ATH laps ja temaga toimetulek by v0tQ6U

VIEWS: 16 PAGES: 15

									Ühe õpetaja kogemus töös ATH lastega aastatel 2008-2010
         Kursuse „ATH sündroomiga laps“ lõputöö.




                                    Ruth Raudsep




                     Tallinn 2010




                                                          1
Sisukord:

Sissejuhatus ehk kuidas kõik algas...................................................................lk.3
I Esimene etapp- tutvumine, nõutus, oskamatus, ahastus ..............................lk.5
II Koosöö, õppimine, motivatsioon.................................................................lk.7
III Töörahu, suhtlemine, samm-sammu efekt...................................................lk.9
IV Tagasilöögid ja kokkuvõte..........................................................................lk.10
V Kasutatud kirjandus ....................................................................................lk.11
VI Lisad




                                                                                                                  2
Sissejuhatus ehk kuidas kõik alguse sai.

Otsustasin kursuse “ATH sündroomiga laps“ lõpetamiseks vajaliku tööna kirjutada oma
kogemuste põhjal ülevaate oma tööst koolis. Ma ei oskaks seda uurimuseks kuidagi
vormistada, samuti ei leia tekstist väga palju viiteid, kuid mulle kasuliku kirjanduse ma töö
lõppu küll kirjutan.
Parafraseerides Maret Lina: ma ei ole musterõpetaja, küll aga lastekasvatuse teoreetiliste ja
praktiliste kogemustega õpetaja, kes oma kogemust ka tutvustada tahab.
2008. aastal vahetasin ma töökohta. Mul oli selleks mitu põhjust, kuid peamine on seotud
antud töö teemaga- ma tulin ära töölt Tallinna Ülkioolist, sest tahtsin teha veel tööd õpetajana
ja tunda end seeläbi tõeliselt vajalikuna. Olin varem töötanud pea-aegu 20 aastat koolis
õpetaja ja kooli direktorina, seejärel 8 aastat ülikoolis. Olin, enese arvates, tark ja piisavalt
kannatlik, et õpetada veel mõned aastad keda tahes!
Nii sattusin ma soovitud tööle- taas õpetajana ja mulle tuttavasse, kuid siiski uude kooli.
Mulle pakuti õpetamiseks V poiste klassi, mis on mõeldud ja ellu kutsutud just laste jaoks,
kes ei saa, suuda ega ka taha suures rühmas õppida, kellel on teatud raskused suhtlemisel ja
õppimises.
Kogu mu eelteadmine sellega suuresti piirduski,lisaks teadsin,et poisse on viis ja neil kõigil
on õppenõustamiskomisjoni poolt soovitatud koduõpe erinevatel põhjustel.
Vaatasin lootusrikkalt tulevikku ja hakkasin end asjaga veidi enam kurssi viima.
Selgus ,et:
2 poissi on hüperaktiivsed,1 on autist, 1 aspergeri sündroomiga ja 1 düsleksia ning ka teatud
tähelepanuhäirega.
See teadmine oli mulle esialgu vaid uudishimu tekitav. Ma asusin siis usinasti õppima ja tegin
enesele selgeks mõisted, millest ma olin kuulnud, kuid mida ma sisult ei teadnud.
Hüperaktiivsus- keskendumis- ja tähelepanuhäire, mis ilmneb juba väikesest east ning mis
on lapsel sageli takistuseks toimetulekuks teiste lastega ning õppimisituatsioonis.
Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret
(ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Inglisekeelses
kirjanduses võib kohata lühendeid ADHD (Attention Deficit Hyperactivity Disorder) ning
ADD (Attention Deficit Disorder).Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on
raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks
olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid
toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine
täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. ATH kuulub hüperkineetiliste häirete gruppi,
mille põhitunnusteks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus.

http://www.ath.ee/est/info/hyperaktiivsus (22.01.2010)


Autism- aju spetsiifiline toimimine, laps on sageli „omas maailmas“ ja tajub hoopis
erinevalt ümbritsevat, kui tavalised inimesed. Autism ehk endassesulgumus on
pervasiivne arenguhäire, millele on iseloomulik


      psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng ning häirete avaldumine kolmes
       valdkonnas:
      vastastikuses sotsiaalses mõjutamises
      suhtlemine


                                                                                                3
     piiratud stereotüüpne käitumine
    http://et.wikipedia.org/wiki/Autism (20.01.2010)


Aspergeri sündroom - on üks autismihäire spektri diagnoosidest – seda eristab teistest
häiretest lapse hea keeleline võimekus.

Düsleksia - ehk vaeglugemine on spetsiifiline lugemishäire, mille puhul inimese
lugemisoskus on sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiokultuuriliste võimaluste juures
oluliselt nõrgem kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. Mõiste on tuletatud
vanakreeka keelest - eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet.

Eesti traditsioonis eristatakse düsleksiat ja spetsiifilist kirjutamishäiret düsgraafiat; inglise
keeleruumis käsitletakse tavaliselt ka kirjutamishäireid düsleksia avaldumisena.

Düsleksia puhul võivad olla häiritud sõna kokkulugemise, loetud sõnade tähenduse ja loetu
mõttest arusaamise võime. Võib ilmneda lugemisel ühelt realt teisele hüppamist ja lugemist
paremalt vasakule; rasketel juhtudel pole laps võimeline kokku lugema isegi kahe- ja
kolmetähelisi sõnu. Düsleksia varasteks tundemärkideks võivad olla hiline kõne areng,
ebaselge hääldus, suutmatus riimida, sõnade segi ajamine kõlalise sarnasuse või lähedase
tähenduse alusel, raskused järgnevuste ja vastavuste õppimisel, raskused ruumi ja liikumise
tajumisel jm.

Düsleksia põhjusteks on peetud ajukoore kahjustust, vaimse arengu häireid, vale
õpetamismetoodikat, kakskeelset kasvukeskkonda jm.

http://et.wikipedia.org/wiki/D%C3%BCsleksia (20.01.2010)

Varustatud niisiis mõningase teadmisega ja asudes lugema eelkõige netis saadavaid materjale,
olin ma valmis ka koolituseks VHK-s, mis keskendus õpetaja toimetulekule eelkõige
aspergeri sündroomiga lastega, kuna see teema oli uus ja PMK-sse oli lisandunud sellise
diagnoosiga lapsi.
Saabuski siis 1. september 2008 ja ma seisin silmitsi oma klassiga. Kõik 5 kenasti kohal, koos
vanematega ja pidulikult riides. Kolmel poisil koguni lilled uuele õpetajale kaasas. Vaatasin
neid poisse ja imestasin sisemiselt, et mis siis neis on teisiti, miks nad on meie koolis ja miks
on neil selline diagnoos. Poisid ju nagu poisid ikka ja pidupäeval eriti toredad. Vaid üks neist
oli silmnähtavalt erutatud ja esitas pea-aegu vahetpidamata küsimusi, üks oli aga ka tuntavalt
tõrges, kuigi mitte pahatlik või vaenulik, pigem hämmingus ja kaitses.
Järgnevad nädalad kujunesid minu elu raskemaiks, mind enim proovile panevaiks ja mulle
kõige enam õppimisvõimalust pakkuvaiks!
Kuna mul on 5 väga erilist poissi ja ma ei raatsi neist kedagi eriti esile tõsta või teistest
eristada, siis püüan oma töös kirjeldada oma kogemust töös nende lastega ja vanematega 1,5
aasta jooksul. Need poolteist ja veidi enam aastat on olnud väga huvitav ja raske aeg mu elus,
kuid me oleme koos saavutanud poistega teatud edenemise ja see annab julgust mulle kõnelda
ja kirjutada oma tööst.


Eriti meeldis mulle Maret Lina poolt kasutusele võetud väljend“Hüpi“.




                                                                                                    4
II Tutvumine, nõutus, oskamatus, ahastus ehk kuidas minu poisid algul käitusid.
Meie kool oli suvel 2008 üsna kurvas seisus ja selle kordategemine ei olnud päriselt
jõukohane ülesanne ühe suvega. Seetõttu venis meie õppetöö algus nädala võrra ja
klassijuhataja ülesanne oli sisustada see nädal õppekäikude vms. Hullemat varianti annab
tagant järele välja mõelda!
Mina ei tundnud lapsi, polnud mul veel päriselt nimi ja nägugi meeles. Lapsed ei teadnud
minust muud, kui vaid mu nime- õpetaja Ruth ja seda,et olin nende meelest lihtsalt vana
naine. Meie aga pidime minema siis 4 päeval koos tundmatutesse olukordadesse, avastama ja
õppima.
II õppepäeval sõitsime bussiga Lahemaa ekskursioonile kõik klasid koos. Lapsi oli kaasas
oma 40. Teised õpetajad olid kõik varem omi lapsi õpetanud ja tundsid ja teadsid neid ning ka
minu 3 poissi. Minult küsisid nad siira hämminguga, kas kavatsen minna ÜKSI oma 5 poisiga
ja ei kaasagi lapsevanemaid. Mina, lihtsameelselt, olin muidugi ka hämmingus. Olin ju
töötanud 30-35 õpilasega klassidega, s.h. poisteklassiga, milles oli 25 rüblikut ja käinud
nendega kus kõik. Mis on siis 5 poissi minusuguse“vana kala“ käes!
Etteruttavalt: tulime ikka kõik ja ühes tükis tagasi veel samal õhtul.
Aga: veel enne, kui busiijuht bussi uksed lahti tegi, oli 1 minu „hüpik“ puu otsas, teine
jõudnud kaklust alustada ja autist nuttis vaikselt oma äravõetud elektroonilist mängu taga. 2
poissi hoidsid minu ligi ja ootasid turvatunnet- kaitset uue ja ootamatu eest.
Kogu päeva suutsid mind eelkõige „hüpikud“ „hulluks ajada“ oma ronimisega, kõikjale
jõudmisega, väsimatu sõnavoolu ja energiaga, mis ei raugenud enne kodulinna tagasijõudmist.
Autist liikus otsekui unes ja rõõmustas südamsest, kui suutsin talle leida hilise karikara õie. 2
poissi olid meeldivalt viisakad ja tahtsid minuga kõnelda, kui olid oma esialgsest kohmetusest
üle saanud.
Nii möödus kogu see nädal nagu ameerika mägedes. Reede õhtuks olin ma saanud aru, et
„hüpikud“ jaksavad välja mõelda ning korda saata rohkem kui terve polk meie sõjaväes,
lisaks oli mul ebameeldiv üllatus nende keelekasutus(ropendamine!) ja mobiilides valitsev
ning ka nende teadvusesse ulatunud huvi erinevate internetilehekülgede vastu
(pornosaidid!!!). Autistist poiss ei tulnud peale kolmandat päeva enam meiega kaasa ja oli
oht,et ta taas langeb oma maailma nii sügavalt,et keeldub sealt välja tulemast.
Mul olid siis peamiselt vilkad, tegutsevad, piire eiravad, ropendavad, kaaslastesse halvasti
suhtuvad, tahtlikult peeretavad(!!!), veidralt häälitsevad, väljakutsuvalt käituvad, kõige
mõistliku (minu arvates) suhtes ükskõiksed ja huvitud tegelased ja mu ahastus hakkas
kasvama.
Ainuke tõeliselt plusspoolele ulatuv tegutsemine, poiste vaatevinklist, oli minu poolt julgus
Energakeskuses fakiirivoodile heita, Rahvusraamatukogus neid kohvikusse viia ja reedel
lootusrikkalt öelda, et esmaspäeval ma ootan neid. Reedeks olime siiski teatud esimesed piirid
ka paika saanud ja osa poisse ei olnudki enam ainult vaenulikult altkulmu vaatavad. Vaid üks
„hüpik“ ütles mulle otse: „Kohe, kui ma nägin,et meile selline vana naine õpetajaks tuleb,
teasin ma,et jama algab ja algaski!“
Kodus ma mõtlesin väga tõsiselt järele, mida ja kuidas ma peaksin edasi tegema. Tegin
enesele ka kava, kuidas enam poisse tundma saada ja mis oleks siis ikkagi see, mis aitaks
mind ja neid nõnda,et koos õppimine ja tegustemine oleks tulemuslik või vähemalt võimaik.
Sain aru,et nende käitumine ei ole päris see, mis paistab. Et selles peegeldus poiste hirm uue
ja tundmatu ees, omamoodi protset selle uue suhtes ja ka eelnev väga negatiivne
koolikogemus. Seal oli kindlasti veel palju enamatki, kuid sellest hakkasin ma alles hiljem aru
saama ja seda mõistma, miks nad nii käituvad ja väljendavad.



                                                                                               5
Esimese asjana otsustasin sisse seada enese jaoks päeviku, et fikseerida seda, mida ma näen ja
tunnen ja mis toimib ja mis ei. Ehk siis eelkõige enesele õpimapi moodi asja. Pean ütlema, et
mul oli julgust tunnistada enesele ja ka kolleegidele, et sellise katsumusega ma ei ole veel
silmitsi seisnud ja nii ebakompetentsena end ka varem tundnud. Ja seda kõike vaatamata minu
pedagoogilisele haridusele, päris ulatuslikule täienduskoolitusele ning lõpuks erinevale
kogemusele.
Eriti aitas mind psühholoog Piret Arro, kes kuulas kannatlikult mu muret, juhatas kirjanduse
juurde ja korraldas kohe kooliaasta alguses ka väikese, kuid üsna mõjusa koolituspäeva.
Seal sain ma enesele esimesed juhised, mis oleksid vajalikud igale õpetajale:
Tund- see on keskkonna kohandamine:
     Pöördu nimega!
     Õpetaja poolt vähe sõnu ja aeglane keelekasutus.
     Tunnil võiks olla kindel struktuur, muutustest teata ette.
     Räägi ainult olulisest.
     Küsimuste esitamisel ole valmis ootama!
Ära tee!
     Juhised küsimuse või palve vormis.
     Ähmased juhised.
     Kujundlik kõne.
     Kahemõtteline eneseväljendus.
     “Vastuseta” küsimused.
     Informatsiooniga liialdamine.
MÄRKA KONKREETSE LAPSE ERIPÄRA.
LÄHTU KONKREETSEST ISIKUST.
(P. Arro Sisekoolituse materjalid sept. 2008)

Ühtlasi andis see põgus koolitus mulle suuna edasiseks. Teadsin,et üks on küll“sõdur väljal“,
kuid ühenduses peitub jõud.
Hakkasin otsima võimalusi oma poiste vanemate kaasamiseks, kolleegide hinnaliste
kogemuste kasutamiseks ja ka meie Kersti Nigeseni pühendumuse ja veendumuse allika
avastamiseks.
Sain aru, et meie koolis saavad töötada meie omavahelise termini järgi „veidi kiiksuga“
inimesed.Ehkki see tundub nüüd mulle just vastupidisena, kõik õpetajad võiksid olla
sellesama „kiiksuga“, mida Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi on tabavalt
nimetanud „pedagoogiliseks viisipidamiseks“.
Milles see „viisipidamine“ siis seisneb?
See on:
     Kannatlikkus (Vahetevahel lõputu! Kuid mitte piiritu!)
     Mõistmine, empaatia (vastupidiselt lastele, kelllel see sageli oma eripära tõttu puudub)
     Pisiasjadest vajadusel ülevaatamine, oluliste detailide märkamine
     Oma mõtete ja avastuste jagamine (räägi inimestega!)
     Positiivne ja heatahtlik suhtumine enesesse, oma töösse ja eelkõige õpilastesse
     Oma tööd käsitleda kui võimalust, mitte kohustust
     Mõistmine, mis võib olla raske, mis aitaks, mis toimib
     Mitte ennast ja oma osa üle tähtsustada, vaid jääda positsioonile, et mina saan aidata


III Koosöö, õppimine, motivatsioon
Kindlalt sai mulle selgeks,et õppeaine sisu taandub hoopis teisejärgulisek, set minu poisid on
normintellektiga ja arukad. Raskuspunkt taandub hoopis sotsiaalsetele oskustele, oskusele


                                                                                                 6
suhelda, teistega toime tulla, koos töötada, ennast kontrollida, ennetada oma raskusi ja
ebamugavat olemist. Kõige olulisemaks ehk aga sai õpilaste eneseusu ja motivatsiooni
„kokkulappimine“.
Minu poistel oli kahjuks kõigil seljataga väga negatiivne koolikogemus. Nad kõik olid käinud
vähemalt kahes koolis ja lõpuks jõudnud ringiga meie kooli. Poisid olid kaotanud usu
enesesse ja oma võimetesse, nende oskused oli lünklikud, nad ei huvitunud ega soovinud
midagi kuulda või teha, mis „õppimise moodi“ välja nägi.
Sain aru, et õpimotivatsioon korrelleerub otseselt eneseusu ja –usaldusega. Püüdsin panna end
olukorda, kus mu töö kohta saadav tagasiside on valdavalt negatiivne ja mõistsin,et ei tahaks
üldse midagi teha.
Tegin hoolsalt märkmeid poiste käitumise ja meie töötamise võimalikkuse kohta, otsisin abi ja
leidsin esimesed võimalused:
Meie koolis rakendatakse nn. toetavat distsipliini ( Assertive discipline.Lee Canter
Marlene Canter poolt välja töötatud)
Õpetajal on pea võimatu saavutada korda ilma seda ette planeerimata.
    1. Millist käitumist õpilastelt nõuda?
    2. Milliseid piiranguid (+tagajärgi) kasutada?
    3. Milliseid lubadusi kasutada kooliaasta alguses?
 (Assertive discipline.Lee Canter, Marlene Canter VHK toimetised 1996)

Sealt võtsin üle:
   1. tunni 5 reeglit
   2. kokkulepped poistega töörahu saavutamiseks
   3. kokkulepped vanematega kasvatuspõhimõtete ühtlustamiseks
   4. positiivse tagasiside igapäevaseks muutise
   5. koostöö juhtkonna ja kolleegidega

See toimis! 5 reeglit on igal poisil laual ja need on lihtsalt jälgitavad, poisid mõistsid,et need
aitavad meil koos toime tulla ja neil keskenduda tööle.
Kokkulepped töörahu saavutamiseks – poistele meeldis, kui neid kohtlesin võrdsete
läbirääkimispartneritena ja nad olid nõus teatud piiridega, kuigi neid tuleb taas ja taas meelde
tuletada. Kuid ka see hakkas vähehaaval toimima.
Raskeimaks osutus vanematega kokkulepete saavutamine.
Erinevalt poistest, oskavad täiskasvanud käituda vastavalt olukorrale ehk teavad ja tunnetavad
õpetaja poolt soovitud „õiget vastust“ ja algul ei uskunud minu siirast koostöösoovi. Sain
esialgu nendega kohtudes aru,et nad kõik on tegelikult väsinud oma lastega seonduvatest
probleemidest, neilgi on valdavalt negatiivne koolikogemus ja nad on pea-aegu meelehietes
toonud oma lapsed meie kooli, aga ka on nüüd neil hoiak, et see on pelgalt kooli probleem.
Esimesel klassi koosolekul püüdsin ma neile kirjeldada reaalselt olukorda(viga!) ja oma püüet
rajada edasine töö positiivsele(nad ei usknud minu siirast soovi!). Palusin neil kõigil oma laste
väga head küljed esile tuua ja kirjeldada, mis neid huvitab ja milles nad on head. Vastuse sain
esialgu ühelt vanemalt!!!
Ma olin naiivne ja arvasin,et saan minna otse, tuli aga minna „ringiga“, teha ise esimesed
sammud.
Püüdsin keskenduda ja oma tähelepanu kontsentreerida vaid heale ja positiivsele, märgata
igas päevas midagi head ja positiivset, õpetada poisse ka nägema ning tunnetama. Ma pidin
hakkama positiivsust harjutama! See tundus absurdsena, olin ju ikka olnud hea õpetaja,
sisemiselt selles veendunud ja nüüd tunnistsin,et see polegi nii. Nii kodus kui ka koolis
pööratakse tähelepanu põhiiselt negatiivsele. Selle kohta on isegi olemas ameeriklase Taylori
uurimus aastast 1925. Enim saavad tagasisidet lapsed negatiivse kohta ja see on parimal juhul


                                                                                                7
ka toetav, halvimal hävitava ja lammutava hinnanguna. Positiivne on nii „normaalne“,et
pälvib tähelepanu palju harvemini, ometi peaks sellele keskendutamagi.
Siia sobib hästi meie käesoleva koolituse materjalidest
Vanemate kaasamine, kuidas ja miks?
See on väga raske, sest vanemad, kelle lastel on probleeme (käitumine), neil on juba koolist
halb kogemus ja kontakt on ikka negatiivset laadi. Kuidas saada siis ühendust,kontakti.
Kõige olulisem on esimene kontakt, siis kui veel pole olnud mingit pahandust,
korrarikkumist, siis kui ta tuleb esimest korda. Siis on võimalik saada positiivne kontakt, olen
samal poolel ja olen selleks,et aidata.Ma pole parem ega teie kehvemad, me oleme ühe ja
sama asja eest. Selline kohtumine võiks isegi väljaspool kooli juhtuda, nn.neutraalsel pinnal.
Oluline on asend- ma olen selleks,et aidata. Ma olen toeks. Teie olete esmased kasvatajad ja
ka õpetajad, teie kätes on enam neid vahendeid, mis võiksid olla abiks.
Hea on anda ülevaade vanusest, mis on parasjagu lastel, kes selles rühmas on.Nn. keskmise
järgi võrdlemine lastevanematele on hea mõtlemisaine.
Lapse halb käitumine- kas kasvatuse viga või diagnoositu põhjus?
Diagnoosiks on vaja palju erinevaid ja mitmeid faktoreid samaaegselt. Neid lapsed kellel on
selliseid jooni, on palju ja see piir väga lai, seda on raske ka otsustada, kas on kasvatamatus,
piirideta olek või on see alus diagnoosile. Oluline on see,et kasvatus on sageli tänapäeval
pehme, piirideta ja see tingib teatud käitumise, mida varem ehk ei ole olnud. Vanemad ehk
unustavad, mis on nende ülesanne- seada piirid, tabud ja lubatud käitumise, reeglid on paika
panemata. ATH laps, soovib aeg-ajal just sellist üks-ühele tähelepanu, talle ei ole piisav vaid
üldine tähelepanu. Kui vanem teeb midagi muud (telefon,teler vms.) ei saa laps piisavat
tähelepanu. Laps soovib kindlasti teatud hetkel tähelepanu, siis tuleb muu kõrvale jätta ja
pühendada hetk lapsele. See on teatud kindla märgiga signaal, mis laps siis ka välja annab.
Kahjuks saab laps sageli tähelepanu just negatiivse kaudu ja laps õpibki selle läbi saama
vajalikku tähelepanu.Nii kujunebki selline nõiaring.
Reeglid! Positiivse tabamine ja sellele rõhutatud tähelepanu pööramine.
Tähelepanu koondub eelkõige negatiivsele, sageli keelatakse ka siis, kui ei olegi põhjust.
Enesetunne on halb, madal enesehinnang-seda saab parandada vaid positiivsega.Õnnestumist
ja head kogemust, positiivset tagasisidet on väga vähe.
(Terhi Ojala. Koolituse materjalid II etapp 2010)

Niisiis asusin teadlikult harjutama positiivse märkamist ja ka tunnustamist.Koostasin selle
kohta enesele kolleegida abiga loetelu (lisa 1).
Motivatsiooni tekitamiseks ja tõstmiseks tuli mul läbi vaadata kogu senine metoodikapagas,
mõtelda välja uusi ja veidigi huvipakkuvaid vorme, harjutada poistega koostööd, paaristööd,
anda väiksemaid ülesandeid, võtta kasutusele tunnustamiseks erinevad meetodid (minu poolt
raamatu ettelugemine, filmide vaatamine, kleepsud, kommid, tee ja küpsised,kodutööde
diferentseerimine, individuaalsed jutuajamised jm.)
Taas käesolevast koolitusest:
Teeb õiged valiku, proovib, teeb, saab positiivsed tagasisided .
On avatud tegmisele            Saab hakkama                        õnnestub ja eneseusk
tugevneb

Ebaõnnestumise ennustamine/nõrk enesetunne               saab negatiivse tagasiside ja ei
hakka isegi tegema = tulemus- ei saagi hakkama ehk nõiaring.
 (Jaana Viljaranta. Koolituse II etapi materjalid 2010)
IV Töörahu, suhtlemine, samm-sammult efekt.




                                                                                               8
Niisiis püüdsin murda välja nõiaringist, millesse olid poisid sattunud. Olime siiski saavutanud
teatud töörahu, -rütmi ja –rutiinid. Mina õpetajana olin hakanud enam märkama positiivset,
jakasnud poistesse süstida eneseuskus ja me saime tasapisi keskenduda uuesti õppetööle.
Vanematega koostöö aga veel ei laabunud. Selle tõestuseks ka koolitusest:
        Vanemat, kes on temaga püsivas suhtes
         Hoolivat hoolitsust:
        - füüsiliste vajaduste eest hoolitsemist
        - kogemusi sellest, et lapsevanem/täiskasvanu on huvitatud tema tunnetest ja mõtetest
        Laps tajub turvalisena argielu struktuuri, korduvaid sündmusi ja ettearvatust
        Laps tajub mitteturvalisena argielu, kus midagi ei saa ette arvata, kuna kunagi ei tea
        ette, mis juhtub, ja kus asjad kogu aeg muutuvad
(Väljakutseid pakuv vanemlikkus.Terhi Ojala 27.11.2009)

Paraku olid enamuses poiste kodudes suhted sassis ja vanemad väsinud. Poisid seega
turvatundeta ja enamuses kaitses ning sageli ka segaduses. Sellega tuli asuda tegelema , sest
kodu toetuseta ja koostööta ei saavuta otsustavat muutust.
Meie koolis jälgitakse õpilaste edenemist nn. eksperthinnangute andmise kaudu 2x aastas
kõikide õpetajate poolt. Need hinnangud on vastavalt kindlate kriteeriumide alusel kümnepalli
süsteemis ja annavad koondülevaate õpilase akadeemilisest edukusest, suhtlemisest ja
suhtumisest õppetöösse, kaaslastesse, oma võimete realiseerimiseks, tööpanust. See on ka
aluseks 2x aastas toimuvatele vestlustele, kus lapsevanemale tutvustatakse eksperthinnanguid,
lapse individuaalset osa ja teda võrreldes kogu klassiga. Esimesed eksperthinnangud koostati
novembris 2008, ka esimesed vestlused pidasime lastevanematega kohe seejärel.
Tundus,et “jää hakkas sulama“. Vanemad hakkasid tasapisi kooli uuesti usaldama. Telefonis
ei vastanud mulle selgelt tõrjuv ja kaitses hääl. Vanemad hakkasid oma lapsi nägema veidi
teise pilguga.
Jõuluks 2008 olime saavutanud:
    1. Poisid tulid kooli igal hommikul ja tegid seda vabatahlikult, kohati isegi rõõmuga.
    2. Kogu õppimine ei olnud ainult „täiesti mõttetu“, tuli mõnikord tunnistada,et isegi
         huvitav.
    3. Poisid ei tahtnud esimesel võimalusel lahkuda, neil oli koolis hea olla.
    4. Poisid hakkasid kõnelema, saime arutada erinevate teemade üle. Nad olid valmis
         pingutama, et jääks aega kõnelemiseks.
    5. Suhtumine kaaslastesse ei olnud enam pelgalt hävitav ja tõrjuvalt halvustav.
    6. Tekkis huvi teiste arvamuse kohta, teiste õpetajate arvamuse kohta.
    7. Saime kasutada väljendit „meie“
    8. Otsustasime koos tähistada jõulusid minu kodus.
See väljasõit jõulude aegu sai otsustavaks proovikiviks meie kõikide jaoks: poisid, mina ja
vanemad.
Selle kohta võiksin ma kirjutada liigutav-naljaka novelli. Kogemus oli meile kõigile
positiivne ehkki ausalt tunnistades keeruline.
Jõuluks saime me hakkama ka esimese multimeedia projektiga: „Kas päkpikud on olemas?“.
Poisid filmisid intervjuusid lastega meie koolist, kaaslaste arvamusi ja õpetajate ütlusi. Sellest
kokku sai lühike filmiklipp(meil oli ka väga jea abimees noore inimese näol, keda poisid
usaldasid), milles osalesid kõik. Ja see oli üdini positiivne!
Millise uhkusega poisid seda presenteerisid kogu kooliperele! Kui uhke ja rahulolev olin mina
seesmiselt!
Kevadsemestrit alustasime me kõi hoopis motiveeritumalt, kui olime alustanud õppeaastat
sügisel.
V Tagasilöögid ja kokkuvõte


                                                                                                9
Mistahes töös tulevad ette teatud tõusud ja langused, mõõnad ja isegi tagasilöögid. Nii juhtus
ka meiega kevade edenedes. Tagantjärele analüüsides sain ma aru,et selles oli taetud osa
kindlasti ka minul. Mu ootus tõusis kõrgele, unustasin ära,et mul ei ole päris tavalised
õpilased. Kahjuks hakkas järjest enam ka keskkond, milles õppetöö toimus, meid kõiki
väsitama ja poiste ärrituvus kasvas.Klassiruum, milles V klass õppis, oli kitsuke ja väga
kõrge laega ruum, kevadtalvel ka suhteliselt jahe. Teades keskkonna turvalisuse ja mugavuse
olulist mõju, püüdsin seda veidigi pehmendada. Siinkohal tegime ka väikese katse: poisid
kirjeldasid nende arvates parimat ümbrust õppimiseks. Selle lühikirjeldus oli:
     Soe
     Valge
     Palju rohelisi lilli ja mõni õitsev
     Pehme vaip ja kiiktoolid
     Puutetundlik tahvel
     Igal oma personaalne ruum, millesse teine ei ulatu oma laua taga istudes

Kõik need tingimused olid väga mõistetavad, kuid kahjuks raskesti saavutatavad, osaliselt
isegi kättesaamatud. Ainus, mida saime kohe korraldada, olid lilled (palju kahjuks ei
mahtunud) ja vaip. Aga poisid olid nendegi muutuste suhtes tundlikult tänulikud. Lilledesse
suhtuvad tähelepanu ja respektiga, amarüllise õidepuhkemist jälgsime koos ja nad kutsusid
seda imet vaatama kõiki õpetajaid ning koolikaaslasi.
Kõiges hakkas enam ja enam ilmnema,et nad tahavad hoolimist, siirast huvi -ja seda napib
kahjuks eelkõige kodudes.
Autistist poiss hakkas kevadel järjest enam väsima, kuigi väsimuse märke ilmutasid ka järjest
enam teised. See väsimus oli füüsiline, osalt ehk ka vaimne. Poistel on suhteliselt vähe
füüsilist koormust ja nad liiguvad vähe, väsimus on aga otseselt sellega seotud. See on üks
nendest „nõiaringidest“, mis on kerged tekkima ja millest on raske lahti murda.
Arutasime ka vanematega neid võimalusi, kus poisid leiaksid enam rakendust – treeningud,
perega koostegemise võimalused. Kahjuks on just poiste erilisus mõneti ka takistuseks
suhtlemisel grupis(treeninggrupis), pluss erinevad kaasnevad hirmud. Tegelikult sain vaid ühe
poisi järjepidevalt spordiga tegelema, üks käib vahelduva eduga, teised ei hakanud liikumist
harrastama.
Ka õppimises tuli selge tagasilöök, huvi hakkas kaduma- kõik seni moivatsiooni toitnud enam
ei toiminud. Oli aeg mõtelda,miks ja kuidas edasi.
Asusime koos kolleegidega õppima. Esimesena vaatasime üle nii Toetavava distsipliini
kontepstiooni kui ka Bill Rogers eesti keelest ilmunud „Taasleitud käitumise“. Nenedest
koostasime individuaalsed tegevuskavad õpilastega töötamiseks, kelle käitumist oli vaja
muuta. Head näited ja tugi tuli soomlannalt Milja Husult, kes on Helsingi HERO keskuse
spetsialist. Sealt võtsime üle mitmeidki abivahendeid, aga saime ka konkreetseid viiteid
näiteks Reijo A. Kauppila raamatule „Vuorovaikutus ja sosiaalised taidot“(Opetus 2000).
Viisime sisse neljapäevased stuudiumi ajad,et koos arutleda nende teemade üle ja jagada omi
muljeid, tutvustada omi õnnestumisi ja saada tuge ning toetust kolleegidelt tekkinud
probleemidele.Käivitasime lastevanemate koolituse, mis on samuti nn. juhtumipõhine arutelu,
mida veab siis selles teemas kompetentne inimene.
See kõik kokku on aidanud kujuneda keskkonna, kus õpilane ega ka õpetaja ei ole kunagi
üksi oma murega, ta võib sellest vabalt kõnelda, ilma mittemõistmist(hullem veel –
hukkamõistmist) karmata. Kus vanemad on suhteliselt usaldavad ja koostöövalmid ja kus
nn.erilised või rasked, kui soovite, siis ka „lootusetud“ lapsed on leidmas oma kohta ja
eneseusku ning- väärikust,et tulla toime enese ning kaaslastega.
Mida siis kokkuvõtteks soovida kõikidele lapsevanematele ja õpetajatele, kes tahavad
hakkama saada selliste ATH sündroomiga lastega:


                                                                                            10
   1. Varuge kannatlikkust
   2. Püüdke mõista ja ammutage kirjandusest tarkust
   3. Uskuge kaljukindlalt oma lastesse ja sellesse, mida teete
   4. Leidke väikesi rõõme, mis hakkavad otsekui „paljunema“
   5. Rääkige oma tööst lastevanematega, kolleegidega ja ka sõpradega-nii levib positiivne
      ja mõistev suhtumine nedesse lastesse
   6. Väga palju aitab põhjalik planeerimine ja mõtestamine, struktureerimine (aitäh
      Tiina Pilbaok-Rönkäle!)
   7. Üksi ei jaksa, koostöös võib sündida ime.




Kirjandust:
 1. „ATH sündroomiga laps“ Koolituse 2009/2010 materjalid, Eesti Lastefond koostöös
 2. „Autismispektri häired ja kuidas nendega toime tulla“ P. Arro Sisekoolituse materjalid
     VHK 2008.Jväskylä Ülikooliga.
 3. „Hüperaktiivne laps“ Roomeldi, M. jt. Tartu Ülikool, 2003
 4. ”Kui täis on sinu tass?” T. Rath, D.O. Clifton Väike Vanker 2006
 5. “Minu armas Hüpi” M. Lina,Viljandi 2007
 6. ”Olla lapsevanem” T. Hellsten Jyväskylä 2005
 7. ”Oppimistyylit ja strategiat” M. Husu. Erilaisen oppimisen keskus Helsinki,2009
 8. ”Taasleitud käitumine” B.Rogers TÜ Kirjastus 2008
 9. „Toetav distsipliin“ L. Canter, M. Canter, VHK toimetised 1996
 10. „Vourovaikutus ja sosiaaliset taidot“ R.A.Kauppila Keuruu 2005
 11. ”Õpetajate kool” Th. Gordon Väike Vanker 2006
 12. http://www.ath.ee/est/info/hyperaktiivsus
 13. http://et.wikipedia.org/wiki/D%C3%BCsleksia




                                                                                         11
Lisa 1

Positiivse märkamise võimalusi:
   1. siseneb klassi vaikselt
   2. paneb riide ja koti korralikult ära
   3. aitab õpetajat
   4. toob õigeaegselt koju saadetud teated
   5. täidab korraldusi
   6. alustab tegevust õigeaegselt
   7. kasutab „tänan“ ja „palun“
   8. on kaaslaste suhtes õiglane ja heatahtlik
   9. kuulab ja kuuleb
   10. aitab kaaslast
   11. hoiab reeglitest kinni
   12. julgeb küsida
   13. ootab oma järjekorda
   14. tervitab
   15. teeb kodused ülesanded õigeaegselt ja esitab need
   16. osaleb vestluses
   17. julgeb omada arvamust ja seda avaldada
   18. käitub ka ootamatus olukorras rahulikult
   19. käitub hästi (end ja teisi kahjustamata, segamata)
   20. on eriliselt millegagi vaeva näinud
   21. oskab märgata teiste tööd või vaeva
   22. jagab kaaslaste ja õpetajaga mõtteid/materjale
   23. omndab uue oskuse
   24. ilmutab enesekindlust ja alustab tööd iseseisvalt
   25. tagastab raamatud ja tööd õigeaegselt ja heas korras
   26. innustub ja on valmis tegema midagi uut
   27. on huviline
   28. on leidlik
   29. loeb, vaatab hariva sisuga filmi ja kõneleb sellest kaaslastele
   30. sööb vaikselt ja viisakalt
   31. tänab toidu eest
   32. ei raiska materjale, toitu, aega
   33. oskab teha tööd paaris või rühmas
   34. pakub oma abi
   35. käitub omakasuüüdmatult
   36. on vanemate inimeste suhtes lugupidav
   37. on heatahtlik ja väärikas
   38. .......
   39. .......




                                                                         12
Lisa 2

Mõned aegumatud nõuanded lapsevanemale:

   1. Kuula oma last.
   2. Armasta oma last.
   3. Hoia oma last.
   4. Veeda aega oma lapsega koos.
   5. Korralda oma lapse elu nii,et sellel oleksid ümber turvalised raamid:
   -päevakava
   -une ja ärkveloleku vahekord
   -reeglid, mida tohib ja mida ei tohi
   -kust leida abi ja toetust
   -kindlusta korrapärane ja tervislik toitumine
   -anna teada,et tema on oluline.
   6. Nõua lapselt seda, mida ise suudad täita- kokkulepped.
   7.Ole oma lapse elus iga päev olemas, toeta tema loomulikku uudishimu ja õpivalmidust.
   8.Tee koostööd nendega, kes sinu lapsega tegelevad- õpetajad jt.
   9.Märka lapse muret, püüa aidata või abi leida.
   10.Anna lapsele võimalus- saavutada, edu tunnetada, saada heakskiitu, leida andestust ja
   mõistmist.




                                                                                          13
   Lisa 3
   Abiks lapsevanemale

ÕPPIMISRASKUS
Kes on erivajadustega õpilane? Mis on õpiraskus?
    Inimesele iseloomulik
    Sageli päritud
    See ei ole rumalus, see pole laiskus vaid, erilisus
    See on erinev viis õppida, kujutada ette ja teadmisi protsessina vastu võtta ning
       talletada
    See on väga levinud, uuringute kohaselt kuni 20% kogu elanikkonnast

Kuidas märgata õppimisraskust?
Seda ei näe näost, kuid...
    Lugemine on aeglane
    Võõrkeeled rasked
    Teksti loomine vaevaline
    Matemaatika ilmvõimatu
    Lugemine häälega eriti ärritav ja raske
    Kirjavead levinud
    Tähed ja numbrid vahetavad kohti, lähevad segi
    Read“hüppavad“ paberil
    Vasak ja parem, ida ja lääs lähevad segi
    Riimi loomine on raske
    Keskendumine ja tähelepanu on kergesti häiritav
    Kaart kui selline on väga raske
    Raske pidada kinni ajast
    Päheõppimine võib lüüa verest
Milles võib õppimisraskus ilmneda?
Õpiraskus ei tapa. Kuid tajumine ja omandamine võib olla eriline neis asjus....
    Lugemine
    Kirjutamine
    Arvutamine
    Ruumi, suuna ja aja tajumine
    Keeleline areng
    Tähelepanu
    Motoorne kordinatsioon
Kuidas õpid sina?
Tahvlilt kirjutamine ja lugemine ei ole ainsad võimalikud viisisd õppida. Igaüks on oma
õppimise asjatundja. Missugune on sinu ja su lapse viis õppida?
    Tehes ja kogedes
    Liikudes
    Nähes, vaadeldes
    Kirjutades
    Kuulates ja kuuldes
    Kõneldes
    Lugedes


                                                                                          14
   Värvide ja kujundite abil
   Rütmi ja muusika abil
   Üksi või grupis
   Aeglaselt või kiiresti
   Tükkidena või korraga tajudes tervikut
   Hommikul või õhtul




                                             15

								
To top