on 10…14 aastat;

      pangalaenu tingimused ja intressi %;

      masina hoiuruumi vajadus m2 (maksumus kr/m2, kasutusiga aastat
       või kulumi %);

      kindlustusmaksed, ülevaatustasud ja muud masinatega seotud
       maksed (krooni aastas või % jääkmaksumusest);

      korrashoiukulud aastas (tehnohooldus ja remont % asendushinnast);

      mootorikütuse ja õlide kulu (l/h ja nende hinnad kr/l);

      masinajuhi ja abitööliste töötasu (koos maksudega kr/h);

      muud antud masina juures esineda võivad kulud;

      ettevõtte üldkulud (% kogukuludest);

      töömasinatel masina keskmine tunnitootlikkus.




                                        23
   A. Püsikulud

Kulum

Praktikas kasutatakse kulumi arvestamisel peamiselt lineaarset meetodit:

        A=(H-J)/Ta*W;

kus
A - kulum, kr/h;
H - masina soetushind, kr;
J - masina jääkmaksumus, kr;
Ta - masina kasutusiga, aastates;
W - töömaht, h/a.

Laenuintress

Arvutatakse masina kogu kasutusea keskmisena. Laenuintressi arvutusvalem:

       I = a*i*H(1-Of/100)/200*Ta*W;

kus
I - intressikulu, kr/h;
a - laenuperioodi pikkus, aastates;
i – intressiprotsent;
Of - omafinantseering, % laenusummast.

Masina hoiustamiskulud

       Ha=Mh*Sh/W * (1/Th+((i+kh)/200));

kus
Ha - masina hoiustamiskulud, kr/h;
Mh - hoiuruumi erimaksumus, kr/m2;
Sh - masinale vajalik pind, m2;
Th - hoiuruumi kasutusiga aastates;
kh - hoiuruumi kindlustusmäär, % soetushinnast.

Hoiustamiskuludele lisanduvad hoiuruumi korrashoiu kulud (valgustus,
remont jne). Kuna antud kuluelemendi osakaal on väike, siis sageli
kasutatakse siin lihtsustatud arvutusvalemit, arvestades nimetatud kuludeks
aastas kokku teatud % masinale vajaliku pinna jääkmaksumusest:



                                       24
       Ha=ma*Hh/200*W

kus
ma - hoiustamiskulude suurus %;
Hh - masinale vajaliku pinna soetusmaksumus, kr;
W - töömaht h/a.

Kindlustusmaksed

Liikurmasinatele on kohustuslik vormistada liikluskindlustus, mille suurus
oleneb kindlustusperioodi pikkusest, juhi staazhist ja on kindlustusfirmade
lõikes veidi erinev. Kui traktoritele ja autodele vormistatakse liiklus- ja
varakindlustus     tavaliselt   kogu   aastaks,   siis   teraviljakombainidele     ja
liikurniidukeile üldjuhul ainult tööperioodiks. Muudele masinatele ja hoonetele
tehakse ainult varakindlustus. Üheks täiendavaks makseks liikurmasinate
puhul on ka nende tehnilise ülevaatuse tasu. Kindlustuskulude kogusumma
saab arvutada järgmiselt:

       K=((pk*H/200)+Ü)/W

kus
pk – varakindlustusmakse % aastas;
Ü – liikluskindlustus ja ülevaatustasu kokku, kr/a.

Ettevõtte üldkulud

Siia arvestatakse kulud ettevõtte üldjuhtimisele: juhi ja spetsialistide töötasud,
sõiduautode kulud, raamatupidamise, telefoni- ja postikulud, mitmed tasutud
maksud     (näiteks     maamaks),      üldkasutatavate    hoonete    kulum       ning
korrashoiukulud jpm. Need kulud avaldatakse tavaliselt protsendina ettevõtte
kogukuludest. Sõltuvalt ettevõttest võib nimetatud kulude suurus erineda mitu
korda. Omahinna leidmiseks arvutatakse alul muud püsikulud ja kõik
muutuvkulud ning lõpuks siis nende summa baasil üldkulud.

       B. Muutuvkulud

Kulud kütusele

Diiselkütte kulu on arvutatav valemiga:

       L=q*k1*Pm/ñ;



                                         25
kus
L - kütusekulu, l/h;
q - diislikütuse erikulu, kg/kWh;
k1 - mootorivõimsuse kasutamise tegur ehk koormusaste: raskel tööl
0,6…0.7,
keskmise raskusega tööl 0,4…0,5, kergel tööl 0,3;
Pm - traktori või liikurmasina mootori nimivõimsus, kW;
ñ - diislikütuse tihedus, kg/l, ñ = 0,86 kg/l.

Kui hinnang mootori koormusastme kohta on ligikaudne, on ligikaudne ka
selle valemi abil arvutatud kütusekulu. Täpsema tulemuse saamiseks tuleb
abimaterjalidena kasutada vastavaid käsiraamatuid, kus leidub andmeid
erinevate põllutööde raskusastme ja kütusekulu kohta. Korrutades kütusekulu
kütuse hinnaga, saame kulud kütusele tunnis.

         uk=rk*L;

kus
rk - kütuse hind, kr/l.

Kütuste ja määrdeõlide hinnad muutuvad sageli. Põllutöödel on soovitatav
arvestada kulutatud kütuse maksumust sinise diiselkütte hinna kaudu.

Kulud määrdeainetele

Liikurmasinate juures kasutatakse tavaliselt 3-5 erinevat määrdeainet,
mahuliselt kulub kõige enam diisliõli. Õlisid vahetatakse korralise hoolduse
käigus     ja   lisatakse   veidi   ka    igapäevase   hoolduse   ajal.   Soome
kalkulatsioonides arvestatakse diisliõli kuluks keskmiselt 1,2% diiselkütte
mahust. Vanematel venemaist päritolu traktoritel võib diisliõli kuluks arvestada
1,5 – 2,0% diiselkütte mahust, väga kulunud mootori korral võib see olla
veelgi suurem. Kuna lisaks diisliõlile kulub traktori juures ka märksa kallimaid
määrdeid, võib määrdeainete hinnaks arvestada 1,1-1,2 kordse diisliõli hinna.

         um=1,2 * m*rm*L/100;

kus
um - kulu määrdeõlile, kr/h;
m - määrdeõlikulu, % kütusekulust;



                                          26
rm - määrdeõli hind, kr/l;
L - diislikütuse kulu l/h.

Korrashoiukulud

Masina korrahoiukuludena arvestatakse kulutusi masina perioodiliseks
tehniliseks hoolduseks ja remondiks.

       us=s*Ma/100*W

kus
us - korrashoiukulu, kr/h;
s - korrashoiukulu, % masina asendushinnast;
Ma - masina asendushind, kr (uue masina puhul võrdub ostuhinnaga).

Soome Vabariigis 2001.a. avaldatud andmetel on otsesed materiaalsed kulud
ratastraktorite hooldamisel (õlid, filtrid jmt) aasta keskmisena 1,7% nende
asendushinnast (töökoormuse maht 1000 h/aastas). Koos remondikuludega
arvestatakse Soomes korrashoiukuludeks 3% traktori asendushinnast, kuid
traktorid töötavad seal vähem kui 1000 h/aastas. Saksamaa Liitvabariigi
andmetel on keskmiseks korrashoiukuluks 1000 töötunni kohta 3,4…3,6%
traktori asendushinnast. Venemaise päritoluga traktoritel on korrashoiukulud
veidi suuremad, 4-5% asendushinnast. Vanadel, üle 8000 töötunni töötanud
traktoritel võivad korrashoiukulud olla isegi kuni 8-10% asendushinnast 1000
töötunni       kohta.         Saksamaal         arvestatakse     teraviljakombainide
korrashoiukuludeks aastas 300 töötunni korral 3.3% ja töömasinatel väiksema
ja keskmise töömahu (kuni 10% ressursist) korral aastas 4-6% nende
asendushinnast. Suurema töömahu korral on see % ka vastavalt suurem.
Nendele     otsestele        materiaalsetele    kuludele   lisandub   veel   töötasu
korrashoiutööde eest.

Töötasu

Kui korrashoiukuludes ei sisaldu tasu masina korrashoiu eest, lisatakse
masinajuhi töötasule veel teatud %. Juurdearvestusteks töötasule on 33%
sotsiaalkindlustuseks, 0,5 % töötuskindlustuseks ja vastav % puhkusetasuks.

       up=p*(1+ph/100)*(1+(ms+mt+mp)/100)

kus


                                           27
up - kulud masinajuhi töötasule, kr/h;
p - masinajuhi tunnitasu, kr/h;
ph - hoolduse lisatasu määr, % tunnitasust;
ms - sotsiaalmaksu määr, %;
ms - töötuskindlustusmakse määr, %;
mp - puhkusetasu määr, %.

Töötunni maksumus ettevõttesisesel tööl

Leitakse, summeerides ülalloetletud kulud:

       Uo=A+I+H+K+E+uk+um+us+up;

kus
E - ettevõtte üldkulud kr/h (protsendina eelpool näidatud püsikulude ja
muutuvkulude summast).

Kuna üldkulud lisatakse juba arvutatud otse- ja püsikuludele, siis erinevate
masinate töö võrdlemisel ühe ettevõtte piires nad võrdlustulemust ei mõjuta ja
võib seetõttu jätta ka arvesse võtmata. Kui aga arvutatakse mõne
konkreetse töö- või toodanguliigi omahinda, tuleb kindlasti lisada ka
üldkulud.

Teenustöö hind

Teenustööde     tegemisel    arvestatakse     masinakuludesse   lisaks    eelpool
nimetatud kuludele riski katte %, soovitav kasum rakendatud kapitalilt
(laenuintressi tuleb ka käsitleda kui kapitali kasumi osa), ja käibemaks 18%.
Kulud teenustööl koos riski ja kapitaliintressiga:

       U1=(1+R/100) + soovitav kasum kapitalilt – laenuintress;

kus
R - riski määr, % töökuludest;
kasum kapitalilt ja laenuintress summana (kr/h).

Teenustöö hind koos käibemaksuga

       Ut,k = (1 + mk/100)*Ut

kus
mk - käibemaks, %.



                                         28
Agregaadi kulud

Ülaltoodud kuluelementide kaupa arvutatakse nii jõumasinate kui ka
töömasinate     kulud    töötunni    kohta.       Haagistöömasina   korral   mitmed
kuluelemendid (kütusekulu, töötasu jt.) puuduvad. Jõu- ja haagistöömasina
kooskasutuse korral arvutatakse esmalt kulud mõlemale eraldi ja seejärel
summeerituna saadakse agregaadi kulud. Jagades selle suuruse agregaadi
tunnitootlikkusega, leitakse kulud tööühikule. Oma töö korral:

       F=(Uo,j+Uo,r)/t;

kus
F - kulud tööühikule, (kr/ha, kr/t, kr/tk jne);
Uo,j - jõumasina töötunni hind oma tööl, kr/h;
Uo,r - töömasina töötunni hind oma tööl, kr/h;
t - agregaadi tunnitootlus, (ha/h, t/h, tk/h jne).

Kui taoline arvutus teha lähtudes konkreetse ettevõtte töömahtudest kõikide
tehnoloogiliselt sobivate agregaatide kohta, saab valida agregaadi, mille
kasutamisel on masinkulud antud tööl kõige väiksemad. Andmeid erinevate
agregaatide masinkulude kohta saab kasutada ka siis kui muudetakse tööde
tehnoloogiat, st kas jäetakse mõni töö tegemata või tehakse seda tööd mõne
teise agregaadiga. Taoliselt on võimalik kiiresti arvutada tehnoloogia
muutmisest tekkiv kulude muutumine.

3. Omahinna arvutamine taimekasvatuses

Taimekasvatustoodang jaguneb põhi- ja kõrvaltoodanguks. Vastavalt RTJ 4
sätestatule kõrvaltoodangu omahinda ei kalkuleerita, vaid see loetakse
võrdseks piirkonna võimaliku realiseerimishinnaga.

Mõningate põllukultuuride põhi- ja kõrvaltoodangu suhe:

      rukis, talinisu 1:1,0-1,5;
      suvinisu, oder, kaer, suhkrupeet 1:0,8-1,0;
      tavaline hernes 1:0,6-1,0;
      söödapeet 1:0,3.




                                           29
Omahinna     arvutamise       lihtsustamiseks   kalkuleeritakse   omahind   eraldi
kultuuridel või kultuuride gruppidel, mille agrotehnika on ühesugune (taliviljad,
suviteraviljad jne). Väikeste pindade puhul on mõttekas arvutada omahind
kogu    tootmisharu       ulatuses     (katmikköögiviljandus,     aiandus    jne).
Spetsialiseeritud tootmise puhul arvutatakse nii vastava toodangu või
kultuuride omahind kui ka üksikute sortide või sordigruppide omahind.

Teraviljakasvatuses kalkuleeritakse omahind põhitoodangu alusel, kusjuures
arvatakse maha kuivatus- ja puhastuskaod.

Teravilja kuivatuskadude arvutamine:

       kuivatuskadu esialgsest massist (%) = 100(W1-W2)/(100-W2)

kus
W1 – teravilja niiskus enne kuivatamist %
W2 – teravilja niiskus pärast kuivatamist %

       kuivatuskadu (kg) = S(W1- W2)/(100- W2)

kus
S – teravilja mass enne kuivatamist kg

Teravilja kaalu suurenemine ja kahanemine:

       x = 100(w2-w1)/(100-w2);

       x = 100(w1- w2)/(100- w2)

kus
x – kaalu kahanemine või suurenemine %
w1 – teravilja algniiskus %
w2 – teravilja lõppniiskus %

Kui ühte ja sama kultuuri kasutatakse mitmeks otstarbeks (siloks, heinaks,
kuivsiloks, seemneks jne), siis arvestatakse omahind igale toodanguliigile
eraldi, kasutades ümberarvutusteks koefitsiente, mille alusel kogu kulutuste
summa erinevatele toodanguliikidele jaotatakse.

Loodusliku heina omahind leitakse tegelike kulutuste alusel; kultuurheina-
ja karjamaade rajamise kulud mis lülitatakse esialgu lõpetamata tootmise




                                         30
kuludesse,     kantakse     toodangu    omahinda      proportsionaalselt   tegeliku
kasutamisaja jooksul.

Silo omahind tehakse kindlaks tegelike kulutuste alusel. Haljasmassi ja
muude komponentide maksumus kantakse kuludesse vastavalt nende
tegelikule omahinnale, silo omahind leitakse valmissilo kaalu alusel, millest
eelnevalt arvatakse maha sileerimiskaod.

Taimekasvatussaaduste omahinna arvutamisel võetakse arvesse ka saaduste
transpordikulud hoiu-, tarbimis- või realiseerimiskohta.

Spetsialiseeritud tootmise puhul (sh kartul, marjad, puuvili) jagatakse
toodang omahinna kalkuleerimisel standardseks, mittestandardseks ja
kasutatavateks jääkideks. Gruppide omahind leitakse kulude kogusumma
jagamisel proportsionaalselt realiseerimishinnale.

Taimekasvatustoodangu tootmiskulusid on võimalik jagada nii otse- kui
kaudseteks kuludeks, samuti klassifitseerida muutuv- ning püsikuludena, kõik
sõltub ettevõttes valitud kuluarvestussüsteemist. Püsikulud: kulum, masinate
remont ja korrashoid, kindlustusmaksed, maamaks, põhivara intressinõudlus,
tootmise üldkulud jne. Muutuvkulud: seeme, väetised, taimekaitsevahendid,
masintöö kulud, kuivatuskulud, ostetavad tootmisteenused, saagi säilitamine,
taara jne, samuti töötasu- ja sotsiaalkulud, mis pole masintööde hulka
arvestatud.

4. Söötade omahinna arvutamine

Söötade omahinna eraldi kalkuleerimine on vajalik seepärast, et jooksval
aastal kasutatavatest       söötadest osa on toodetud eelmisel aastal, osad
saadud/saadakse vaatlusaluse aasta saagist ja osad on ostusöödad, mistõttu
omahind on erinev. Et piima tootmisomahinnast moodustavad söödad
50…55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam ja sigade pidamisel on
söötmiskulud samuti võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu
seakasvatuse kuludest, sõltub peamiste produktiivloomade jõudlus (piima-,
lihatoodang), toodangu omahind ja piima- ning veiseliha tootmise tasuvus
kõige enam söötadest ja söötmisest. Seetõttu on vajalik enne kulude jagamist
loomaliikide ja vanuserühmade vahel teha kindlaks ettevõtte keskmised
kulutused     erinevatele    söödaliikidele,   ja   kasutada   saadud      andmeid


                                         31
loomakasvatussaaduste omahinna kalkuleerimisel. Enne loomakasvatuse
muutuvkulude      kalkuleerimist      tuleb        seega   esmalt    määrata     loomade
söödavajadus, koostades selleks igale konkreetsele loomagrupile sobilik
söödaratsioon. Söödaratsiooni koostamisel kasutati varem söödakulu
mõõtühikuna mõistet söötühik, viimastel aastatel on selle valdavalt välja
vahetanud energiatarbeühik MJ (megadzhaul). Söötade kogukulu arvutatakse
lähtudes loomade söödavajadusest majandusaastal ja söödabilansist eelmise
aasta saagist planeeritava aasta saagini. Söötade keskmine ühiku omahind
tuuakse välja järgmiselt: omasöödad eelmistest aastatest arvestatakse aasta
alguseks kujunenud maksumuses, planeeritava aasta saagist saadavad
söödad     jooksva         aasta       plaanilise          omahinnaga,         ostusöödad
soetusmaksumuses. Peale vastavate arvutuste tegemist leitakse ühiku
keskmine omahind söödaliikide lõikes kui osa, mis saadakse kõikide
kulude jagamisel nende koguhulgale.

5. Omahinna arvutamine loomakasvatuses

Nagu eelpool öeldud, on loomakasvatussaaduste omahinna kalkulatsiooni-
objektideks põhitoodang, kaasnev toodang ja kõrvaltoodang. Erinevalt
taimekasvatusest leitakse          loomakasvatuses lisaks põhi- ja kaasneva
toodangu omahinnale ka loomade eluskaalu omahind loomaliikide viisi.
Erandiks on siin põhikari ehk üks bioloogilise vara liike, mis funktsioneerib
põhivarana. Põhikarjast väljaprakeeritud loomad arvatakse ühte gruppi
noorkarjaga.

Näiteks lüpsikarja põhitoodanguks on piim, kaasnevaks toodanguks vasikad,
kõrvaltoodanguks        sõnnik   ja    nahad.         Vastavalt     RTJ   4     sätestatule
kõrvaltoodangu omahinda ei kalkuleerita vaid see loetakse võrdseks
piirkonna võimaliku realiseerimishinnaga, kaasnev toodang aga võetakse
vastavalt RTJ 7 arvele õiglases väärtuses.

Loomakasvatussaaduste omahinna leidmiseks on vaja teada tootmiskulude
summat kalkuleeritavate loomaliikide või –gruppide kaupa, loomade arvu ja
toodangu       hulka.    Põhitoodangu              omahinna       arvutamisel      leitakse
toodanguühiku omahind antud loomaliigile või grupile tehtud kulutuste summa




                                              32
jagamisel toodangu hulgaga, kusjuures kulude kogusummast arvatakse maha
antud loomaliigi või -grupi kõrval- ja kaasneva toodangu väärtus.

Näiteks veisekasvatuses arvestatakse tootmiskulusid ja toodangu omahinda
kolmes grupis:

      piimakari (piim ja vasikad);

      noorkari vanuserühmadena ja täiskasvanud loomad nuumal (kaaluiive
       ja eluskaal);

      lihaveised vanuserühmadena (kaaluiive ja eluskaal).

Loomade aasta keskmine arv ja põhitoodangu hulk tehakse kindlaks
karjakäibe alusel, kusjuures kõigi vanuserühmade, noorloomade ja nuumal
olevate täiskasvanud loomade arv leitakse summeerides mullikate, eelmisel
aastal sündinud vasikate, täiskasvanud loomade ja majandusaastal sündivate
vasikate keskmine arv.

Muutuvkulud loomakasvatuses on: söödakulud, karjauuendus, töötasu- ja
sotsiaalkulud,     ostetavad   tootmisteenused,       allapanu,   veterinaar-   ja
seemendus, jõudluskontroll jne. Püsikulud: kulum, põhivara jooksev remont
ja korrashoid, transport, elekter, tootmise juhtimis- ja üldkulud jne. Kulud võib
jaotada ka otsesteks ja kaudseteks, viimasel juhul on loomakasvatuse
põhitoodangu täisomahinna arvutamiseks sobilik järgmine üldistav valem:

                 Loomakasvatuse põhitoodangu maksumus =
                        loomaliigi või -grupi otsekulud
                 + tootmise üldkulude loomaliigi või -grupi osa
                 + ettevõtte üldkulude loomaliigi või -grupi osa
              – kõrvaltoodangu neto realiseerimismaksumus

Kaasneva toodangu omahinna arvutamise metoodikaid on aegade jooksul
olnud mitmesuguseid. 2003.a. kehtima hakanud Raamatupidamise seadust
täpsustav RTJ 7         defineerib esmakordselt täiesti üheselt nii        mõiste
põllumajanduslik tegevus (ettevõtte poolt juhitav protsess, mille käigus
toimub bioloogiliste varade muundumine põllumajanduslikuks toodanguks või
uuteks bioloogilisteks varadeks, ), mõiste bioloogilised varad (loomne või
taimne   elusorganism),        kui    ka    mõiste   põllumajanduslik   toodang



                                           33
(bioloogilisest varast saadav või eraldatav toodang; tekib kas bioloogilise vara
eluprotsessi lõpetamisega, näiteks lihakere tapamajas või põllumajandusliku
toodangu eraldamisega bioloogilise vara küljest, näiteks lehmadelt lüpstud
piim,   kanadelt    saadud        munad)    ning     nende       kajastamise     ettevõtte
raamatupidamises,         andes   seega     täpsed     juhised      ka   loomakasvatuse
kaasneva toodangu bilansilise omahinna arvutamiseks.

Variante on juhendis valida kolm:

1. Bioloogilist vara kajastatakse nii esmasel arvelevõtmisel kui ka järgnevatel
   bilansipäevadel nende õiglases väärtuses, millest on maha arvatud
   hinnangulised müügikulutused (näiteks tasud vahendajatele, riigilõivud ja
   mittetagastatavad maksud; müügikulutuste hulka ei loeta vara turustamisel
   tekkivaid transpordi- ja muid kulutusi, kuid sellised kulutused võetakse
   arvesse      õiglase     väärtuse    hindamisel),        välja    arvatud        sellised
   bioloogilised varad, mille õiglane väärtus ei ole usaldusväärselt
   hinnatav. Aktiivse turu olemasolul õiglase väärtuse parimaks indikaatoriks
   tema turuväärtus, aktiivse turu puudumisel võib õiglase väärtuse
   hindamisel aluseks võtta:

           kõige hilisema turuhinna eeldusel, et tehingu tegid sõltumatud
            osapooled ning tehingupäeva ja bilansipäeva vahel ei ole toimunud
            olulisi muutusi majanduskeskkonnas;

           analoogsete või piisavalt sarnaste varade turuhinna, mida on
            korrigeeritud eksisteerivate erinevuste mõjuga;

           põllumajanduslikus      sektoris     tehtud    võrdleva      analüüsi     alusel
            tuletatud väärtuse.

   Bioloogilise vara esmasest arvelevõtmisest ja hilisema õiglase väärtuse
   muutusest tulenevad kasumid ja kahjumid kajastatakse aruandeperioodi
   kasumiaruandes.         Kasum     võib    tekkida      bioloogilise    vara   esmasel
   arvelevõtmisel, kui uus vara on tekkinud paljunemise tulemusena
   (näiteks sündinud vasikas ehk lüpsikarja kaasnev toodang), kahjum aga
   siis kui vara hinnangulised müügikulutused on vara õiglasest väärtusest
   suuremad.




                                            34
2. Kui bioloogilise vara turuhinda ei ole võimalik määrata, tuleb vara õiglase
   väärtuse leidmisel kasutada vara kasutamisel tekkivate diskonteeritud
   neto rahavoogude meetodit, mille eesmärk on bioloogilise vara õiglase
   väärtuse määramine olemasolevates tingimustes. Meetodi rakendamisel
   hinnatakse vara kasutamisest tekkivaid rahavoogusid ning arvutatakse
   nende nüüdisväärtus.

3. Kui bioloogilise vara õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt
   hinnata, leitakse vara soetusmaksumus järgmiselt:

                         1 toodanguühiku omahind =
      90% põhitoodangu maksumusest/ toodetud kogus ühikutes;

               1 paljunemise teel tekkinud varaühiku omahind =
 10% põhitoodangu maksumusest/ paljunemise teel tekkinud vara hulk
                                    ühikutes


Näide:

       Ettevõte peab kümnepealist kitsekarja, mis on Eestis harva esinevast
       tõust, mistõttu nende turuväärtus ei ole usaldusväärselt hinnatav. Kuna
       ettevõttel puudub pikemaajaline kogemus antud tõugu loomade
       kasvatamisel, puudub ka usaldusväärne alus õiglase väärtuse
       hindamiseks diskonteeritud neto rahavoogude meetodil.

       2004. aastal sündis juurde viis kitsetalle. Karja keskmine väljalüps
       aruandeaastal oli keskmiselt 600 liitrit kitse kohta. Otsesed ja kaudsed
       karja    ülalpidamiskulutused   (loomade          toit,   lüpsjate   palk,   lauda
       ülalpidamiskulutused,      kulum        jne)     kajastati    tekkimise      hetkel
       kasumiaruandes perioodi kuludena summas 50 000 krooni. Lähtudes
       kitsedelt aasta jooksul saadava piima ning sündinud kitsetallede
       turuhinna     hinnangulistest      proportsioonidest,          loetakse       karja
       ülalpidamiskuludest 90% saadud                 piima omahinnaks ning 10%
       kitsetallede omahinnaks.

       Seega kujuneb 2004. aastal lisandunud varade soetusmaksumuseks:
               a) ühe piimaliitri omahind 7,5 krooni (0,9 × 50 000)/(10 × 600)
               b) ühe kitsetalle omahind 1000 krooni (0,1 × 50 000)/5


                                          35
      2004. aastal lisandunud kitsetallede arvelevõtmine:
              D       Bioloogiline        vara       (kitsetalled,     varakonto)
              5000
              K Kasum bioloogiliste varade ümberhindlusest (tulukonto)
              5000

      Järgnevatel aastatel suurendatakse 2004. aastal sündinud kitsetallede
      väärtust tegelike tootmiskulude alusel hetkeni, kui nad arvatakse
      põhikarja. Pärast põhikarja jõudmist isendite soetusmaksumuse
      suurendamine lõpetatakse. Hetkest, millal kitsekarja õiglane väärtus
      osutub hinnatavaks, tuleb karja bilansis kajastada õiglases väärtuses.

Kui on leitud põhitoodangu ja kaaluiibe omahind, tehakse järgnevalt kindlaks
loomade eluskaalu omahind, mis kujuneb karja aasta alguse maksumuse ja
majandusaastal tehtud kulutuste summa alusel, millest on maha arvatud
kõrvaltoodangu maksumus. Arvestuse käik:

Tehakse kindlaks loomade üldarv kõikides soo- ja vanuserühmades, välja
arvatud põhikari, ja nende eluskaal ja maksumus eelmise majandusaasta lõpu
seisuga.    Juurdesünd   ja   eluskaal    saadakse     karjakäibest,   maksumus
hinnatakse õiglases väärtuses. Seejärel leitakse karjakäibest andmed
loomade karja juurdetuleku, prakeerimise, nuumalepaneku ja eluskaalu kohta.
Loomade maksumus arvutatakse nende arvu ja aasta alguse maksumuse
suhtest. Arvestusaasta pidamiskulud kantakse toodangule (kaaluiive nuumal).
Seejärel tehakse kindlaks ostetavate loomade arv, eluskaal, ostuhind ning
kõikide nimetatud andmete summeerimisel saadakse loomade koguarv,
eluskaal ja maksumus gruppide lõikes. Karjast väljalangenud loomade arv ja
kaal arvestatakse toodangust maha, kulud aga jaotatakse ülejäänud
loomadele    ning    nende    eluskaalule.    Eluskaalu   keskmise     omahinna
leidmiseks jagatakse kulutuste summa gruppide lõikes nende eluskaalule ning
eluskaalu kogumaksumus jagatakse proportsionaalselt nende eluskaaluga
põhikarja üleviidud loomadele, realiseeritavatele loomadele ja aasta lõpuks
karja jäävatele loomadele.




                                         36
6. Omahinna optimeerimise võimalused

Põllumajandussaaduste tootmisel tuleb teha mitmesuguseid kindlaid töid
taimedele ja loomadele kõige soodsamal ajal. Tootmise tasuvuse seisukohast
on oluline saavutada võimalikult madal toodangu omahind, ilma et kannataks
toodangu kvaliteet. Seega tingib just ökonoomse majandamise eesmärk
vajaduse lisaks tootmiskulude üldsummale teada ka üksikute kuluelementide
osakaalu selles ning viimaste analüüsi baasil otsida võimalusi tootmiskulude
alandamiseks.

Üks võimalus, tootmise spetsialiseerumine või mitmekesistamine, mis
esmapilgul vastuolulise küsimuseasetusena tundub, sõltub oluliselt tootmise
mahust. Suurema töömahu korral on mõttekas spetsialiseeruda 2-3 sellisele
toodanguliigile,   millede   viljelemisel        kasutatav   kulude   struktuur   oleks
võimalikult sarnane, sest siis väheneb erinevate masinate arv ettevõttes ja
masinate intensiivsema kasutuse kaudu vähenevad ka püsikulusid. Kui aga
haritava maa pindala on väike, võib osutuda tasuvamaks hoopis tootmise
mitmekesistamine, et selle kaudu suurendada masinate aastast koormust ja
alandada toodanguühiku püsikulusid. Eesti testettevõtete andmetel on
parimad    töötulemused      ettevõtetel,         kus   oskuslikult   on    ühendatud
loomakasvatus ja kindlate taimekasvatussaaduste tootmine.

Teenustööde tegemine väljaspool oma ettevõtet suurendab samuti masinate
väljatöötlust aastas ja alandab püsikulusid.

Tööoperatsioonide ühitamine. Tänapäeval toodetakse nii lihtmasinaid iga
tööoperatsiooni jaoks kui ka põimmasinaid, mis ühe töökäiguga teevad mitut
tööoperatsiooni. Põimmasinad maksavad üldjuhul kas vähem või samapalju
kui lihtmasinad kokku, kuid põimmasinad annavad kokkuhoiu nii tööajas kui
ka kütuse osas. Tehnoloogia valikul tuleb arvestada mitmeid tegureid, ka
toodangu    mahtu.     Samuti    peaks           kaaluma,    kas   senini   rakendatud
tööoperatsioonid on ikka tingimata vajalikud või võimaldaks tehnoloogia
täiustamine osadest loobuda või asendada mõne teise, odavamaga.
Tehnoloogia täiustamine on üks olulisemaid abinõusid tootmiskulude
vähendamiseks ja kasumi suurendamiseks.




                                            37
Optimaalne masinapark on samuti äärmiselt oluline omahinna alandamise
võimalus. Kui masinapargi võimsus on antud töömahu jaoks liialt väike,
võtavad tööd palju aega ja neid ei suudeta teha optimaalsel ajal, tagajärjeks
on toodangumahu langus ja omahinna tõus. Kui aga kasutatavad masinad on
liialt suure võimsusega, on nad kallid, nõudes seega mõttetult suuri
kapitaalmahutusi ja püsikulude suurenemise tõttu tõuseb omahind. Mitmete
kultuuride kasvatamisel on äärmiselt pingelisi tööperioode, kus töid tuleb teha
suhteliselt lühikeses ajavahemikus. Optimaalse masinapargi kujundamisel
tuleb   arvestada   seepärast    kogu   aastast      töömahtu,   töömahtu   kõige
pingelisematel ehk saagikust ja kvaliteeti kõige enam mõjutavatel töödel,
masinate hindu ja tootlikkust ning paljusid muid tegureid. Väikese töömahu
korral ei ole jälle majanduslikult tasuv endale suure tootlikkusega kalleid
masinaid osta, mõttekam on soetada näiteks mitme tootja poolt ühiselt
kasutatav masin või vastava võimaluse korral suhteliselt lühikeseks
tööperioodiks see rentida või lasta töö teha teenustööna. Euroopas on
rohkem levinud vastastikune abistamine ja ühiskasutus. Näiteks Soomes ei
ole kolmandikul testettevõtetest oma kombaine. USA-s on rohkem levinud
teenustööde osutamine sellele spetsialiseerunud ettevõtete poolt, kes selle
kõrval müüvad põllumajandustootjatele vajalikke kaupu ja remondivad
põllumajandusmasinaid. Saksamaal, kus eksisteerivad kõrvuti suurtootjad Ida-
Saksamaal ja väiketootjad, soovitatakse uusi masinaid osta suurtootjatel ja
vanemad     masinad    väiksematele     tootjatele    edasi   müüa.   Optimaalse
edasimüügiaja määramiseks on kujundatud isegi spetsiaalne metoodika.
Eestis on masinapargi optimaalse struktuuri leidmise küsimuses on
uurimistööd alustanud ka EMVI teadlased.

Kuna ettevõtte masinapargi optimaalse struktuuri kujundamine on väga
keeruline ja töömahukas protsess, siis sageli kasutatakse selle asemel
üksikute tööde maksumuse arvutamist erinevate jõu- ja töömasinate
kasutamisel tootmisüksuse kindla töömahu juures ja võrdluse tulemuste alusel
tehakse endale sobivaim valik.

Seadmete ja masinate korrashoid ning tööoperatsioonide vahetu
teostaja isikuomadused ning kutseoskused on tuntud abinõud kulude kontrolli




                                        38
all hoidmiseks, sest   mõlemad nimetatud tegurid loovad eelduse tööde
väiksema energiakuluga kvaliteetseks teostamiseks.




                                    39
IV EELARVESTAMINE

1. Strateegiline, taktikaline ja operatiivne kavandamine

Ettevõtte eduka tegutsemise aluseks on lisaks tootmise tulude ja kulude
läbimõeldud arvestusele ka planeerimis- ehk kavandamisoskus.

Planeerimine ehk kavandamine on juhtimise esimene osategevus; ei saa
organiseerida,   mehitada,    motiveerida,     vedada    ja   koordineerida   ning
kontrollida ilma planeerimata ja kavandamata. Planeerimine tähendab
taotletava majandusliku eesmärgi ja sellele viivate teede läbitöötamist
parimate talitusviiside leidmiseks, olles ühtaegu juhtimisotsuste kujunemise
ehk otsustusprotsessi osa.

Otsustusprotsessi etapid:

      probleemi määratlemine;

      info kogumine, analüüs;

      alternatiivsete lahenduste väljatöötamine;

      riskide hindamine;

      kriteeriumide valik alternatiivide hindamiseks;

      alternatiivide hindamine;

      parima lahenduse valik;

      valitud lahenduse juurutamine;

      tulemuste kontroll, analüüs, hindamine;

      vajadusel korrektiivide tegemine.

Planeerimine jaguneb:

      strateegiliseks ehk pikaajaliseks;

      lühiajaliseks ehk taktikaliseks.

Plaan on ettemääratud tegevuskava. Peamise erinevusena prognoosist
sisaldab plaan toiminguid ja tegevusi tuleviku nimel.



                                          40
Plaani kohustuslikud elemendid ehk koostisosad: sisemised ja välised
eesmärgid, sisemised ja välised ärikeskkonna tingimused tulevikus, abinõud,
ressursid, ajakava, kontrolli-protseduurid.

Nõuded eesmärkidele:

          pikaajalised eesmärgid peavad olema kooskõlas ettevõtte missiooniga;

          lühiajalised ehk taktikalised eesmärgid peavad tulenema strateegilistest
           eesmärkidest ja nende saavutamiseks kavandatud strateegilistest
           valikutest, need ei tohi olla omavahel vastuolus;

          peavad olema saavutatavad;

          peavad olema omavahel seotud;

          peavad olema kvantitatiivselt mõõdetavad;

          peavad olema paindlikud, äritegevuse väliskeskkonna muutustele
           kohaldatavad;

          motiveerivad.

Strateegilised plaanid sisaldavad otsuseid üldistest, põhilistest eesmärkidest
ja nende saavutamise vahenditest. Strateegilised plaanid on pikaajalised,
hõlmates ajavahemikku viiest kuni kümne aastani, põhinevad pikaajalistel
prognoosidel turu ja tootmise mahu kohta ning pikaajaliste investeeringute
kohta nende saavutamiseks. Pikaajalised plaanid sisaldavad perspektiivseid
otsustusi          ettevõtte        struktuuri,    struktuuriüksuste       paiknemise,
organisatsioonistruktuuri ning vahendite jaotamise kohta. Nimetatud plaane
koostavad ettevõtte tippjuhid.

Taktikalised plaanid põhinevad taktikalistel eesmärkidel ja koostatakse
strateegiliste eesmärkide ja plaanide täitmiseks, realiseerumistähtajaga 1-5
aastat. On täpsemad, sisaldades konkreetseid lühemaajaliselt täitmisele
kuuluvaid näitajaid, koostajateks on tavaliselt keskastme juhid. Taktikalised
plaaninäitajad sisaldavad otsuseid kuidas kasutada olemasolevaid vahendeid
või       kui   palju   vajatakse    uut   tööjõudu   jmt,   lähtudes    kavandatavast
tootmismahust.          Kavandamisel       tuginetakse   peaasjalikult   varasematele
kogemustele. Taktikalise kavandamise käigus otsustatakse ka, milliseid



                                              41
tooteid valmistada, kui palju uuendada senist sortimenti, milline on
hinnastrateegia, koostatakse vajalikud eelarved, otsustatakse lepingute
sõlmimine tarnijate ning ostjatega ning kõik vajalikud finantseerimisallikate
küsimused. Taktikalise kavandamise hõlmab ka strateegiliste plaanide alusel
koostatavad rahalisi plaane ehk eelarved. Viimaseid vajatakse nii ettevõtte
kohta tervikuna kui ka igale tootmisüksusele. Taktikaliste eesmärkide
teostumiseks vajalik eelarvete süsteem sisaldab:

      müügieelarveid (müüdavad kogused, hinnad ja käive).

      müügikatte e. brutokasumieelarvet,

      muutuv- ja püsikulude eelarveid,

      kasumiplaani ehk kasumieelarvet,

      rahakäibe eelarvet,

      investeeringute eelarvet,

      üldkulude eelarvet jmt.

Operatiivplaneerimisega         jaotatakse    tootmisüksustele    ülesanded     kuu,
dekaadi, vahetuse või tunni kohta ning kindlustatakse ühtlasi nende täitmine
ja täitmise kontroll. Sisuliselt võib seega öelda, et lühiajalise kavandamise
käigus viiakse ülesanded nende tegelike täitjateni. Operatiivplaanid olenevad
otseselt tellimustest ning nende täitmise tähtaegadest. Et otsustada kvartali,
kuu    või   veel   lühemaajalise   jaotusega    aastaplaani     täitmine,   vajavad
esmatasandi juhid pidevalt operatiivset infot kaupade tellimise, klientide
maksevõime, toodangu jaotuskanalite, väljasaadetavate partiide suuruse jms
kohta. Nende andmete alusel selguvad ülesanded tootmisjuhtidele, kes
omakorda koostavad tootmisplaanid, seadmete remondi ja hooldustööde
plaanid ning kavandavad ressursside jooksva vajaduse katmise.

Plaanide     koostamine    on    töömahukas,     eeldab   oskusi     ja   kogemusi.
Plaanimisega peavad juhid tegelema iga päev. Plaanimisse ei tohiks suhtuda
kui pealesunnitud tegevusse - et tehakse plaan küll valmis aga ei kasutata.
Plaanidel ongi selline halb omadus, et kavandamistegevus eeldab juhtide
tegevuse tugevat koordinatsiooni, mis ei pruugi tegelikus elus aga alati
ladusalt sujuda ning teiselt poolt vähendab plaanide täitmise kohustus täitjate


                                         42
tegevusvabadust. Plaanimise põhiraskus seisneb aga tuleviku turuolukorra
prognoosimisel, mis põhineb mineviku ja oleviku turuanalüüsil. lihtsamalt
väljendudes tähendab see nõudluse ennustamist.

Planeerimise meetoditest kasutatakse teaduslikke meetodeid, mis nõuavad
analüüsiks suurt hulka infot ning suuri kulutusi viimase kogumiseks. Seetõttu
on neid meetodeid võimalik kasutada vaid suurtel ja rikastel ettevõtetel.
Osaprobleemide lahendamiseks kasutatakse lineaarplaneerimise meetodit
transpordiülesandena, võrkplaneerimise meetodit, optimaalse tellimispartii
suuruse leidmise ülesannet jm matemaatilisi või matemaatilise statistika
meetodeid, millega ettevõtte finantsspetsialistid on ise võimelised vastava
hariduse olemasolul toime tulema.

2. Eelarvestamise olemus, põhimõisted

Eelarvestamine – standardiseeritud planeerimise süsteem, mis annab aluse
firma tegevuste juhtimiseks.

Eelarvestamise peamised funktsioonid:

   1. Eelarve koostamise käigus määratakse kindlaks ettevõtte
      majandustegevuse tulevik lühiajaliseks perioodiks.

   2. Eelarved loovad ajaliku aluse tõhusa juhtimiskontrolli teostamiseks.

Eelarvete koostamise eesmärgid:

   1. Kehtestada ettevõttele konkreetsed tegevuse eesmärgid lühiajaliseks
      perioodiks (eelseisvaks aastaks kvartalite või kuude lõikes).

   2. Määrata kindlaks püstitatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud
      ressursid, tegevused, ajakava ja kontrolliprotseduurid.

   3. Luua alus kogu äritegevuse organiseerimiseks, koordineerimiseks ja
      kontrolliks.

Eelarvete   koostamisel   ja   täitmise    kontrollimisel   asetatakse   põhirõhk
finantsnäitajate (investeeringud, kasum, rahavood) kavandamisele ning
kontrollile. See eeldab kõigi toetavate eelarvete (müügitulude, tootmis-,
tegevuskulude eelarved) koostamist ja täitmise kontrolli.



                                      43
Eelarveprotsess on vastutuskeskuste ja ettevõtte kui terviku aastaeelarvete
koostamise, läbiarutamise, kinnitamise ja täitmise kontrolliga seotud tegevuste
kogum.

Eelarveprotsessi osaprotsessi tööetapid:

      situatsioonianalüüs;

      ettevõtluskeskkonna prognoosimine eelseisvaks aastaks;

      ettevõtte põhieesmärkide kindlaksmääramine eelarveaastaks;

      struktuurüksustele ettevõtte põhieesmärkidest tulenevate
       kontrollarvude ja muude juhiste teatavaks tegemine;

      eelarvete koostamine struktuurüksustes või vastutuskeskuste eelarvete
       koostamine;

      struktuuriüksuste eelarvete läbiarutamine ja heakskiitmine;

      ettevõtte tervikeelarve koostamine ja läbiarutamine juhatuses;

      ettevõtte eelarve esitamine nõukogule seisukohavõtuks;

      põhieelarvete kinnitamine nõukogu poolt;

      eelarvete täitmise üle kontrolli teostamine.

Eelarvesüsteem on ettevõtte aastaeelarve ja selle lühemate perioodide
(kvartal ja kuu) koostamise ja nende täitmise kontrolli metoodiliste võtete ning
organisatsiooniliste lahendite kogum.

Tekkepõhine eelarvestamine – tulud, kulud ja investeeringud planeeritakse
perioodil, mil nad peaksid (oleks pidanud) tekkima, sõltumata sellest, millal
nende eest raha laekub või tasutakse.

Kassapõhine        eelarvestamine       –     traditsiooniline    eelarvestamise
kontseptsioon, mille kohaselt kõik kulud, tulud ja investeeringud arvestatakse
samasse perioodi, milles planeeritakse nende eest raha laekumine või
tasumine.   Eelarvete    koostamine     ja   juhtimine   toimub   laekumiste   ja
väljamaksete baasil.

Tootepõhine eelarvestamine – eelarve koostatakse lähtudes tooteplaanist.




                                        44
Vastutusarvestuse põhimõte – vastutuskeskuste määratlemine (kulu-, tulu-,
kasumi- ja investeerimiskeskused) koos vastutuspõhise eelarvesüsteemiga.

Aastaeelarve - tegemist on lühiajalise ehk taktikaline plaaniga, mille
rõhuasetus on kasumi ja rahavoogude kavandamisel ning kontrollil.

Eelarveid toetavad eelarved – teised, enne finantseelarveid koostatavad
plaanid.

Põhieelarve – finantseelarved.

Eelarveline bilanss – ettevõtte planeeritud finantsseis bilansirühmade lõikes.

Finantseerimisplaan – ettevõtte kulude ja investeeringute rahastamise
plaan.

Kassaplaan – ressursijuhtide poolt koostatav rahaliste ressursside saamise
(sissetulekud) ja kasutamise (väljaminekud) plaan. On ajalise liigenduse
poolest detailsem kui rahavoo plaan.

Rahavoo       plaan   –   rahakäibe    plaan,   mis   koosneb     alljärgnevatest
alaplaanidest:

        tulude/kulude kassaplaan

        finantseerimisplaan

        investeeringute kassaplaan

Rahavoog – laekumised ja väljamaksed teatud perioodis.

Eelarve piirmäär – summa, mille piires on tootevaldkondade (tootegruppide)
vastutajatel õigus planeerida eelarve projekti kulusid ja investeeringuid.

Eelarve tasakaal – eelarve (rahavoo plaani) sissetulekute ja väljaminekute
vaheline tasakaal.

Eelarvekäsiraamat on juhendmaterjal eelarveprotsessi korraldamiseks ja
sisaldab vastavaid metoodilisi juhiseid (ka eelarvevorme) ning kogu
eelarveprotsessi organisatsioonilise korralduse kirjelduse, kaasa arvatud
vastav tööjaotus, ajakava jne.




                                       45
3. Tootmisettevõtte eelarvete struktuur

Ettevõtte eelarvesüsteem hõlmab nelja liiki eelarveid: füüsilised, kulueelarved,
rahakäibe ja kasumi eelarved. Kõik need eelarved on omavahel väga tihedalt
seotud. Süsteemi kujundab iga ettevõte vastavalt oma vajadustele.

Käesolevas     õppematerjalis   käsitletakse   suure    tootmisettevõtte   ühte
võimalikku eelarvestruktuuri:

      Müügieelarve

      Tootmiseelarved:

             tootmisplaan;

             otseste materjalide, tooraine vajaduse ja maksumuse
              arvestused;

             kaudsete materjalide, tooraine vajaduse ja maksumuse
              arvestused;

             ostutööde ja –teenuste materjalide vajaduse ja maksumuse
              arvestused;

             ostetava energia ja kütuse materjalide vajaduse ja maksumuse
              arvestused;

             ostueelarve;

             tootmispersonali palgaeelarve;

             tootmise põhikulude eelarve;

             tootmise lisakulude eelarve;

             tootekulude eelarvelised kalkulatsioonid, toodete täiskulud ja
              tulukus;

             tootmiskulude, toodetud ja müüdud kaupade kulude
              koondeelarve.

      Tegevuskulude eelarved:

             turustuskulud;

             üldhalduskulud;


                                       46
             uuringu- ja arenguväljaminekud.

       Muude äritulude ja ärikulude eelarved

       Finantseelarved:

             investeeringute eelarve;

             finantstulude ja –kulude eelarved;

             kasumieelarve;

             kassaeelarve;

             eelarveline bilanss.

4. Eelarvete sisu, koostamise põhimõtted

Konkreetse ettevõtte müügi- ja tootmiseelarved sõltuvad järgmistest välistest
ja sisemistest teguritest:

      turumaht ja kasvutempo ning seda mõjutavad makroökonoomilised
       tegurid;

      toote turuosa ja selle kasv ning seda mõjutav konkurents;

      turutüüp, nõudluse hinnaelastsus, toote konkurentsieelised (hinnatase,
       kvaliteet, innovaatilisus);

      äriüksuse     tootmisvõimsus      ehk    ettevõtte   käsutuses   olevad
       tootmispinnad ja seadmed, nende tootlus, moraalse ja füüsilise
       kulumise aste, tööliste arv ja kvalifikatsioon, sellele vastav vahetuste
       arv, tööajafond jmt;

      finantsolukord ja laienemise võimalused (investeeringupotentsiaal,
       maksevõime, laenusaamise võimalused ja tingimused, kulude tase).

Müügieelarve koostamise aluseks on :

      ettevõtte strateegilistest ülesannetest tulenev kavandatav müügitulu
       eelarveaastal;

      pikaajalised müügiprognoosid;

      müügianalüüsid jooksva aasta ja sellele eelnenud aasta kohta;



                                         47
      lühiajalised müügiprognoosid.

Müügieelarve koostatakse eraldi vormil (näidisskeem joonis1), mille viimasel
real näidatakse müügitulu (netokäive). Vormi esimene osa koostatakse
naturaalnäitajates (koguseliselt), teises osas on hinnad ja kolmandas osas
müügitulu.

Müügieelarve võetakse omakorda aluseks tootmis- ja finantseelarvete
koostamisele.

Tootmiseelarved

   1) Tootmisplaani koostamise aluseks on müügieelarves kajastatud
       toodete müügikogused (valmistoodete müük + varu perioodi lõpuks –
       varu perioodi alguseks = tootmisplaan). Tootmisplaan võetakse
       aluseks   tooraine,     põhimaterjalide,      tehnoloogiliste      abimaterjalide
       vajaduse, pakendi ning otseste materjali- ja töökulude arvutamisel;

   2) Tooraine, põhimaterjalide ja pakendi vajaduse ja maksumuse
       arvestus on vajalik ja määratakse kindlaks tootmisplaani ja tooraine,
       põhimaterjalide    ja   pakendi      tüüpkulude      järgi   iga   toote    kohta..
       Maksumuse arvestust          kasutatakse ka ostueelarve koostamisel ja
       tootmise põhikulude kavandamisel ning eelarve koostamisel;

   3) Tehnoloogiliste abimaterjalide vajaduse ja maksumuse arvestus -
       planeeritud      toodangu     valmistamiseks         vajavate      tehnoloogiliste
       abimaterjalide     vajadus      ja        maksumus      määratakse         kindlaks
       tootmisplaani      ja       vastavate        tehnoloogiliste       abimaterjalide
       kulunormatiivide järgi.

Ostude eelarve

Koostatakse järgmiste ressursigruppide ja –liikide lõikes:

      tooraine ja põhimaterjal;

      tehnoloogilised abimaterjalid;

      pakend;

      transporttaara;

      käibetaara;


                                            48
      muud ressursid (elekter, kütus, tagavaraosad, remont);

      eririietus ja töökaitsevahendid, bürootarbed jms.

Ostude eelarve võetakse aluseks vastavate ressursside kohta tellimuste
koostamisel ja kassaeelarve koostamisel.

Tootmispersonali palgaeelarve

Palgaeelarve koostamise aluseks on töötajatega sõlmitud töölepingud,
juhatuse poolt eelarveaastaks kavandatud palgapoliitika põhipalga ja
tulemuspalga kohta ning tööseadusandlusega kehtestatud lisatasud ja
kompensatsioonid.

Palgad   planeeritakse       struktuuriüksuste    lõikes.   Tükipalk     kavandatakse
vastavalt planeeritud toodangumahule.

Palgaeelarve    on     aluseks     tootmiskulude     (otsene     ja     kaudne    palk)
planeerimisele palgakulude osas, samuti kassaeelarve koostamisele.

Tootmiskulude eelarved

   1) Tootmise        põhikulude      eelarve     koostamise        aluseks   tooraine,
       põhimaterjalide, tehn. abimaterjalide ja pakendi osas on nimetatud
       ressursside vajaduse ja maksumuse arvutused, otseste töökulude osas
       aga personali palgaeelarve;

   2) Tootmise lisakulude eelarve koostatakse vastavate eelarvekirjete
       lõikes   ja    seda     kasutatakse    tootekulude      kalkuleerimisel    ning
       tootmiskulude, toodetud ja müüdud kaupade kulude koondeelarve
       koostamisel,     samuti      tootekulude      eelarveliste      kalkulatsioonide
       koostamiseks;

   3) Tootmiskulude, toodetud ja müüdud kaupade kulude eelarves
       esitatakse tootmise otsesed materjalikulud, otsesed töökulud toodangu
       plaanilisele väljalaskele, tootmise lisakulud ja tootmiskulud kokku.
       Arvutatakse toodetud kaupade kulud (tootmiskulu + lõpetamata
       toodang perioodi alguses – lõpetamata toodang lõpus) ja müüdud
       toodete kulud (valmiskaupade kulu + valmistoodangu varud alguses –
       valmistoodangu varud lõpus). Müüdud kaupade kulu võetakse aluseks
       kasumieelarve koostamisel;


                                         49
  4) Toodete eelarvelised kalkulatsioonid: tootmiskulud, täiskulud ja
     tulukus. Eesmärk on kontrollida tegelikke tootekulusid ja hinnata iga
     toote kasumitootluse võimet.

Tegevuskulude eelarved

   1) Turustuskulude eelarve koosneb kahest osast:

        turunduskulude         eelarve        –     kajastatakse     projektipõhimõttel
         planeeritavad kulud, turunduspersonali tegevuskulud;

        müügikulude eelarve – kajastatakse vahetult müügitegevusega
         seotud     kulud      kooskõlas       turunduskulude        eelarves    toodud
         eelarvekirjetega.

  2) Üldhalduskulude eelarve koostatakse vastavate eelarvekirjete lõikes
     ja kasutatakse kasumieelarve ning kassaeelarve koostamisel;

  3) Muude äritulude ja ärikulude eelarve                        koostatakse vastavate
     eelarvekirjete lõikes ja kasutatakse kasumieelarve koostamisel.

Finantseelarved

  1) Finantstulude ja –kulude eelarved – kasutatakse kasumieelarve ja
     kassaeelarve koostamisel;

  2) Investeeringute eelarve – pikaajalise kasu saamise eesmärgil
     tehtavate     rahamahutuste       eelarve,       investeeringute     kavandamisel
     kasutatakse tavaliselt projektimeetodit;

  3) Kassaeelarve – on tulevaste rahavoogude üksikasjalik plaan, mis
     koosneb sisuliselt neljast elemendist: raha laekumine, raha väljaminek,
     rahajääkide     muutus       ja    täiendava         rahavajaduse      määramine
     (näidisskeem     joonis     2).   Koostamise        põhieesmärk      on    ettevõtte
     likviidsuse planeerimine.         Kassaeelarve on aluseks käibekapitali
     juhtimisele, krediidivajaduse ja ajutiselt vabade rahaliste vahendite
     kindlaksmääramine võimalike lühiajaliste investeeringute tegemiseks.
     Koostatakse     kassapõhise        printsiibi      alusel     (laekumispõhimõttel),
     kusjuures suurema täpsuse saavutamiseks on õigem koostada
     paljuvariandiline      eelarve,   kus         arvestatakse     täpsemalt    hälbeid



                                          50
   müügikäibes, samal ajal kui kulud ei pruugi muutuda proportsionaalselt
   läbimüügiga;

4) Kasumieelarve – koostatakse toimingupõhimõttel (tekkepõhiselt),
   kajastab tulevasel perioodil planeeritavat kasumit või kahjumit,
   koostamiseks         kasutatakse    eelkõige      kassaeelarves    sisalduvat
   infomatsiooni, näiteks läbimüügi ja sisseostetavate kaupade-teenuste
   osas, kuid tingimusel, et kõik maksed tasutakse sellel kuul, millal nad
   on tehtud. Nii alati ei juhtu ja neid erinevusi tuleb arvestada..
   Amortisatsioonikulud määratakse eraldi arvutustega, aga kasutatakse
   ka teisi eelarveid (näiteks seadmete kasutuskulude eelarvet);

5) Eelarveline bilanss – eesmärk on aidata kavandada selline varade,
   kohustuste ja omakapitali kooslus, mis tagaks eelarveaastal ettevõttele
   vajaliku maksevõime, planeeritud tulemi ettevõttesse investeeritud
   varalt (omakapitalilt) ja võimalikult optimaalse kapitali struktuuri.
   Võtmesõnaks on õiged proportsioonid ehk sobiv varade, kohustuste ja
   omakapitali struktuur. Koostamiseks kasutatakse peaasjalikult kassa-
   ja kasumieelarves sisalduvat informatsiooni. Rahasaldo perioodi lõpuks
   kantakse eelarvelisse bilanssi rahajäägina. Debitoorse võlgnevuse
   algjääk võetakse viimasest raamatupidamisbilansist, sellele lisatakse
   krediitmüük ja raha laekumised kassaeelarvest ning leitakse debitoorne
   võlgnevus,     mis     kantakse    eelarvelisse    bilanssi.   Varude   jäägid
   määratakse analoogiliselt, st varude aruandelisele jäägile lisatakse
   tarned ning võetakse maha müüdud kauba maksumus omahinnas ja
   saadakse plaaniline summa eelarvelisse bilanssi. Tarnete summad
   leitakse     kassaeelarvest,       müüdud         kauba    maksumus       aga
   kasumieelarvest. Põhivarade ostmine kajastub taas kassaeelarves,
   amortisatsioonikulu kasumieelarves. Eelarvelisse bilanssi leitakse
   põhivarade jääkväärtuse summa järgmise arvutuskäiguga: võetakse
   viimasest raamatupidamisbilansist põhivarade jääkväärtuse saldo, selle
   lisatakse uute põhivarade ost ning lahutatakse amortisatsioonikulu.
   Passiva kirjete hindamisel kasutatakse põhimõtteliselt samasugust
   meetodit, tuleb aga arvestada ka müügimahu suurenemist tingitud
   spontaanse finantseerimise tõenäosust. Kreditoorse võlgnevuse suurus


                                      51
      leitakse lisades viimasele raamatupidamissaldole tarnete summa ja
      lahutades tasumised. Analoogiliselt leitakse lühiajaliste laenude uus
      jääk. Seoses laenudega tekib intressikulu, mis kajastub ühtaegu
      kasumieelarves,     samuti    tasumisele    kuuluvad   maksud.   Viimaste
      eelarvelise saldo leidmiseks lisatakse aruandelisele jäägile perioodi
      kohustus ning lahutatakse maksude tasumine perioodi jooksul.
      Pikaajalised laenud, põhikapitali suurus muutuvad vastavalt tegelikule
      olukorrale (kas laene makstakse tagasi, kas kavandatakse põhikapitali
      suurendamist), jaotamata kasumi saldo aga sõltub nii perioodi lõpus
      lisanduvast     puhaskasumist         kui    sellest    mahaarvatavatest
      dividendimaksetest.

Koostatud    plaanilisi   eelarveid     kasutatakse     ettevõtte   finantsedu
kontrollimiseks. Eesti tingimustes võiks neid koostada igaks kvartaliks, sest
niimoodi saab tegelikke tulemusi pidevalt kavandatuga võrrelda, avastada
võimalikud finantsraskused juba nende tekkimise käigus. Kuna paljudel
juhtudel on tegemist tõenäosuslike hinnangutega, siis on soovitav probleemi
sügavamini tungida ning uurida ettevõtte eduvõimalusi kogu majanduse
arengu eri stsenaariumide alusel.




                                       52
MÜÜGIEELARVE skeem (joonis 1)

        Näitajad          Mõõt-                 Ee larve pe riood
                          ühik                  200X                  Aasta
                                     I     II    III      IV      …   kokku
1. Müük koguse lise lt
1.1. Põhitegevus
……………..
……………..
1.2. Ühekordsed (mitteregulaarsed) tööd ja teenused
……………..
2. Müügihinnad (tootjahinnad)
2.1. Põhitegevus
……………..
……………..
2.2. Ühekordsed tööd ja teenused
……………..
3. Müügitulu (re alise e rimise ne tokäive )
3.1. Põhitegevuse tulu
………………
………………
Põhite ge vuse müügitulu kokku
3.2. Ühekordsete tööde ja teenuste tulu
………………
Ühe kordse d tulud kokku
Müügitulu (re alise e rimise ne tokäive ) kokku




                                           53
KASSAEELARVE skeem (joonis 2)

             Näitajad                           Ee larve pe riood
                                                200X                   Aasta
                                    I      II    III      IV      …    kokku
     Kassa algjääk
Sisse tule kud:
   * sularahamüük
   * laekumised arveldustest ostjatega
   * muud äritulud
   * finantstulud
   * muud tulud
     Sisse tule kud kokku
Väljamine kud
   * toorme, materjalide, kütuse ja energia ostud
   * palgad, sotsiaalkulud
   * muud maksud
   * kapitali kulud
   * muud ärikulud
   * finantskulud
   * muud jooksvad väljaminekud
     Väljamine kud kokku
Kassa jääk
   * kassa reserv
   * vajatavad laenud
   * intressid
   * laenude tagastamine
Kassa lõppjääk


5. Dünaamiline eelarvestamine

Dünaamiline eesarvestamine on Eestis alles vähetuntud kaasaegne meetod,
mille puhul ettevõte omab igal ajahetkel ainult ühte terviklikku äriplaani, so
aktuaalsele informatsioonile vastavat ettevaadet. Idee seisneb selles, et aja
möödudes ei koostata järgneva perioodi jaoks uut dokumenti, vaid jooksva
eelarve stardihetke liigutatakse lihtsalt edasi; automaatselt nihkub edasi ka
kogu plaani ajahorisont.

Dünaamiline eelarve sisaldab ühtaegu nii lähemaid perioode (kuud, kvartalid),
kui ka kaugemat perspektiivi (aastad). Lähemad perioodid kavandatakse
täpsemalt,     kaugemad      antakse     ette   prognoosidena,        mis   aja   jooksul
täpsustuvad. Kokkuvõttes avaneb juhtidele terviklik ettekujutus ettevõtte
tulevikust – nii lähemate kuude jooksul, kui ka näiteks viie aasta prognoosina.
Kogu teave asub ühes eelarve mudelis, mille sisendandmeid aeg-ajalt
värskendatakse, sõltuvalt laekuvast informatsioonist ning prognoositavatest
majandamistingimustest.



                                           54
Dünaamilise äriplaneerimise protsess vabastab otsustajad kohustusest kinni
pidada kalendriperioodidest. Kuna muutused ettevõtluses ei ole perioodiliselt
ettemääratud,   need võivad aset leida päevapealt, ei tohiks ka ettevõtte
eelarveprotsess olla jäigalt seotud kindlate perioodidega. Dünaamilise
eelarvestamise puhul hoiab ettevõtja oma silme ees sobivat ajadistantsi,
näiteks järgmised kuus kuud, muutes aeg-ajalt plaani algusperioodi. Samas,
keegi ei keela ettevõtte juhte kavandada eesmärke ja ressursse kvartalite või
poolaastate kaupa kui on tegemist stabiilse ärikeskkonnaga. Jooksva
äriplaneerimise põhiidee on ikkagi otsustajate vabastamine vajadusest
käsitleda plaane kitsalt kindlaks määratud aegadel, sest plaanide koostamise
korrapärane rütm ei lange kokku majanduselu korrapäratute protsessidega.
Kuna    aga     tavapärane     eelarvestamine     on    töömahukas,     tekivad
ettevõttesisesed barjäärid plaanide muutmiseks, isegi ilmse vajaduse korral.
Dünaamilise eelarvestamise käigus aga muudetakse plaane just siis, kui
selleks on tekkinud põhjus, milleks reeglina uue informatsiooni laekumine.

Dünaamiline eelarvestamine aitab ressursse optimaalsemalt jaotada ning
püstitada reaalsemaid eesmärke läbimüügile. Kuna majandustingimused
muutuvad ettearvamatult, on mõnes ettevõttes üldse loobutud eelarvete
koostamisest, sest nende kasulik eluiga on sageli lühem kui plaanitav
ajaperiood. Siin tulebki appi dünaamiline eelarvestamine - ülal peetakse ainult
ühte, aeg-ajalt ajakohastatavat äriplaani, mille järgi on kerge koostada
jooksvaid müügiprognoose, tegevuskulude eelarveid ning investeeringute
kavasid. Dünaamilise eelarvestamise fookuses ei ole mitte finantsosakond,
vaid eelkõige keskastme juhid, kõik otsustajad, kelle pädevuses on kirjutada
välja arveid või kulutada firma raha. Just keskastme juhid pääsevad selles
süsteemis ligi ühisele andmebaasile, olles need, kes sisestavad kesksesse
planeerimissüsteemi värskeid prognoose, hoides niiviisi aktuaalsena kogu
ettevõtte terviklikku äriplaani. Samas ei tähenda taoline töökorraldus anarhiat
–   plaane    saab   küll   jooksvalt   muuta,   kuid   selleks   kehtestatakse
ettevõttesisesed reeglid. Reeglina põhineb dünaamiline eelarvestamine ja
juhtimislik aruandlus (juhtimisarvestus) sarnasel andmestruktuuril. Tulemuste
võrdlemisel ei kasutata kontoplaani, vaid tulude, kulude ja äriseisude
kokkuvõtvaid näitajaid.



                                        55
Ettevõtte juhile mõeldud plaan/aruanne peaks ära mahtuma ühele A4 lehele.

Dünaamilise eelarvestamise eelised:

      ressursside    allokeerimine      ja   eesmärkide      seadmine     toimub
       dünaamiliselt, vastavalt äritingimuste prognoositavatele muutustele;

      ettevõttel on igal ajahetkel ainult üks eelarve – jooksev äriplaan, mida
       aeg-ajalt uuendatakse, ja mis on kõigile asjaosalistele pidevalt
       kättesaadav;

      igaks järgnevaks perioodiks ei koostata uut dokumenti, selle asemel
       toimub jooksva plaani algusperioodi ja ajahorisondi edasinihutamine;

      samaaegselt, sama mudeli piires, planeeritakse ja prognoositakse nii
       lühemaid perioode (kuud, kvartalid), kui ka pikemaid ajavahemikke;

      vähenevad      kulutused    planeerimisprotsessile,    väheneb     vigaste
       juhtimisotsuste tõenäosus - kasvab ettevõtte väärtus.

Ärisimulatsioon

Dünaamiline     eelarvestamine      on    reeglina   seotud     ärisimulatsiooni
võimalustega. Ärisimulatsiooni kaudu saab kavandaja riskivabalt katsetada,
millised oleks ühe või teise otsuse majanduslikud tagajärjed – ohud ja
võimalused. Ärisimulaator genereerib automaatselt lahendid ettevõtte või
projekti oodatavatele majandustulemustele, kusjuures paraneb otsuste
kvaliteet ja väheneb risk, sest saabuvaid situatsioone saab eelnevalt arvutis
läbi mängida. Ärisimulatsiooni on võimalik ennetada kriise ja vältida vigu.
Kõige enam vajatakse sellist mis-juhtub-siis tüüpi katsetamist riskantsete
ettevõtmiste juures: uued projektid, ettevõtte laiendamine, strateegilised
muutused äriplaanis, laenude võtmine jne.

Ettevõtte ärisimulatsioon     arvutis võimaldab      anda    vastuse   järgmistele
küsimustele:

      milliseks kujuneb firma kasumlikkus ja rahavoog plaaniperioodil;

      milline on optimaalne tootevalik ja hinnapoliitika;

      millised on optimaalsed maksetingimused ja varude ringluskiirus;




                                         56
      kui palju võib ettevõte kulutada enda käigushoidmiseks;

      kuidas ja millal finantseerida varade soetamist;

      kui palju tuleb võtta laenu ja millal saab laene tagasi maksta;

      milline peab olema omanike panus ettevõttesse;

      millal ja kui palju saab välja maksta dividende.

Ärisimulaator    on    eriti   väärtuslik   rahavoogude       tõusude     ja   mõõnade
ettenägemiseks.       Ärimehe     jaoks     on    üpris   kasutud     minevikust     pärit
rahavoogude aruanded, need, mida väljastab raamatupidamine. Hoopis
olulisem on ette näha perioode, kus raha võib ajutiselt otsa saada ning vajalik
on täiendav finantseerimine. Ärisimulatsiooni kaudu saabki kindlaks määrata
laenude summa ning ajastuse. Ka väljaminekuid investeeringutele saab
täpsemalt paika panna mis-juhtub-siis meetodil. Seejuures ei ole vajalik
raamatupidamislik      täpsus;    prognoosid        antakse   tähtsamatele     tulu-    ja
kuluartiklite lõikes, kasutatakse keskmisi näitajaid. Töö, mille teeb ära
ärisimulaator,    seisneb      oodatavate        majandustulemuste,     äriseisude      ja
tasuvusnäitajate väljaarvutamises. Nende põhjal saabki ärijuht hinnata, kas
valitud kurss ja seatud eesmärgid on õiged. Iseenesest on ärisimulatsioon
lihtne. Kasutades vastavat tarkvara, sisestab kasutaja mudelisse parameetrid
ja prognoosid, saades vastu projektsioonid ettevõtte tuleviku suhtes
(rahavood,      kasumiaruanded,       bilansid,     tasuvusnäitajad     jm).   Sisendite
muutmine muudab automaatselt ka finantsprojektsioone. Niiviisi katsetades ja
andmeid samm-sammult korrigeerides, jõutakse lõpuks rahuldava tulemuseni,
mille võib kuulutada antud ajahetkel kehtivaks äriplaaniks. Tüüpiliselt sisaldub
sellises dokumendis ka müügiplaan, kulude eelarve, investeeringute plaan
ning ettevõtte finantseerimise kava. Seejuures võib plaani ajahorisont ulatuda
mõnest kuust mitme aastani. Täiuslikumad ärisimulaatorid arvutavad lisaks
finantsprojektsioonidele välja ka ettevõtte nüüdisväärtuse. Seega saavad
otsustajad hinnata, kuidas üks või teine majanduslik stsenaarium mõjutav
ettevõtte väärtuse kujunemist.




                                            57
Töövahendid

Dünaamilise eelarvestamise ja ärisimulatsiooni jaoks on välja töötatud
spetsiaalsed rakendused. Tavalise eelarvestamise levinuimaks töövahendiks
on tabelarvutus-programmid. Kuigi tabelarvutuse tarkvara võimaldab ka
ärisimulatsiooni, on sellel meetodil mitmeid puudusi:

      iga    perioodi          jaoks koostatakse     uus fail.      Kui tegu    pole   just
       ühemehefirmaga, tekib tavaliselt segadus mitme isiku poolt koostatud
       plaaniversioonide ühtlustamisega. Kokkuvõttes võib igal otsustajal olla
       täiesti erinev dokumendi versioon (sh erinevad arvutusmudelid);

      koostöö        ja        tööjaotuse   organiseerimine    on     raskendatud,     sest
       tabelarvutus-programmid on mõeldud individuaalseks kasutamiseks;

      kuna asjaosalistel on tavaliselt võimalus eelarve faile kopeerida ja faile
       iseseisvalt modifitseerida, muutub lõpuks võimatuks kinni pidada
       ühtsest planeerimismudelist, seda edasi arendada ning andmeid
       konsolideerida;

      samaaegselt nii lühemate kui ka pikemate perioodidega töötamine on
       tabelarvutusprogrammide abil keerukas;

      puudub ühtne andmebaas, mis oleks lahus eelarvestamise valemitest,
       tarkavaraline arendustöö, seadmata ohtu andmeid, on raskendatud.

Teatud väljapääsu pakuvad spetsiaalsed planeerimise ja eelarvestamise
moodulid finantsarvestuse programmides. Nende peamiseks puuduseks on
orienteeritus raamatupidamisele. Reeglina koostatakse eelarve kontoplaani
alusel, mis on aga liialt detailne. Muudetava distantsiga ettevaade, vabalt
valitava     algus-        ja     lõpp-perioodiga    ei   ole     tavaliselt   kättesaadav.
Finantsarvestuse programmidel on ka ärisimulatsiooni võimalused väga
tagasihoidlikud.




                                                58
V ANALÜÜS

1. Finantsanalüüs

Hea    ülevaate    ettevõtte    majandustegevuse      tulemustest       ja   koostatud
finantseelarvetest saab analüüsides ettevõtet rahandussuhtarvude abil.
Suhtarvud annavad vastuse küsimustele:

      kui maksevõimeline on ettevõte;

      kas saadav kasum on piisav;

      kas juhtkond finantseerib investeeringuid jne.

Rahandussuhtarv       on   näitajate    jagatis,   mida    tavaliselt   väljendatakse
protsentides    või   kordades.    Finantsanalüüs         rahandussuhtarvude      abil
võimaldab hinnata ettevõtte majandus- ja finantstegevust ning võrrelda
möödunud, käesoleva ja tulevaste perioodide näitajaid omavahel. Võrrelda
saab ettevõtte näitajaid ka oma tegevusala teiste ettevõtete näitajatega, kui
kasutada Eesti Statistikaameti (ESA) väljaannet “Rahandussuhtarvud”.

Vajadus finantsanalüüsi järele tekib kindlasti järgmistes olukordades:

      laenu taotlemine;

      pikaajaliste lepingute sõlmimine;

      ettevõtte ost ja müük;

      hinnangu andmine juhtkonna tegevusele;

      pankrotiohu kindlakstegemine jne.

Finantsseisundi analüüsiks vajalikud andmed leiab ettevõtte bilansist ja
kasumiaruandest, kasutatavate suhtarvude ja valemite valik on iga konkreetse
ettevõtte otsustada. Rahandussuhtarve saab koostada mitmesuguseid. Nii on
peamiste       tegevusalade     kaupa      ESA      koostatud       väljaandes     46
rahandussuhtarvu. Arvutanud oma ettevõtte majandustegevuse tulemusi
kajastavad suhtarvud, võib neid võrrelda 25% parema, 25% halvema või
keskmise ettevõtte vastavate suhtarvuga oma tegevusalal ja hinnata nii oma
ettevõtte majandamise tulemusi teiste ettevõtete saavutuste taustal.



                                          59
Käesolevalt       käsitletakse        mõningaid      enamlevinud    suhtarve.
Rahandussuhtarvude kasutamist majandusanalüüsi abivahendina on väga
põhjalikult käsitlenud Tartu Ülikooli professor Vambola Raudsepp, kes selle
metoodikat ka esimesena Eesti huvigruppidele tutvustas.

Tootlussuhtarvud

Omakapitali puhaskasumi tootlus = puhaskasum / keskmine omakapital

Nimetatakse ka omakapitali puhasrentaabluseks (inglise k. revenue on equity
-ROE ). Näitab puhaskasumit omakapitali krooni kohta keskmiselt ehk
omakapitali puhaskasumi siduvust. See näitaja pakub erilist huvi ettevõtte
aktsionäridele või osanikele.

      Vara puhaskasumitootlus = puhaskasum / keskmine vara*100

Nimetatakse ka vara puhasrentaabluseks (ingl.k revenue on assets -ROA).
Näitab puhaskasumi taset keskmise investeeritud vara kohta ehk keskmise
vara puhaskasumisiduvust.

   Aktsiatulu = (puhaskasum – eelisaktsia dividendid) / lihtaktsiate arv

Aktsiatulu näitab jaotamisvõimalikku puhaskasumit ühe lihtaktsia kohta. Ka
see näitaja on eriti huvipakkuv nii ettevõtte aktsionäridele kui ka teistele
potentsiaalsetele investoritele.

Efektiivsuse suhtarvud

    Raha keskmine laekumisaeg = keskmine debitoorne võlgnevus /
                                   netokäive * 360

Raha keskmine laekumisaeg näitab keskmist raha laekumise aega päevades.

                    Kreditoorse võlgnevuse makseaeg =

              keskmine kreditoorne võlgnevus / kaubakulu * 360

Kreditoorse võlgnevuse makseaeg näitab keskmist tarnijatele tasumise aega
päevades.

 Põhivara käibekordaja = netokäive / põhivara keskmine jääkmaksumus

Põhivara käibekordaja näitab, kui palju müügitulu saadi materiaalse põhivara
krooni kohta.


                                         60
                         Vara käibekordaja = netokäive / vara

Vara käibekordaja näitab, kui tõhusalt kasutas ettevõte oma vara netokäibe
genereerimisel.

Maksevõime suhtarvud

Maksevõime suhtarvud annavad informatsiooni selle kohta kas ettevõttel on
küllaldaselt raha ja kergesti rahaks muudetavat vara oma arvete õigeaegseks
tasumiseks. Jooksev võlgnevus on rahaline võlgnevus, mille maksetähtaeg on
kätte jõudnud. Jooksva võlgnevuse kustutamise peamiseks katteallikaks on
käibevara. Bilansis kirjendatakse jooksev võlgnevus lühiajaliste kohustustena.

       Lühiajaliste kohustuste kattekordaja = käibevara / lühiajalised
                                         kohustused

Lühiajaliste     kohustuste     kattekordaja         näitab    likviidsete    varade      suhet
lühiajalistesse kohustustesse. mitu korda käibevarad lühiajalisi kohustusi
katavad. Heaks loetakse kattekordajat 1,6 rohkem, nõrgaks 1,1 ja vähem.

    Maksevõimekordaja = (käibevara-varud) / lühiajalised kohustused

Maksevõimekordaja          erineb        eelmisest      suhtarvust       selle   poolest,    et
tootmisvarud kui kõige vähem likviidsemad on välja jäetud, seega on see
puhtakujulisem       maksejõulisuse        näitaja     kui    eelmine.       Seda   suhtarvu
nimetatakse seetõttu ka likviidsuskordajaks, kiireloomuliste maksete tasemeks
ning     happetestiks       (tuletatud     inglise      keelest).    Mida        kõrgem     on
maksevõimekordaja, seda kiiremini on ettevõte valmis tasuma oma laene,
maksma         arveid,    makse,     töötajatele       palku      jne.    Heaks     loetakse
maksevõimekordajat 0,9 või enam, nõrgaks 0,3 ja vähem. Nimetatud suhtarv
peaks olema üle ühe, st ettevõte peaks olema valmis katma kõik oma
lühiajalised võlad. Kuna aga maksete tähtajad erinevad ajaliselt, siis ei
peegelda ka madal maksevõimekordaja alati makseraskuste olemasolu,
praktikas võib piisavaks osutuda näitaja 0,5.

       Maksevalmiduse tase = likviidne vara* / lühiajalised kohustused

*raha, pangakontod, müügikõlbulikud väärtpaberid




                                             61
Maksevalmiduse tase näitab kui suures ulatuses on ettevõtte võimeline
lühiajaliste kohustuste viivitamatuks katmiseks. Arvatakse, et 30% (suhtarv
0,3) on valmisolekuks piisav, 0,5 ja rohkem näitab aga ebaotstarbekat
rahajuhtimist    ettevõttes.   Tulemuse      alumine      piir   sõltub   suuresti
majandusharust.

Kapitali struktuuri suhtarvud

        Võlakordaja = lühi- ja pikaajalised kohustused / koguvara

Võlakordaja     näitab   kohustuste     (võõrvahendite)     osatähtsust    varade
finantseerimisel. Kui omakapital üle 50% koguvõlgnevusest, toimub tegevuse
finantseerimine võõrkapitali arvel lubatud piirides.


Kui ettevõtte poolt võetud laenude osakaal on suur, on vajalik arvutada ka
intressitulude kattekordaja.

          Intressikulude kattekordaja = ärikasum / intressikulud

Intresside kattekordaja näitab, mitu korda ärikasum katab intressikulusid ehk
teisisõnu ettevõtte suutlikkust tasuda intresse jooksvatest tuludest. Seetõttu
on suhtarvus mitte lõplik kasum vaid kasum enne intresse ja makse.
Normaalne näitaja oleks vähemalt 3, ei tohiks mingil juhul olla aga alla 1.

     Laenude teenindamise % = (intressid + laenude tagasimaksed) /
                                 kogutoodang

Suhtarv näitab ettevõtte laenukoormust protsentides.

                           Kapitaliseerituskordaja =

    pikaajalised kohustused / (pikaajalised kohustused + omakapital)

Kapitaliseerituskordaja näitab pikaajaliste kohustuste osakaalu kogukapitalis,
normaalseks peetakse väärtust 20-25%.

Dividendide suhtarvud

Dividendide suhtarvud huvitavad eelkõige ettevõtte omanikke, aktsionäre.




                                        62
Hinna ja tulu kordaja kõrge väärtus loob eelduse, et ettevõttel on võimalik oma
tegevust laiendada (intensiivistada), mistõttu võib ka loota, et ettevõte hakkab
andma suuremat tulu ja aktsiate hind turul tõuseb.

      Dividendid ühe aktsia kohta = lihtaktsiate dividendide summa /
                                    lihtaktsiate arv

Dividendid ühe aktsia kohta näitab dividendide summat ühe aktsia kohta
aastas (tavaliselt).

                        Dividendide väljamaksekordaja =
         dividend ühe aktsia kohta / puhaskasum ühe aktsia kohta

Dividendide     väljamakse     kordaja      näitab     aktsionäridele   väljamakstud
puhaskasumi osa ehk dividendide osakaalu puhaskasumis.

       Dividendimäär = dividend ühe aktsia kohta / aktsia turuhind

Dividendimäär näitab aktsiate tasuvust nende turuhinna suhtes ehk
investeerija jooksvat aktsiatulu.

Pankrotikordaja

E. Altmani võrrand pankrotiohu prognoosimiseks:

                       Z = 6,56x1 + 3,26x2 + 6,76x3 + 1,05x4

kus
x1 = (käibevara – lühiajalised kohustused)/koguvara
x2 = puhaskasum/koguvara
x3 = ärikasum/koguvara
x4 = omakapital/kohustused

Kui
Z > 2,6 siis ettevõte on edukas;
Z = 2,6 kuni 1,1 siis on ettevõtte seisund ebastabiilne;
Z < 1,1 siis on ettevõtte pankrott tõenäoline.

2. Kulu-maht-kasum analüüs

Kulu-maht-kasum analüüs ehk KMK-analüüs on kulude käitumise analüüs,
mis lähtub kulude, müügi- või tootmismahu ja kasumi omavahelistest



                                           63
seostest. Üldjuhul avaldavad tuludele ja kuludele mõju mitmed tegurid, mida
nimetatakse    vastavalt    tulukäituriteks     (müüdud     kaubaühikute     arv,
müügihinnad jne) ja kulukäituriteks (valmistatud toodete arv, soetushinnad
jne). Nimetatud tegurite vaheliste seoste analüüs on aluseks jääktulupõhise
arvestuse   kujundamisele    ettevõttes     (põllumajanduses   tuntud   kattetulu
arvestus). Et kõikehõlmav KMK-analüüs on väga keeruline ja töömahukas,
kasutatakse praktikas enamasti erijuhtu, võttes eelduseks, et on ainult üks
tulukäitur ja üks kulukäitur (kas müüdud või valmistatud toodanguühikute
kogus). Analüüsi edasi arendades on võimalik uurida kasumi muutust seoses
muutustega muutuv- ja püsikuludes, müügihindades, müügi mahus ja
müüdava toodangu struktuuris.

Tasakaalupunkt näitab tegevuse mahtu, kus kasumit ei teki aga müügitulud
katavad täpselt ära kulud. Tegevusmahu suurenemine sellest mahust alates
toob kaasa kasumi tekkimise.

      Tasakaalupunkt (0-punkt)= käive – muutuvkulud - püsikulud

Et muutuvkulud muutuvad funktsionaalselt koos tegevusmahuga, on väga
oluline määrata see tulude (osakasumi) tase, mis jääb peale muutuvkulude
käibest lahutamist alles, ehk jääktulu (piirkasum, kate).

                      Jääktulu = käive – muutuvkulud

Käive leitakse müüdava kauba koguse ja hinna korrutamisel. Seega ühiku
müügihinna ja ühiku muutuvkulu vahe moodustab jääktulu iga müüdava ühiku
kohta ehk ühiku jääktulu.

          Ühiku jääktulu = ühiku müügihind – ühiku muutuvkulud

Ühiku jääktulu näitab, kui suures ulatuses aitab iga müüdud toode katta
püsikulusid tervikuna ehk jäätulu määra.

                      Jääktulu määr = jääktulu / käive

Jäätulu määr protsendina jääb muutumatutel tehnoloogilistel tingimustel
konstantseks ja seetõttu on suurema jäätulu korral lihtsam katta püsikulusid.

Eelneva põhjal on võimalik välja arvutada tasakaalupunkt nii tooteühikutes kui
käibes.




                                       64
          Tasakaalupunkt ühikutes = püsikulud / ühiku jääktulu

              Tasakaalupunkt käibes = püsikulud / jääktulu määr

Seega peab müüdavate toodete hulk või käive olema nii suured, et tekkiv
jääktulu kataks ära ettevõtte püsikulud. Tasakaalupunkt on vaadeldav nö
tegevuse mahu minimaaltasemena. Kui soovitakse teatavat kasumit, peab
jääktulu aga lisaks püsikuludele katma ka kasumi.

                   Jääktulu = püsikulud + soovitav kasum

Järelikult kujuneb soovitavale kasumile vastav müügimaht ühikutes järgmiselt:

                  Soovitavale kasumile vastav müügimaht =
                (püsikulud + soovitav kasum) / ühiku jääktulu

Paljudel juhtudel on vaja teada, kui palju võib muutuda käive ilma et ettevõte
kahjumisse satuks. Nimetatud võimalikku muutu näitab ohutusvaru määr
(kindluse määr, turvamäär).

 Ohutusvaru määr = (eeldatav käive – tasakaalupunkti käive) / loodetav
                                     käive

Ohutusvaru võib väljendada kas rahaliselt või naturaalühikutes.

             Ohutusvaru = eeldatav käive – tasakaalupunkti käive

Võrreldes oma ettevõtte ohutusvaru konkurentide näitajatega (kui on
informatsiooni nende kulude struktuuri kohta) on võimalik saada teavet
potentsiaalsetest probleemidest või võimalustest.

Tegevusvõimendus kajastab ettevõtte tegevusriski: mida suurem on
püsikulude     osatähtsus     kogukuludes,   seda   suurem        on   ettevõtte
tegevusvõimendus, mis tähendab, et müügikäibe väikese protsentuaalse
muutusega kaasneb suur protsentuaalne muutus põhitegevuskasumis.
Kapitalimahukaid ettevõtteid iseloomustavad suured püsi- ja väikesed
muutuvkulud, suure töömahukusega ettevõtetes on situatsioon vastupidine,
seega ka tegevusvõimendus, piirkasumimäär ja kasumilävi madalad.

              Tegevusvõimenduse tase = piirkasum / ärikasum

Ohutusvaru määra ja tegevusvõimenduse taseme vahel on pöördvõrdeline
seos:


                                      65
               Ohutusvaru määr = 1 / tegevusvõimenduse tase

               Tegevusvõimenduse tase = 1 / ohutusvaru määr

Tegevusvõimenduse olulisus kerkib eriti hästi esile siis, kui ettevõtte juhtkond
üritab müügikäivet muuta, sest väike protsentuaalne muutus müügikäibes võib
tekitada suuri muutusi müügikäibes. Nimetatud reegel kehtib alati kui
ettevõttel eksisteerivad püsikulud.

3. Investeeringute tasuvusanalüüs

Investeeringute all mõistetakse pikaajalise kasu saamise eesmärgil tehtavaid
rahamahutusi. Sõltuvalt eesmärgist jagunevad nad finantsinvesteeringuteks
ja reaalinvesteeringuteks. Finantsinvesteeringud tehakse väärtpaberitesse
ja   muudesse      finantsinstrumentidesse,    reaalinvesteeringud   suunatakse
põhivaradesse ja käibevaradesse. Põhivaradesse tehtavaid investeeringuid
nimetatakse ka kapitalimahutusteks.

Vajadus investeeringute järele võib tekkida väga erinevatel põhjustel:

        uue ettevõtte rajamine;

        tegutsevas ettevõttes uue struktuuriüksuse rajamine;

        uue toodangu juurutamine;

        uue tootmistehnoloogia juurutamine;

        turu laienemine olemasolevale toodangule;

        vananenud sisseseade, masinapargi ja ehitiste asendamine uutega;

        teiste ettevõtetega ühinemine;

        teiste ettevõtete ostmine;

        toodete ökoloogiliste standartidega vastavusse viimine;

        keskkonnasõbralike tehnoloogiate juurutamine;

        muud investeeringud.

Investeeringute vajadus sõltub paljuski ettevõtte pikaajalistest eesmärkidest ja
arengustrateegiast, aga muidugi ka olemasolevate põhivarade füüsilise ja
moraalse kulumise tasemest. Ettevõtte strateegia kujutab endast teatavasti


                                          66
püstitatud eesmärkide saavutamiseks koostatud plaani ja selle elluviimise
jälgimist.    Kõigepealt      tulebki      välja   selgitada,    millised      võimalikud
investeerimisprojektid vastavad firma strateegiale ja alles seejärel uurida
sobilike investeerimisprojektide finantsilist külge.

Pikaajaliste investeeringute kavandamine koosneb viiest etapist:

      investeerimisprojektide läbivaatamine;

      rahavoogude arvutamine;

      nõutava tulumäära ehk kapitali hinna arvutamine;

      investeerimisprojektide efektiivsuse hindamine;

      investeerimisprojekti valik.

Alljärgnevalt selgitatakse neid etappe ja vajalike arvutuste sisu lähemalt.

Investeeringuprojektide läbivaatamine

Investeeringute       kavandamise          esimene      etapp    seisneb        projektide
läbivaatamises. Ettepanekud kapitalimahutusteks võivad tulla mitmetest
allikatest    –     nii    ettevõttest      kui    ka    väljastpoolt.      Strateegilised
investeerimisotsused võtab vastu firma juhtkond. Strateegilised projektid on
reeglina seotud tootmise laiendamisega või uute turgude vallutamisega, on
ulatuslikud    ja    nõuavad     olulisi     investeeringuid.    Investeerimisotsuseid
langetavad ka keskastme juhid. Need võivad olla seotud seadmete
asendamisega, mis ei nõua suuri kapitalimahutusi.

Investeerimisprojektide läbivaatamisel pööratakse põhitähelepanu projektide
tehnilistele parameetritele ning nende sobivusele.

Rahavoogude arvutamine

Investeeringuga seotud rahavood jagunevad 3 rühma:

      esialgsed kulud ehk puhas investeering;

      juurdekasvulised rahavood;

      lõpetav rahavoog.

Kõik rahavood tuuakse välja tulumaksujärgsetena.


                                             67
Esialgsete kulude arvutamise skeem on järgmine:

             Soetatava vara hind

         + transpordi-, montaaži- ja häälestamiskulud

         + täiendav puhaskäibekapital

         -   laekum vananenud vara müügist

         +/- maksuefekt vananenud vara müügist (tulumaksu suurenemine või
         vähenemine)

Juurdekasvulisteks rahavoogudeks nimetatakse positiivsete rahavoogude
kasvu,       mis   tekivad   projekteeritava   investeeringu   tulemusel.   Nende
rahavoogude summa võib projekti eluea jooksul muutuda ning muutumine
võib toimuda ka aasta jooksul. Üldiselt eeldatakse muutumise toimumist aasta
lõpul.

Juurdekasvulised ehk lisandunud rahavood arvutamine:

             Laekumised (sissetulevad rahavood)

         - väljuvad rahavood

         - amortisatsioon (ei ole rahavoog)

         = kasum enne tulumaksu

         - tulumaks

         = puhaskasum

         + amortisatsioon

         = juurdekasvuline rahavoog

Lõpetav rahavoog tekib projekti eluea lõpus. Projekti eluea viimase aasta
lõpus võib firma saada positiivseid rahavooge likvideerimismaksumuse ja
vabaneva käibekapitali näol. Lõpetavat rahavoogu vähendatakse seadme
demontaažikulude ja müügikulude võrra. Lõpetav rahavoog arvutatakse
järgmiselt:

             Likvideerimismaksumus

         - demontaaži ja müügikulud



                                          68
       = tulumaksueelne likvideerimismaksumus

       - tulumaks

       = puhas likvideerimismaksumus

       + käibekapitali vabanemine

       = lõpetav rahavoog

Kapitali hinna ehk nõutava tulumäära arvutamine

Kapitali hind on tulumäär, mida ettevõte peab teenima, et tasustada oma
investoreid     antud   riskitaseme    juures.   Kapitali   hinnad   tuuakse    välja
protsentides, arvestades, et       erinevatel kapitali allikatel on erinev hind.
Kreeditoride risk pikaajaliste kohustuste puhul on madalam kui muudel
investoritel (näiteks lihtaktsionäridel), sest nende riskitase on väiksem.
Üksikute kapitali allikate hindade võrreldavuse eesmärgil tuuakse nad kõik
välja tulumaksujärgselt. Et aga intressid tasutakse enne tulumaksu, siis
laenukapitali    osas    tuuakse      välja    kaks   hinda:   tulumaksueelne      ja
tulumaksujärgne.

Laenu tulumaksueelse hinna arvutamiseks on mitmeid võimalusi. Üks neist
defineerib laenude hinda kui diskontomäära, mis võrdsustab laenusumma
tulevaste intresside ja laenu põhisumma tagasimaksete nüüdisväärtuste
summaga. Valem on järgmine:




kus
Po – laenusumma;
n - laenu kustutamistähtaeg;
It - intressisumma perioodil t;
Pt - laenu kustutamissumma perioodil t;
kd – laenu tulumaksueelne hind.

Arvutuste lihtsustamiseks rakendatakse praktikas laenude tulumaksueelse
hinnana ka intressimäära.




                                          69
Lihtaktsiate ja akumuleerunud kasumi hinna arvutamiseks on mitmeid
erinevaid võimalusi. Üheks nendest oleks nn riskilisa meetod. Siin lähtutakse
laenude hinnast ja arvestatakse lihtaktsionäri kõrgemat riski, lisades
riskipreemia.

                                    Kc = Kd + RPc

kus
Kc - lihtaktsiate ja jaotamata kasumi hind;
Kd - laenude tulumaksujärgne hind;
RPc - riskipreemia suurema riskitaseme eest.

RPc suurus võetakse kogemuslikult.

Edasi arvutatakse antud ettevõtte kapitali kaalutud keskmine hind, mida
tähistatakse tähekombinatsiooniga WACC. Viimase leidmiseks korrutatakse
kapitali individuaalhind antud kapitaliallika osakaaluga ja liidetakse saadud
tulemused.

Eelarvutatud keskmisest hinnast lähtutakse investeerimisprojektide hindamise
arvutustel kasutatava diskontomäära leidmisel, milles on arvesse võetud ka
inflatsiooni mõju. Valem on järgmine:

                             k1 = (1 +k ) (1 + f) - 1

kus
k1 – inflatsioonist sõltuv diskontomäär,
k - WACC
f - inflatsioonimäär.

Investeeringuprojektide hindamiskriteeriumide arvutamine

Investeerimisprojektide hindamiskriteeriumid jagunevad kahte rühma:

      diskonteerimata rahavoogudel põhinevad kriteeriumid;

      diskonteeritud rahavoogudel põhinevad kriteeriumid.

Diskonteerimata rahavoogudel põhinevad kriteeriumid

Antud rühma kriteeriumid ei arvesta raha väärtuse muutumist ajas. Nad
kasutavad rahavoogusid absoluutsummas, sõltumata sellest, millal nad



                                        70
saadakse. Kõige enam levinud sellesse rühma kuuluv hindamiskriteerium on
tasuvusaeg, mis näitab, mitme aasta jooksul tehtud kulud korvatakse. Peale
tasuvusaja lõppu annab projekt puhastulu. Nimetatud kriteeriumi kasutatakse
palju tänu tema arvutamise lihtsusele ning arusaadavusele. Kui projekti
planeeritavad juurdekasvulised rahavood on aastate lõikes ühtlased, siis
tasuvusaja arvutamise valem on:

                            Tasuvusaeg (aastates) =
       projekti esialgsed kulud / juurdekasvuline rahavoog(aastas)

Kui juurdekasvulised rahavood ei ole aastate lõikes ühtlased, siis arvutatakse
tasuvusaeg järgmise valemi alusel:

                            Tasuvusaeg (aastates) =
   (aastad enne täielikku tasuvust + täieliku tasuvuse aasta rahavoost
                               kaetav summa) /
                  täieliku tasuvuse aasta täielik rahavoog

Diskonteeritud rahavoogudel põhinevad kriteeriumid

Põhilised diskonteeritud rahavoogude kriteeriumid on:

      praegune puhasväärtus (NPV);

      kasumiindeks (PI);

      sisemine rentaablus ehk sisemine tulumäär (IRR);

      modifitseeritud sisemine rentaablus ehk modifitseeritud sisemine
       tulumäär (MIRR).

Praegune      puhasväärtus       võrdub    projekti     tulevaste   rahavoogude
nüüdisväärtuste summa ja esialgsete kulude vahega ja näitab, palju annab



projekt puhastulu. Praegune puhasväärtus arvutatakse järgmise valemiga:

kus
ACFt – rahavoo summa perioodil t;
k - kapitali hind (nõutav tulumäär ehk diskontomäär);
n - projekti oodatav kestus;



                                      71
IO - projekti esialgsed kulu.

Projekti    rahavoogude     nüüdisväärtuste          arvutamiseks        saab   kasutada
rahaühiku nüüdisväärtuse diskontotegureid ( PVDT                   k,n   ), ning võrdsete
rahavoogude       ehk     annuiteedi        korral    annuiteedi         nüüdisväärtuse
diskontotegureid (APVDT         k,n),   mis on olemas finantsmatemaatika tabelites.
Need tabelid on saadaval kõikides investeeringuid, sealhulgas raha
ajaväärtust käsitlevates õppekirjanduse väljaannetes.

Diskontotegurite arvväärtused võib ka ise arvutada, kasutades järgmisi
valemeid:




ja

Üldise hindamiskriteeriumi järgi võib projekti vastu võtta kui NPV > 0 ning
projekt tuleks tagasi lükata kui NPV < 0. Muidugi on parem kui NPV väärtus
on suurem, siis on tegemist parema projektiga.

Kasumiindeks saadakse projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste
summa jagamise teel esialgsete kuludega. Ta näitab projekti rahavoogude
nüüdisväärtust    esialgsete      kulude      ühe    krooni   kohta.      Kasumiindeksi




arvutamiseks kasutame samu näitajaid, mida NPV arvutamisel. Valemil on
järgmine kuju:

           PI = sissetulevate rahavoogude praegune puhasväärtus /
             väljaminevate rahavoogude praegune puhasväärtus

Üldiseks hindamiskriteeriumiks on siin, et projekti võib vastu võtta kui PI > 1
ning projekt tuleks tagasi lükata kui PI < 1.




                                             72
Kui ühte ja sama projekti hinnata NPV ja PI järgi, saame analoogilise
tulemuse, sest kui NPV > 0, siis on ka PI > 1. NPV-d kasutakse aga
alternatiivsete projektide hindamiseks. Siis ei saa lähtuda NPV summast, vaid
tuleb rakendada suhtarvu, mis iseloomustab paremini projektide kvaliteeti.
Parim on see projekt, mille PI on kõige kõrgem.

Sisemine rentaablus on diskontomäär, mis võrdsustab projekti esialgsed
kulud tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summaga. Kui NPV ja PI
arvutamisel me kasutasime diskontomäärana kapitali hinda, siis sisemine




rentaablus näitab, millise tulukuse projekt tegelikult annab. Sisemist
rentaablust (nimetatakse ka sisemiseks tasuvusläveks) arvutatakse valemiga:

kus
ACF t - rahavoo summa perioodil t;
IO - esialgsed kulud;
n - projekti oodatav kestus;
IRR - sisemine rentaablus.

Otsustamiskriteeriumiks on, et projekt tuleks vastu võtta kui sisemine
rentaablus on kõrgem kui kapitali hind (nõutav tulumäär k), ning loobuda
tuleks kui sisemine rentaablus on madalam nõutavast tulumäärast.



Seega:

       IRR > nõutav tulumäär projekt vastu võtta
       IRR < nõutav tulumäär projekt tagasi lükata

Kui sisemine rentaablus võrdub nõutava tulumääraga, ei tulene projekti
vastuvõtmisest aktsia turuhinna tõusu, sest projekt annab täpselt sellise
tulumäära, mida nõuavad investorid. Kui aga projekti sisemine rentaablus on
nõutavast tulumäärast kõrgem, siis peaks see muude võrdsetel tingimuste
olemasolul mõjutama aktsia turuhinna tõusu. Üldjuhul annab sisemise
rentaabluse näitaja rakendamine projekti hindamisel sama tulemuse, mis
praegune puhasväärtus ja kasumiindeks. Kui praegune puhasväärtus on



                                     73
positiivne, siis on ka kasumiindeks suurem kui 1 ning sisemine rentaablus
kõrgem nõutavast tulumäärast. Selle põhjal võib teha järelduse, et kõik
diskonteeritud rahavoogudel põhinevad investeerimisprojektide hindamise
kriteeriumid on omavahel seotud ning annavad sama tulemuse.

Juhul kui on tegemist aastate lõikes ühtlase rahavooga või on võimalik
arvutada keskmine lisandunud rahavoog, siis võib IRR arvutamisel kasutada
APVDTk,n tabelit. Selleks leitakse esmalt annuiteedi nüüdisväärtuse
diskontotegur:

    APVDT k,n = esialgsed kulud / projektirahavoog aastas(keskmine)

Teades APVDTk,n väärtust, leitakse finantsmatemaatika tabelist IRR väärtuse.

Kui rahavood on ebaühtlased ehk teisisõnu nende väärtused aastate lõikes
erinevad oluliselt, siis tuleks kasutada nn katse-eksimuse meetodit. Selleks
arvutatakse projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus vabalt valitud
diskontomäära järgi ning võrreldakse saadud tulemust esialgsete kulude
summaga. Kui projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse summa on
esialgsetest kuludest suurem, siis tuleb diskontomäära tõsta, vastupidise
olukorra puhul kus projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summa on
esialgsetest     kuludest     väiksem,    tuleb    diskontomäära        vähendada.
Diskontomäär,      mis   võrdsustab   esialgsed    kulud    ja   projekti   tulevaste
rahavoogude nüüdisväärtuste summa, ongi IRR (protsentides).

Tänapäeva tingimustes on IRR arvutamisel kõige mõistlikum kasutada
arvuteid, Excel tabelarvutusprogrammis on vajalikud funktsioonid olemas.

Viimastel aegadel on sisemise rentaabluse asemel hakatud rakendama teist
näitajat, modifitseeritud sisemise rentaabluse näitajat MIRR, mis on
saanud         populaarseks     kui      alternatiivne      investeerimisprojektide
hindamiskriteerium. Nimetatud näitaja puhul              eeldatakse, et projektist
saadavad rahavood investeeritakse nõutava tulumääraga (k) kuni projekti
tähtaja lõpuni. Seega MIRR leidmiseks arvutatakse projekti rahavoogude
tulevikuväärtuste summa projekti kestuse lõpuks (nimetatakse ka projekti
lõppväärtuseks). Modifitseeritud sisemist rentaablust võib defineerida kui
diskontomäära, mis võrdsustab raha väljavoo nüüdisväärtuse (esialgsete
kulude väärtus 0-perioodil) projekti lõppväärtuse nüüdisväärtusega. MIRR


                                         74
arvutamise valemid tuuakse majandusalases kirjanduses mitmel kujul,
üldisemalt ja täpsemalt. Üldistavam kuju on:

                             PVväljavool = PVsissevool

Ülaltoodud valem näitabki, et rakendatud diskontomäära puhul projekti raha
väljavoo nüüdisväärtus võrdub raha sissevoo nüüdisväärtusega.




Konkreetsem on aga järgmine valem:


kus
TV – projekti lõppväärtus;
MIRR – modifitseeritud sisemine rentaablus;
n - projekti kestus.




Viimase, kõige täiuslikuma valemi kuju on järgmine:

kus
ACOF t - aastane maksudejärgne raha väljavool perioodil t;
ACIF t - aastane maksudejärgne raha sissevool perioodil t;
TV    - ACIF lõppväärtus ;
MIRR - modifitseeritud sisemine rentaablus;
n       - projekti kestus;
k       - diskontomäär.

MIRR hinnatakse järgmiselt:

       MIRR > k projekt vastu võtta
       MIRR < k projekt tagasi lükata




                                        75
Kapitali eelarvestamise eetilised aspektid

Kapitali eelarvestamisel tuleb järgida teatud põhimõtteid, mis tulenevad
demokraatliku ühiskonna põhinõuetest. Oma loomult on need sotsiaalset ja
keskkonnaohutust       järgivad     nõuded.     Lühidalt    öeldes     kavandatavad
investeeringud:

      ei tohi reostada looduskeskkonda,

      ei tohi olla kahjulikud inimestele (müra, tolm, tahm jmt),

      peavad olema esteetiliselt vastuvõetavad ja sobima antud keskkonda.

Igati on soovitatavad niisugused investeerimisprojektid, mis vähendavad või
kõrvaldavad looduskeskkonnale seni tehtud või jätkuvalt tehtavat kahju .

Investeeringute finantseerimine ja kapitali struktuur

Ettevõtte finantsstruktuur ja kapitali struktuur on erineva sisuga mõisted.
Finantsstruktuuri    all   mõistetakse     raamatupidamisbilansi     kohustuste    ja
omakapitali    kõigi kirjete struktuuri, kapitali struktuur haarab aga ainult
püsivaid finantseerimisallikaid, olles seega firma käsutuses oleva omakapitali
ja laenukapitali suhe. Reeglina on püsivateks finantseerimisallikateks
pikaajalised kohustused ning omakapital.

Finantsstruktuuri     juhtimise     eesmärgiks     on      kujundada      otstarbekas
finantseerimisallikate struktuur nende maksetähtaegadest lähtuvalt, milleks on
arvutatakse    lühiajaliste   kohustuste    ning   püsivate   finantseerimisallikate
summade suhe. Lühiajalistel allikatel on omad eelised, kuid nende suur
osatähtsus mõjutab negatiivselt likviidsust.

Kapitali struktuuri juhtimise eesmärgiks on optimaalse kapitali struktuuri
kujundamine. Tuleb leida niisugune laenukapitali ja omakapitali suhe, mille
juures kapitali turuväärtus saavutaks maksimaalse väärtuse. Kapitali kaalutud
keskmine      hind    peaks       olema    samal    ajal    minimaalne.     Ettevõtte
investeerimistegevus mõjutab kapitali struktuuri, kuna vähemalt osa täiendava
vara maksumusest tuleb finantseerida kapitali arvel. Kapitali struktuuri
juhtimisest on kirjutatud mitmeid erinevaid teooriaid ning enamuses neist
jõutakse järeldusele, et üldist, kõikidele firmadele üheselt sobivat optimaalset



                                           76
kapitali struktuuri pole olemas, et iga ettevõte peab määrama võimaluse korral
just temale kõige sobivama.

Kapitali struktuuri kavandamisel on esmalt vaja kindlaks määrata laenukapitali
kasutamise määr. Mida kõrgem see on, seda madalam on aktsiate turuhind,
sest aktsionäride risk on suurem. Samal ajal võib firma laenukapitali mõistliku
kasutamisega viia alla oma kapitali kaalutud keskmise hinna, sest laenukapital
on odavam kui aktsiakapital.

Kui valitakse oma investeeringute finantseerimiseks finantseerimisallikaid ning
on võimalus kasutada selleks nii laenukapitali kui aktsiakapitali, siis tuleks
lähtuda finantseerimisotsuste vastuvõtmise põhireeglist: head on need
otsused, mis aitavad aktsiatulu suurendada. Järelikult tuleb analüüsida ühele
lihtaktsiale kujuneva tulu taset erinevate finantseerimisplaanide korral.
Analüüsi põhiliseks eesmärgiks on sõltumatuse (ükskõiksuse) punkti
leidmine. See punkt näitab, milline intresside-eelse kasumi (ärikasumi)
summa tagab võrdse tulu ühele lihtaktsiale erinevate finantseerimisplaanide
kasutamisel. Kui kasumi summa on eeltoodud tasemest kõrgem, annab
suurem laenukapitali kasutamine 1 aktsia kohta kõrgema tulu. On aga kasumi
summa antud tasemest madalam, siis tulu 1 aktsia kohta tuleb kõrgem kui
kasutada finantseerimisallikana aktsiakapitali. Sõltumatuse punkt arvutatakse
järgmise valemi järgi:




kus
EBIT - kasum enne intresse ja makse (ärikasum) finantseerimisplaanide 1 ja 2
sõltumatuse punktis;
I1 ja I2 – intresside summa plaani 1 ja plaani 2 realiseerimisel;
n1 ja n2 - lihtaktsiate arv plaani 1 ja plaani 2 realiseerimisel;
PD - ettevõtte eelisaktsiate dividendid;
T - ettevõtte tulumaksu efektiivne määr.




                                          77
4. Kulu-kasu analüüs

Analüüsi põhimõtted

Kulu-kasu analüüsi (KKA) on erinevate projektide hindamisel maailmas väga
laialdaselt kasutatud meetod. Rakendatakse juhtudel kui turuhinnad ei
peegelda projekti tegelikke kulusid ja hüvesid või kui projekti tulusid ja kulusid
põhjustavate sisendite ja tulemitega ei kaubelda turul. Taolisel juhul ei suuda
turg kõike adekvaatselt hinnata ning tarvis on mitteturulist hindamise
protseduuri. Järelikult on turuhindade asemel vaja kasutada nn majanduslikke
hindasid ehk varihindasid ning põhiküsimuseks jääb projektidest tuleneva
kasu suhe kuludesse.

Kulu-kasu analüüs jaguneb:

      kvalitatiivne - arvamused, intervjuud, kirjeldamine, selgitamine jms;

      kvantitatiivne- arvutused, rahalised (numbrilised) kriteeriumid.

Tavaliselt alustatakse kvalitatiivse analüüsiga, kuid sellest võib jääda otsuste
vastuvõtmiseks väheseks. Tuleks tugineda iga isiku arvamusele projekti mõju
kohta temale või tema maksevalmidusele mingi hüvise eest, seejärel need
üksikud mõjud summeerida projekti sotsiaalseks mõjuks. Heaks kiidetakse
projektid, mille summaarne netoväärtus on positiivne. Kuna kasulikkust on
raske hinnata, kasutatakse selle asemel kulusid ja tulusid. Netokasu
saadakse, kui tuludest lahutatakse kulud. Meetodi põhimõte on tegelikult väga
lihtne: KKA hindab projekti mõju igale üksikisikule mistahes ajahetkel.

Otsustamiskriteerium:

       projekt tuleks ellu viia, kui NPV >0

Milleks niisugune reegel? Oletame et r tähistab tarbimise ühikutes väljendatud
piirtulu määra, mis saadakse antud tingimustes parimale investeeringule, sest
kui piiratud ressursid ei oleks antud projektis rakendatud, saaks neid
investeerida mõnes teises kohas, teenides piirtulu määra r. Projekti tulude
nüüdisväärtus on ainult sellisel juhul nullist suurem, kui projekti piirtulumäär on
suurem kui r. Seepärast paigutatakse napid ressursid ainult sel juhul projekti,
kui tulumäär on vähemalt sama hea kui parimas alternatiivses projektis.
Seega võib väita, et KKA on meetod, mille eesmärgiks on tagada


                                        78
ressursside paigutamise majanduslik efektiivsus. Kas KKA meetodi
kasutamisega kaasnevad ka mingisugused probleemid? Paljud analüütikud
vastavad sellele jaatavalt. Meetodit arendati projektide hindamiseks, mille
tulud ja kulud ei jaotunud väga pikale perioodile, nii et vaatluse alla oleks
tulnud   erinevad    põlvkonnad.   Üks     lahendamata       küsimus    on      ka
diskonteerimismäära valimine projektide puhul, mis mõjutavad mitmeid
põlvkondi. Tihti väidetakse, et sellisel juhul tuleks kasutada tavalisest
madalamat diskonteerimismäära. Osa teadlasi väidab, et diskonteerimismäär,
mida pikaajalisi keskkonnamõjusid omavates projektides kasutatakse, peaks
olema null. Alati ei ole selge, mis on selliste väidete aluseks. Üks põhjendus
peitub selles, et madal diskontomäär on kooskõlas keskkonnasõbraliku
majandusliku käitumisega. Teine põhjendus ütleb, et null-määr on ainuke
eetiliselt võimalik määr. Kuid seda seisukohta on väga raske kaitsta ja
toetada. Tekib küsimus, millist null-määra kasutatakse – kas tarbimise või
kasulikkuse diskontomäära. Kui näiteks reaalne sissetulek väheneb, oleks
mõistlik kasutada negatiivset diskontomäära, kuna tarbimine tulevikus on
väärt rohkem kui tarbimine täna. Kui aga tarbimine kasvab tulevikus – kas
tulevane tarbimine on siis samasuguse väärtusega nagu tänane? Näib, et ei
ole ühte ja ainuõiget diskontomäära, mis oleks sobiv kõikides olukordades.

Praktiline kulu-kasu analüüs

KKA teoreetilised alused töötati välja USAs vesiehituslike projektide
hindamise jaoks. Esimeste juhtumite puhul ei proovitudki analüüsida projekti
seoseid sotsiaalse heaoluga. Oluline oli, et koguhüved ületasid kogukulusid
sõltumata hüvede jagunemisest. 1960-ndatel kasvas KKA rakendusala
märgatavalt.   KKA   hakati   kasutama     ulatuslikult   arenenud   riikides   ja
arengumaades, kus projekte teostavad Maailmapank, ÜRO ja teised
rahvusvahelised institutsioonid. Enamik analüüsi rakendustest on lihtsalt
ignoreerinud meetodiga seotud probleeme, näiteks juba mainitud jaotumise
küsimust. Teine probleemidering seondub mõõtmisega (mõjude mõõtmine).
Kui kulud ja kasud jaotuvad väga pikale perioodile, saab olulise tähtsuse
diskonteerimise küsimuse lahendamine. Viimase kahekümne viie aasta
jooksul on KKA kasutatud ulatuslikult keskkonnamõjudega projektide
juures. Siin kerkib esile küsimus mõjude suurusest ja mõõtkavast. Sageli on


                                      79
mõjud pigem suured kui äärmuslikud. Mõnikord võivad keskkonnamõjud
mõjuda füüsiliselt, sellisel juhul pole tegemist väikese muutusega riskide
suuruses. Mõnikord on mõju küll väike, kuid mõjutatakse väga paljusid inimesi
ja väga pika aja jooksul. Sellistes situatsioonides on väga raske hinnata
mõjusid inimeste käitumise kaudu, mis peaks omakorda kajastama inimeste
eelistusi. Võimatu on selgitada nende inimeste eelistusi, kes on veel
sündimata, kuid keda projektid mõjutavad. Paljud kulud ja kasud on
ühiskasutatavad hüvised.




                                     80
Kasutatud kirjandus

1. Alver, J.; Reinberg, L. Juhtimisarvestus. Tallinn, 1999.
2. Haldma, T.; Karu, S. Kuluarvestuse süsteemi loomine ettevõttes. Tartu:
   Rafiko & AT Audiko, 1999.
3. Kalle, E. Tootlikkuse juhtimine ettevõttes. Tallinn: Külim, 1997.
4. Lobjakas, L.; Parts, V. Raamatupidamine taludele ja äriühingutele. Tartu:
   EPMÜ MAI, 1996.
5. Raudsepp, V. Finantsjuhtimine otsustajale. Tallinn: Külim, 1997.
6. Raudsepp, V.; Raudsepp, P. Lühiajaline finantskavandamine. Tallinn:
   Külim, 1996.
7. Reisenbuk, H.-A. Loengud ärikorraldusest I vihik, Tallinn: TTÜ 1998.
8. Rünkla, J. Ettevõtte finantsseisund, konkurents ja strateegia. Tallinn:
   Külim, 1996.
9. Rünkla, J. Ettevõtte kulud, varud ja juhtimisotsused. Tallinn: Külim, 1997.
10. Türk, V. Turumajanduse alused. Tartu, 1997.
11. Vihalem, A. Marketing, hind, müük ja reklaam. Tallinn: Külim, 1996.
12. Abiks põllumehele. Jäneda: JÕNK, 1996.
13. Mikroökonoomika alusteooriad. Tallinn: Külim, 1996.
14. Piimakarjapidaja ja konsulendi käsiraamat. Koostanud Older, H. Saku:
   EPM, EMVI 1997.
15. Kaimre, P. Loodusvarade majandamise ökonoomika. http://www.eau.ee/
16. Laidre, A. Dünaamiline eelarvestamine. http://www.netekspert.com/
17. Loko, V.;Koik, E.; Tamm, K. Masinkasutuse ökonoomika.
   http://www.eria.ee/
18. Raamatupidamise seadus, http://www.riigiteataja.ee/
19. Raamatupidamise Toimkonna juhendid RTJ 4 ja RTJ 7,
   http://www.riigiteataja.ee/.




                                       81
Mooduli koostaja tänab oma õpetajaid lõpetatud koolides ja koolitustel, kõiki
majandusteadlasi ja -praktikuid, samuti lugupeetud kolleege, kelle töö viljad
käesolevasse õppematerjali koondatuna tulevaste ja praeguste Eesti
põllumajanduse juhtijateni jõuavad.




                                      82

								
To top