Lastekaitse seaduse alusanal��s by y00syRb8

VIEWS: 13 PAGES: 54

									     Sotsiaalministeerium




Lastekaitse seaduse alusanalüüs



    Koostaja: Ave Henberg
                                   Lastekaitse seaduse alusanalüüs                              2
                                             Ave Henberg
                                        Valmimise aeg: 11.11.2003


                                              SISUKORD

                                            Sissejuhatus

                  A     RAHVUSVAHELISE ÕIGUSLIKU REGULATSIOONI KIRJELDUS

I           RAHVUSVAHELISED JA REGIONAALSED LAPSE ÕIGUSTE ALASED ÕIGUSAKTID JA
                                    KOKKULEPPED

    1.1      Eesti suhtes kehtivad rahvusvahelised ja regionaalsed lapse õiguste alased
                                        olulised õigusaktid

          1.1.1. ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle lisaprotokollid
          1.1.2 Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste
                  Organisatsiooni konventsiooni täiendav naiste ja lastega kaubitsemise ning muu
                  inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokoll
          1.1.3 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja selle lisaprotokollid
          1.1.4 Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta
          1.1.5 Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi konventsioonid
              1.1.5.1    Ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse Haagi konventsioon ning
                         Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise
                         konventsioon
              1.1.5.2   Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon
              1.1.5.3    Riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö
                         konventsioon
              1.1.5.4    Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude
                         rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise,
                         rakendamise ja koostöö konventsioon
              1.1.5.5    Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi konventsioonid, millega
                         Eesti ei ole ühinenud
          1.1.6 Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni laste töötamist käsitlevad konventsioonid


1.2 Rahvusvahelised ja regionaalsed kokkulepped ja teised Eestile mittesiduvad lapse
                           õiguste alased olulised lepped

          1.2.1 Euroopa Nõukogu raames sõlmitud kokkulepped ja õigusaktid
              1.2.1.1 Euroopa Parlamentaarse Assamblee soovitus nr 1121 “Lapse õiguste
                      kohta”
              1.2.1.2 Euroopa lapse õiguste rakendamise konventsioon (1995)
              1.2.1.3 Euroopa Parlamentaarse Assamblee soovitus nr 1286 “Euroopa laste
                      strateegia” (1996)
              1.2.1.4 2003.a Konventsioon lapse suhtlusõiguse kohta; 1975. a Abieluväliselt
                      sündinud laste õigusliku staatuse Euroopa konventsioon; 1967.a Laste
                      adopteerimise Euroopa konventsioon

          1.2.2   Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni laste töötamist käsitlevad konventsioonid

          1.2.3 ÜRO raames sõlmitud kokkulepped ja õigusaktid
              1.2.3.1 ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud miinimumreeglid alaealiste
                      kriminaalmenetluse kohta (edaspidi: Pekingi reeglid, vastu võetud 1985);
                      juhtnöörid alaealiste delikventse käitumise ennetamise kohta (Riyadh’i
                                     Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                 3
                                               Ave Henberg
                                          Valmimise aeg: 11.11.2003
                           juhtnöörid; vastu võetud 1990); reeglid vangistatud alaealiste kaitse kohta
                           (vastu võetud 1990.a).
            1.2.3.2        ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 48/96 Puuetega inimeste võimaluste
                           ühtlustamise kohta
            1.2.3.3        ÜRO Peaassamblee resolutsioon S-27/2 “Lastele sobiv maailm”
            1.2.3.4        Rahvuslike institutsioonide staatuse põhimõtted” ehk nn Pariisi printsiibid
                           (ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 48/134)

                  2.         LAPSE ÕIGUSTE KAJASTUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSES

2.1 Euroopa Liidu põhiõiguste harta
2.2 Euroopa Põhiseaduse lepingu eelnõu
2.3 Euroopa Liidu direktiiv 2003/86/EC perekondade ühinemise kohta


3.        RAHVUSVAHELISTES LAPSE ÕIGUSTE ALASTES ÕIGUSAKTIDES TOODUD PÕHINÕUETE
                                   LÜHIKOKKUVÕTE


            II        EUROOPA RIIKIDE REGULATSIOON LAPSE ÕIGUSTE VALDKONNAS

1. Germaani õigusperekond (Saksamaa näitel)
2. Common law õigusperekond (Ühendatud Kuningriigi näitel)
3. Skandinaavia riigid (Soome näitel)


B         EESTI KEHTIV LAPSE ÕIGUSTE TAGAMISE SÜSTEEM NING VÕIMALIKUD LAHENDUSED
                     SÜSTEEMIS ESINEVATE KITSASKOHTADE KÕRVALDAMISEKS

                       I        EESTI KEHTIV LAPSE ÕIGUSTE REGULATSIOON

1. Peamised lapse õigusi ja kohustusi ning lastekaitset reguleerivad õigusaktid ja teised
dokumendid
2. ÜRO lapse õiguste komitee poolt väljatoodud kriitika Eesti lapse õiguste regulatsiooni kohta
3. Lapse õiguste tagamise strateegia
4. Olulisemad kitsaskohad Eesti lapse õiguste tagamise süsteemis, millele oleks vaja pöörata
tähelepanu uue lastekaitse regulatsiooni kujundamisel
                   4.1 Alaealiste kriminaalmenetluse ning vabadusest ilmajäetud alaealiste
                       probleemid
                   4.2 Lastega tegelevate isikute professionaalsuse probleemid
                   4.3 Ohusituatsioonis olevate laste kaitse probleemid
                   4.4 Probleemid seoses järelevalvega asendushoolduses olevate laste õiguste
                       tagatuse üle ning asendushoolduse kvaliteediga
                   4.5 Üldised lapse heaolu tagamise probleemid
                   4.6 Lastekaitse valdkonna koordineerimise probleemid
                   4.7 Lapse õiguste riikliku järelevalve süsteemis esinevad probleemid

     II      MILLINE JA MIDA REGULEERIV VÕIKS OLLA TULEVANE LASTEKAITSE SEADUS?
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                   4
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003


                                           Sissejuhatus


Käesolev töö on kirjutatud Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna tellimusel. Töö
eesmärgiks on:

   a) anda rahvusvahelise lapse õiguste alase õigusliku regulatsiooni kirjeldus, millega on
      vajalik arvestada Eesti uue lastekaitse alase regulatsiooni kujundamisel;
   b) kirjeldada Euroopa eri õigusperekondade siseriiklikku lapse õiguste alast regulatsiooni;
   c) osundada üldiselt millises osas ei vasta Eesti lastekaitse alane regulatsioon
      rahvusvahelistele nõuetele;
   d) anda arvamus, milline peaks olema Eesti tulevane lastekaitse küsimusi reguleeriv
      õigusakt.

Töö koosneb A ja B osast. A osa esimeses alajaos on kirjeldatud rahvusvahelist (ÜRO, ILO) ja
regionaalset (Euroopa Nõukogu, Haagi Rahvusvaheline Eraõiguse Konverents) lapse õiguste
alast regulatsiooni. A osa teises alajaotuses on kirjeldatud Euroopa Liidu lastekaitse alaseid
õigusakte. A osa viimases jaotuses on tehtud rahvusvahelise ning regionaalse õigusliku
regulatsiooni kokkuvõte.

Töö B osa käsitleb I alajaos Eesti kehtivat lapse õiguste süsteemi, muuhulgas valdkonda
reguleerivaid õigusakte, samuti lapse õiguste tagamise strateegiat. B osa I alajao neljandas
punktis on välja toodud Eesti kehtiva lapse õiguste süsteemi peamised kõrvaldamistvajavad
kitsaskohad.

Kuna analüüs on koostatud väga lühikese perioodi jooksul (01. november – 15. detsember
2003), siis just eelnevalt toodud põhjusel on analüüsi Eesti regulatsiooni kirjeldavas ja
analüüsivas osas üksnes üldiselt osundatud Eesti lapse õiguste alases regulatsioonis
esinevatele puudustele ning ei ole detailselt kirjeldatud, millisel viisil on vaja Eesti regulatsioon
rahvusvahelisele regulatsioonile vastavaks muuta. Samas on töö vastavas osas viited
õigusaktidele, millega tuleks Eesti regulatsioon kooskõlla viia.

Töö B osa II alajaos esitab autor oma nägemuse, milline võiks olla uus Eesti lastekaitset
reguleeriv õigusakt.

Käesoleva töö kirjutamisel on kasutatud analüütilist ning võrdlevat meetodit. Kasutamist on
leidnud asjakohased rahvusvahelised, regionaalsed ja siseriiklikud õigusaktid, samuti nende
eelnõud. Kirjandusest on kasutust leidnud ÜRO lapse õiguste konventsiooni kommentaarid,
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamist käsitlev teos ning
mitmed teised rahvusvahelised lapse õiguste regulatsiooni puudutavad materjalid.

Käesolevas analüüsis on väljendatud autori isiklikud seisukohad ning need ei ole seotud ega
seostatavad ühegi autori endise või praeguse tööandjaga.
                                    Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                 5
                                              Ave Henberg
                                         Valmimise aeg: 11.11.2003


               A      RAHVUSVAHELISE ÕIGUSLIKU REGULATSIOONI KIRJELDUS

I         RAHVUSVAHELISED JA REGIONAALSED LAPSE ÕIGUSTE ALASED ÕIGUSAKTID
                               JA KOKKULEPPED

    1.1        Eesti suhtes kehtivad rahvusvahelised ja regionaalsed lapse õiguste alased
                                          olulised õigusaktid

                   1.1.1   ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle lisaprotokollid

Eesti suhtes muutus ÜRO lapse õiguste konventsioon (edaspidi: LÕK)1 siduvaks novembris
1991. aastal. Tänaseks on Eesti ühinenud ka LÕKi valikulise protokolliga laste müügi,
lasteprostitutsiooni     ja    -pornograafia   (edaspidi:   LÕKLMPP)2        kohta    ning  LÕKi
fakultatiivprotokolliga laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse (edaspidi: LÕKR).3

ÜRO lapse õiguste konventsioon

LÕKi eesmärgiks on tagada, et igale lapsele oleks garanteeritud võimalus igakülgseks arenguks
ja heaoluks. Selleks on LÕKis sätestatud konkreetsed õigused, mis on vaja lapsele tema arengu
ja heaolu tagamiseks kindlustada. Muuhulgas on LÕKiga ühinenud riigid kohustatud oma
jurisdiktsiooni all viibivatele lastele tagama:

          a.          tüüpilised tsiviilõigused ja vabadused (siin all: õigus nimele, kodakondsusele,
                      identiteedile; õigus sõna-, mõtte,- usu-, ühinemise- ja väljendusvabadusele;
                      samuti õigus informatsioonile, privaatsusele; õigus mitte olla piinamise ja/või
                      ebainimliku ja/või julma kohtlemise ohver);
          b.          õiguse turvalisele pere- ja/või alternatiivse hoolduse keskkonnale (siin all:
                      õigus mitte olla põhjendamatult vanematest lahutatud; õigus ühineda oma
                      perekonnaga; õigus olla kaitstud ebaseadusliku äraviimise eest; õigus olla
                      ülalpeetud vanemate, selle võimatuse korral asendusvanemate või riigi poolt;
                      õigus erilisele kohtlemisele ja abile perekeskkonna puudumise korral; õigus
                      olla kaitstud peresisese vägivalla eest ning õigus saada nõustamisteenuseid
                      ja muud abi sellise vägivalla esinemise korral);
          c.          õiguse tervisele ja heaolule (siin all: puudega lapse õigus olla integreeritud
                      ühiskonda ja saada erilist toetust; õigus heale tervisele ning
                      tervishoiuteenuste kättesaadavusele; õigus sotsiaalkindlustusele ning
                      sotsiaalteenuste kättesaadavusele; õigus lapse igakülgse arengu ja heaolu
                      kindlustamiseks vajalikule elatustasemele);
          d.          õiguse haridusele, vabale ajale ning kultuurilisele tegevusele (siin all: õigus
                      haridusele, sealhulgas kutseharidusele ja nõustamisele (sh puuetega laste
                      õigus nimetatule); õigus sellele, et haridus annab aluse lapse edasisele
                      täisväärtuslikule elule; õigus jõudeajale ning erinevatele kultuurilistele ja
                      sportlikele tegevustele);
          e.          õiguse erilisele kaitsele ja kohtlemisele ning viimast eriti lapse viibimisel
                      ohusituatsioonides (siin all: pagulase ning sõjategevusse kaasatud või selle
                      all kannatava lapse õigus erilisele kaitsele, sealhulgas sotsiaalsele ja
                      psühholoogilisele abile ning reintegratsioonile; süüdistatava lapse õigus
                      erilisele kohtlemisele kriminaal- või väärteoprotsessi raames ning
                      kinnipidamisasutuses, sealhulgas õigus ausale, kiirele ning lapse huve
                      arvestavale menetlusele; õigus kaitsele igasuguse väärkohtlemise eest;
                      eelkirjeldatud situatsioonides oleva või olnud lapse õigus nõustamis- ja
                                        Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                              6
                                                  Ave Henberg
                                             Valmimise aeg: 11.11.2003
                      rehabiliteerimisteenustele; vähemusgruppi (keeleline, rassiline vm vähemus)
                      kuuluva lapse õigus samadele õigustele, mis on teistel lastel, samuti õigus
                      oma keele, kultuuri ja päritolu tundmisele);

LÕKi lisaprotokollide sisu

LÕKi fakultatiivprotokoll laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse
LÕKR nõuab, et alla 18. aastaseid isikuid ei võetaks kohustuslikus korras sõjaväeteenistusse
ning samuti et tõstetakse ealist piiri, kuna võib noori vabatahtlikult sõjaväeteenistusse kaasata.1
Minimaalne iga kui võib sõjaväeteenistusse astuda on 15. eluaastat. Kui riik lubab noorel astuda
enne 18. eluaastat sõjaväkke, siis peab riik tagama lapse erilise kaitse teenistuses. LÕKR artikli
3 eesmärgiks on garanteerida, et värbamine riiklikesse relvajõududesse enne 18. eluaastat
oleks üksnes vabatahtlik. Isegi kui noor on võetud tema enda soovi alusel sõjaväeteenistusse
enne 18. eluaastat, tuleb garanteerida, et ta ei osaleks enne oma 18. eluaastat otseses
sõjategevuses.2

LÕKi valikuline protokoll laste müügi, lasteprostitutsiooni ja –pornograafia kohta

LÕKLMPP kohustab riiki keelustama ja karistusõiguslikult sanktsioneerima lapse müüki,
prostitutsiooni ning pornograafiat. Artikkel 5 kohustab üldjuhul andma riike lapse suhtes
keelustatud teo toime pannud isikut välisriigile välja ning artikkel 10 tegema riikidel omavahelist
koostööd nii lapse suhtes teo toime pannud isiku tuvastamiseks, karistamiseks, kui ka
seksuaalse väärkohtlemise alase ennetustegevuse tõhustamiseks. Oluline on protokolli artikkel
8, mis sätestab, et laps, kes on kannatanud väärkohtlemist on õigustatud saama erilist kaitset ja
tuge kriminaalprotsessi raames, mis väärkohtleja suhtes algatatakse. Muuhulgas on vaja
tagada, et sellist protsessi viivad läbi selleks spetsiaalse väljaõppe saanud isikud, et oleks
tagatud esindamise ja nõustamise teenused lapsele, samuti et menetlus toimuks viivituseta ning
et ei avaldataks andmeid väärkohtlemise ohvriks langenud lapse ja/või tema perekonna kohta.
Artikkel 9 nõuab, et riigid võtaksid kasutusele kõik poliitilised, sotsiaalsed ja muud programmid
ning meetmed, sealhulgas teeksid laiapõhjalist ennetustööd, et ennetada laste sattumist
seksuaalse väärkohtlemise ohvriks. Muuhulgas kohustab artikkel 9 võtma riike kasutusele
kõikvõimalikke meetmeid väärkohtlemise ohvriks langenud laste reintegreerimiseks ühiskonda.

LÕKi rakendusmeetodid

LÕKi eesmärgi – ehk iga lapse heaolu ja arengu kindlustamiseks – ei piisa ainult õiguste
loetlemisest. Eelneva tõttu kohustabki LÕK artikkel 4 riike reaalselt tagama lastele LÕKis
loetletud õigused. LÕK artikkel 4 nõuab, et riigid võtaksid kasutusele kõik seadusandluslikud,
administratiivsed ning muud meetmed, et tagada lastele LÕKis sätestatud õigused. Artikli 4
lause 2 sätestab, et kultuurilised, majanduslikud ning sotsiaalsed õigused tuleb lastele tagada
riigi majanduslikke võimalusi arvestades maksimaalses võimalikus määras, vajadusel
rahvusvahelise koostöö raames. Sealjuures on tunnustatud, et majanduslike, sotsiaalsete ja
kultuuriliste õiguste tagamine on riikide progresseeruv kohustus – see tähendab, et kui kasvab
riigi majanduslik suutlikkus, siis on samaaegselt tarvilik tõsta laste majanduslike, sotsiaalsete ja
kulutuuriliste õiguste tagatust.3 LÕKi rakendamisel tuleb arvestada ka LÕK artiklitega 2, 3 ja 12.



1
  Eesti deklareeris protokolliga ühinemisel, et madalaim piir, kuna Eesti võtab noore vabatahtlikult sõjaväkke on 18.
eluaastat.
2
  Nimetatud osas oli Eesti kaitseväeteenistuse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus vastuolus protokolli poolt nõutuga,
kuid on tehtud ettevalmistustööd vastuolude kõrvaldamiseks.
3
  Hodgkin, R. Newell. P. Implementation Handbook for the Rights of Child. UNICEF 2002. p 62
                                     Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                       7
                                               Ave Henberg
                                          Valmimise aeg: 11.11.2003
LÕKi rakendamine eeldab LÕKi ratifitseerinud riigilt seega eelkõige vastavate
rakendusmeetodite kasutusele võttu, mis aitavad riigi jurisdiktsiooni all elavatele lastele tagada
LÕKis sätestatud õigused. Enamasti tähendab see vastavate rakendusaktide vastuvõtmist,
rahalise- ja inimressursi eraldamist, asjakohaste programmide ning poliitikate väljatöötamist,
samuti järelevalvet rakendustegevuse tulemuslikkuse üle.

Eesti siseriiklikes õigusaktides on kajastatud enamik LÕKis ja selle valikprotokollides sätestatud
lapse õigusi (nt lapse õigus vägivallavabale elule, informatsioonile, haridusele jne). Kuna LÕK
on Eestis suhtes siduv õigusakt, siis need õigused, mis ei ole siseriiklikes õigusaktidesse otse
üle toodud tulenevad otseselt LÕKist.4 Riik peab peatähelepanu pöörama sellele, et LÕKist
tulenevad õigused oleks lastele reaalselt tagatud. Selleks on tarvilik arvestada LÕK artikliga 4,
töötada välja ning viia ellu meetmed, mis aitavad LÕKis sätestatud õigusi lapsele reaalselt
tagada (vt eelmine lõik). Vajalik, aga ka kasulik, on silmas pidada ka ÜRO lapse õiguste komitee
(edaspidi: Komitee) poolt üldtunnustatuks loetud rakendusmeetodeid.

Komitee on välja töötanud LÕKi rakendusmeetodid, milliseid peaks kindlasti arvestama ka uue
lastekaitse regulatsiooni kujundamisel.

Seadusandlikud meetodid:

    a. Riigis kehtivad õigusaktid, tavad, aga ka reaalne praktika peavad olema kooskõlas
       LÕKi sätte ja mõttega, muuhulgas tähendab see kohustust teha pidevat järelevalvet, et
       vastuvõetavad õigusaktid, poliitikad ja programmid oleksid LÕKi sätte ja mõttega
       kooskõlas;
    b. Maksimaalsel võimalikul määral peab katsuma ühineda laste kaitseks väljatöötatud
       rahvusvaheliste õigusaktidega ning garanteerida neis sätestatud õigused reaalselt
       lastele;
    c. Lapsele tuleb tagada LÕKis sätestatud õigused kui subjektiivsed õigused – st muuta
       LÕKis sätestatud õigused kohtulikult realiseeritavaks;
    d. LÕKi põhiprintsiibid (artiklid 2, 3, 6, 12) peavad olema kajastatud siseriiklikes
       õigusaktides ning nendega tuleb arvestada kõigi last puudutavate otsuste tegemisel;
    e. LÕK peab olema inkorporeeritud siseriiklikku õigusesse;
    f. Tungiv soovitus on koondada lapse õiguste alane regulatsioon ühte siseriiklikku õigusakti
       ning välistada regulatsiooni killustatus erinevate õigusaktide vahel;5
    g. Lapse õiguste ja parimate huvide printsiip tuleks võimalusel kajastada põhiseaduses;

Administratiivsed ja teised meetodid:

    a. Tuleb koostada riiklik lapse õiguste strateegiline alusdokument, mis sätestab lapse
       õiguste kaitse tagamiseks planeeritavad tegevused ning näeb ette tegevuste eest
       vastutavad institutsioonid ning rahalised ressursid;
    b. Tuleb luua ministeeriumide, samuti erinevate haldustasandite (maavalitsus, kohalik
       omavalitsus (edaspidi: KOV)) vahelised lapse õiguste koordineerimise ja edendamise
       komisjonid/ töögrupid;
    c. Erinevate poliitikate, tegevusprogrammide ja õigusaktide vastuvõtmisel tuleb koostada
       lastele osaks saava mõju analüüs (child impact analysis);


4
  Samas tahan rõhutada, et siiski enamik LÕKis sätestatud õigusi, et nad muutuksid lapse subjektiivseteks, st
kohtus realiseeritavateks õigusteks, vajavad oma kõrge abstraktsuse taseme tõttu siseriiklikku õigusesse
ületoomist – st on vaja konkretiseerida vastavat abstraktset õigust ning enamikul juhtudel kehtestada
vastavad rakendusmeetmed.
5
  Hodgkin, R. Newell. p 66
                                      Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                           8
                                                Ave Henberg
                                           Valmimise aeg: 11.11.2003
    d. Tuleb tagada riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete analüüs ning lapse huvide
       arvestamine eelarvepoliitika kavandamisel;
    e. Tuleb tagada efektiivne järelevalve ja statistika kogumine laste ja lapse õiguste tagatuse
       kohta, sealhulgas valitsuse ja iseseisva lapse õiguste tagamise institutsiooni aruanne
       parlamendile lapse õiguste tagatuse kohta;
    f. Tuleb tagada kodanikuühiskonna aktiivne osalemine lapse õiguste kaitse alases
       tegevuses ning üle-üldine ühiskonna teavitamine lapse õigustest ja lapse kaitse
       vajadusest;
    g. Tuleb tagada sõltumatu lapse õiguste tagamise ja järelevalve institutsiooni olemasolu;
    h. Tuleb tagada rahvusvaheline koostöö lapse õiguste tulemusliku rakendamise
       garanteerimiseks.6


Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et LÕKi ratifitseerinud riigil on kohustus Komitee poolt
soovitatud rakendusmeetodeid ning enda poolt välja töötatud meetodeid (erinevad
siseriiklikud rakendusaktid jms) kasutades tagada igale oma jurisdiktsiooni all viibivale
lapsele riigi majanduslikke võimalusi arvestades maksimaalsel võimalikul määral LÕKis
sätestatud õigused. Seega peab riigi tegevus keskenduma mitte niivõrd LÕKis toodud õiguste
ümberloetlemisele, kuivõrd just nende õiguste rakendusliku poole väljatöötamisele. LÕKi
funktsiooniks on sätestada rahvusvaheliselt üldtunnustatud lapse õigused ning riigil on LÕKist
tulenev kohustus need õigused oma territooriumil olevatele lastele siseriiklikku eripära ning
majanduslikke võimalusi arvestades tagada ehk LÕKis loetletud õiguseid oma eripära ja
majanduslikke võimalusi arvestades rakendada. Siinkohal tuleb arvestada LÕK artikliga 3, mis
sätestab laste parimate huvide arvestamise kohustuse – see tähendab, et riigi ressursse ei või
põhjendamatult, laste huve mittearvestavalt, suunata muudesse tegevustesse jättes samal ajal
lapse huvid arvestamata.



1.1.2    Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste
         Organisatsiooni konventsiooni4 täiendav naiste ja lastega kaubitsemise ning muu
             inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokoll5

Nimetatud protokoll täiendab Eesti poolt ratifitseeritud rahvusvahelise organiseeritud
kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni ning protokolli
tuleb konventsiooni kontekstis ja sellele vastavalt ka interpreteerida.

Protokolli eesmärk on ennetada naiste ja lastega kaubitsemist ning võidelda selle vastu, samuti
kehtestada reeglid, kuidas tuleb aidata ning toetada kaubitsemise ohvriks langenud isikuid.
Konventsiooni eesmärgiks on ka riikidevahelise koostöö tugevdamine naiste ja lastega
kaubitsemise vastu võitlemiseks.

Protokoll nõuab, et siseriiklikult kriminaliseeritaks isikutega kaubitsemine, samuti et loodaks
õiguslikud ning reaalsed tingimused, et kaubitsemise ohvriks langenud isikud saaksid oma
õiguste kaitseks pöörduda kohtusse, et neile võimaldataks vajadusel eluase, nõustamine,


6
  Sisuliselt soovitas komitee Eesti raporti kohta antud kommentaarides nimetatud meetmete rakendamist ka Eestile.
Komitee soovitused on kättesaadavad:
http://www.unhchr.ch/tbs/doc.nsf/898586b1dc7b4043c1256a450044f331/4fa837b7e657d671c1256d19004dcd5a/$FIL
E/G0340834.pdf
                                    Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                      9
                                              Ave Henberg
                                         Valmimise aeg: 11.11.2003
meditsiiniline abi, samuti informatsioon oma edasise elu korraldamiseks (sealhulgas võimalikud
programmid, mis valmistaks isikuid ette tööturule sisenemiseks).

Protokoll näeb ette ka riigi kohustuse võtta kasutusele kõikvõimalikke ennetusmeetmeid
kaubitsemise ennetamiseks, muuhulgas teha sellealast koostööd välisriikidega ning tagada
kaubitsemisega kokkupuutuvate ametiisikutele (nt tolliametnikud) vastav erialane koolitus.


1.1.3   Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon6 ja selle lisaprotokollid

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi: EIÕKonv), mis on
koostatud peale II maailmasõda ja vastu võetud Euroopa Nõukogus 04. november 1950,
keskendub peamiselt isikute tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsmisele. Eesti suhtes jõustus
EIÕKonv 11. aprillil 1996.a.

Erinevalt paljudest teistest inimõiguskonventsioonidest on EIÕKonv-il väga tulemuslik
järelevalvemehhanism. Nimelt on üksikisikutel, kui nad on ammendavad siseriiklikud
kaebemehhanismid, võimalik kaevata nendele EIÕKov-iga garanteeritud õiguse rikkumise korral
Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi selle alajaotuse tähenduses: Kohus). EIÕKonv-ist
tulenevate isikute õiguste sisustamisel ongi oluline arvestada lisaks EIÕKonv tekstile ka Kohtu
praktikaga, kes on oluliselt täpsustanud ja avardanud EIÕKonv-iga isikutele tagatud õiguste
sisu.

EIÕKonv ja lapsed7

EIÕKonv ei sisalda endas eraldi sätet laste ega nende erilise kaitsevajaduse kohta. Otsesed
viited lastele on EIÕKonv:
     a) artiklis 5 lõikes d, mis lubab alaealist hariduslikuks järelevalveks, samuti pädeva
         õigusvõimu ette toomiseks seaduslikus korras kinni pidada;
     b) artiklis 6 lõikes 1, mis lubab kohtuistungi ning muu sarnase arutluse kinniseks kuulutada,
         kui see on alaealise huvides (üldjuhul garanteerib artikkel 6 isikute õiguse õigusriiklikult
         olulisele avalikule kohtu- ja muule menetlusele, kus otsustatakse isiku üle esitatud
         kriminaalsüüdistust või arutatakse isikut puudutavat tsiviilvaidlust);
     c) I protokolli artiklis 2, mis garanteerib õiguse haridusele;

Nimetatud otsesed viited lastele on marginaalsed võrreldes konventsiooni kogumahuga, kuid
arvestada tuleb, et tegelikult on kõik EIÕKonv-is loetletud õigused tagatud ka lastele, sest
EIÕKonv artikkel 1 ütleb, et lepinguosalised, kes on konventsiooni enda suhtes jõustanud,
kohustuvad tagavama igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, see tähendab ka lastele,
konventsioonis määratletud õigused ja vabadused. Just eelnev muudab EIÕKonv-iga
arvestamise kohustuse oluliseks.

Toon järgnevalt välja EIÕKonv artiklid, millest tulenevaga oleks vajalik arvestada ka Eesti uue
lastekaitse regulatsiooni kujundamisel:

            a. EIÕKonv artikkel 5

Artikkel 5 garanteerib isikute õiguse isikuvabadusele ja -turvalisusele ning loetleb esimese lõike
alajaotustes a – f juhtumid, kus isikuvabaduse võtmine võib olla lubatud.

7
 EIÕKonv-i kohaldamise kohta vaata täpsemalt - Klikelly. U. The Child and the European Convention on Human
Rights. Ashgate Publishing, 2001
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                         10
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003


Nii lubab artikkel 5 lõige 1 punkt c seaduslikult isikuid vahistada või kinni pidada, kui see on
vajalik, et tuua nad pädeva õigusvõimu ette põhjendatult kahtlustatuna õiguserikkumises, samuti
siis kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õiguserikkumise toimepanekut või põgenemist
pärast seda. Artikkel 5 lg 3 nõuab, et artikkel 5 lõige 1 p c tähenduses kinnipeetu toimetataks
viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning et sellele
isikule tagataks õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni
asja arutamiseni.

Artikkel 5 lõige 1 punkt c ja artikkel 5 lõige 3 alla mahub ka alaealiste kinnipidamine
õiguserikkumise korral. Kohus on kaasuses Assenov v Bulgaaria8 kohaldanud nimetatud artiklit
alaealisele kinnipeetule ning rõhutanud, et alaealise kinnipidamise korral tuleb arvestada
alaealise erilisi vajadusi ja huve. See tähendab muuhulgas, et alaealise kinnipeetu süüdistusasja
tuleb arutada väga kiiresti peale tema kinnipidamist.

             b. EIÕKonv artikkel 6

Konventsiooni artikkel 6 lõige 1 garanteerib igaühele õiguse tsiviilõiguste ja -kohustuste või
temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õiglasele ja avalikule asja
arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud
õigusemõistmise volitustega institutsioonis.

Kaasuses Nortier v Madalmaad9 on Euroopa Inimõiguste Komisjon10 ning Kohus rõhutanud, et
artiklis 6 garanteeritud õigused ja protseduurilised garantiid on kohalduvad ka lastele, samas
rõhutas Komisjon, et kriminaalmenetluse vältel tuleb lastega nende huve ja iseärasusi
arvestades.

Eesti oludes on vajalik eriti arvestada sellega, et alaealise süüdistatava küsimus peab tulema
sõltumatus ja erapooletus õigusemõistmise instantsis arutlusele mõistliku aja jooksul.
Arvestades Kohtu poolt tunnistatud seisukohta, et alaealise huve ja vajadusi tuleb eriliselt
arvestada, on mõistliku (kiire) aja jooksul toimuv menetlus alaealiste puhul veel olulisem kui
täiskasvanute korral.

             c. EIÕKonv artikkel 3

Artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega
karistada. Nimetatud artikkel nõuab muuhulgas, et kinnipidamiskohtades ja alaealiste erikoolides
oleks tagatud, et alaealine ei kohtaks teda alandavat, piinavat kohtlemist.

Muuhulgas on tunnistatud, et artikkel 3 annab sageli õiguse, samuti kohustuse avalikule võimule
sekkuda isikute perekonnaellu, mis on kaitstud EIÕKonv artikliga 8, kui see on lapse huvide ja
vajaduste seisukohalt vajalik, sealhulgas, kui perekonnas last piinatakse, koheldakse
ebainimlikult või alandavalt.

             d. EIÕKonv artikkel 8

EIÕK artikkel 8 sätestab, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu,
samuti kodu ning korrespondentsi saladust. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu,

8
  Assenov v Bulgaaria judgment of 28 October 1998, Reports 1998, VIII no 96
9
  Nortier v the Netherlands, Series A no 267 § 60
10
   Euroopa Inimõiguste Komisjon oli kuni EIÕKonv-i tehtud muudatusi Kohtu eelinstants
                                      Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                        11
                                                Ave Henberg
                                           Valmimise aeg: 11.11.2003
kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku,
ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo
ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

Üldjuhul on riigil keeld sekkuda isikute perekonnaellu välja arvatud artikkel 8 teises lauses
nimetatud juhtudel. Igal korral, peab perekonnaellu sekkumine olema proportsionaalne
sekkumise eesmärgiga.

Oluline on märkida ning siseriikliku õiguse kujundamisel arvestada, et Kohus tunnistab, et
perekonnaellu sekkumine on lubatud ja isegi vajalik, kui see toimub lapse parimates huvides.
Samuti tuleb lapse parimaid huve arvestada hooldusküsimuste lahendamisel. Seega on Kohus
laste asju arutades hakanud arvestama ja tunnustama LÕKis sätestatud põhimõtteid.11

Oluline on mainida, et Kohus on artiklist 8 tuletanud riigi positiivsed (aktiivsed) kohustused
seoses isikute perekonnaelu kaitsmisega. Nii on kohus tuletanud kaasuses Olsson versus
Rootsi,12 et laste perekonnast eraldamine peab üldjuhul olema ajutine ning riigil on positiivne
kohustus teha samme, et tagada, et perekonnal oleks võimalik taasühineda. Eelnev tähendab,
et riik võib rikkuda oma konventsioonijärgset kohustust tagada isikute õigus perekonnaelule, kui
riik ei tee piisavalt samme, et aidata perekonnal taasühineda.

Artiklit 8 on kohaldatud ka adopteerimise küsimustes. Nimelt on tunnustatud, et adopteerimine
võib vanema(te) loata toimuda üksnes juhul, kui see on lapse huvides vajalik, vastasel korral on
tegemist mitteproportsionaalse sekkumisega perekonnaellu. Küsimus on eelkõige kaalumises,
millisel juhul on lapse huvid perekonnaelu puutumatusest tähtsamad ning kas on vaja küsida
mitte lapsega kooselava isiku nõusolekut lapsendamiseks.

Kohus on tunnustanud ka, et artikkel 8, koostoimes artikliga 6 nõuab, et perekonnavaidlusi, eriti
neid, mis puudutavad lapsi arutataks võimalikult kiiresti ja pädevate isikute poolt. Vastasel korral
võib olla tegu sellega, et riik ei tee enda poolt kõike selleks, et austada isikute õigust
perekonnaelule, sest pikka aega kestev perekonnavaidlus võib tuua faktilise perekonnaelule
ebasoodsaid efekte.


             e. EIÕKonv protokoll I artikkel 2 koos EIÕKonv artikliga 14

EIÕKonv protokoll I artikkel 2 sätestab, et kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale
võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust
tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.

Artikkel 14 sätestab, et EIÕKonvis sätestatud õigused ja vabadused tuleb tagada ilma mingi
diskrimineerimiseta kõigule isikutele, muuhulgas ei tohi diskrimineerida selliste tunnuste alusel
nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik
või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund.

Nimetatud sättele tuleb tähelepanu just pöörata seoses puuetega lastega. EIÕKonv
järelevalveorganid on kaasuses Dahlberg versus Rootsi13 tunnustanud, et riigil on suhteliselt
suur diskretsiooniõigus otsustamaks, kuidas, milliste meetmetega ta tagab puuetega lastele
hariduse kättesaadavuse, kuid oluline on, et puudega lastele oleks hariduse omandamine

11
   Klikelly. U. The Child and the European Convention on Human Rights. Ashgate Publishing, 2001 p 202, 243
12
   Olsson versus Sweden, judgment of 24 March 1988, Series A, no 130, 11 EHRR 259
13
   Dahlberg versus Rootsi, No 18511/91, unreported
                                         Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                12
                                                   Ave Henberg
                                              Valmimise aeg: 11.11.2003
võimalikuks tehtud. Komisjon on kaasuses McIntyre v Ühendatud Kuningriigid14 öelnud, et iga
lapse õigus haridusele ei ole absoluutne, vaid hindamaks, kas konkreetsele lapsele on tagatud
õigus haridusele, on vaja hinnata lapse vajadusi üldiselt riigis hariduseks eraldatud ressursside
mahuga.


                        1.1.4   Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta7

Eesti riik ratifitseeris 31. mail 2000 aastal „Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta“
(edaspidi: ESH) ning luges ennast ratifitseerimise seaduse § 2 alusel seotuks muuhulgas
järgmiste, uue lastekaitse regulatsiooni kujundamise seisukoha pealt asjakohaste ESH sätetega:

       a. Artikliga 7, mis käsitleb laste ja noorte õigust olla kaitstud ebamõistlike ja last
          kahjustavate töötingimuste eest. Eesti ei ratifitseerinud artikli punkte 5 ja 6 (puudutavad
          õiglast töötasu ning kutseõppele kuluva aja arvutamine tööaja sisse);
       b. Artikliga 9, mis käsitleb laste, noorte ja teiste isikute õigust tasuta kutsenõustamisele;
       c. Artikliga 12, mis käsitleb riigi kohustust tagada oma sotsiaalkindlustussüsteemi toimimine
          vähemasti Euroopa Sotsiaalkindlustuskoodeksile vastaval tasemel, sealjuures pidevalt
          tõstma sotsiaalkindlustussüsteemi taset;
       d. Artikliga 13, mis käsitleb riigi kohustust tagada piisavate elatusvahenditeta isikule vajalik
          sotsiaal- ja meditsiiniabi, samuti on vaja tagada nõustamisteenuste kättesaadavus
          puudust kannatavatele isikutele ja perekondadele (artikkel 13 p 3);
       e. Artikliga 14, mis loob riigile kohustuse tagada isikutele sotsiaalhoolekande teenuste
          kättesaadavus;
       f. Artikliga 15, mis nõuab, et puuetega isikud integreeritaks täielikult ühiskonda, sh et neil
          oleks võimalik omandada üldsüsteemi kaudu haridust jms;
       g. Artikliga 16, mis käsitleb riigi kohustust kõigiti, sh erinevate rahaliste toetustega, toetada
          perekondi;
       h. Artikliga 17, mis sätestab, et selleks, et:
                       i. kindlustada tulemuslikult laste ja noorte õigust kasvada üles keskkonnas,
                          kus neil oleksid võimalused oma isiksuse ning füüsiliste ja vaimsete
                          võimete täielikuks arenguks, kohustuvad lepingupooled kas otseselt või
                          koostöös avalik-õiguslike ja eraõiguslike organisatsioonidega rakendama
                          kõiki asjakohaseid ja vajalikke meetmeid eesmärgiga:
                              1. a) tagada eelkõige otstarbekohaste institutsioonide ning teenuste
                                  loomise ja säilitamise kaudu, et lastel ja noortel, arvestades nende
                                  vanemate õigusi ja kohustusi, oleks võimalik saada vajalikku
                                  hooldust, abi, haridust ja väljaõpet;
                                  b) kaitsta lapsi ja noori hooletussejätmise, vägivalla ja
                                  ekspluateerimise eest;
                                  c) tagada riigipoolne kaitse ja eriabi lastele ja noortele, kes ajutiselt
                                  või alaliselt on ilma jäänud oma perekonna toetusest;

                                2. tagada lastele ja noortele tasuta alg- ja keskharidus ning
                                   soodustada nende regulaarset kooliskäimist.


Printsiibis on tunnustatud, et ESH ei ole kohtutes otsekohaldatav – see tähendab, et isik ei saa
esitada kaebust väites, et temale ei ole tagatud ESH järgsed subjektiivsed õigused. Samuti on


14
     McIntyre v Ühendatud Kuningriigid, No 29046/95, unreported
                                     Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                       13
                                               Ave Henberg
                                          Valmimise aeg: 11.11.2003
üldiselt aktsepteeritud, et riik on kohustatud oma ESH järgsed kohustused täitma vastavalt oma
majanduslikele võimalustele konkreetseid rakendusmeetodeid ise valides.

Samas tahan osutada Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 lahendile nr 3-3-1-65-03
(käesoleva töö Lisa 1),15 kus Riigikohus suuresti tugines otsust tehes ESH-le. Nimetatud
lahendis käsitles Riigikohus muuhulgas ESH artikleid 12 ja 13 ning leidis, et Eesti on ESH
ratifitseerimisega lugenud ennast ESH-st tulenevate kohustega seotuks, et ESH II osa on riigile
kohustuslik ning et eelneva tõttu kohustub Eesti tegema kõik selleks, et ESH nõudeid täita.
Ühtlasi kasutas Riigikohus ESH-d põhiseadusega tagatud subjektiivsete sotsiaalsete õiguste
lahtimõtestamisel.

Eelnimetatud Riigikohtu lahend annab tunnistust sellest, et Riigikohus on hakanud arvestama
ESH-s toodud põhimõtetega ja riigi kohustustega isikute sotsiaalsete (põhi)õiguste tagatuse üle
otsustamisel. Seetõttu on lastekaitse seaduse koostamisel kindlasti vajalik tähelepanu pöörata
ka riigi ESH järgsetele kohustustele, eriti ESH artiklitele 12, 13, 16 ja 17 ning tagada, et lastele
oleks osundatud artiklites toodud kohustused maksimaalsel võimalikul määral tagatud.

Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu konventsioonidest ka Laste hooldusõigust ja laste
hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa
konventsiooniga.8 Nimetatud konventsiooni regulatsiooni kirjeldamine ei ole siinkohal vajalik,
sest konventsioon on praktilise loomuga ning detailne.

            1.1.5    Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi konventsioonid

Haagi rahvusvaheline eraõiguse konverents on valitsuste vaheline organisatsioon, mille
eesmärgiks on riikidevaheliste eraõiguslike õigusaktide ühtlustamine. Haagi rahvusvaheline
eraõiguse konverents on vastu võtnud ka mitmeid lapsi ning nende kaitset puudutavaid
konventsioone. Enamik neist omavad praktilist korraldavat iseloomu, mistõttu nendes toodu
refereerimine suures mahus ei ole autori arvates otstarbekas. Siinkohal peamiselt üksnes loetlen
konventsioonid, millega Eesti on ühinenud, kirjeldan neid üliülevaatlikult ning toon Eesti suhtes
jõustumise kuupäevad.16

 1.1.5.1   Ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse Haagi konventsioon (jõustus Eesti
                suhtes 01. jaanuar 2002)9 ning Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste
            tunnustamise ja täitmise konventsioon (jõustus Eesti suhtes 01. Aprill 1998)10


Ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse Haagi konventsioon

Nimetatud konventsioon määrab kindlaks, millise riigi õigust kohaldatakse perekonna- ja
abielulistest suhetest ning sugulusest ja hõimlusest, samuti abieluvälise lapse ülalpidamise
kohustusele. Seega määrab nimetatud konventsioon kollisiooninormid ning ei määra otseseid
materiaalõiguslikke norme.

Üldreeglina, mis on sätestatud konventsiooni artiklis 4, kohaldatakse ülalpidamise kohustuse üle
otsustamisel ülalpidamise saamiseks õigustatud isiku alalise elukoha riigi õigust. Kui õigustatud
isikul ei ole võimalik kohustatud isikult ülalpidamist saada artiklis 4 nimetatud õiguse järgi,
kohaldatakse artikli 5 järgi ülalpidamiskohustuste suhtes selle riigi õigust, mille kodanikud

15
   Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.nc.ee/rkis/lahendid/tekst/3-1-65-03.html
16
    Toodud on rahvusvahelise jõustumise kuupäevad ning mitte ratifitseerimisseaduse jõustumise kuupäevad.
Jõustumiskuupäevad      on     võetud    Haagi     Rahvusvahelise      Eraõiguse Konverentsi koduleheküljelt -
http://www.hcch.net/e/
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                           14
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003
õigustatud ja kohustatud isik on. Kui õigustatud isikul ei ole võimalik kohustatud isikult
ülalpidamist saada artiklites 4 ja 5 nimetatud õiguse järgi, kohaldatakse ülalpidamiskohustustele
selle riigi õigust, mille ametiasutuse poole ülalpidamise saamiseks pöördutakse.

Oluline on tähele panna, et avalikke ülesandeid täitva asutuse õigusele nõuda hüvitist
õigustatud isikule antud ülalpidamise eest kohaldatakse selle riigi õigust, millele see asutus
allub.17

Ülalpidamiskohustusele kohaldatav õigus määrab inter alia:
         1) kas, millises ulatuses ja kellelt võib õigustatud isik ülalpidamist nõuda;
         2) kes võib algatada ülalpidamise väljamõistmise menetlust ja millised tähtajad selle
kohta kehtivad;
         3) kohustatud isiku hüvitamiskohustuse suuruse, kui avalikke ülesandeid täitev asutus
nõuab õigustatud isikule tehtud soorituste hüvitamist.


Haagi ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon

Ülalnimetatud konventsioon on koostatud, et hõlbustada ja tagada ühes riigis tehtud, kuid teises
riigis täitmisele kuuluva elatiseotsuse reaalset täitmist. Konventsiooni kohaldatakse
ülalpidamiskohustuse täitmise suhtes, mis tuleneb perekondlikest kohustustest, sealhulgas
vanemlusest, sugulusest, hõimlusest, abielust, samuti kohaldatakse konventsiooni nende
otsuste täitmise suhtes, milles on osalisriigi pädeva kohtu- või administratiivorgani poolt
abieluvälise lapse kasuks mõistetud välja elatusraha. Konventsioonijärgselt täidetakse ka neid
otsuseid, milles ühe osalisriigi avaliku võimu asutus nõuab regressi korras elatusraha
maksmiseks tegelikult kohustatult tagasi (vaata allmärkus 17).

Konventsioon reguleerib detailselt, millistele tingimustele peavad elatusraha suhtes otsuse
teinud organid vastama ning kuidas ja milliste dokumentide alusel toimub elatusraha otsuste
täitmine ja millisel juhul on täitmiseks kohustatud riigil õigus täitmisest keelduda.


     1.1.5.2    Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon
                                  (jõustus Eesti suhtes 01. juuli 2001)11

Konventsiooni eesmärgid on:
   a. tagada osalisriiki õigusvastaselt viidud või osalisriigis kinni hoitava lapse viivitamatu
      tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki;
   b. osalisriigi seaduste alusel võimaldada last hooldada ja külastada teises osalisriigis.

Lapse äraviimine või kinnihoidmine loetakse konventsiooni tähenduses õigusvastaseks, kui:
   a) see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist
      või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud
      hooldamisõigusega;
   b) äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei
      oleks ära viidud või kinni hoitud.



17
   Selle sätte kohaldamine võib muutuda asjakohaseks, kui Eesti kehtivat õigust muudetakse nii, et riik hakkab
tasuma nende Eestis elavate laste vanemate eest lastele elatusrahasid, kelle vanematel on kohustus lapsele
elatusraha maksta, kuid kes seda kohustust ei täida. Samas tekib riigil regressiõigus vanema vastu ning sellega võib
antud sätte kohaldamine muutuda aktuaalseks.
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                              15
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003
Konventsiooniga määratakse keskasutused, kelle kohustuseks on tagada konventsiooni
siseriiklik rakendamine. Eesti on keskasutuseks määranud Justiitsministeeriumi. Oluline on ka
konventsiooni artikkel 4, mis ütleb, et konventsiooni ei kohaldata 16. aastaste ja vanemate laste
suhtes.

Keskasutused rakendavad abinõusid, et otse või vaheasutuse kaudu (artikkel 7):
a) tuvastada õigusvastaselt ära viidud või kinni hoitud lapse asukoht;
b) ära hoida lapse või asjast huvitatud poole edasine traumeerimine;
c) jõuda kokkuleppele lapse vabatahtlikus tagastamises või tekkinud olukorrale rahumeelse
lahenduse leidmises;
d) vajaduse korral vahetada teavet lapse sotsiaalse tausta kohta;
e) anda üldinfot konventsiooni kohaldamist käsitlevate siseriiklike seaduste kohta;
f) algatada kohtu- või haldusmenetlus lapse tagastamiseks ja vajaduse korral astuda samme, et
korraldada külastamisõiguse kasutamine;
g) tagada õigusnõustaja või advokaadi osalemine menetluses ja korraldada muu
õigusnõustamine;
h) võtta haldusmeetmeid lapse ohutuks tagasipöördumiseks;
i) hoida teisi asjaosalisi konventsiooni kohaldamisega kursis ja vajaduse korral kõrvaldada
kohaldamistakistused.

Seega on Eestil vaja siseriiklikult kehtestada vastavad korrad ning menetlused, et oleks võimalik
täita konventsiooni artiklis 7 loetletud ülesandeid.


 1.1.5.3     Riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon
                                 (jõustus Eesti suhtes 01. juuni 2002)12

Konventsiooni artikkel 4 sätestab, et lubatud lapsendada on ainult siis, kui päritoluriigi pädev
asutus:

a) on teinud kindlaks, et last on võimalik lapsendada;

b) on päritoluriigi võimaluste igakülgse kaalumise järel otsustanud, et riikidevahelise
lapsendamise korral on esikohal lapse huvid;

c) on kindel, et:

(1) isikud ja asutused, kelle nõusolekut on lapsendamiseks vaja, on omavahel vajaduse korral
nõu pidanud ning et nad on teadlikud nende nõusoleku tagajärgedest, näiteks kas lapsendamine
katkestab lapse ja tema lihase perekonna sidemed;

(2) nende isikute ja asutuste vabatahtlik nõusolek on antud nõuetekohases juriidilises vormis
kirjalikult või see on tõendatud kirjalikult;

(3) nõusolekut ei ole antud tasu või muu hüvitise eest ja et nõusolekut ei ole tühistatud;

(4) ema on andnud nõusoleku pärast lapse sündi, kui ema nõusolek on vajalik;

d) lapse vanusest ja küpsusest lähtudes tagab, et:

(1) temaga on vesteldud ja talle on antud üksikasjalikku teavet lapsendamise mõjudest ning on
saadud tema nõusolek, kui seda on lapsendamiseks vaja;

(2) otsus on tehtud lapse soovide ja arvamuste kohaselt;
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                 16
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003
(3) laps on vabatahtlikult andnud tema lapsendamiseks nõusoleku, kui see on vajalik, ning
nõusolek on antud nõuetekohases juriidilises vormis kirjalikult või see on tõendatud kirjalikult;

(4) nõusolekut ei ole antud tasu või muu hüvitise eest.



Artikkel 5 lubab lapsendada üksnes siis, kui taotluse saanud riigi pädev asutus:

a) on otsustanud, et eeldatavad lapsendajad on võimelised lapsendama;

b) on kindel, et eeldatavaid lapsendajaid on vajalikul määral nõustatud;

c) on teinud kindlaks, et lapsel lubatakse või lubatakse edaspidi siseneda vastuvõtvasse riiki ja
asuda seal alaliselt elama.

Eesti kohustuseks on tagada, kehtestades vajadusel siseriiklikult vastavad korrad ja menetlused,
et Eesti kas päritolu- või vastuvõtva riigina täidab artiklites 4 ja 5 toodud lapsendamise eelduste
nõuded, see tähendab muuhulgas selgitab välja kõik vajalikud asjaolud ja nõustab lapsendajaid
ning tagab, et lapsendamine on igakülgselt ja ainult lapse huvides. Ka siseriikliku lapsendamise
korral tuleks arvestada artiklis 4 ja 5 toodud sisuliste nõuetega (jättes tähelepanuta
rahvusvahelist koostööd puudutavad nõuded).


 1.1.5.4    Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise
              pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja
                   koostöö konventsioon (jõustus Eesti suhtes 01. juuni 2003)13

Konventsiooni, mida selle artikkel 2 järgi kohaldatakse lastele vanuses kuni 18. eluaastat,
artikkel 1 määratleb konventsiooni eesmärgid, milleks on:
a) määrata kindlaks riik, mille ametiasutuste pädevuses on võtta tarvitusele abinõusid lapse isiku
või tema vara kaitseks;
b) määrata kindlaks, millist õigust kohaldavad nimetatud ametiasutused oma pädevuse
teostamisel;
c) määrata kindlaks, millist õigust kohaldatakse vanema kohustuste suhtes;
d) tagada kaitseabinõude tunnustamine ja rakendamine kõikides osalisriikides;
e) konventsiooni eesmärkide saavutamiseks sisse seada koostöö osalisriikide ametiasutuste
vahel.

Eelnevalt loetletud abinõud puudutavad eriti:
a) vanema kohustuste tekkimist, kasutamist, lõpetamist või piiramist, samuti nende üleminekut;
b) hooldusõigust, kaasa arvatud lapse eest hoolitsemise ja lapse elukoha määramise õigust,
samuti külastamisõigust, kaasa arvatud õigust viia last piiratud ajavahemikuks oma harilikust
viibimiskohast teise kohta;
c) eestkostet, hooldust või muud seda laadi institutsiooni;
d) lapse või tema vara eest hoolitseva või last esindava või abistava isiku või institutsiooni
määramist ja nende ülesandeid;
e) lapse paigutamist kasuperesse või hoolekandeasutusse või kafala* või muu seda laadi
hoolduse korraldamist;
f) riikliku laste hoolekande asutuse järelevalvet lapse eest

Konventsiooni järgmised artiklid keskenduvad vastava asjakohase õiguse, koostöövormide ja
muu säärase määramisele.
                                     Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                       17
                                               Ave Henberg
                                          Valmimise aeg: 11.11.2003




 1.1.5.5       Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse konverentsi konventsioonid, millega Eesti ei
                                            ole ühinenud

Eesti ei ole ühinenud järgmiste Haagi konventsioonidega:
1.2     1956. a Haagi konventsioon laste ülalpidamiskohustusele kohaldatava õiguse kohta
1.3     1956.a Haagi konventsioon lapse ülalpidamiskohustuse tunnustamise ja täitmise
        konventsioon
1.4     1961.a Haagi konventsioon laste kaitseks kohaldatava õiguse ning ametiasutuste
        volituste kohta;18

Nimetatud konventsioonide küsimused on sisuliselt kaetud vastavalt käesoleva alajaotuse
punktis 1.1.5.1 – 1.1.5.4 nimetatud konventsioonidega.



       1.1.6 Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (edaspidi: ILO) laste töötamist käsitlevad
                                       konventsioonid

     1.1.6.1   ILO 1999.a konventsioon nr 182 Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu
                               tegevuse viivitamatu keelustamise kohta14

ILO 1999.a konventsioon keelustab teatud lapstööjõu vormid, muuhulgas (artikkel 3):

a) kõigis vormides orjapidamise, nagu võla- ja pärisorjuses pidamise, ning orjapidamisega
sarnase sobimatu tegevuse, nagu lastega kaubitsemine või nende värbamine sunniviisilisele
tööle või relvakonfliktis sunniviisilisele osalemisele;
b) lapse kupeldamise prostitueerimiseks või kasutamise või kupeldamise pornograafilise sisuga
teose valmistamiseks või pornograafiliseks etenduseks;
c) lapse kasutamise või pakkumise osalemiseks narkootiliste ainete tootmises või nendega
kaubitsemises või muus ebaseaduslikus tegevuses, mis on rahvusvahelistes lepingutes
määratletud sobimatu tegevusena;
d) töö, mis oma laadi või tingimuste tõttu on kahjulik lapse tervisele või kõlblusele või on talle
muul põhjusel ohtlik (punktis d nimetatud töö liigid tuleb nimetada siseriiklikes õigusaktides).

Riike kohustatakse välja töötama programme, mis aitavad elimineerida ning ennetada laste
töötamist artiklis 3 loetletud töödel. Lisaks sellele kohustatakse riike karistama neid isikuid, kes
last artiklis 3 loetletud töödel kasutavad. Ühtlasi nõutakse, et lapsele, kes on kaasatud artiklis 3
loetletud töö tegemisele ning kes on seetõttu eemaldatud haridussüsteemist tagatakse võimalus
sinna taasnaasmiseks, samuti peab lapsele olema garanteeritud psühholoogiline abi ning
nõustamine. Nõutakse riikidevahelist koostööd lapstööjõu kasutamise välistamiseks artiklis 3
loetletud töödel.




18
   Nimetatud konventsioonidega on võimalik tutvuda Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi koduleheküljel:
http://www.hcch.net/e/
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                   18
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003


1.2     Rahvusvahelised ja regionaalsed kokkulepped ja teised Eestile mittesiduvad lapse
                                 õiguste alased olulised lepped

           1.2.1      Euroopa Nõukogu raames sõlmitud kokkulepped ja õigusaktid

Lapse õiguste kaitse valdkonnas ei ole Euroopa Nõukogu (edaspidi: EN) raames sõlmitud ühtegi
nii ulatuslikult ratifitseeritud ning tulemusliku järelevalve mehhanismiga kokkulepet, kui selleks
on inimõiguste kaitsele suunatud EIÕKonv. Samas on EN raames lapse õiguste kaitsele siiski
tähelepanu pööratud ning EN Parlamentaarne Assamblee on andnud osalisriikidele mitmeid
soovitusi lapse õiguste kaitse valdkonnas ning 1995.a vastu võtnud Euroopa konventsiooni
lapse õiguste rakendamise kohta.

Euroopa Nõukogu hakkas laste küsimustele suuremat tähelepanu pöörama 1970ndate teisel
poolel. 1979.a võttis EN Parlamentaarne Assamblee vastu soovituse nr 874 Euroopa Lapse
Õiguste Harta kohta. Soovituse põhieesmärk oli algatada Euroopa Lapse Õiguste Harta
väljatöötamine. Kuid kui 1989.a võttis ÜRO Peaassamblee vastu LÕKi, siis loobus EN iseseisva
regionaalse lapse õiguste harta väljatöötamise ideest.

 1.2.1.1     Euroopa Parlamentaarse Assamblee soovitus nr 1121 “Lapse õiguste kohta”
                                           (1990)15

Soovitusega nr 1121 (1990) loobuti Euroopa Lapse Õiguste Harta väljatöötamise ideest ning
selle asemel soovitati kõigil EN liikmesriikidel ratifitseerida ning ulatuslikult rakendada järgmiseid
rahvusvahelisi ning Euroopa siseseid lapse õiguste kaitsele suunatud kokkuleppeid:
                    i. ÜRO lapse õiguste konventsiooni;
                   ii. Euroopa Sotsiaalhartat,
                  iii. ILO konventsiooni nr 138;
                  iv. 1975. a Abieluväliselt sündinud laste õigusliku staatuse Euroopa
                       konventsiooni;
                   v. 1967.a Laste adopteerimise Euroopa konventsiooni;
                  vi. 1980.a Laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamise käsitlevate
                       otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa konventsiooni;

Soovitusega nr 1121 soovitati riikidel, kus veel ei ole iseseisvat lapse õiguste kaitse ning
järelevalve institutsiooni luua nimetatud institutsioon ning lisaks eelnevale soovitati lapsi
paremini informeerida nende õigustest. Soovitusega 1121 (1990) kavandati ka EIÕKonvile
täiendava laste osa puudutava lisaprotokolli lisamist, et seeläbi veel efektiivsemalt lapse õiguste
kaitset tagada.

            1.2.1.2      Euroopa lapse õiguste rakendamise konventsioon (1995)16

1995.a lapse õiguste konventsioon on suunatud rakenduslikele eesmärkidele, see tähendab, et
see ei loetle mitte niivõrd konkreetseid õigusi, vaid reguleerib, kuidas lapsed saavad nendele
garanteeritud õigusi reaalselt teostada. 1995.a konventsiooni eesmärk ongi tagada, et lapsi,
kellel on piisav arengutase, kaastaks perekonnavaidluste lahendamisele. Konventsiooni artikli 1
järgi peavad riigid konventsiooniga ühinedes esitama nimekirja perekonnavaidlustest,
minimaalselt kolme liiki vaidlustest, mille raames nad garanteerivad lastele konventsiooniga
sätestatud õigused.
                                     Lastekaitse seaduse alusanalüüs                           19
                                               Ave Henberg
                                          Valmimise aeg: 11.11.2003
Euroopa lapse õiguste rakendamise konventsioon tagab lastele mitmed protseduurilised
õigused, sealhulgas:
                            - õiguse saada asjakohast perekonnavaidlust puudutavat
                               informatsiooni (art 3);
                            - õiguse olla ära kuulatud perekonnavaidluses (art 3);
                            - õiguse valida ning omada esindajat perekonnavaidluses,
                               kui siseriikliku õiguse järgi ei saa vanemad olla lapse
                               esindajateks (huvide konflikti vms põhjusel, art 4);

Riik võib samuti ette näha lapse õiguse omada perekonnavaidluses eraldi nõustajat, kes aitab
lapsel vaateid ja arvamusi väljendada.

Lisaks lapsele garanteeritud õigustele, paneb konventsioon menetlejatele (sealhulgas kohtule)
mitmed kohustused, sealhulgas:
                                - kohustuse enne otsuse langetamist arvestada, kas tal on
                                    piisavalt infot, et langetada lapse parimaid huvisid arvestav
                                    otsus (art 6);
                                - kohustuse kontrollida, et laps oleks saanud piisavalt
                                    vaidlust puudutavat infot (art 6);
                                - kohustuse vajadusel kuulata laps isiklikult ära ning
                                    arvestada tema seisukohtadega (art 6);
                                - kohustuse tagada, et lapsel oleks iseseisev esindaja, kui
                                    tema huvid on vanemate omadega vastuolus (art 9);

Lisaks sellele on artikli 7 järgi menetlejal kohustus menetleda perekonnavaidlust kiiresti
ning ette tuleb näha võimalus allutada selline otsus kohesel sundtäitmisele. Artikli 8 järgi
on kohtul õigus tegutseda ka omal algatusel (uurimisprintsiip), see tähendab sõltumata
poolte taotlustest, kui lapse huvid on tõsiselt ohus. Artikkel 13 soovitab kaaluda võimalust
luua erinevaid lepitusmenetluse (kohtueelse menetluse) võimalusi, et vältida lapse kaasamist
formaalsesse kohtumenetlusse. Konventsiooni artikkel 12 soovitab luua institutsioonid, kes
teevad ettepanekuid lapse õiguste reaalse rakendamise võimaluste laiendamise kohta.

Kokkuvõtteks võib öelda, et konventsiooni eesmärgiks on tagada, et lapsed saaksid osa võtta
neid puudutavatest perekonnavaidlustest ning et menetlejad kaasaks lapsed vaidlustesse ning
arvestaks laste seisukohtadega. Laste osavõtu kaudu saavad kohtud ja teised
perekonnavaidlusi menetlevad institutsioonid võtta otsuste tegemisel arvesse lapse huve ning
vajadusi ning sellega teha lapse huve maksimaalsel võimalikul määral arvestava lahendi.

     1.2.1.3     Euroopa Parlamentaarse Assamblee soovitus nr 1286 “Euroopa laste
                                       strateegia” (1996)17

Soovituse nr 1286 eesmärgiks on anda liikmesriikidele juhtnööre, kuidas tulemuslikult tagada
lapse õigused. Euroopa lapse õiguste strateegia rõhutas eelkõige vajadust muuta lapsed ning
nendega seonduvad küsimused poliitiliseks prioriteediks, samuti üldiselt kõigis tegevustes
rakendada põhimõtet „First call for children.“

Konkreetsemalt soovitati riikidel:

   a. koguda süstemaatiliselt laste kohta erinevaid statistilisi andmeid, mida arvestades
      langetada laste huvisid arvestavaid poliitilisi otsuseid;
   b. poliitiliste otsuste vastuvõtmisel arvestada lapse huve, sh ka otsuste vastuvõtmisel, mis
      üksnes kaudselt puudutavad lapsi;
                                Lastekaitse seaduse alusanalüüs                              20
                                          Ave Henberg
                                     Valmimise aeg: 11.11.2003
   c. soodustada valitsuse tasandil efektiivset koostööd lapse õiguste tagamiseks;
   d. mitte vähendada lastele suunatud sotsiaalprogrammideks eraldatud rahalisi ressursse;
   e. nimetada ametisse laste ombdusman;
   f. võtta vastu lastekaitse poliitika alusdokument;
   g. pöörata erilist tähelepanu vähemustesse (keeleline, rassiline vähemus, pagulased)
      kuuluvatele lastele;
   h. tagada laste aktiivne osalemine kooli- ning avalikus elus;
   i. teha aktiivset koostööd teiste riikidega laste õiguste tagamise valdkonnas


1.2.1.4 2003.a Konventsioon lapse suhtlusõiguse kohta;18 1975. a Abieluväliselt sündinud
  laste õigusliku staatuse Euroopa konventsioon;19 1967.a Laste adopteerimise Euroopa
                                     konventsioon20

15.05.2003.a võeti Euroopa Nõukogu raames vastu konventsioon, mis reguleerib lapse ja
vanemate ning lapse ja teiste perekonnaliikmete vahelise suhtlusõiguse printsiipe, samuti
sätestab abinõud, mis aitavad tagada, et suhtlusõigust teostataks vastavuses lapse huvidega
ning et laps pöörduks peale lahuselava vanemaga suhtlemist tagasi oma alalisse elukohta.
Konventsioon reguleerib ka riikidevahelist koostööd garanteerimaks lapsele õigust suhelda eri
riikides elavate vanematega.

Suhtlusõiguse printsiibid (artiklid 4-7) nõuavad, et lapsel oleks võimalik suhelda mõlema
vanemaga ning kui see on lapse huvides, siis ka teiste perekonnaliikmetega, sh, ei pruugi
olla tegu bioloogilise, vaid ka sotsiaalse perekonnaga. Lapse suhtlusõiguse üle otsustamisel
tuleb kindlasti kuulata ära lapse arvamus, sealjuures peab enne lapse arvamuse kuulamist
andma lapsele vajaliku informatsiooni suhtlusõiguse ja selle teostamise kohta.

Konventsioonis on ette nähtud mitmed abinõud, mis aitavad tagada, et järgitaks lapse parimaid
huve suhtlusõiguse teostamise korral, sealhulgas kohustus juhendada vanemaid suhtlusõiguse
teostamisel; kehtestada lapsega elavale vanemale trahvi maksmise kohustus, kui ta ei luba
teisel vanemal lapsega põhjendamatult suhelda; kehtestada nõuded kohale, kus suhtlusõiguse
teostamine aset leiab; lapsega kontakti otsiva vanema kohustus ilmuda teatud perioodi järel
pädeva ametiasutuse juurde registreerimisele jne (vt artikkel 10).

Eesti ei ole nimetatud suhtlusõiguse konventsiooniga ühinenud, kuid arvestades kui oluline on
lapsele suhtlemine mõlema vanemaga, samuti seda, et üha enam eestlasi töötab välisriigis,
tuleks kaaluda nimetatud konventsiooniga liitumist. Samuti peaks Eesti siseriiklikult arvestama
konventsioonis toodud lapse ja vanema suhtlusõigust puudutavate põhimõtetega.

Eesti ei ole ühinenud ka 1967.a Laste adopteerimise Euroopa konventsiooniga ning 1975. a
Abieluväliselt sündinud laste õigusliku staatuse Euroopa konventsiooniga.

    1.2.2 Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (edaspidi: ILO) laste töötamist käsitlevad
                                    konventsioonid

   1.2.2.1 ILO 1973.a konventsioon nr 138 minimaalse tööea kohta (edaspidi: ILO 1973
                                        konventsioon)

ILO 1973.a konventsiooni eesmärgiks on tagada, et riigid kindlustaksid erinevate meetmetega
lapstööjõu kasutamise keelustamise ning kehtestaksid minimaalse vanuse laste tööturule
sisenemiseks. Eelneva eesmärgiks on tagada lapse õigus täielikule igakülgsele sotsiaalsele ning
psühholoogilise arengule, samuti hariduse omandamisele. Konventsiooni artikkel 2 lg 3 nõuab,
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                 21
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003
et minimaalne vanus tööturule sisenemiseks ei oleks üldjuhul madalamal kui kohustuslik
kooliiga, kuid ühelgi juhul ei või, erandid siiski välja arvatud, lubada tööturule alla 15. aastast
alaealist. Kui töö on oma olemuselt ohtlik lapse tervisele, turvalisusele või moraalile siis tuleb
minimaalseks vanuseks kehtestada vähemalt 18. eluaastat. Selliste tööde loetelu peab iga riik
siseriiklikult kehtestama. Nimetatud loetelu kehtestamisel tuleb arvestada lapse parimate huvide
põhimõttega, see tähendab, et tööde loetelu peab olema lai ehk hõlmama töid, mis vähegi
võivad lapse tervist, moraali ja/või turvalisust ohustada.

Konventsioon ei laiene üldjuhul töödele, mida lapsed teevad hariduse omandamise käigus (nt
kutsekoolis) kui sellise töö tegemise käigus on tagatud lapsele ohutud töötingimused. Ka lubab
konventsioon töötada kergetel töödel 13 – 15. aastastel lastel või kohustuslikku kooliteed mitte
lõpetanud lastel, kui selline töö ei kahjusta laste arengut ja tervist ega takista nende hariduse
omandamist. Riik peab selliste tööde loetelu siseriiklikult kehtestama. Olenemata lapse vanusest
võib last kompetentse organi loal, kui see ei ohusta tema arengut, tervist, hariduse omandamist
kasutada loometegevuses.

Konventsiooni artikkel 9 nõuab, et laste töötamise üle teostatakse järelevalvet ning et tööandjad
ning järelevalveorganid peaksid nimekirju alaealistest töötajatest.


                  1.2.3   ÜRO raames sõlmitud kokkulepped ja õigusaktid

        1.2.3.1 ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud miinimumreeglid alaealiste
            kriminaalmenetluse kohta (edaspidi: Pekingi reeglid, vastu võetud 1985);
       juhtnöörid alaealiste delikventse käitumise ennetamise kohta (Riyadh’i juhtnöörid;
          vastu võetud 1990); reeglid vangistatud alaealiste kaitse kohta (vastu võetud
                                              1990)21

LÕK artiklid 37 ja 40 kehtestavad reeglid alaealiste (kriminaal)kohtumenetluse ning vangistuse
kohta. Artiklit 40 täpsustavad eelkõige Pekingi reeglid ning artiklit 37 1990.a Peaassamblee poolt
vastu võetud reeglid vangistatud alaealiste kaitse kohta.

Alaealiste kriminaalmenetlus ja Pekingi reeglid

Artikkel 40 sätestab, et osalisriigid kohustavad tunnustama, et igal lapsel, keda kahtlustatakse,
süüdistatakse või kes leitakse süüdi olevat kriminaalseaduse rikkumises, on õigus sellisele
kohtlemisele, mis arvestab lapse väärikustunnet ja väärtushinnanguid, suurendab lapse austust
inimõiguste ja teiste inimeste põhivabaduste vastu ning arvestab lapse vanust ja toetab lapse
ühiskonda reintegreerimise taotlust ning tema omandatavat konstruktiivset osa ühiskonnas.

Artiklis 40 lg 2 on sätestatud miinimumnõuded, mis peavad olema alaealisele
kriminaalmenetluse raames tagatud:
                               - nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte;
                               - lapse õigus keelduda enda süütuse tõendamisest;
                               - õigus olla informeeritud süüdistuse sisust;
                               - õigus kiirele menetlusele sõltumatus kohtus;
                               - õigus privaatsusele;
                               - õigus kuulata üle tunnistajaid;
                               - õigus otsuse edasikaebamisele;
                               - õigus tõlgi abile;
                                         Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                            22
                                                   Ave Henberg
                                              Valmimise aeg: 11.11.2003
Oluline on artikli 40 lg 3, mis nõuab, et riigid looksid võimalusel lapse asjade arutamiseks
erikohtud, samuti koostaksid eriseaduse(d) alaealiste kriminaalmenetluse kohta. Artikli 40
lg 4 nõuab, et riigid teeks lastele kättesaadavaks mitmesugused abinõud, nagu hooldus,
suunamine, järelevalve, nõustamine, katseaeg, tugiperekond, hariduse ja kutseõpetuse
programmide rakendamine ja muude alternatiivid hooldusasutustele, et tagada lastele
selline kohtlemine, mis garanteeriks nende heaolu ja oleks vastavuses nii nende
olukorraga kui ka nende poolt toime pandud õiguserikkumisega.

Komitee on artikli 40 kommentaarides pidevalt rõhutanud, et riigid peavad tegema kõik
endastoleneva, et alaealiste kriminaalmenetlus (sealhulgas eelmenetlus, samuti muu lapse
suhtes toimuv menetlus, mille korral otsustakse lapse karistamise üle)19 vastaks artiklite 37 ning
40 ja Pekingi, Riyhadh’i reeglite põhimõtetele.

Pekingi reeglid nõuavad, et:
   a. arendataks efektiivne meetmete grupp (edaspidi: ennetusmeetmed), et vältida noore
       sattumist kriminaalmenetluse süsteemi;
   b. alaealiste kriminaalmenetluse süsteem oleks lapse-keskne;
   c. alaealiste kriminaalmenetluse süsteemi arendataks ning täiendataks pidevalt,
       muuhulgas eesmärgiga, et selles töötavad inimesed oleks spetsiaalse
       ettevalmistuse ning lapsekesksete vaadetega;
   d. riigis loodaks alaealistele täiskasvanutest erinev kriminaalmenetlussüsteem,
       sealhulgas eriseadused, -kohtud, mis võimaldaks lahendada alaealise karistamise
       küsimust alaealise erilisi huve ja vajadusi arvestades ning mis oleks võimelised ja
       pädevad rakendama kõiki LÕKi ning Pekingi reeglite nõudeid;
   e. alaealise karistamisel arvestataks alati alaealise heaolu ning et reaktsioon alaealise teole
       oleks proportsioonis süüteo raskusega ning arvestaks alaealise enda iseärasusi;
   f. alaealisele oleks tagatud täiskasvanutega võrdsed protsessuaalsed garantiid (LÕK 40 lg
       2);
   g. alaealise oleks tagatud õigus privaatsusele, sealhulgas, et ei avaldataks andmeid
       süüdistatava alaealise kohta;
   h. alaealise esimesel kokkupuutel õiguskaitseorganiga, tuleb viivituseta kaaluda alaealise
       suhtes menetluse lõpetamist/ selle mittealustamist;
   i. võimalusel tuleb formaalse kriminaalkohtumenetluse ning eelmenetluse asemel
       kohaldada alaealise suhtes teda vähem traumeerivaid menetluse vorme, kui alaealine
       ning ta vanemad on sellega nõus;
   j. alaealist peetaks vahi all ainult äärmusliku abinõuna ning minimaalne võimalik
       aeg;
   k. vahistatud alaealine oleks eraldatud täiskasvanutest ning talle tehtud kättesaadavaks
       psühholoogilised, hariduslikud ning muud teenused, mida ta vastavalt oma vanusele või
       olukorrale võib vajada;
   l. lapse karistamise üle peab otsustama kompetentne organ, kes peab maksimaalsel
       võimalikul määral arvestama lapse huve;
   m. kogu menetluse vältel oleks alaealisele tagatud õigusabi ning tugiisiku
       olemasolek;
   n. enne karistusotsuse langetamist koostataks alaealise sotsiaalse- ning isiksusliku
       tausta kohta taustaraport;
   o. alaealisele karistuse määramisel arvestataks tema iseärasusi ning heaolu;
   p. et vabaduskaotuslik karistus oleks ultima ratio, võimalusel tuleb kohaldada tingimuslikku
       institutsioonist vabastamist;
   q. alaealiste karistusliigid oleks võimalikud laiad ning hõlmaks muuhulgas:

19
     Eesti kontekstis kohalduvad need reeglid ka menetlusele, mis toimub alaealise mõjutusvahendite seaduse järgi
                                Lastekaitse seaduse alusanalüüs                               23
                                          Ave Henberg
                                     Valmimise aeg: 11.11.2003
                     i. hooldusele/ juhendamisele suunamise;
                    ii. ühiskondliku töö;
                   iii. nõustamise- või muudesse säärastesse gruppidesse suunamise;
                   iv. karistusest tingimisi vabastamise võimaluse;
                    v. rahalise karistuse;
                   vi. asendushooldusele suunamise;
   r.   institutsiooni paigutatud alaealisel, samuti alaealisel, kelle suhtes on kohaldatud
        muud karistust, on õigus psühholoogilise jm nõustamisele, hariduse
        omandamisele;
   s.   alaealise karistamise küsimus otsustataks ning kogu kriminaalmenetlus viidaks
        läbi kiiresti;
   t.   alaealise karistamise kohta säilitavad andmed peavad olema konfidentsiaalsed;
   u.   alaealiste kriminaalsüsteemis töötavad isikud – politseinikud, kohtunikud,
        prokurörid, sotsiaaltöötajad jt – peavad olema spetsiaalse väljaõppega;
   v.   kogu kriminaalmenetluse jooksul on vaja alaealisele tagada nõustamine, samuti hariduse
        omandamise võimalused;


Vabadusest ilma jäetud alaealised ja ÜRO reeglid vangistatud alaealiste kaitse kohta

LÕK artikkel 37 sätestab muuhulgas, et:
a) ükski laps ei tohi sattuda piinamise või mõne muu julma, ebainimliku või alandava
kohtlemise või karistuse ohvriks. Alla 18aastasele kuriteo toime pannud isikule ei kohaldata
surmanuhtlust ega eluaegset vanglakaristust ilma vabanemisvõimaluseta;
b) üheltki lapselt ei või ebaseaduslikult või meelevaldselt võtta tema vabadust. Lapse vahi alla
võtmine, kinnipidamine või vangistamine peab olema kooskõlas seadustega ja seda
rakendatakse ainult viimase abinõuna ja võimalikult lühiajaliselt;
c) iga vabadusest ilma jäetud last tuleb kohelda inimlikult ja lugupidamisega üksikisiku
sünnipärase inimväärikuse vastu viisil, mis arvestaks selleealise isiku vajadusi.
d) Iga laps, kellelt on võetud vabadus, lahutatakse täiskasvanutest, juhul, kui see pole lapse
huvidega vastuolus, ja talle jääb õigus säilitada kontakt oma perekonnaga kirjavahetuse ja
kokkusaamiste kaudu, välja arvatud eriolukordades.

Vangistatud alaealiste puhul tuleb arvestada ka LÕK artikkel 40 lg 4, mis nõuab, et riigid teeks
lastele kättesaadavaks mitmesugused abinõud, nagu hooldus, suunamine, järelevalve,
nõustamine, katseaeg, tugiperekond, hariduse ja kutseõpetuse programmide rakendamine ja
muude alternatiivid hooldusasutustele, et tagada lastele selline kohtlemine, mis garanteeriks
nende heaolu ja oleks vastavuses nii nende olukorraga kui ka nende poolt toime pandud
õiguserikkumisega.

ÜRO reeglid vangistatud alaealiste kaitse kohta (vastu võetud ÜRO peaassamblee poolt 14-12-
1990) täpsustavad LÕK artikkel 37 ja 40 nõudeid. Reeglitest tuleneb, et:
   a. alaealiste karistamisel tuleb maksimaalsel võimalikul määral arvestada alaealise huve ja
      heaolu;
   b. vabadusest ilmajäetud alaealistele peavad olema tagatud nende ealist iseärasust
      ja huve arvestavad elu- ja õpitingimused, muuhulgas tuleb võimalikult suures
      ulatuses tagada alaealisele võimalus vanglaväliseks suhtluseks;
   c. vabadusest       ilmajäetud    alaealisele    peavad    olema      tagatud     teenused
      (psühholoogiline nõustamine; sotsiaalsete oskuste alased koolitused; tugiisiku
      teenus jms) ja muud võimalused (võimalused hariduse omandamiseks, kultuuri
                                Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                24
                                          Ave Henberg
                                     Valmimise aeg: 11.11.2003
      nautimiseks ja spordiga tegelemiseks), mis aitavad kaasa sellele, et vabanedes
      alaealine suudaks efektiivselt sulanduda ühiskonda;
   d. riigid peavad korraldama efektiivse järelevalve, mis teeb kindlaks, et alaealiste
      õigused on kinnipidamiskohas tagatud ning alaealisele on kättesaadavaks tehtud
      punktis c nimetatud teenused ja võimalused;
   e. alaealise kinnipeetu kohta peab koostama eraldi toimiku, kuhu kogutakse kõik alaealise
      kohta käivad andmed ja muu asjakohase info (nt andmed haridusliku edasimineku ja
      sotsiaalsete oskuste kohta; alaelise tervisliku, sealhulgas psühholoogilise seisundi
      hinnang);
   f. vabadusest ilmajäetud alaealisega tegelevad inimesed (sotsiaaltöötajad, tugiisik,
      psühholoog, vanglaametnikud jt) peavad olema spetsiaalse ettevalmistusega;
   g. kui alaealine vabaneb kinnipidamiskohast, siis peab talle võimaldama
      järelenõustamise jm säärased teenused;

Riyadhi reeglid nõuavad, et riigid töötaks välja alaeliste kriminaalpreventsiooni kava ning looks
meetmed, mis tagaks maksimaalse hulga alaealiste tulemusliku sotsialiseerumise läbi
perekonna, koolisüsteemi, massimeedia ning kogukonna. Muuhulgas nõuavad nimetatud
reeglid, et õigustrikkunud alaealisele tagataks rehabilitatsiooniteenused.


     1.2.3.2 ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 48/96 Puuetega inimeste võimaluste
                             ühtlustamise kohta (20.12.1993)22

Enne ÜRO Peaassamblee resolutsiooni juurde tulemist on asjakohane tuua ära LÕKi puuetega
laste küsimusi reguleeriv artikkel. LÕK artikkel 23 on pühendatud spetsiaalselt puuetega laste
õigustele. Artikkel 23 sätestab, et:

       Osalisriigid tunnistavad, et vaimse või füüsilise puudega laps peab elama täisväärtuslikku
       ja rahuldavat elu tingimustes, mis tagavad eneseväärikuse, soodustavad enesekindluse
       kujunemist ja võimaldavad lapsel ühiskonnas aktiivselt osaleda. Osalisriigid
       tunnustavad puudega lapse õigust erihoolitsustele, ergutavad ja kindlustavad
       olemasolevate võimaluste kohaselt abi osutamist selleks õigustatud lapsele ja
       neile, kes vastutavad tema hooldamise eest, kui on esitatud abisaamise avaldus ning
       abi vastab lapse seisundile ja lapsevanemate või hooldajate olukorrale.

       Tunnustades puudega lapse erivajadusi, osutatakse lõikes 2 nimetatud abi võimaluse
       korral tasuta, võttes arvesse vanemate või hooldajate varanduslikku olukorda. Abi andes
       tuleb kindlustada puudega lapsele tõhus juurdepääs haridusele, väljaõppele,
       tervise kaitsele, rehabilitatsiooniteenustele, tööalasele ettevalmistusele ja
       puhkamisvõimalustele niisugusel viisil, et laps saaks võimalikult täielikult osa
       võtta ühiskondlikust elust ja abi aitaks kaasa tema individuaalsele arengule, kaasa
       arvatud tema kultuurilisele ja vaimsele arengule.

Oluline on ka LÕK artikkel 2, mis sätestab üldise diskrimineerimiskeelu, see tähendab, et kõik
LÕKis sätestatud õigused tuleb tagada ka puuetega lastele. Artikkel 23 sätestab puutega lastele
eriõigused – õigused erihoolitsusele, rehabilitatsiooniteenustele jms, mis võimaldavad puudega
lapsel maksimaalsel võimalikul määral integreeruda ühiskonda ning aktiivselt ühiskonnaelus
osaleda.

Lisaks LÕKis sätestatule on ÜRO lapse õiguste komitee, aga samuti Euroopa sotsiaalsete,
kultuuriliste ning majanduslike õiguste pakti järelevalvekomitee, korduvalt viidanud ka
                                    Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                      25
                                              Ave Henberg
                                         Valmimise aeg: 11.11.2003
vajadusele, et riigid arvestaks puudega inimeste, sealhulgas laste õiguste tagamisel ÜRO
Peaassamblee resolutsioonis nr 48/96 toodud nõuete ja põhimõtetega.

ÜRO lapse õiguste komitee on ühe oma eriistungitest 1997.a pühendanud puudega laste
probleemidele.20 Sellel istungil rõhutas Komitee, et riigid peavad kasutusele võtma
kõikvõimalikud meetmed, et suurendada puuetega laste võimalusi ühiskonnaelus osalemiseks.
Komitee võttis nimetatud eriistungil vastu soovitused puudega laste õiguste paremaks
tagamiseks.21 Muuhulgas soovitas komitee järgida riikidel Peaassamblee resolutsioonis 48/96
toodud põhimõtteid puuetega laste õiguste tagamisel.

Peaassamblee resolutsiooni 48/96 peamiseks eesmärgiks on seada nõuded, mis aitaks tagada
puudega inimestele igakülgsed võimalused inimväärseks eluks, sealhulgas võimalused
igapäeva ühiskonnaelust osavõtuks. Selleks nõuab resolutsioon, et riigid:

                                     -   korraldaksid teavituskampaaniad, mis aitaks tõsta kõigi
                                         ühiskonnaliikmete teadlikkust puuetega inimestest, nende
                                         õigustest ja erilistest vajadustest ning mis ühtlasi
                                         võimaldaks vältida puudega inimeste stigmatiseerimist
                                         teiste ühiskonnaliikmete poolt (kujundada üldist soodsat
                                         suhtumist puudega inimestesse);
                                     -   tagaksid      puudega        inimestele    meditsiiniteenuste
                                         kättesaadavuse;
                                     -   võimaldaksid puudega inimestele rehabilitatsiooni- ja
                                         toetavaid teenuseid, mis soodustaksid puudega inimese
                                         iseseisvat toimetulekut;
                                     -   tagaksid puudega inimesele hariduse, sealhulgas
                                         kutsehariduse kättesaadavuse võrdselt teiste inimestega;
                                     -   tagaksid puudega inimese juurdepääsu ühiskondlikele
                                         teenustele, kultuurile ja sportimisvõimalustele;
                                     -   looksid igakülgsed võimalused puudega inimese tööturule
                                         sisenemiseks (ettevalmistus, töökohtade tagamine);
                                     -   tagaksid      puudega       inimese     õiguse     piisavatele
                                         elatusvahenditele, sh sotsiaalkindlustushüvitistele;
                                     -   tagaksid, et puudega inimesele oleks kindlustatud tema
                                         eripära       arvestav         kohtlemine      kohtu-       ja
                                         administratiivmenetlustes;
                                     -   vähendaksid puudega inimeste institutsionaliseerimist;

Et puudega inimestele oleks võimalik eelkirjeldatud õigused tagada soovitab resolutsioon
koguda puudega inimeste nende võimaluste ja vajaduste kohta pidevalt andmeid. Samuti
peavad riigid tagama, et riikliku poliitika kujundamisel arvestatakse puuetega inimeste
vajadustega ning et luuakse õiguslik baas, mis võimaldab puudega inimesele resolutsioonis
toodud õigused tagada. Oluline on ka resolutsiooni reegel nr 19, mis nõuab, et riik tagaks, et
puudega inimestega tegeleksid otseselt ja kaudselt selleks eriettevalmistuse saanud isikud.
Samuti nõutakse, et riigid teostaksid pidevat järelevalvet puudega inimeste olukorra ja võrdsete
võimaluste tagatuse üle.



20
   General discussion of the UN Committee on the Rights of Child. 1997. Theme: “The rights of children with
disabilities.” Vaata täpsemalt www.unchrc.org/crc
21
   Komitee poolt toodud soovitused leiad: Hodgkin, Newell “Implementation Handbook for the Convention on the
Rights of Child.” p 322 - 333
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                26
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003
          1.2.3.3 ÜRO Peaassamblee resolutsioon S-27/2 “Lastele sobiv maailm”23

Nimetatud resolutsioon võeti vastu ÜRO Peaassamblee lastele pühendatud eriistungil 10. mail
2002. aastal. Resolutsiooniga S-27/2 kutsuti riike üles järgima järgmisi printsiipe ja eesmärke.

   a. Alati ja igalpool tõsta lapsed esikohale (meede: lapse huvidega tuleb arvestada iga
      otsuse langetamisel);
   b. Teha pingutusi, et vähendada ja välja juurida vaesus laste seas – selleks peavad riigid
      investeerima lastesse ja nendega seonduvatesse küsimustesse;
   c. Tähtsustada iga last võrdselt ning austada tema inimväärikust (diskrimineerimise keeld);
   d. Hoolitseda iga lapse eest (sealhulgas tagada iga lapse õigus terviseteenustele,
      emotsionaalsele turvalisusele);
   e. Tagada igale lapsele hariduse kättesaadavus;
   f. Kaitsta lapsi vägivalla ja väärkohtlemise eest;
   g. Kaitsta lapsi sõjategevuse eest;
   h. Võidelda HIVi/AIDSiga;
   i. Tagada lastele osalusõigused ning arvestada nende arvamusega;
   j. Kaitsta keskkonda tulevastele põlvede jaoks.

Deklaratsioonile järgneb konkreetne tegevusplaan (Plan of Action), mis kirjutab milliseid samme
peaksid riigid tegema, et oleks võimalik saavutada eelkirjeldatud (a-j) eesmärgid. Sisuliselt ei
erine need tegevusplaanis sätestatud meetmed üldiselt LÕKi poolt nõutust.


 1.2.3.4 Rahvuslike institutsioonide staatuse põhimõtted ehk nn Pariisi printsiibid (ÜRO
                             Peaassamblee resolutsioon nr 48/134)24

Kuna nii LÕK artikli 4 kommentaarides, Euroopa lapse õiguste rakendamise konventsioonis, kui
ka Komitee soovitustes Eestile on tungivalt soovitatud sõltumatu lapse õiguste järelevalve
institutsiooni (edaspidi käesoleva artikli kontekstis: Institutsioon) loomist, mis vastaks Pariisi
printsiipidest tulenevatele põhimõtetele, siis on asjakohane selgitada, mida sisaldavad endas
Pariisi printsiibid ehk millistele tingimustele peaks vastama lapse õiguste järelevalve
institutsioon.

Pädevus
           1. Institutsioonile peaks olema garanteeritud selline pädevus, mis võimaldaks tal
              arendada ning kaitsta lapse õiguseid;
           2. Institutsioonile tuleb anda võimalikult lai pädevus ning institutsiooni
              moodustamise kord ning kompetents tuleb sätestada selgelt põhiseaduses ja/või
              muus õigusaktis;
           3. Institutsioonil peavad olema järgmised õigused/ kohustused:
                    i. Õigus esitada valitsusele, parlamendile ja/või teisele asjakohasele
                       institutsioonile, kas vastava institutsiooni palvel või omal algatusel,
                       soovitusi, ettepanekuid, arvamusi, raporteid lapse õiguste kaitse ning
                       arendamisega seotud küsimustes, sealhulgas teha ettepanekuid
                       rahvusvaheliste õigusaktidega ühinemiseks, kehtivate õigusaktide
                       täiendamiseks, muutmiseks, samuti ettepanekuid lapse õiguste
                       kaitsmiseks vajalikke administratiivsete meetmete kasutuselevõtmiseks;
                   ii. Õigus institutsiooni poolt esitatud eelmises lõigus kirjeldatud materjale
                       avaldada;
                  iii. Teostada järelevalvet riigi õigusaktide, samuti nende eelnõude, aga ka
                       administratiivsete meetmete üle eesmärgiga, et viimased oleksid
                                            Lastekaitse seaduse alusanalüüs                            27
                                                      Ave Henberg
                                                 Valmimise aeg: 11.11.2003
                              kooskõlas rahvusvaheliste lapse õiguste alaste õigusaktide ning
                              üldtunnustatud lapse õiguste põhimõtetega, samuti vaadata, et
                              siseriiklikes õigusaktides ei esineks vastuolusid;
                        iv.   Kohustus osutada Valitsuse tähelepanu lapse õiguste rikkumisele mõnes
                              riigi regioonis ning teha ettepanekuid olukorra lahendamiseks;
                        v.    Teha pädevatele organitele ettepanekuid ning anda arvamusi lapse
                              õiguste rikkumise kohta, kui Institutsioon leiab, et kuskil rikutakse lapse
                              õiguseid;
                        vi.   Lapse õiguste alaste analüüside, sealhulgas rahvusvaheliste aktide alusel
                              koostatavate raportite koostamine, koostamisprotsessides osalemine;
                       vii.   Aidata oma tegevusega kaasa rahvusvaheliste lapse õiguste alaste aktide
                              rakendamisele;
                      viii.   Rahvusvahelise koostöö arendamine lapse õiguste kaitse ning
                              arendamise vallas;
                        ix.   Materjalide koostamine ning avaldamine, et tõsta avalikkuse teadlikkust
                              lapse õiguste olukorrast ning lapse kaitse vajadusest;
                        x.    Aidata kaasa professionaalide treeningpakettide koostamisel ja
                              läbiviimisel;
                        xi.   Institutsioonile võib anda pädevuse lahendada individuaalkaebusi.

Moodustamine ning sõltumatuse garantii
Institutsioonile peab olema tagatud:
                          1. piisav infrastruktuur oma tegevuseks;
                          2. piisav ja kindel finantseerimine;
                          3. funktsionaalne autonoomia;
                          4. majanduslik ning sisuline sõltumatus täitevvõimust;
                          5. võimalus      töötada     koostöös    parlamendi,   valitsusväliste
                              organisatsioonide, teadusasutustega;

Institutsioonis peavad:
                                 6. töötajad olema valitud teatud konkreetseks perioodiks või muul
                                    viisil peab nende mandaat kindel olema, töötajad on vaja valida nii,
                                    et nad oleksid usaldatavad (valimine nii, et erinevatel ühiskonna
                                    gruppidel on valimisel sõnaõigus);
                                 7. töötama erinevate valdkondade asjatundjad;

Võib öelda, et lapse õiguste kaitse institutsioon peab Pariisi printsiipide järgi olema:
   - sõltumatu
   - selgete, ulatuslike ning piisavate volitustega, et kaitsta ning arendada lapse õigusi
   - koostöövõimeline
   - usaldatav
   - aruandekohustuslik kas valitsuse või parlamendi ees
   - kättesaadav

Eesti peaks uue lastekaitse regulatsiooni kujundamisel kindlasti kaaluma võimalusi rajada Pariisi
printsiipidele vastav sõltumatu lapse õiguste tagamise institutsioon.22




22
     Täpsemalt vaata käesoleva töö II osa
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                    28
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003


              2.      LAPSE ÕIGUSTE KAJASTUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSES

Euroopa Liitu, mis sellisena loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga, kujutatakse teatavasti
kolmele sambale toetuva majana, millest esimese samba moodustavad Euroopa ühendused –
Euroopa Söe- ja Teraseühendus, Euroopa Aatomienergiaühendus, Euroopa Ühendus, teise
ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning kolmanda õigusalane koostöö kriminaalasjades.

Algselt keskendus Euroopa Ühendus peamiselt majanduslikele ja kaubanduslikele küsimustele
ning ei pööranud niivõrd suurt rõhku sotsiaal- ja teiste sääraste pehmete küsimuste
reguleerimisele, viimased olid peamiselt liikmesriikide sisepädevuses. Amsterdami lepinguga
täiendati Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 2 ning sätestati et Ühenduse ülesanne on
muuhulgas edendada sotsiaalkaitse kõrget taset, võrdõiguslikkust, elutaseme ja elu kvaliteedi
parandamist. Seega sätestati selgelt Ühenduse eesmärgiks ka nn pehmete väärtuste
arendamine. Euroopa Ühenduse asutamislepingu sotsiaalpoliitika osa (artikkel 136 jj) keskendub
peamiselt töösuhete ja sotsiaalkindlustuslike eesmärkide reguleerimisele. Otseselt lapsi ja
nende kaitse vajadust Ühenduse asutamislepingus ei mainita.

Maastrichti lepingu artiklis 6 on selgelt öeldud, et Liit on rajatud vabaduse, demokraatia,
inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele, mis on ühised kõigile
liikmesriikidele. Viimasel ajal on Euroopa Liit hakanudki selgelt rõhutama inimõiguste ja
põhivabaduste kaitsmise vajadust, samuti üldiste sotsiaalsete väärtuste olulisust. Sellest
annavad tunnistust nii koostatav Euroopa Põhiseadus, kui juba koostatud Euroopa Põhiõiguste
Harta.

   2.1 Euroopa Liidu põhiõiguste harta25

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta preambul ütleb, et Liit tunnustab Hartas loetletud õigusi,
vabadusi ning põhimõtteid ning tunneb vastutust isikute, inimühiskonna ja tulevaste põlvede ees.

Harta loetleb üldised demokraatlikes riikides tunnustatud isikute põhiõigused ja vabadused.
Oluline on, et Harta 1 artikkel sätestab kõigi inimeste inimväärikuse puutumatuse, samuti selle
austamise ja kaitse vajaduse. On väga oluline, et Harta tunnustab inimväärikust ja selle kaitse
vajadust nii kõrgel tasemel, sest inimväärikuse tagatust tuleb arvestada ka teiste põhiõiguste
avamisel. Hartas sätestatud õigused on tagatud ka lastele ning lisaks on Hartas laste ja noorte
kohta spetsiaalsed sätted (artikkel 14, artikkel 24). Viimased näitavad, et Euroopa Liit hakkab
üha enam rõhutama ja osundama laste ja noorte kaitse vajadusele.

       Artikkel 14 - Õigus haridusele

       1. Igaühel on õigus haridusele ning õigus saada kutse- ja täiendusõpet.

       2. See õigus kätkeb võimalust saada tasuta kohustuslikku haridust.

       3. Vabadust asutada demokraatia põhimõtetest lähtudes haridusasutusi ja vanemate õigust
       tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja
       õpetamine austatakse nimetatud vabaduse ja õiguse kasutamist reguleerivate siseriiklike
       seaduste kohaselt.


       Artikkel 24 - Lapse õigused

       1. Lapsel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Laps võib vabalt väljendada oma
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                    29
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003
       seisukohti. Neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele
       ja küpsusele.

       2. Kõikides lapsega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud
       institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.

       3. Igal lapsel on õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema
       vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus.

Seega on Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartas tunnustatud lapse parimate huvidega arvestamise
põhimõtet. Sellest võib tuletada, et lapse õiguste tagatuse üle otsustamisel võib Euroopa Kohus
arvestada nimetatud Hartas sisalduva põhimõttega ning sellest tulenevalt otsustada riigi
käitumise kohasuse üle.

   2.2 Euroopa Põhiseaduse lepingu eelnõu (seisuga 18.07.2003)26

Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu artikkel 2 sätestab, et Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu
inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine.
Need on liikmesriikide ühised väärtused pluralismi, sallivuse, õigluse, solidaarsuse ja
mittediskrimineerimise ühiskonnas.

Euroopa põhiseaduse projekt rõhutab artiklis 3, et Liidu eesmärgiks on võitlus sotsiaalse
tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, sotsiaalse õigluse ning kaitse, samuti naiste ja meeste
võrdõiguslikkuse, põlvkondade solidaarsuse ning laste õiguste kaitse edendamine.

Liidu põhiseaduse II osa moodustab Liidu põhiõiguste harta. Seega hakkab tõenäoliselt Euroopa
Liit oma kõrgeima aktiga tunnustama Harta artiklites 14 ja 24 nimetatud põhimõtteid, sealhulgas
lapse parimate huvide põhimõtet.

Seega on juba Euroopa Liidu põhieesmärkidena nimetatud laste õiguste kaitse vajadust ning
põhiseaduse ja harta pinnal üldiselt võib öelda, et Euroopa Liit hakkab järjest rohkem rõhutama
sotsiaalsete väärtuste olulisust ja laste kaitse vajadust.

   2.3 Direktiiv 2003/86/EC perekondade ühinemise kohta27

Nimetatud direktiiv reguleerib tingimusi, kuidas võivad Liidu territooriumil seaduslikult viibiva
mitte liikmesriigi kodaniku juurde elama tulla selle isiku lähedased. Üldjuhul aktsepteeritakse, et
sellise isiku juurde võivad elama tulla tema abikaasa, alaealised lapsed, samuti adopteeritud
lapsed, üldjuhul ka abikaasa alaealised lapsed. Teatud tingimustel on aktsepteeritud ka pika-
ajalise elukaaslase liitumine Liidu territooriumil elava isikuga ning liikmesriigid võivad lubada ka
täisealisi lapsi ning esimese astme otsejoones sugulasi, kes ei ole võimelised ise ennast
ülalpidama, liikmesriigi territooriumile.

Otsuse langetamisel, kas lubada vastavad isikud Liidu territooriumile, tuleb arvestada, kas
isikutel on või ei ole teisiti võimalik perekonnaelu elada. Liikmesriik võib keelduda isiku
lubamisest oma territooriumile, kui see on vajalik avaliku poliitika, turvalisuse või
ühiskonnaliikmete tervise huvides, samuti kui isikud ei vasta perekonna ühinemise tingimustele
(ei ole faktilisi lähedasi suhteid jms).
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                           30
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003


     3.      RAHVUSVAHELISTES LAPSE ÕIGUSTE ALASTES ÕIGUSAKTIDES TOODUD
                  REGULATSIOONI JA PÕHIMÕTETE LÜHIKOKKUVÕTE

Lapse õiguste kaitse alased põhimõtted on peamiselt kujunenud ÜRO raames sõlmitud
konventsioonide ja kokkulepete tulemusel. Peamine lapse õiguste küsimusi reguleeriv õigusakt
on ÜRO lapse õiguste konventsioon, mis on ka ulatuslikumalt ratifitseeritud rahvusvaheline
konventsioon maailmas. LÕK sätestab lapse põhiõigused ning annab suunised nende
rakendamiseks. LÕKi järelevalveorganiks on ÜRO lapse õiguste komitee, mis annab
konventsioonijärgseid raporteid läbi vaadates riikidele soovitusi ja suuniseid lapse õiguste
paremaks tagamiseks.

Euroopa Nõukogu raames on samuti vastu võetud mitmeid lapse õigusi käsitlevaid dokumente.
Enamik neist viitavad vajadusele rakendada LÕKis sätestatud põhimõtteid. Ka Euroopa
inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakendamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus
hakanud lapsesse puutuvate vaidluste lahendamisel arvestama LÕKis toodud põhimõtetega.

Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi raames on Konverentsi osalisriikide poolt vastu
võetud mitmed konventsioonid, mis reguleerivad riikide koostööd lapse õiguste tagamise
valdkonnas (nt lapse õiguste tagamist adopteerimisel; tagamaks lapsele õigust, et vanem teda
üleval peaks ja õigust olla koos vanematega ning mitte olla lahutatud vanematest jne).

Ka Euroopa Liidu raames on hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama lapse õigustele ja
vajadustele. Nii on Euroopa Liidu põhiõiguste hartas eraldi säte lapse õiguste kohta, sealhulgas
on avalik- ja eraõiguslike institutsioonidele pandud kohustus arvestada lapse parimate huvide
põhimõttega. Ka Euroopa Põhiseaduse projekt sisaldab endas spetsiaalset sätet laste kohta.


Rahvusvaheliste lastekaitse aktide sisulise poole pealt võib kokkuvõtlikult öelda, et:23

→ Igale lapsele on vaja tagada reaalne võimalus igakülgseks arenguks ja heaoluks;

→ Iga riik peab tagama igale oma jurisdiktsiooni all viibivale lapsele riigi majanduslikke võimalusi
arvestades maksimaalses võimalikus määras LÕKis sätestatud õigused.24 Sealhulgas on vaja
arvestada nii ÜRO kui Euroopa Nõukogu, samuti Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud
põhimõttega, et otsuste tegemisel ning ressursside planeerimisel tuleb arvestada lapse parimate
huvide põhimõttega, see tähendab, et ressursside jaotamise korral peavad lapsed saama
prioriteedi, kui ei ole oluliselt kaalukamaid muid huvisid. Viimasel juhul on vaja ära tuua
põhjendus, miks lapse huvisid otsuse tegemisel ei arvestatud;

→ Igale lapsele on vaja tagada demokraatlikes õigusriikides tunnustatud üldised põhiõigused ja
vabadused (nt sõna- ja mõttevabadus, õigus vägivallavabale elule ja tegevusvabadusele jne),25
kuid lisaks eelnevatele on vaja lapsele tagada mitmed erilised, tema bioloogilist ja sotsiaalset




23
    Eesti uue lastekaitse regulatsiooni kujundamisel on vaja arvestada rahvusvahelistes lastekaitse alastes
õigusaktides toodud põhinõuetega ning seda nii õiguste sisu, kui rakendusmeetodite osas.
24
   Nimetatule ei viita ainult LÕK, vaid ka Euroopa Nõukogu õigusaktid. Vaata õiguste kohta täpsemalt käesoleva töö I
osa LÕKis toodud õiguste lühikokkuvõte
25
   Üldised põhiõigused ja vabadused on Eesti puhul sätestatud põhiseaduse II peatükis
                                        Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                            31
                                                  Ave Henberg
                                             Valmimise aeg: 11.11.2003
eripära arvestavad õigused, sest üksnes siis on tagatud lapsele võimalus igakülgseks arenguks
ja heaoluks. Nendeks erilisteks õigusteks on:26

        → õigus turvalisele, täisväärtuslikule ja vägivallavabale pere- ja alternatiivse
hoolduse keskkonnale, sealhulgas lapse õigus erilisele (loe: kõrgele) ja kiirele
riigipoolsele kaitsele ning abile kui laps on jäänud tavapärasest perekeskkonnast ilma;
               → rakendusmeede: erinevad programmid vägivallavaba elu propageerimise
kohta; lapse suhtes rakendatava vägivalla kriminaalõiguslik sanktsioneerimine; süsteem, mis
võimaldab varases staadiumis tuvastada lapse suhtes rakendatava vägivalla; efektiivne süsteem
lapse eraldamise kohta vägivaldsest keskkonnast (kes eraldab, kunas, kuhu, kuidas);
professionaalsete nõustamis- ja rehabilitatsiooniteenuste reaalne kättesaadavus nii lastele kui
vanematele; alternatiivsete hooldajate (kasupere, adoptiivvanemad, lastekodu) koolitus ning
lastekodude professionaalse kaadri kindlustamine; pidev riigi- või kohaliku omavalitsuse poolne
järelevalve lapse olukorra kohta asendushoolduses;

      → õigus olla ülalpeetud vanemate poolt. Kui vanemad ei ole võimelised mingil
põhjusel last üleval pidama või ei pea, siis peab riik ülalpidamiskohustuse üle võtma;27
              → rakendusmeede: riigi kohustus töötada välja efektiivne süsteem
              garanteerimaks, et vanemad peavad last üleval ning kohustus võtta tarvitusele
              meetmed, et vanemad oleksid võimelised oma lapsi üleval pidama (erinevad
              toetused, tööturumeetmed jne). Samuti on vaja välja töötada reeglid, kunas ja mis
              tingimustel võtab riik lapse ülalpidamiskohustuse enda kanda ning kas ja kuidas
              ta nõuab selle vanematelt tagasi;

         → õigus osalusele;
               → rakendusmeede: õiguslik regulatsioon, mis kohustab erinevaid isikuid (kohus,
               kool, vanemad, kohalik omavalitsus jne) küsima ja arvestama lapse arvamusega.

        → õigus haridusele ja aktiivsele ning arendavale koolivälisele tegevusele
(sealhulgas sportimise, kunstiga tegelemise jms võimalused). Õigus turvalisele kooli-
ning koolivälisele keskkonnale;
                → rakendusmeede: igale lapsele, sealhulgas puudega lapsele ja
vabaduskaotuslikku karistust kandvale lapsele hariduse kättesaadavaks muutmine, arendava
koolivälise tegevuse võimaluste reaalne pakkumine (avatud noortekeskuste ja ringide loomine
ning ms); iga õpilase võimetele vastava õppekava koostamise võimaluse tagamine; haridust
omandamist takistava töötamise keelustamine; süsteem haridussüsteemist väljajäetud või
väljakukkunud laste avastamiseks ja süsteemi taastoomiseks; abiõpetajate, professionaalsete
sotsiaaltöötajate ja psühholoogide ning tugiisikute olemasolu kindlustamine koolides, kes
jälgivad, et lapsele oleks tagatud vägivallavaba elu koolis ning kes nõustaksid ning suunaksid
vägivallaohvriks langenud ja vägivalda kasutavad, aga ka teisi lapsi, kes koordineeriks koostööd
kodu ja kooli vahel;

       → õigus erilisele kaitsele ja hooldusele lapse arengut ja heaolu potentsiaalselt
ohustavates situatsioonides, sealhulgas üldises kohtumenetluses, lapse suhtes toimuvas
kriminaalmenetluses, sõjategevuses, lapse vabaduse võtmisel, lapse langemisel vägivalla
ohvriks. Õigus ennetavale tegevusele, et laps ei langeks tema arengut ja heaolu ohustava
situatsiooni ohvriks;

26
   Siinkohal ei loetle ma ammendavat loetelu vastavatest õigustest, vaid annan üldülevaate olulisematest ning
põhilisematest õigustest. Kokkuvõte on tehtud, sealhulgas rakendusmeetmed kirjeldatud nii ÜRO, Euroopa Nõukogu,
Haagi kui ka Euroopa Liidu regulatsioone arvestades.
27
   Eelnev ei tähenda, et riigil ei oleks õigust vanematelt pärast regressi korras lapsele antud ülalpidamisraha tagasi
nõuda;
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                 32
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003
                → rakendusmeede: last hõlmava vaidluse kiire ning professionaalne lahendamine
kohtu- ja administratiivmenetluses vastava eriettevalmistuse saanud kohtuniku või teise
menetleja poolt; lapse iseärasuste arvestamine lapse suhtes tehtava otsuse langetamisel,
muuhulgas on tarvis reguleerida, kes ja kunas peab selliseid iseärasusi hindama ning milline ja
mida arvestav on hindamismenetlus; täiskasvanutest erineva kriminaalmenetluse läbiviimine
laste suhtes, mis arvestab lapse heaolu ja vajadustega, mis on muuhulgas kiire ning mille
raames on tagatud lapse informeeritus ja esindatus; tavalisest kasvukeskkonnas eraldatud lapse
(erikool, vangla vms) heaolu tagamine, sealhulgas kindlustamine, et lapse elutingimused oleksid
lapse arengut ja vajadusi arvestavad, et lapsega tegeleksid eriettevalmistuse saanud
spetsialistid ning et lapsel oleks võimalik olla kontaktis avatud ühiskonnaga; lapse heaolu ja
arengut      ohustavates     situatsioonides    lapsele    professionaalsete   nõustamise    ja
rehabilitatsiooniteenuste reaalse kättesaadavuse tagamine, tugiisikute rakendamine;


Üldised rakendusmeetmed

Lapsele tuleb reaalselt tagada eelkirjeldatud erilised lapse õigused ning need tuleb
tagada riigi majanduslikke võimalusi arvestades maksimaalses võimalikus määras.
Selleks, et lapse õigused ei jääks põhjendamatult tagamata on vajalik, et nendele pöörataks
riiklike ja kohalike ressursside jagamisel tähelepanu, et need võetaks arvesse riiklike poliitikate
kujundamisel ning et nende tagatuse üle toimuks pidev, täitevvõimu süsteemi ülene sõltumatu
järelevalve. Just eelnevatel põhjustel nõuavad rahvusvahelised lapse õiguste alased
õigusaktid, et:

→ oleks tagatud ühiskonna ja poliitikute teadlikkus lapse õigustest ja vajadusest ning
kohustusest tagada lapsele erilised lapse õigused maksimaalses võimalikus määras;

→ iga riik looks siseriikliku keskvõimu sisese ning kesk- ja kohaliku võimu vahelised lapse
õiguste koordineerimise komiteed/ komisjonid;

→ oluliste õigusaktide ning poliitikate vastuvõtmisel tehakse analüüs, kuidas vastav õigusakt või
poliitika mõjutab lapse õiguseid ja huve;

→ üleriigiliste ja kohalike eelarvete kujundamisel tuleb tagada lapse huvide arvestamine;

→ igas riigis oleks sõltumatu, Pariisi printsiipide tingimustele vastav lapse õiguste järelevalve
institutsioon;

→ riik teeks rahvusvahelist koostööd lapse õiguste arendamise ja kaitse valdkonnas;
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                 33
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003
  II      EUROOPA RIIKIDE REGULATSIOON LAPSE ÕIGUSTE KAITSE VALDKONNAS

                        1. Germaani õigusperekond (Saksamaa näitel)

Noorsookaitse seadus (Jugendschutzgesetz)

Saksamaal reguleerib laste ja noortega seotud küsimusi eraldi noorsookaitse seadus. Seadus
eristab kuni 14 aastaseid isikuid (lapsed) ja 14 – 18 aastaseid isikuid (noored). Seadus on
jaotatud 7 osaks.

Seaduse teine osa reguleerib laste kaitset ühiskonnas üldiselt. Nimetatud osas on sätestatud
piirangud alaealiste viibimisele ilma täiskasvanud saatjata hilisel kellajal avalikus toitlustus- ja
muus säärases asutuses, samuti piirangud pidudel viibimisele ning mängusaalides viimisele.
Samuti on nimetatud peatükis reguleeritud piirangud alaealistele alkoholi ja tubakatoodete
müümiseks. Iga piirangu juures on kehtestatud vastavad vanusemäärad/ piirangud, kellaajad.

Seaduse kolmas osa reguleerib lapse ja meedia vahelisi suhteid, muuhulgas seab piirangud,
millised filmid, telesaated on kuni teatud eani lapse huvides keelustatud ning kuidas tuleb
selliseid teoseid markeerida (nt silt lubatud alates 12 eluaastast).

Neljas seaduse osa käsitleb lastele kahjulike trüki- ja telemeediateoste riiklikku kontrolli. On
toodud mitmed alused, mille järgi erinevad teosed jaotuvad gruppidesse ning erinevad grupid on
omakorda lubatud erinevas vanuses lastele.

Seaduse esimeses osas on muuhulgas reguleeritud, et kui on nõutav täiskasvanud saatja
kohalolek koos noorega, siis peab saatja suutma tõendada, et ta on täisealine ja vastab saatja
nõuetele. Veel on reguleeritud kinode ja muude avalike kohtade pidajate kohustus panna
nähtavasse kohta üles teatised alaealistele kehtestatud piirangute kohta (nt teatud kellajal
avalikus toitlustusasutuses viibimise kohta).

Seaduse viies, kuues ja seitsmes osa reguleerivad seaduse rakenduslikke tegevusi, sealhulgas
muudatusi/ täiendusi teistesse aktidesse.


Töötavate noorte kaitse seadus (Gesetz zum Schutz der arbeitenden Jugend)

Saksamaal on ka eraldi seadus töötavate noorte kaitseks. Ka siin eristatakse noori ja lapsi. Selle
seaduse tähenduses vastavalt 15 – 18 aastased ja alla 15 aastased.

Seaduse II osa reguleeribki laste töötamist. Seadus reguleerib näiteks, et üldiselt on lastel, st
alla 15 aastastel isikutel töötamine keelatud, lubades siiski erandeid.

Seaduse III osa reguleerib noorte töötamist ning kehtestab muuhulgas, et üle 8 tunni päevas ja
40 tunni nädalas ei või noored töötada. Reguleeritakse tööpäevade vahelise puhkeaja
kohustuslikku kestust, üldiseid puhkuseküsimusi ja muud säärast.

Edasi on reguleeritud noortele üldiselt keelatud tööd (nt moraalile ja füüsisele ohtlikud).

Eraldi peatükis on toodud tööandja kohustused noore töövõtmisel, noorega töötamisel – nt
hügieeni ja turvanõuete täitmise kohustus.
                                    Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                      34
                                              Ave Henberg
                                         Valmimise aeg: 11.11.2003
Reguleeritud on ka rakendamise ja järelevalve küsimused. Muuhulgas on Liidumaades loodud
noorte töökaitse komisjonid.


Noortekohtute seadus (Jugendgerichtsgestetz)

Seadus reguleerib noorte üle kohtumõistmist ja kohaldub noortele (Jugendliche), kes on 14-17
aastased ja noorukitele (Heranwachsender) vanuses 18-21 aastat (21 välja arvatud). Noorte ja
noorukite küsimused on reguleeritud seaduse eri peatükkides.

Seadus reguleerib noore karistamist, karistamise aluseid, võimalikke kohaldatavaid karistusi,
nende kohaldamist. Samuti noortekohtute regulatsiooni, pädevust, jurisdiktsiooni jt sääraseid
küsimusi.


                2. Common law õigusperekond (Ühendatud Kuningriigi näitel)

Ühendatud Kuningriigis reguleerivad lastega seotud küsimusi muuhulgas:
   - Laste seadus (1989 koos hilisemate muudatustega; Children Act 1989)
   - Lastekaitse seadus (1999 koos hilisemate muudatustega; Protection of Children Act
      1999)
   - Adopteerimise ja laste seadus (2002 – nimetatud akt tegi muudatusi 1989.a Laste
      seadusesse; Adoption and Children Act 2002)

Järgnevalt toon kirjeldan nimetatud õigusaktide põhireguleerimisala:

Laste seadus (1989 koos hilisemate muudatustega)

Seadus koosneb 12 osast ning selle eesmärgiks on reguleerida lastega seotud küsimuste
arutamist kohtus, kohalikus omavalitsuses, samuti kohalike omavalitsuste ja eraõiguslike isikute
poolt lastele ja peredele osutatavaid teenuseid, asendushoolduse korda ja tingimusi,
adopteerimisküsimusi, vanemliku hooldusõiguse teostamise küsimusi.

Seaduse I osa reguleerib üldküsimusi, muuhulgas vanemate ülalpidamiskohustust lapse suhtes
(meil on need küsimused reguleeritud perekonnaseadusega). Lisaks reguleerib seaduse I osa
neid küsimusi, millega peab kohus arvestama last puudutava vaidluse (külastusõiguse
määramine, asendusperekonna määramine vms) lahendamisel. Sealhulgas on seadusega
antud kohtule õigus küsida kas kriminaalhooldusametnikult või kohaliku omavalitsuse
sotsiaaltöötajalt raportit lapse kohta koos spetsialisti ettepanekuga kohtus oleva küsimuse
lahendamise kohta.

Seaduse II osa reguleerib detailselt, kuidas peavad kohtud last puudutavaid
perekonnavaidluseid lahendama.28 Muuhulgas on kehtestatud nõue, et kohtud peavad last
puudutavaid asju arutama viivituseta ning et lapse asja kohtusse saabumisel (avalduse
saabumisel) peavad kohtud koostama ajakava, kus näitavad, millise aja jooksul on lahendit
oodata. Vajadusel on kohtule antud õigus määrata perele/ lapsele nõustaja, tugiisik.

Seaduse III osa reguleerib detailselt kohaliku omavalitsuse kohustusi laste suhtes, sealhulgas
kohustust garanteerida lasteaiakoht (seaduse X osa reguleerib selliste asutuste registreerimist

28
   Perekonnavaidlused antud peatüki tähenduses tähendavad muuhulgas vaidlusi, mille tulemusena otsustatakse
lapse elukoha küsimus; külastusõiguse küsimus; keelustatakse vanema teatud tegevus lapse suhtes;
                                        Lastekaitse seaduse alusanalüüs                             35
                                                  Ave Henberg
                                             Valmimise aeg: 11.11.2003
riiklikus registris ja kehtestab nendele nõuded), tagada laste vaba aja sisustamine ja tegeleda
koolist väljalangenud laste probleemidega. Samuti on Inglismaa ja Wales’i kohalikul
omavalitsusel kohustus tagada oma territooriumil olevatele lastele elukoht, kui see neil puudub,
jälgida asendushoolduses olevate laste olukorda ning tagada lastele vajalik nõustamine.

Seaduse IV ja V osa reguleerivad detailselt lapse eraldamist perekonnast ja asendushooldusele
panemist. Samuti on seaduse V osas pandud kohalikule omavalitsusele kohustus alustada
juurdlus, kui neile laekub teave, et mõne lapse heaolu võib olla ohus ning võtta kasutusele
meetmeid lapse heaolu kindlustamiseks. 2002.a seadusemuudatustega on omavalitsustele
tehtud kohustuseks koostada hooldusplaan iga lapse juhtumi lahendamiseks.

Seaduse VI oas nõuab, et igas omavalitsuses oleks nn turvakodud, kuhu saaks majutada
perekonnast ajutiselt ilmajäetud lapsed ning mida saaks kasutada muudel lapse heaolu
kindlustamiseks vajalikel tegevustel.

Seaduse VII oas reguleerib vabatahtlike hoolekandeasutuste tegevust.

Seaduse VIII osa nõuab laste hoolekandeasutuste registreerimist riiklikus registris ja sätestab
selle korralduse.

Seaduse IX osa sätestab kasuperede nõuded, kasuperesse võtmise korra.

Seaduse XI ja XII osa käsitlevad lapse õiguste üle teostatava järelevalve küsimusi. Seaduses on
antud Eesti mõistes maavanemale volitus kontrollida kohaliku omavalitsuse tegevust lapse
õiguste tagamisel, samuti õigust kontrollida asendushooldusel olevate laste olukorda, aga ka iga
lapse kodust olukorda ning algatada vastavaid juurdlusi. Kohalikul omavalitsusel on aga pidev
kohustus jälgida pidevalt lapse õiguste tagatust oma haldusterritooriumil.

Seaduse rakendamiseks on antud ka palju rakendusakte. Nii on näiteks eraldi rakendusakt, mis
reguleerib detailselt, mis viisil peavad kohalikud omavalitsused vastavalt seaduse peatükile III
lapse õigusi tagama.


Lastekaitse seadus (1999 koos hilisemate muudatustega)

Nimetatud õigusakt kehtestab tingimused, mille esinemise korral ei või isikud lastega töötada.
Sisuliselt koostatakse nn black list isikutest, kellel ei ole õigus töötada lastega (nt isikud, kes on
kriminaalkorras karistatud; kes on töölt vabastatud põhjusel, et nad on laste suhtes halvasti
käitunud).29


Adopteerimise ja laste seadus (2002 – nimetatud akt tegi muudatusi 1989.a Laste seadusesse)

Selle seadusega viidi adopteerimist puudutav regulatsioon laste seadusest eraldi seadusesse
ning kehtestati väga detailne adopteerimise kord.

Ühendatud Kuningriigis on ka eraldi noorte karistamise kohta (Youth Justice and Criminal
Evidence Act).



29
     Ka Soomes on sarnane regulatsioon. Vt p 3
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                   36
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003


                          3.      Skandinaavia riigid (Soome näitel)

Soomes käsitlevad lapse õiguste küsimusi peamiselt:

a) Lapse heaolu tagamise seadus (vt kirjeldus allpool);
b) Sotsiaalhoolekande seadus (sarnane Eesti SHS-ile);
c) Lapse hoolduse ja suhtlusõiguse seadus (sisaldab meie perekonnaseaduses toodud
vanemate ja laste suhete regulatsiooni).

Lisaks sellele mitmed eelnimetatud akte täpsustavad ja täiendavad dekreedid (meie mõistes
määrused, edaspidi nimetatud määrused), millest olulisemad on:

   -   määrus, lastega tööle hakkavate isikute taustinfo kontrollimise kohustuse kohta (enne kui
       isik võib hakata lastega töötama, on vajalik võtta väljavõte karistusregistrist. Kui isikul on
       kustumata karistusi, siis ei või isik lastega töötada. Kui tööandja ei võta väljavõtet
       registrist või lubab töötada kriminaalkorras karistatud isikul, siis võib nii tööandjat, kui
       töötajat karistada – vastav säte on Soome karistusseadustikus).
   -   määrus, hoolekandeasutuste personali ning hoolekandeasutustele esitatavate nõuete
       kohta
   -   määrus, millele peab vastama hoolekandeasutuses olev kinnipidamisruum
   -   määrus, mis reguleerib kohtu kohustust küsida lapse elukoha ja külastusõiguse
       küsimuse lahendamisel sotsiaalspetsialisti arvamust (detailselt reguleeritud, kunas peab
       kohtunik või muu otsustaja küsima sotsiaalspetsialisti arvamust ning kuidas seda
       arvamust koostada)


Lapse heaolu tagamise seadus

Soomes ei ole Eestile sarnast lastekaitse seadust ehk seadust mis loetleks detailselt lapse
õigused, vabadused ja kohustused. Soomes on eraldi lapse õiguste kaitse alane õigusakt –
lapse heaolu tagamise seadus, aastast 1983, koos hilisemate muudatustega. Sisuliselt on see,
see akt, mis reguleerib Soome lastekaitse põhiküsimused, olles peamiselt rakendusliku
iseloomuga. Järgnevalt akti lühiülevaade:

I osa üldsätted

Nimetatud osa artiklis 1 sätestatakse, et lapsel on õigus turvalisele ning arendavale
kasvukeskkonnale ja harmoonilisele ning tasakaalustatud arengule, samuti erilisele kaitsele.
Ning kogu Soome lastekaitsealane tegevus peab olema kantud sellest eesmärgist.

Artikkel 2 sätestab, et seaduse eesmärgiks on tagada eelmises lõigus (vt ülal) kirjeldatud
õigused ning selleks peab:
    - võimaldama lapsele üldise hea kasvukeskkonna;
    - tagama vanemate nõustamise ja abistamise lapse kasvatamisel;
    - suurendama lapse individuaalset heaolu;
    - soodustama perekeskset lähenemist kõigis lastega seotud küsimustes;

Nimetatud seaduse osa sätestab veel, et üldiselt on lapse heaolu tagamine kohalike
omavalitsuste ning konkreetsemalt nende meie mõistes sotsiaalosakondade (ingl. keeles social
                                      Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                         37
                                                Ave Henberg
                                           Valmimise aeg: 11.11.2003
welfare board) ülesanne.30 Laste hoolekande ning lapse õiguste tagamise kulud kannavad
teatud osas omavalitsused, teatud osas riik tasandusfondi kaudu (kui summad, mis on
hoolekandele kulutatud ületavad teatud piiri, siis katab ülejäänud osa riik). On sätestatud ka
mitut omavalitsust ühendavad sotsiaalkomisjonid.

II osa Lapse kasvukeskkonna arendamise kohustus ning lapse kasvatamise toetamine

Nimetatud seaduse osa täpsustab peamiselt seda, millised on kohaliku omavalitsuse üldised
kohustused artiklis 1 toodud lapse õiguste tagamiseks. Muuhulgas on omavalitsusel kohustus
jälgida lapse kasvukeskkonna tingimusi ning vajadusel võtta kasutusele meetmeid selle
parandamiseks. Ka peab omavalitsus töötama välja erinevaid teenuseid ja nõustamisliike, mis
soodustavad perekondade ja laste heaolu. Muuhulgas peab omavalitsus pakkuma oma
piirkonna koolilastele vajalikku tuge ja nõustamist ning vajadusel palkama koolide juurde
psühholoogid ja sotsiaaltöötajad (psühholoogide ja sotsiaaltöötajate määramise ning nendele
kehtestatud tingimuste kohta on antud täpsustav määrus).

III osa Lapse heaolu tagamise printsiibid ja meetodid

Lapse heaolu kindlustamiseks tehakse lapse ja perega tööd enamasti avahoolduses. Seaduse
§-s 8 on ettenähtud ka võimalus võtta laps hooldusele või panna laps hoolekandeasutusse,
kasuperre. Oluline on see, et seadus näeb ette omavalitsuse kohustuse järelhoolduse
rakendamiseks. Järgnevad seaduse paragrahvid täpsustavad konkreetselt, milliseid nõudeid
tuleb ühe või teise lapse heaolu tagamise viisi juures arvestada ning kuidas peab
sotsiaalosakond küsimust menetlema.

Kõigi lapse suhtes tehtavate toimingute puhul peab:
   - tagama lapse parimad huvid;
   - kuulama ära lapse ja arvestama tema arvamusega (see on vajalik lapse parimate huvide
        väljaselgitamiseks);
   - iga lapse juhtumi lahendamise korral peab menetleja koostama hooldusplaani (care
        plan), välja arvatud juhul kui tegemist on väga lühiajalise nõustamise või juhendamisega;

Järgnevalt toon välja mõned lapse heaolu tagamise seaduses sätestatud regulatsioonid, millega
võiks arvestada ka Eesti uue lastekaitse regulatsiooni ettevalmistamisel.

a. Paragrahvis 15 on toodud sotsiaalosakonna kohustus jälgida, et lapse huvid oleksid tagatud.
Selleks on sätestatud, et sotsiaalosakonna esindaja peab muuhulgas osa võtma:
- koosolekutest ja kohtumistest, kus otsustatakse kooliealise lapse koolist väljaviskamise
küsimust;
- kohtuistungitest ja eelistungitest, kus otsustatakse alaealise karistamise üle;

b. Paragrahvides 16 – 21 on detailselt reguleeritud küsimust, kuidas ja mis tingimustel võib
toimuda lapse eraldamine perekonnast. Muuhulgas on seaduses sätestatud, et lapse hooldusele
panekul (nt kasupere, lastekodu) tuleb koheselt otsustada ka küsimus vanema külastusõigusest.
Hoolduse vormi üle otsustamisel on kohustus ära kuulata laps.


30
  Hoolekande seaduse § 6 järgi peavad isikute sotsiaalse heaolu tagamiseks olema kohalikus omavalitsuses loodud
mitmest erialaspetsialistist koosnevad social welfare board’id (meie mõistes sotsiaalosakond). Sotsiaalosakondade
koosseisu, nende töötajatele esitatavaid nõudeid reguleerib Soome hoolekandeseaduse § 10 lg 2 – et kohalikus
omavalitsuses peavad hoolekande alal tegutsema pädevad inimesed ning nende haridus- ja muud nõuded
kehtestatakse eraldi määrusega. Seega on Soomes konkreetselt reguleeritud, mis nõuetele peavad inimesed
vastama.
                               Lastekaitse seaduse alusanalüüs                              38
                                         Ave Henberg
                                    Valmimise aeg: 11.11.2003
Seaduse VI peatükis on reguleeritud asendushoolduse korda, samuti hoolekandeasutustele
esitatavaid nõudeid. Muuhulgas on ette nähtud, et määrusega kehtestatakse konkreetsed
tingimused, millele asendushoolduskodu ja selle töötajad peavad vastama. Seaduse § 34 näeb
ette omavalitsuse kohustuse pakkuda lapsele, vanematele ja/või hooldajatele järelhoolduse
teenuseid (nõustamine jms) kui laps naaseb asendushoolduselt oma tavaperekonda ja/ või kui
laps astud iseseisvalt ellu.

3. Seadus näeb ette ka võimaluse erahoolekandeasutuste rajamiseks (vajalik tegevusluba).
Lisaks sellele on sätestatud, et kui laps pannakse erahoolekandeasutusse, siis peab sellest
sotsiaalosakonda    teavitama,    kellel  on   koheselt   kohustus   üle   vaadata,    kas
erahoolekandeasutusse paigutamine on lapse huvides ning kas on täidetud kõik
hoolekandeasutusele esitatavad nõuded.

4. Paragrahvis 42 on ette nähtud, et kohaliku omavalitsuse juurde võib moodustada eraldi lapse
küsimusi arutava erialaspetsialistidest koosneva nõukogu.

5. Seadusega on ette nähtud ka sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi õigus anda seaduse alusel
täiendavaid rakendusakte, mis täpsustavad erinevate menetluste ja lapsele ning perele
osutatavate teenuste korda.
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                           39
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003
       B.   EESTI KEHTIV LAPSE ÕIGUSTE TAGAMISE SÜSTEEM NING VÕIMALIKUD
        LAHENDUSED SÜSTEEMIS ESINEVATE KITSASKOHTADE KÕRVALDAMISEKS

                     I        EESTI KEHTIV LAPSE ÕIGUSTE REGULATSIOON

     1. Lühiülevaade lapse õigusi ja kohustusi ning lastekaitset reguleerivatest siseriiklikest
                                         õigusaktidest


1992.a rahvahääletusel vastu võetud Eesti vabariigi põhiseaduses (edaspidi PS)28 ei ole otseselt
ühtegi paragrahvi pühendatud lastele. Paragrahv 27 ütleb küll, et perekond on rahva püsimise ja
kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all ning lõige 4 lisab, et seadus sätestab
vanemate ja laste kaitse. Selline formuleering on sõnastatud väga üldiselt.31

Eesti lastekaitse korraldusele pani aluse 8. juunil 1992.a vastu võetud ja 01. jaanuaril 1993.a
kehtima hakanud lastekaitse seadus (edaspidi: LKS).29 1992.a lastekaitse seadus on esimene
spetsiaalselt lastele adresseeritud seadus Eesti territooriumil läbi sajandite. LKS on koostatud
LÕKi põhimõtteid arvestades ja sisaldab endas enamikke LÕKis nimetatud printsiipe. LKS §-iga
68 jäeti seaduse rakendamine Vabariigi Valitsuse määrata.

Enamikes Euroopa riikides ei ole Eestile sarnast lastekaitse seadust ehk seadust mis loetleb
lapse õigused ja kohustused. Üldjuhul keskenduvad siseriiklikud seadused erinevatele
rakenduslikele küsimustele (vt analüüsi A osa II peatükis toodud Euroopa riikide regulatsioonide
kirjeldus). LKS-i iseseisev rakendamine on vajalike rakendusaktide vähesuse tõttu jäänud
puudulikuks.

Lastekaitsega seonduvad küsimused on käesoleval ajal suuresti reguleeritud üldseadustes.

Laste hoolekandega seonduvat reguleerivad põhiliselt sotsiaalhoolekande seadus (edaspidi
ShS)30 ja perekonnaseadus (edaspidi PkS),31 viimane kehtestab ka üldise perekonnaõigusliku
regulatsiooni.

Laste hariduse küsimusi reguleerivad peamiselt haridusseadus (edaspidi HrS),32 koolieelsete
lasteasutuste seadus,33 põhikooli- ja gümnaasiumi seadus,34 kutseõppeasutuse seadus,35
ülikooliseadus.36

Laste ja/või lastega perekondade toetamist reguleerivad riiklike peretoetuste seadus,37 puuetega
inimeste sotsiaaltoetuste seadus.38

Lastega seonduvaid küsimusi reguleerivad veel töölepingu seadus39 ning selle alusel antud
Vabariigi Valitsuse määrused,40 kriminaalmenetluse koodeks,41 karistusseadustik,42
väärteomenetluse seadustik,43 alaealise mõjutusvahendite seadus,44 noorsootöö seadus45 jpt.




31                            31
   Näiteks Islandi põhiseaduse artikkel 14 sätestab, et seadus peab garanteerima lastele kaitse ja hoolitsuse, mida
                                           31
nende heaolu nõuab. Poola põhiseaduses on artikkel 72 pühendatud täielikult lastele – see määrab, et Poola
vabariik peab tagama laste õiguste kaitse ning et igaühel on õigus nõuda avaliku võimu asutustelt, et nad kaitseksid
lapsi vägivalla, ärakasutamise ja igasuguse tegevuse eest, mis rikub laste moraali. Poola erilist suhtumist lastesse
näitab laste õiguste erivoliniku (Commissioner for Children’s Rights) institutsiooni nimetamine põhiseaduse tasemel
(art 72 lg 4).
                                      Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                          40
                                                Ave Henberg
                                           Valmimise aeg: 11.11.2003
Kirjeldamata siinkohal Eesti kehtivat regulatsiooni detailsemalt, võib öelda, et:

                                       a) Eestis on üks akt, mis loetleb lapse õigused, vabadused ja
                                          kohustused;
                                       b) On palju erinevaid õigusakte, mis reguleerivad lapse
                                          õiguste tagamise küsimusi;


          2. ÜRO lapse õiguste komitee poolt väljatoodud kriitika Eesti lapse õiguste
                                    regulatsiooni kohta

Eesti käis jaanuaris 2003 kaitsmas oma esimest ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgset
raportit. Toon järgnevalt kokkuvõtlikult välja peamise kriitika ja kommentaarid, mida ÜRO lapse
õiguste komitee Eesti lastekaitse regulatsiooni kohta tõi. Ühtlasi näitavad Komitee kommentaarid
ära kitsaskohad Eesti lapse õiguste regulatsioonis.

ÜRO lapse õiguste komitee muuhulgas:32

     a. Kritiseeris Eesti lastekaitse seaduse rakenduslikku külge ning avaldas lootust, et Eesti
        võtab ette vajalikud sammud lapse õiguste reaalseks tagamiseks;
     b. Märkis, et Eestis puudub keskvõimu tasemel, aga samuti kesk- ja kohaliku võimu vahel
        efektiivne lastekaitse valdkonna koordineerimissüsteem. Komitee soovitas Eestil
        kiiremas korras nimetatud süsteemid luua;
     c. Märkis, et Eestis puudub tulemuslik Pariisi printsiipidele vastav lapse õiguste järelevalve
        organ ning palus vastavatele tingimustele vastava institutsiooni luua;
     d. Avaldas lootust, et Eesti saab valmis lapse õiguste tagamist puudutava üle-riigilise
        strateegia;
     e. Oli mures, et ühiskonnas on madal teadlikkus lapse õigustest;
     f. Avaldas arvamust, et Eestis ei eraldata piirasvalt eelarvevahendeid lastele ning nendega
        otseselt või kaudselt seotud küsimuste/ probleemide lahendamiseks;

     g. Juhtis Eesti tähelepanu kodakondsuseta laste probleemidele;
     h. Oli mures laste väärkohtlemise ning laste suhtes kasutatava vägivalla, sh koolivägivallala
        kõrge esinemissageduse üle, vastavate lapse suhtes toimepandavate vägivallaaktide
        puuduliku avastamistaseme ja –kiiruse üle ning laste nõustamise ning järelnõustamise
        puudulikkuse üle;

     i. Kritiseeris lastekodulaste suurt arvu, laste hoolekandeasutuste personali haridus- ja
        kogemustaseme puudlikkust, samuti laste hoolekandeasutuste üle toimuvat ebapiisavat
        ning konventsiooni nõuetele mittevastavat järelevalvet. Ka lastekodulaste nõustamis- ja
        järelhoolduse probleemid (süsteemi puudulikkus) leidsid kritiseerimist.
     j. Avaldas muret et Eestis ei tagata piisavat koolitust ja nõustamist peredele, kes
        adopteerivad vanemlikust hoolitusest ilma jäänud lapsi või võtavad nad perekonnas
        hooldamisele. Samuti oli Komitee mures asendushoolduses olevate laste õiguste
        järelevalve puudulikkuse üle;
     k. Osundas puudega laste probleemidele, eriti probleemidele seoses hariduse ja
        rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavusega;


32
   Siin on loetletud siinkirjutaja hinnangul olulisemad küsimused, millele ÜRO lapse õiguste komitee juhtis Eesti
tähelepanu:                     Vaata                  komitee                soovitused                  Eestile:
http://www.unhchr.ch/tbs/doc.nsf/898586b1dc7b4043c1256a450044f331/4fa837b7e657d671c1256d19004dcd5a/$FIL
E/G0340834.pdf
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                          41
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003
     l. Kahtles, kas Eestis, arvestades koolidest väljalangenute taset ning sellele viitavat
        õppekavade võimalikku raskust, on haridus kõigile lastele kättesaadavaks tehtud;
     m. Osundas tänavalaste probleemidele, samuti nende kõrgele arvule;

     n. Palus Eesti riigil pöörata erilist tähelepanu sellele, et Eesti alaealiste kriminaalmenetluse
        süsteem, samuti vangistatud või muul viisil vabadusest ilmajäetud alaealiste (nt
        erikoolides viibivate alaealiste) elamis- ja haridustingimused, ei vasta suures osas ÜRO
        lapse õiguste konventsiooni ning ÜRO peaassamblee poolt Pekingi, Riyadhi ja
        vangistatud alaealiste reeglitega kehtestatud nõuetele;


                                 3. Lapse õiguste tagamise strateegia46

Lapse õiguste tagamise strateegia, mis kinnitati oktoobris 2003.a Vabariigi Valitsuses sätestab
mitmed strateegilised eesmärgid, mis tuleb Eesti lastekaitse süsteemis saavutada, et oleks
tagatud lapse õiguste piisav kaitse. Positiivne on see, et strateegia üldjoontes arvestab ÜRO
lapse õiguste komitee poolt Eesti süsteemi kohta tehtud märkusi.

Strateegiaga on hõlmamata või selles on pööratud siinkirjutaja arvates ebapiisavat tähelepanu:

a) lapse õiguste järelevalve süsteemide loomisele;
b) lastekaitse valdkonna koordineerimisküsimuste lahendamisele;
c) alaealiste õigusrikkujate ning vabadusest ilma jäetud alaealiste probleemide lahendamisele;
d) lastekaitse valdkonnas töötavate spetsialistide professionaalsuse tagamise küsimuse
lahendamisele;
e) riiklike ja kohalike ressursside planeerimise küsimuse lahendamisele.

ÜRO lapse õiguste komitee on korduvalt rõhutanud, et üle-riigilises lastekaitse strateegias on
vaja planeerida ka üldiselt vajaminevate ressursside maht ning siduda strateegia rakendamine
konkreetsete rakendajate või projektide või programmidega.33 Eesti lapse õiguste tagamise
strateegia rakendamine on jäetud täielikult tulevase poliitilise suva otsustada. Seda seetõttu, et
strateegias ei nähta umbkaudseltki ette strateegia rakendamiseks vajalikku ressursside mahtu,
vajaminevate vahendite katteallikaid ega ka detailseid vastutajatega tegevuskavasid. Eelnevale
probleemile juhtis tähelepanu ka justiitsministeerium strateegiat kooskõlastades.34

Praegu on strateegias määratud, et strateegia tegevuskavad koostatakse Sotsiaalministeeriumi
juhtumisel erinevate ministeeriumide koostöös iga-aastaselt ning kinnitatakse sobivuse korral
Valitsuses, kus otsustatakse ka rakendamiseks eraldatava ressursi küsimus. Eelnev muudabki
oluliseks erinevate institutsioonide vahelise lastekaitse koordineerimismehhanismide, aga
samuti järelevalvesüsteemi loomise, et strateegias toodud eesmärke oleks võimalik tulemuslikult
ellu viima hakata.

Järelevalve institutsioon aitaks muuhulgas lapse õiguste küsimuste tähelepanu ühiskonnas
kõrgel hoida, mis aitaks omakorda kaasa sellele, et lapsed muutuksid poliitiliseks prioriteediks
ning nende kaitseks vajaminevate eelarvevahendite rakendamine ei tekitaks probleeme.
Efektiivne koordineerimissüsteem tagaks, et iga-aastastes tegevuskavades saaks kaetud ja
arvestatud enamik reguleerimist ja rakendamist vajavaid valdkondi.



33
  Hodgkin, R. Newell, P. p 53 jj
34
   Lapse õiguste tagamise strateegia kooskõlastusteleht. Kättesaadav: https://materjalid.riigikantselei.ee/2003-10-
16/dokumendid/83978.doc
                                     Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                         42
                                               Ave Henberg
                                          Valmimise aeg: 11.11.2003
     4. Olulisemad kitsaskohad Eesti lapse õiguste tagamise süsteemis, millele oleks vaja
                pöörata tähelepanu uue lastekaitse regulatsiooni kujundamisel

     4.1 Alaealiste kriminaalmenetluse ning vabadusest ilmajäetud alaealiste probleemid

Eesti siseriiklik regulatsioon alaealiste kriminaalmenetluse ning vabadusest ilmajäetud alaealiste
(nii vangistatud, kui muul viisil vabadusest ilma jäetud alaealised (nt erikoolides viibivad lapsed))
osas ei vasta enamikus osas LÕKi ja ÜRO reeglite (kirjeldus: käesoleva töö punkt 1.2.4)
nõuetele. Siseriiklikult on eelnevale asjaolule tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll oma 2002.a
auditis nr 004/2002 “Alaealiste erikohtlemise kohta kriminaalmenetluses.”35

Samuti ei vasta Eesti alaealiste kriminaalmenetluse reaalne praktika EIÕKonv artikli 5 ja 6
nõuetele. Nimetatud artiklid nõuavad, et kriminaalmenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning
eelmenetluses kohaldataks vahistamist üksnes viimase võimalusena. Euroopa Inimõiguste
kohus on laste puhul kehtestanud täiendavad nõuded: kriminaalmenetlus peab olema kiire,
arvestatud peavad olema alaealise ealistest iseärasustest tulenevad erilised huvid ja vajadused
ning vahistamise põhjused peavad olema ülikaalukad.

Minimaalselt oleks vaja tagada, et:

     a. alaealiste kriminaalasju menetleks ja arutaks selleks eriettevalmistuse saanud
        kohtunikud, prokurörid, politseiametnikud;
     b. alaealiste kriminaalasju menetletaks eelisjärjekorras ning võimalikult kiiresti;
     c. enne alaealisele karistuse määramist koostataks vastava pädeva erialaspetsialisti poolt
        alaealise isiksusliku- ja sotsiaalse tausta raport, millega saab karistuse määraja
        arvestada;
     d. alaealisele vahistamist, vangistamist ning erikooli saatmist kohaldataks ka tegelikkuses
        üksnes äärmusliku abinõuna;
     e. alaelisele tagataks kriminaalmenetluse, aga samuti kogu vabadusest ilmajäetud aja
        kestel õigus nõustamis- ja rehabilitatsiooniteenustele, samuti õigusabile, haridusele ning
        vaba aja sisuka sisustamise võimalustele;
     f. toimiks efektiivne järelevalvesüsteem, mille raames oleks võimalik jälgida, et alaealisele
        tagataks kriminaalmenetluse ning vangistuse ajal kõik õigused ja võimalused.

Täpsemalt vaata alaealise kriminaalmenetluse süsteemi ning vangistatud alaealiste õiguste
kohta käesoleva töö punkt 1.2.4 ja 1.1.3, samuti Riigikontrolli audit.


                  4.2 Lastega tegelevate isikute professionaalsuse probleemid

LÕK artikkel 3 lg 3 nõuab, et laste ning lastega seotud küsimustega tegeleksid professionaalsed
(eriettevalmistuse saanud) isikud. Eestis ei ole üldjuhul, haridusasutused välja arvata,
kehtestatud lastega tegelevatele isikutele mingeid täiendavaid nõudeid. Vt muuhulgas punktis
4.1 toodud probleem eriettevalmistusega kohtunike, prokuröride ja politseiametnike puudumise
kohta. Samuti ei ole professionaalne kaader reaalselt tagatud kohalikes omavalitsustes, laste
hoolekandeasutustes. Muuhulgas ei ole nendele kehtestatud riiklikke pädevusnõudeid.36




35
  Riigikontrolli viidatud auditi kohta vaata täpsemalt: www.riigikontroll.ee
36
  Lastega töötavate spetsialistide pädevuse probleemidele on juhtinud tähelepanu ka Komitee oma kommentaaride.
Vt kommentaar punkt 16.
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                  43
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003
Eestis ei uurita, erinevalt näiteks Soomest ja Ühinenud Kuningriigist ka lastega töötavate isikute
tausta, sealhulgas kehtiva karistatavuse küsimusi. Seetõttu ei ole Eestis välistatud olukord, et
lastega hakkab otseselt tööle enne väärkohtlemise eest karistust kandnud isik.

Eraldi probleem on Eestis lastega tegelevate isikute vähesus, sealhulgas eriti kohaliku
omavalitsuse, vangla, aga ka koolisüsteemi tasemel (viimases on puudu just sotsiaaltöötajaid,
psühholooge, tugiisikuid).

Laste ning lastega seotud küsimustega tegelevate isikute professionaalsus ning nende
piisav arv on üks võtmeküsimusi lapse õiguste tagatuse suurendamise suunas. Seetõttu
tuleks uue lastekaitse regulatsiooni kujundamisel kindlasti arvestada eelnimetatud
probleemidega kehtivas süsteemis.


                     4.3 Ohusituatsioonis olevate laste kaitse probleemid

Ohusituatsioonis olevate laste all mõtlen lapsi, kelle tavaline eakohast arengut ning vajadusi
soodustav arengukeskkond on mingi asjaolu tõttu rikutud. Sealhulgas, kuid mitte ainult on
ohusituatsioonis olev laps täiskasvanu, aga ka omaealise väärkohtlemise all kannatav laps,
vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud laps; kuriteos kahtlustatav ja süüdistav laps, lapsprostituut,
vangistatud või muul viisil vabadusest ilmajäetud alaealine.

LÕKi, aga ka teiste rahvusvaheliste aktide järgi, on sellistele lastele vaja tagada eriline kaitse ja
hooldus. Sealhulgas on vaja tagada nendele lastele nõustamis- ja rehabilitatsiooniteenuste
reaalne kättesaadavus. Samuti on vajalik nõustada sellise lapse vanemat, teisi lähikondseid,
aga ka näiteks väärkohtlejat, et ennetada selliste tegude kordumist.

On tarvis tagada, et ohusituatsioonis olev laps avastataks varakult, et talle määrataks pädev abi
ning et tagataks järelnõustmisteenuste kättesaadavus. Eelnevaga kaasnevalt peab tegema
pingutusi, et taastada lapse normaalne, turvaline elu- ja arengukeskkond. Korraldada on vaja ka
üldine tulemuslik ennetustegevus, et laps sellise kohtlemise ohvriks ei langeks.

Eestis ei ole ohusituatsioonis olevatele alaealistele tagatud eriline kaitse ja hooldus. Eelnevale
on juhtinud tähelepanu ka Komitee oma kommentaaris 31.

Minimaalselt oleks vaja:
   a. tagada ohusituatsioonis olevate laste kiire avastamine;
   b. täiendada kohaliku omavalitsuse pädevust ning kohustusi seoses ohusituatsioonis
      olevate laste avastamisega, samuti nende nõustamisele suunamisega;
   c. tagada ohusituatsioonis olevatele lastele, sealhulgas vanglas ja erikoolis viibivatele
      lastele professionaalsete nõustamis-, sh järelnõustamis- ja rehabilitatsiooniteenuste
      reaalne kättesaadavus lastele, aga ka vanematele;
   d. täpsustada kohaliku omavalitsuse kohustust peretöö valdkonnas;

Vaata ka käesoleva töö punkt: 1.1.1 (eriti LÕKi lisaprotokollide osa); 1.1.2; 1.1.3 p-d c ja d; 1.1.4
h; 1.1.5.2; 1.1.6.1; 1.2.3;
                                        Lastekaitse seaduse alusanalüüs                          44
                                                  Ave Henberg
                                             Valmimise aeg: 11.11.2003
     4.4 Probleemid seoses järelevalvega asendushoolduses olevate laste õiguste tagatuse
                              üle ning asendushoolduse kvaliteediga

Eestis on suhteliselt kõrge vanemlikust hoolitusest ilmajäänud laste institutsionaliseerimise tase.
Samuti ei ole Eestil täidetud LÕK artikkel 25 nõuded selle kohta, et hooldusele pandud laste
õiguste tagatuse üle peab teostama regulaarset reaalset järelevalvet. Eelnevale on juhtinud
tähelepanu ka Komitee kommentaaride punktis 33.

Käesolev punkt seondub muuhulgas punktiga 4.2 (lastega tegelevate isikute professionaalsuse
probleemid), sest eriti laste hoolekandeasutustes ei ole tagatud piisaval arvul professionaalset
lastega tegelevat kaadrit. Ka üldised elutingimused hoolekandeasutustes ei vasta sageli lapse
heaoluks vajalikele nõuetele.

Eraldi probleem on kasuperedele ning adoptiivvanematele korraldavate koolitustega ning lapse
heaolu järelevalvega kasuperes, adoptiivvanemate juures. Vastavad süsteemid on väga nõrgad
ja ei suuda reaalselt tagada lapse õiguste ja huvide kaitset.

Minimaalselt oleks vaja tagada:
   a. professionaalse kaadri olemasolu laste hoolekandeasutustes;
   b. nõustamisteenuste ja tugiisikute kättesaadavus asendushoolduses olevatele lastele;
   c. koolitused kasuperedele, adoptiivvanematele;
   d. regulaarne ja efektiivne järelevalve asendushoolduses (sh nii kasupere kui
      hoolekandeasutus) olevate laste õiguste tagatuse üle;


                                4.5 Üldised lapse heaolu tagamise probleemid

Laste üldist heaolu on võimalik suurendada ning lastele suunatuid teenuseid arendada, kui
lapsed ja nendega seonduvad küsimused on (eelarve)poliitilised prioriteedid ning neile
pööratakse eelarve koostamise protsessis erilist tähelepanu. Eestis ei hinnata enne riigi- ja
kohalike omavalitsuste eelarvete vastuvõtmist detailselt nende potentsiaalset mõju lastele.

Eelarvepoliitika ja teiste riiklike poliitikate väljatöötamisel ja kujundamisel, nagu ka
õigusaktide koostamisel ja muutmisel on vaja enne vastava eelarve, poliitika või õigusakti
vastuvõtmist analüüsida ja kaaluda põhjalikult selle potentsiaalset mõju lastele (child
impact analysis). Selline tegevus on vajalik ja Komitee poolt ulatuslikult soovitatud,37 et uute
poliitikate ja regulatsioonide vastuvõtmisel oleks kindlasti arvestatud lapse õiguste primaarsuse
põhimõte. Lisaks oleks vajalik teatud perioodide jooksul teha kokkuvõtteid senise eelarvepoliitika
mõjust lastele.

Samuti on lapse õiguste tagamise seisukohalt oluline järgnev. Nimelt on põhjendatud, et just
laste hoolekandealased küsimused on antud kohalike omavalitsuste pädevusse. Samas ei ole
kohalikel omavalitsustel, eriti väikese tulubaasiga omavalitsustel, piisavat ressurssi laste
hoolekandeteenuste arendamiseks ja elluviimiseks. Kui riik delegeerib teatud lastekaitse
seisukohalt olulise tegevuse omavalitsusele, siis peab ta garanteerima ka, et omavalitsusel
oleks piisavalt ressurssi vastavate delegeeritud kohustuste täitmiseks (vt muuhulgas Soome
lastekaitse regulatsiooni kirjeldust – käesoleva töö A osa punkt 3).




37
     R. Hodgkin, P. Newell. p 54 jj
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                          45
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003


Minimaalselt oleks vaja tagada, et:
   a. riigi- ning kohalike eelarvete koostamisel hinnatakse nii eelnevalt kui eelarve täitmise
      aruandes nende mõju lastele;
   b. põhjendamatult ei vähendataks lastele eraldatavate eelarveliste ressursside mahtu;
   c. kohalikel omavalitsustel oleks piisavat ressurssi neile pandud lastekaitsealaste
      ülesannete täitmiseks;

Vaata ka käesoleva töö A osa punkt 1.1.1 ja 3.


                        4.6 Lastekaitse valdkonna koordineerimise probleemid

Eestis ei ole efektiivselt töötavat spetsiaalset organit, ametkonda, kes tegeleks süsteemselt
lastekaitse valdkonna koordineerimisega. Efektiivse koordineerimissüsteemi puudumine
erinevate ministeeriumite, aga ka keskvõimu ja kohalike omavalitsuste vahel lastekaitse poliitika
väljatöötamisel ja rakendamisel pärsib valdkonna arengut üldiselt.38 Ka ei ole Eestis loodud ühtki
ministeeriumide vahelist koordineerimiskomiteed ega komisjoni, samuti ei tee lastekaitse
valdkonnas koostööd keskvalitsus ja kohalikud organid. Komitee rõhutab, et selline
koordineerimiskomitee aitab ühtlustada riigi lastekaitsepoliitikat ja muuta selle efektiivsemaks.

Kindlasti tuleks ka Eestis, eriti arvestades lastekaitse strateegia rakendamise skeemi (vt
käesoleva töö B osa punkt 3), kaaluda sellise organi loomist, kus oleks vähemasti esindatud
ministeeriumide, kes peamiselt tegelevad lastega (sotsiaal-, justiits-, haridus-, siseministeerium;
rahvastikuminister) esindajad. Sellisel organil võiks olla õigus anda suuniseid lastekaitse poliitika
arendamiseks, korraldada ja reguleerida regulaarselt lapse õiguste rakendamise monitooringut
ja hindamist nii riiklikul kui kohalikul tasemel, samuti koordineerida strateegia tegevuskavade
koostamist.

Eelnevaga oleks välditud see, et ministeeriumide esindajad lükkavad koordineerimisülesannet
teisele ministeeriumile, kohalikule organile. Igast ministeeriumist võiks olla esindatud inimene,
kes vastutab lastekaitsealaste seaduste, määruste, poliitiliste kontseptsioonide sisu ja
ühildumise eest teistega. Näiteks oma kommentaarides Taani raportile tervitab Komitee
ministeeriumide vahelise komisjoni loomist, kuhu kuuluvad 16 erineva ministeeriumi
ametnikud.39

Eelnevalt kirjeldatud lastekaitse koordineerimiskomisjoni eeskujuks võiks võtta ka 20.
novembril 2003.a Vabariigi Valitsuse korraldusega loodud ministeeriumidevahelise
komisjoni soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks.

Minimaalselt oleks vaja tagada, et:
   a. täitevvõimusisese lastekaitse koordineermiskomisjoni loomine;

Lisaks võiks kaaluda täitevvõimu ning kohalike omavalitsuste vahelise koostöönõukogu vms
loomist, et tagada tulemuslik lastekaitsetöö omavalitsustes.

Vaata ka käesoleva töö punkt 1.1.1 ning Komitee soovitused Eestile, samuti LÕK artikkel 4
kommentaarid.


38
     R. Hodgkin, P. Newell. Osutatud töö, lk 65
39
     Denmark IRCO, Add.33 paras 4 and 17 Kättesaadav: http://www.unchr.ch/tbs/doc.nsf/(…)/IRCO.C.15.Add.33.En
                                       Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                           46
                                                 Ave Henberg
                                            Valmimise aeg: 11.11.2003


             4.7 Lapse õiguste riikliku järelevalve süsteemis esinevad probleemid

Mitmed mõjukad lapse õiguste kaitseks loodud rahvusvahelised organisatsioonid peavad laste
ombudsmani või sellega analoogilise institutsiooni loomist oluliseks tagatiseks lapse õiguste
realiseerimisel. Üldjuhul soovitatakse igas riigis asutada spetsiaalne mehhanism, struktuur ja
arendada tegevuskava laste õiguste kaitseks. Lapse õiguste järelevalve institutsiooni loomist,
mis vastaks Pariisi printsiipidele (käesoleva töö A osa punkt 1.2.3.4) on tungivalt soovitanud ka
Komitee oma soovitustes Eestile.40 Ka Euroopa Nõukogu on toetanud sõltumatute büroode
loomist, ning teeb ettepaneku määrata laste ombudsman või muu struktuur, millega
garanteeritaks sõltumatus ja vastutus, mis on vajalik laste elu parandamiseks ning mis oleks
ligipääsetav avalikkusele läbi kohalike büroode.

                4.7.1   Järelevalve institutsiooni funktsioonid (välisriikide näitel):
                                         4.7.1.1 Norra näide

Norras loodi esimesena maailmas 1981.a Laste ombudsmani asutamise aktiga41 (ECC) laste
ombudsmani institutsioon (Barneombudet). Sama seaduse § 3 toob ombudsmani
üldkohustusteks lapse õiguste arendamise läbi avaliku ja erasektori ning laste kasvutingimuste
jälgimise. Tema töö tulemusena peaks kõigis ühiskonnakihtides järjest rohkem arvestatama
lapse vajaduste, huvide ja õigustega. ECC § 3 järgmised punktid täpsustavad ombudsmani
kohustusi:

-    ombudsman peab jälgima, et vastuvõetavad õigusaktid oleksid vastavuses LÕKiga ja et
     lastekaitset puudutavad õigusaktid oleksid omavahel kooskõlas;
-    ombudsman peab vaatama, et avalikul– ja erasektoril oleks piisavalt informatsiooni, et nad
     saaksid oma tegevuses arvestada laste õigustega;
-    ombudsman peab esitama ettepanekuid võimalikeks seadusemuudatusteks, et paremini
     kaitsta lapse huve;
-    ombudsman peab esitama meetmete kasutuselevõtu ettepanekuid, mis ennetavad laste ja
     ühiskonna vahelisi konflikte;42
-    ombudsman peab viima läbi lapse õiguste kaitsmiseks vajalikke uurimusi ja koguma
     vastavat statistikat;

Lisaks eelnevale, mis ühtlasi näitab Norra ombudsmani suuri volitusi, võivad inimesed
ombudsmani poole pöörduda konkreetse individuaalkaebusega. Kuidas ombudsman peab
juhtumit käsitlema on reguleeritud Ombudsmani töö instruktsioonides (IOC).43 Teatud
olukordades, kui esitatud juhtum puudutab lapse ja vanema isiklikke vaidlusi või vanema õiguse
ulatust lükkab ombudsman juhtumi tagasi (IOC § 3). IOC § 4 lubab ombudsmanil kaasuse saata
edasi ametkonda, kelle pädevusse küsimus kuulub – näiteks sotsiaalabi- või haridusametisse.
Ombudsman ei pruugi juhtumit üldse arutama hakata kui leiab, et kaebus ei ole põhjendatud või
kui probleem on enne arutamise algust ära lahenenud (IOC § 5). Ombudsmani eelpool
kirjeldatud otsuste peale ei saa esitada kodanik kaebusi. Kui ombudsman siiski hakkab kaebust
arutama, siis ta teeb seda vastavalt avaliku korralduse seadusele ning tulemi avaldab avalduse
vormis (IOC § 6). Siinjuures on oluline, et avalduse adressaadi määrab ombudsman – selleks


40
   Vaata komitee kommentaarid Eesti raportile p 12.
41
   The Norwegian Act establishing the Commissioner for Children (Barneombudet). Act no 5 of March 1981.
Kättesaadav: http://www.ombudsnet.org/ThematicProfiles/Legislation/lnorway.htm
42
   Lõppastmes otsustab siiski parlament, ombudsman annab ainult ettepanekud
43
   Instructions for the Ombudsman for children. September 11 1981 with changes last by Royal Decree of July 17
1998. Kättesaadav: http://www.ombudsnet.org/ThematicProfiles/Legislation/NorwayLegislation
                                  Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                   47
                                            Ave Henberg
                                       Valmimise aeg: 11.11.2003
adressaadiks võib olla ka meedia, kui ombudsman tahab mõnele probleemile avalikult
tähelepanu juhtida.

Norra laste ombudsmanil on õigus nõuda kõigilt era- ja avalikku sektorisse kuuluvatelt asutustel
infot, mida ta vajab oma ülesannete täitmiseks (ECC § 4).


                                       4.7.1.2 Rootsi näide

Rootsi laste ombudsman (Barnombudsmannen), kelle ametikoht loodi 1993.a Ombudsmani
ametkonna loomise aktiga44, vastupidiselt Norra vastavale institutsioonile ei oma tugevaid
volitusi. Rootsi laste ombudsman jälgib üldiselt laste ja noorte olukorda riigis ning kujundab
vastavas küsimuses avalikku arvamust. Tema põhiülesanneteks on jälgida, et Rootsi seadused
ja seaduse alusel antavad aktid oleksid kooskõlas omavahel ja Rootsi kohustustega LÕKi järgi
(§ 1). Lisaks sellele ombudsman:

-    esindab lapsi avalikus debatis;
-    et tagada laste huve, teeb Valitsusele seaduste või nende alusel antavate aktide muutmise
     või muude meetmete kasutusele võtmise ettepanekuid;
-    koordineerib erinevate ametkondade koostööd laste turvalisuse tagamiseks;
-    osaleb lapsi puudutavate seaduste ettevalmistamisel kui konsultant, kes annab nii juriidilist
     nõu kui faktilist materjali (§ 3);


                        4.7.1.3 Norra ja Rootsi institutsioonide võrdlus

Nii Norra kui Rootsi laste ombudsmanid peavad jälgima, et kohalikud seadused ja nende alusel
antavad aktid oleksid vastavuses LÕKiga, et nende läbi rakenduks LÕK võimalikult suures
ulatuses ja et kohalikud lastekaitset puudutavad seadused oleksid omavahel kooskõlas. Mõlema
riigi ombudsmanid viivad läbi ka uurimusi laste õiguste olukorra hindamiseks ja koguvad
statistikat, et selle analüüsi tulemusel esitada (Valitustele) ettepanekuid seaduste rohkem lapse
huve arvestavaks muutmiseks. Norra kui ka Rootsi ombudsmani üks funktsioone on avalikult
arvamuse avaldamine lastekaitse hetkeolukorra kohta ja vastavate probleemide väljatoomine
ning üldiselt laste õiguste alase informatsiooni tutvustamine, et seeläbi kujundada ühiskonna
suhtumine alaealiste suhtes positiivseks ning arvestavaks. Mõlema riigi ombudsmanid esitavad
iga-aasta oma tegevuse aastakokkuvõtte Valitusele, kus kirjeldatakse ka lapse õiguste olukorda
ning enamasti esitatakse soovitused mõne regulatsiooni muutmiseks.45

Norra ombudsmani töö kohta on tulnud kriitikat, et kuna ta tegeleb üksikkaebuste
lahendamisega, siis tal jääb vähe aega järelevalve tegevuseks – eriti uurimuste läbiviimiseks,
mis hindavad kuivõrd kehtiv seadusandlus rakendub ja kaitseb lapse huve. Seetõttu tuleb
ombudsmanilt ka vähe ettepanekuid lastekaitsealaste seaduste muutmiseks, täiendamiseks. Ka
on kritiseeritud ombudsmani ja tema ametkonna liigseid kulutusi ja mis on kõrged seetõttu, et
vaadatakse läbi küllalt suurel arvul üksikkaebusi.46

Rootsis on ombudsmani töö hindamiseks ja analüüsimiseks loodud spetsiaalne komisjon
(edaspidi Komisjon), kes on oma 1999.a raportis välja toonud, et ombudsman suudaks oma tööd

44                                                                        th
    Act to establis an Ombudsman for Children and Young Persons 13            May 1993.    Kättesaadav:
http://www.ombudsnet.org/Ombudsmen/Sweden/sweden.htm
45
   Ombudsman in Sweden. Kättesaadav http://www.ombudsnet.org/Ombudsmen/Sweden/sweden.htm
46
   Ombudsman in Norway. Arvutivõrgus. Kättesaadav
http://www.ombudsnet.org/ThematicProfiles/Legislation/NorwayLegislation
                                      Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                         48
                                                Ave Henberg
                                           Valmimise aeg: 11.11.2003
efektiivsemalt teha, kui talle oleks antud õigus nõuda era- ja avaliku sektori asutustelt
informatsiooni, mida ta oma töö tegemiseks vajab. Ka on Komisjoni raportis öeldud, et
ombudsmanil peaks olema võimalus avaldada oma töö tulemusi otse ajakirjandusele, sest
praegu teeb ta seda läbi Valitsuse, mis Komisjoni arvates muudab ombudsmani liigselt
Valitsusest sõltuvaks. Soovitatakse ka seda, mis õigus Norra ombudsmanil on, et ombudsman
ise koostab oma aastakava ja ei sõltu selles küsimuses valitsusest.47

Et ombudsman saaks konkreetselt midagi laste heaks ära teha lisati 1994.a täiendus
ombudsmani institutsiooni asutamise aktile, millega ombudsmanil on õigus, kui ta saab teada
lapse väärast kohtlemisest või muust erakorralisest asjaolust, teha kohalikule sotsiaalabiametile
kohustuslikuks lahendada lapse olukord võimalikult kiiresti, kusjuures sotsiaalabiamet peab
arvestama ombudsmani ettekirjutusi.48


                    4.7.1.4 Järelevalve institutsiooni funktsioonide kokkuvõte

Analüüsides Norra ja Rootsi laste ombudsmani institutsioonide funktsioone, lisades eelnevate
juurde Pariisi printsiipide nõuded ning lapse õiguste komitee soovitused vastavate järelevalve
institutsioonide kohta, võib öelda, et sellise järelevalve institutsioonide peamisteks
funktsioonideks on:

     a. ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaldamise järelevalvaja;
     b. Kehtiva lastekaitse alase regulatsiooni analüüsi koostamine;
     c. Uuringute ja analüüside läbiviimine hindamaks, kas lastele on tagatud nende õigused;
     d. Soovituste, ettepanekute tegemine parlamendile, valitsusele, kuidas muuta siseriiklikku
        õigust tagamaks kooskõla konventsiooniga;
     e. Eelnõude kommenteerimine lapse õiguste tagatuse aspektist;
     f. Üldsuse hoiakute kujundajamine. Lapse õiguste vahendamine avalikkusele.
        Informeerimine;
     g. Koostöö edendamine lapse õiguste kaitse valdkonnas;
     h. Individuaalkaebuste lahendamine.


                           4.7.2 Iseseisev või integreeritud institutsioon:

Maailmapraktikas on nii iseseisvaid sõltumatuid lapse õiguste järelevalve institutsioone, kui ka
üldise inimõiguste järelevalveinstitutsiooni koosseisus olevaid institutsioone. Ka Eestil on vaja
vastata küsimusele, kas luua iseseisev institutsioon või liita see olemasoleva süsteemiga
(õiguskantsleriga).

Iseseisev institutsioon:49
Plussid                                                     Miinused

Fokusseerimine ainult laste küsimustele tagab Võimalik madalam maine                           kui    tavalistel
selle, et laste küsimused ei jää täiskasvanute inimõigusinstitutsioonidel;
omade varju;

47
   Inquiry into the role and function of the Children’s Ombudsmen in Sweden. Swedish Government Official Report.
Kättesaadav http://www.ombudsnet.org/Ombudsmen/Sweden/SwedenOmb.htm
48
      Act to establis an Ombudsman for Children and Young Persons § 2 Kättesaadav:
http://www.ombudsnet.org/Ombudsmen/Sweden/sweden.htm
49
   Järgnev on võetud: Independent Institutions. Protecting Children’s rights. UNICEF, Innocenti Digest No 8. June
2001. P 4 jj.
                                   Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                   49
                                             Ave Henberg
                                        Valmimise aeg: 11.11.2003
Saab ennast tutvustada kui lastele suunatud Võimalik ressursside puudus;
institutsiooni, millega on loodud eeldus, et
lapsed selle omaks võtavad;
Keskendudes lastele, saab ta situatsioonis, Võimalik koostöö takerdumine teiste inimõigus-
kus on konfliktis lapse ja täiskasvanu huvid institutsioonidega;
alati    kaitsta   lapse     omi.   Integreeritud
institutsioonis võib olla raske ühest seisukohta
võtta;
Rõhutab tähelepanu, mida peab osutama
lastele;


Integreeritud institutsioon:
Plussid:                                                Miinused:

Võimalik ühendada lapse õiguste tagamineLaste küsimused võivad kaduda täiskasvanute
üldiste inimõiguste tagamisega;         küsimuste sisse;
                                        Võib olla konflikt täiskasvanute õiguste ning
Võimaldab tagada selle, et laste küsimusi ei
                                        laste õiguste vahel ning integreeritud
peeta vähemtähtsateks ning arutatakse teiste
inimõigusküsimuste kontekstis;          institutsioonil võib olla raske võtta seisukohta
                                        laste kasuks;
Võimalik koondada ressursse ning tagada Lapsed ei pruugi ennast identifitseerida selle
sellega piisavad ressursid;             institutsiooniga;



                                  4.7.3 Võimalik lahendus Eestis

Komitee soovitas Eestil luua lapse õiguste järelevalve institutsioon, kas õiguskantsleri kantselei
struktuuriosana või eraldiseisva institutsioonina (Komitee kommentaarid p 12). Eestis on käinud
vaidlused, kas luua võrdõiguslikkuse ombudsman või mitte. Käesolevaks hetkeks on otsustatud,
et võrdõiguslikkuse küsimuste üle hakkab järelevalvet korraldama muuhulgas õiguskantsler ning
eraldi vastavat ombudsmani ei tule. Eelnevast võib järeldada, et on olemas hetkel kehtiv
poliitiline tahe mitte tekitada Eestisse mitut inimõiguste järelevalve institutsiooni. Et järgida senist
praktikat, samuti et arvestada riigi majanduslike võimalustega, oleks seega soovitav luua lapse
õiguste järelevalve üksus õiguskantsleri institutsiooni koosseisu.

Õiguskantsleri seaduse § 38 lõikest 5 tulenevalt võib õiguskantsler määrata mõne kitsama
põhiõiguste valdkonna kontrollimisega tegelema kindla nõuniku. Eeldusel, et õiguskantsler
soovib keskenduda laste kui erilist tähelepanu vajavate subjektide õiguste kaitsele, oleks selle
võimaluse kasutamine vajalik. Sellisel juhul oleks täidetud ka üks Komitee soovitusest – oleks
olemas üheselt identifitseeritav laste õiguste esindaja. Hilisema arenguna on võimalik kaaluda
vastavate laste õiguste kaitsele suunatud sätete sisseviimist õiguskantsleri seadusesse, mis
tagaksid selgema ja konkreetsema seadusliku mandaadi ning sihtfinantseeringu. Lisaks
eelnevale on võimalus lapse õiguste järelevalve institutsiooni küsimusi reguleerida ka
õiguskantsleri siseaktidega (põhimäärus, osakondade põhimäärused). Vajalik on planeerida ka
ressursid lapse õiguste järelevalve alaseks tegevuseks.

Kindlasti peaks looma lapse õiguste järelevalve institutsiooni ning selle õiguskantsleri
institutsiooni koosseisu. Täpsem lahendus tuleks selgeks vaielda uue lastekaitse regulatsiooni
väljatöötamisel, arvestades Pariisi printsiipe, Komitee soovitusi ning Eesti kehtivat inim- ja
põhiõiguste järelevalve süsteemi.
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                  50
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003


     II      MILLINE JA MIDA REGULEERIV VÕIKS OLLA TULEVANE LASTEKAITSE
                                    SEADUS?


Lapse õiguste komitee oli mures Eesti lastekaitse seaduse rakendatavuse pärast (vt Komitee
kommentaar nr 6 jj). Eesti kehtiv lastekaitse seadus on Euroopas ainulaadne – ta loetleb
detailselt lapse õigusi, vabadusi, kohustusi, kuid ei reguleeri rakenduslikke küsimusi. Seaduse
rakendamine on LKS–ga 68 delegeeritud täielikult Vabariigi Valitsusele. Teise riikide siseriiklikud
lastekaitset puudutavad õigusaktid (vt käesoleva töö A osa II jagu) on just rakendusliku
suunitlusega.

Arvestades, et kehtiv lastekaitse seadus on jäänud praktilise väljundita, tuleks tulevase
lastekaitse regulatsiooni kujundamisel kindlasti arvestada võimalusega koostada rakenduslike
küsimuste lahendamisele suunatud õigusakt. Rakenduslikule küljele suunatus ei välista
võimalust loetleda lastekaitselise õigusakti ühes peatükis üles ka lapse õigused, vabadused ja
kohustused. Siiski piisaks siinkirjutaja arvates, kui tehtaks viide LÕKile või sõnastataks üldiselt,
et lapsel on õigus igakülgsele arengule ja heaolule. See oleks põhimõte, mis oleks läbiv kogu
lastekaitselises tegevuses ning võimaldaks hõlmata sisuliselt kõiki LÕKis loetletud lapse õigusi.

Muuhulgas võiks tulevane seadus reguleerida:

A. Lastekaitse üldiseid põhimõtteid

(kokkuvõtlikult lapse õigused; lastekaitse eesmärk; lapse parimate huvidega arvestamise
põhimõte; lastekaitse eest vastutavad subjektid; laste küsimustega tegelevate isikute üldised
nõuded (siin võiks rakendusaktiga panna tööandjale kohustuse kontrollida tööletuleva isiku
kehtivat karistatust– vt mh Soome regulatsiooni kirjeldus); lapsele osaks saava mõju hindamise
küsimuste lahendamine (nn child impact analysis eelarve jm poliitika kavandamisel, õigusaktide
vastuvõtmisel); lastekaitse finantseerimine);

B. Kohaliku omavalitsuse lastekaitsealaseid kohustusi

(üldine pädevus ja kohustused (mh üldise lapsi soodustava keskkonna kujundamine, peretöö);
kohaliku omavalitsuse ametnikele esitatavad nõuded (rakendusaktiga); probleemi lahendamise
menetluse kirjeldus (võrgustikutöö tegemine, hooldusplaanid, lapse, vanemate ja teiste
asjakohaste isikute ärakuulamiskohustus); tuleks kaaluda, kas panna kohalikele omavalitsustele
kohustus tegeleda sotsiaaltööga koolis või määrata koolidesse eraldi sotsiaaltöötajad – esimesel
juhul tuleb garanteerida adekvaatsed ressursid);

C. Lapse üldise heaolu tagamise kohustusi

(perekeskse põhimõtte rakendamine; abivajavast lapsest teatamine ja tema abistamine; selle
punkti alla võiks tuua regulatsiooni, mis käsitleb lapse perekonnast eraldamist (regulatsiooni
tuleb tänasega võrreldes oluliselt täpsustada); perekondade taasühinemiseks tehtava töö
kirjeldust; lapse asendushooldusele panemist ning küsimusi, millele peab enne
asendushoolduse vormi otsustamist vastama; asendushoolduse tingimusi (rakendusaktiga
kasuperede, adoptiivvanemate, hoolekandeasutuste, sh nende personali nõuded, kasuperede ja
adoptiivvanemate koolitusse puutuvad küsimused); asendushoolduse järelevalve; järelhoolduse
teenuse pakkumine hoolekandeasutusest iseseisvasse ellu astuvale lapsele; lapse
nõustamiskohustus ja nõustamisele suunamine, järelnõustamine (sealhulgas on vaja lastekaitse
seadusest eraldi tagada nõustamisteenuste reaalne kättesaadavus);
                                 Lastekaitse seaduse alusanalüüs                                51
                                           Ave Henberg
                                      Valmimise aeg: 11.11.2003
D. Arvamuse andmist lapse sotsiaalse- ning isiksusliku tausta kohta

(regulatsioon, millisel institutsioonil on kohustus anda kohtu- ja muus menetluses vajalik
arvamus lapse kohta (nt kriminaalmenetluses lapse isiksusliku ja sotsiaalse tausta kohta);
rakendusaktiga võiks kehtestada, millistele küsimustele peab sellises arvamuse vastama;
võimalik, et vajalik on teha muudatusi ka menetlusseadustikesse – on oluline, et
menetlusseadustike ning lastekaitse seaduse regulatsioonid haakuks);

E. Lapse heaolu tagamiseks vajalike (avalike) piirangute kehtestamist

Piirangud alaealise viibimisele hilisel kellaajal avalikes kohtades, piirangud alkoholi ning
tubakatoodete ostmisele. Piirangud lapse kajastamisele meedias.

F. Lastekaitse valdkonna koordineerimise ja järelevalve küsimusi

(koordineerimiskomisjoni loomine (rakendusaktiga – vt ülal 4.6), sealhulgas sellele nt
lastekaitseolukorra aastaaruande esitamise kohustuse panemine; maavanema poolne võimalik
järelevalve; sõltumatu riiklik järelevalve (muudatused tuleb ilmselt reaalselt viia õiguskantsleri
seadusesse);


Eelnev oli idee tasandil mõte mõningatest küsimustest, mida peaks reguleerima uus lastekaitse
seadus/ lapse heaolu tagamise seadus. Seaduse põhisuunitlus peaks olema rakenduslik.

Lisaks eelnevale on vaja uue lastekaitse regulatsiooni kujundamisel kindlasti tähelepanu pöörata
kriminaalmenetluse süsteemis esinevate puuduste kõrvaldamisele, samuti vabadusest
ilmajäetud alaealiste probleemidele.
                                    Lastekaitse seaduse alusanalüüs                           52
                                              Ave Henberg
                                         Valmimise aeg: 11.11.2003



Kasutatud kirjandus:

       1. Independent Institutions. Protecting Children’s rights. UNICEF, Innocenti Digest No 8.
       June 2001
       2. Eide. A, Krause. C, Rosas. A. Economic, Social and Cultural Rights. Martin Nijhoff
       Publishers. 2001
       3. Hodgkin, R. Newell. P. Implementation Handbook for the Rights of Child. UNICEF.
       Geneva 2002.
       4. Kilkelly. U. The Child and the European Convention on Human Rights. Ashgate
       Publishing, 2001
       5. Newell. P. Taking Children Seriously – A proposal for child rights commissioner. 2000


Töös otseselt viitamata materjalid:

       1. Hoolekande kontseptsiooni eelnõu -
          http://www.sm.ee/est/HtmlPages/HKK/$file/HKK.pdf
       2. Lapse õiguste tagamise tegevuskava eelnõu aastaks 2004 -
          http://www.sm.ee/est/HtmlPages/LOTS2004/$file/LOTS2004.pdf
       3. Riigikontrolli audit nr 004/2002 – Alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses –
          www.riigikontroll.ee

Kasutatud välisriikide siseriiklikud õigusaktid:

Saksmaa (kogumist Deutsche Gesetze):

       1. Grundgesetz
       2. Jugendschutzgesetz
       3. Gesetz zum Schutz der arbeitenden Jugend
       4. Jugendgerichtgesetz

Soome (aadressilt: www.finlex.fi)

       1.   Child Custody and Rights of Access Act
       2.   Social Welfare Act
       3.   Child Welfare Act
       4.   Child Custody and Right of Access Decree
       5.   Act on checking the criminal background of persons working with children

Ühendatud Kuningriik (aadressilt: http://www.hmso.gov.uk/acts):

       1. Children Act
       2. Protection of Children Act
       3. Adoption and Children Act
                                Lastekaitse seaduse alusanalüüs                               53
                                          Ave Henberg
                                     Valmimise aeg: 11.11.2003




Kasutatud rahvusvahelised ja siseriiklikud õigusaktid:
1
  ÜRO lapse õiguste konventsioon. Avaldatud: RT II 1996, 16, 56
2
    Lapse õiguste konventsiooni valikuline protokoll laste müügi, lasteprostitutsiooni ja -
pornograafia kohta. Avaldatud: RTL 2003, 92, 1377
3
     Lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokoll laste kaasamise kohta relvastatud
konfliktidesse. Avaldatud: RT 2003, 90, 1340
4
     Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni konventsioon. Avaldatud: RT II 2003, 1, 1
5
     Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni konventsioon täiendav naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse
ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokoll. Eestis avaldamata. Kättesaadav
Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. UNICEF Geneva 2001.
6
  Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Avaldatud: RT II 1996, 11/12, 34
7
  Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta. Avaldatud: RT II 2000, 15, 93
8
   Laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja
täitmise Euroopa konventsioon. Avaldatud: RT II 2001, 5, 26
9
   Ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse 1973. aasta 2. oktoobri Haagi konventsioon.
Avaldatud: RT II 1999, 24, 140
10
    Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon Avaldatud: RT
II, 1996, 39, 147
11
    Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon. Avaldatud: RT II
2001, 6, 33
12
    Riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon. Avaldatud: RT II
2001, 31, 157
13
    Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse,
kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioon. Avaldatud:
RT II 2002, 20, 87
14
    Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon nr 182 "Lapsele sobimatu töö ja muu
talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine. Avaldatud: RT II 2001, 20, 109
15
     Recommendation 1121 (1990) On the Rights of Children:. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
http://assembly.coe.int/documents/adoptedtext/ta90/erec1121.htm
16
     1996.a    European Convention on the Exercise of Children's Rights. Arvutivõrgus.
Kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/cadreprincipal.htm
17
    Recommendation 1286 on a European strategy for children. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
http://assembly.coe.int/Documents/AdoptedText/ta96/EREC1286.htm
18
      2003.a Konventsioon          lapse suhtlusõiguse kohta. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
http://conventions.coe.int/Treaty/EN/cadreprincipal.htm
19
      1967.a Laste adopteerimise Euroopa konventsioon. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
http://conventions.coe.int/Treaty/EN/cadreprincipal.htm
20
    1975. a Abieluväliselt sündinud laste õigusliku staatuse Euroopa konventsioon. Arvutivõrgus.
Kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/cadreprincipal.htm
21
     Kõik viidatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonid leiad: http://www.unhchr.ch, samuti
raamatust Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. UNICEF Geneva
2001.
22
    ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 48/96 Puuetega inimeste võimaluste ühtlustamise kohta
– vaata Implementation Handbook for the Convention on the Rights of Child. UNICEF Geneva
2001.
                                Lastekaitse seaduse alusanalüüs                               54
                                          Ave Henberg
                                     Valmimise aeg: 11.11.2003

23
   Resolution of the UN General Assembly no S-27/2. A World fit for Children. Arvutivõrgus.
Kättesaadav: http://www.unicef.org/specialsession/docs_new/documents/A-RES-S27-2E.pdf
24
   Principles relating to the status and functioning of national institutions for protection and
promotion            of         human          rights.        Arvutivõrgus.         Kättesaadav:
http://www.unhchr.ch/html/menu6/2/fs19.htm#annex
25
   Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Eesti keeles:
http://www.legaltext.ee/et/andmebaas/ava.asp?m=012
26
     Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu. Eesti keeles. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
http://europeanconvention.eu.int/docs/Treaty/850ET.pdf
27
   Direktiiv 2003/86/EC perekondade ühinemise kohta. Kättesaadav:
http://europa.eu.int/smartapi/cgi/sga_doc?smartapi!celexapi!prod!CELEXnumdoc&lg=EN&numd
oc=32003L0086&model=guichett
28
   Eesti Vabariigi Põhiseadus. Avaldatud: RT 1992, 26, 349
29
   Eesti Vabariigi lastekaitse seadus. Avaldatud: RT 1992, 28, 370; RT I 1996, 49, 953
30
   Sotsiaalhoolekande seadus. Avaldatud: RT I 1995, 21, 323; 2001, 98, 617; 2002, 53, 336; 61,
375; 64, 393; 90, 521; 2003, 58, 388
31
   Perekonnaseadus. Avaldatud: RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35,
538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; 53, 307; 2002, 53, 336
32
   Haridusseadus. Avaldatud: RT 1992, 12, 192; RT I 2003, 33, 205; 206; 207; 48, 342
33
   Koolieelse lasteasutuse seadus. Avaldatud: RT I 1999, 27, 387; 2000, 54, 349; 95, 611; 2001,
75, 454; 2002, 61, 375; 90, 521; 2003, 18, 99; 75, 496
34
   Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Avaldatud: RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730;
2000, 33, 195; 54, 349; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454; 2002, 25, 144; 34, 205; 53, 336; 57,
359; 61, 375; 63, 389; 64, 393; 90, 521; 2003, 21, 125
35
   Kutseõppeasutuse seadus. Avaldatud: RT I 1998, 64/65, 1007; 2001, 68, 406; 2002, 56, 348;
61, 375; 90, 521; 2003, 20, 116; 58, 387; 71, 473
36
   Ülikooliseadus. Avaldatud: RT I 1995, 12, 119; 2003, 33, 206; 58, 387
37
   Riiklike peretoetuste seadus. Avaldatud: RT I 2001, 95, 587; 2002, 61, 375; 2003, 18, 103
38
   Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Avaldatud: RT I 1999, 16, 273; 2002, 39, 245; 61,
375
39
   Töölepingu seadus. Avaldatud: RT 1992, 15/16, 241; 2003, 4, 22; 13, 69
40
   nt “Tööde loetelu, kus on lubatud töötada 13-15 aastastel alaealistel” - Vabariigi Valitsuse
määrus 22.juuli 1992 nr 214. Avaldatud: RT 1992, 34, 454; RT I 1999, 12, 192
41
   Kriminaalmenetluse koodeks. Avaldatud: RT I 1995, 6/8, 69; 2002, 85, 503; 2003, 13, 67; 26,
156
42
   Karistusseadustik. Avaldatud: RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 105, 612; 2003, 4, 22
43
   Väärteomenetluse seadustik. Avaldatud: RT I 2002, 50, 313; 110, 654; 2003, 26, 156
44
   Alaealise mõjutusvahendite seadustik. Avaldatud: RT I 1998, 17, 264; 2002, 82, 479; 90, 521;
2003, 26, 156
45
   Noorsootöö seadus. Avaldatud: RT I 1999, 27, 392; 2002, 53, 336; 61, 375; 90, 521
46
          Lapse       õiguse      tagamise       strateegia.     Arvutivõrgus.      Kättesaadav:
http://www.sm.ee/est/HtmlPages/LOTstrateegia/$file/LOTstrateegia.pdf

								
To top