Docstoc

LRPSeletuskiri

Document Sample
LRPSeletuskiri Powered By Docstoc
					                            Vabariigi Valitsuse määruse
                      „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ eelnõu
                                  SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla
ning kehtestada ala kaitsekord.

Lahemaa rahvuspargi kaitsekorda on seni reguleerinud Vabariigi Valitsuse 3. juuni 1997. a
määrusega nr 109 "Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala
kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste kinnitamine" kinnitatud kaitse-eeskiri.

Lahemaa rahvuspargi (edaspidi kaitseala) territoorium on osaliselt olnud kaitse all alates
1959. aastast. Kaitseala on moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1. juuni 1971. a
määrusega nr. 300 "Lahemaa rahvuspargi moodustamise kohta" (ENSV Teataja, 1971, 26,
285). Kaitseala territooriumi kaitsekord on tulenenud järgmiste õigusaktide sätetest (lisaks
juba nimetatud määrusele):
1) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 13. märtsi 1959. a korralduse nr 331-k (ENSV Teataja
1959, 29, 160) lisa nr 1 punkt 4;
2) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 6. aprilli 1959. a määruse nr 119 "Riiklike maastikuliste,
geoloogiliste, botaanilis-zooloogiliste ja ornitoloogiliste keelualade ja nende piiride
kinnitamisest" (ENSV Teataja 1959, 20, 107) lisa nr 11;
3) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1. juuni 1971. a määruse nr 300 "Lahemaa rahvuspargi
moodustamise kohta" (ENSV Teataja 1971, 26, 285) punkti 1 teine lause ja punktid 2–15;
4) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. märtsi 1973. a määrus nr 115 "Eesti NSV Ministrite
Nõukogu 1. juuni 1971. a määruse nr 300 punkti 1 osalise muutmise kohta" (ENSV Teataja
1973, 13, 111);
5) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 31. detsembri 1975. a määruse nr 540 ""Lahemaa
Rahvuspargi põhimääruse" kinnitamise kohta" (ENSV Teataja 1976, 5, 42) punkt 1.

Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse
alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-
eeskirjad ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-
eeskirjad. Seega ei võeta määrusega kaitse alla uut ala, vaid muudetakse olemasoleva
kaitseala kaitsekorda ja kaitse all oleva territooriumi ulatust ning kehtestatakse uus kaitse-
eeskiri.

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti Viru regiooni kaitse
planeerimise spetsialist Timo Kark (tel 325 8409, e-post timo.kark@keskkonnaamet.ee),
eelnõuga kavandatud kitsenduste vajalikkust, looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja
nõuetekohast vormistust kontrollis Keskkonnaameti kaitse planeerimise peaspetsialist Roland
Müür (tel 627 184). Eelnõu keeletoimetaja oli Keskkonnaministeeriumi haldusosakonna
spetsialist Enel Ormus (tel 626 2906, e-post enel.ormus@envir.ee) ja eelnõu õigusekspertiisi
on teinud õigusosakonna jurist _________ (tel ________).

2. Eelnõu sisu
Lahemaa Rahvuspargi kaitse-eesmärk on:
1) kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku looduse mitmekesisust, maastikuilmet, pinnavorme,
loodus-    ja    pärandmaastikke,    põllumajanduslikku    maakasutust,     tasakaalustatud
keskkonnakasutust, piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri, kultuuripärandit, sealhulgas
taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise,
tutvustamise ja arengule kaasaaitamise ning kaitsealuste, ohustatud ja haruldaste liikide
kaitse;
2) kaitsta liike, mida nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
nimetab I lisas. Need liigid on: kaljukotkas (Aquila chrysaetos), väike-konnakotkas (Aquila
pomarina), must-toonekurg (Ciconia nigra), merikotkas (Haliaeetus albicilla), kalakotkas
(Pandion haliaetus), tutkas (Philomachus pugnax), karvasjalg-kakk (Aegolius funereus),
jäälind (Alcedo atthis), nõmmekiur (Anthus campestris), hüüp (Botaurus stellaris), kassikakk
(Bubo bubo), niidurüdi e niidurisla (Calidris alpina schinzii), väikeluik (Cygnus columbianus
bewickii), laululuik (Cygnus cygnus), põldtsiitsitaja (Emberiza hortulana), laanerähn e
kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus), sarvikpütt (Podiceps auritus), metsis e mõtus (Tetrao
urogallus), kanakull (Accipiter gentilis), rästas-roolind (Acrocephalus arundinaceus),
musträhn (Dryocopus martius), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), herilaseviu (Pernis
apivorus), sookurg (Grus grus), laanepüü (Bonasa bonasia), öösorr (Caprimulgus
europaeus), mustviires (Chlidonias niger), värbkakk (Glaucidium passerinum), valge-
toonekurg (Ciconia ciconia), roo-loorkull (Circus aeruginosus), välja-loorkull (Circus
cyaneus), nõmmelõoke (Lullula arborea), punaselg-õgija (Lanius collurio), randtiir (Sterna
paradisaea), vööt-põõsalind (Sylvia nisoria), händkakk (Strix uralensis), rukkirääk (Crex
crex);
3) kaitsta liike, mida nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
nimetab II ja III lisas. Need liigid on: soopart e pahlsaba-part (Anas acuta), piilpart (Anas
crecca), viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos), punapea-vart (Aythya
ferina), tuttvart (Aythya fuligula), merivart (Aythya marila), sõtkas (Bucephala clangula),
õõnetuvi (Columba oenas), kühmnokk-luik (Cygnus olor), kalakajakas (Larus canus),
tõmmukajakas (Larus fuscus), naerukajakas (Larus ridibundus), tõmmuvaeras (Melanitta
fusca), jääkoskel (Mergus merganser), rohukoskel (Mergus serrator), suurkoovitaja
(Numenius arquata), hahk (Somateria mollissima), teder (Tetrao tetrix), punajalg-tilder
(Tringa totanus), kiivitaja (Vanellus vanellus), väike-kirjurähn (Dendrocopos minor),
väänkael (Jynx torquilla), männi-käbilind (Loxia pytyopsittacus), roherähn e meltsas (Picus
viridis), vaenukägu e toonetutt (Upupa epops);
4) kaitsta elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning
loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta nimetab I lisas (edaspidi viidatakse
nimetatud elupaigatüüpidele vastavatele elupaikadele kui Natura elupaikadele). Need
elupaigatüübid on: veealused liivamadalad (1110)3, liivased ja mudased pagurannad (1140),
rannikulõukad (1150*), laiad madalad lahed (1160), karid (1170), esmased rannavallid
(1210), püsitaimestuga kivirannad (1220), väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud
(1630*), püsitaimestuga liivarannad (1640), eelluited (2110), valged luited e liikuvad
rannikuluited (2120), hallid luited e kinnistunud rannikuluited (2130*), kukemarjaga rusked
luited (2140*), metsastunud luited (2180), luidetevahelised niisked nõod (2190), kanarbiku ja
kukemarjaga kuivad liivanõmmed (2320), looduslikult rohketoitelised järved (3150),
huumustoitelised järved ja järvikud (3160), jõed ja ojad (3260), kuivad nõmmed (4030),
kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210), liigirikkad niidud lubjavaesel
mullal (6270*), loopealsed e alvarid (6280*), sinihelmikakooslused (6410), niiskuslembesed
kõrgrohustud (6430), lamminiidud (6450), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510),
puisniidud (6530*), looduslikus seisundis rabad (7110*), rikutud, kuid taastumisvõimelised
rabad (7120), siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150), allikad ja allikasood
(7160), liigirikkad madalsood (7230), lubjakivipaljandid (8210), liivakivipaljandid (8220),
koopad (8310), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*),
rohunditerikkad kuusikud (9050), puiskarjamaad (9070), soostuvad ja soo-lehtmetsad
(9080*), rusukallete ja jäärakute metsad e pangametsad (9180*), siirdesoo- ja rabametsad
(91D0*) ning lammi-lodumetsad (91E0*);
5) kaitsta nende liikide elupaiku, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade
ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta nimetab II lisas. Need liigid on harilik
ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera), harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas
(Cottus gobio), suur-rabakiil (Leucorrhinia pectoralis), vasakkeermene pisitigu (Vertigo
angustior), tiigilendlane (Myotis dasycneme), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus),
saarmas (Lutra lutra), suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna), suur-kuldtiib (Lycaena
dispar), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia), paksukojaline jõekarp (Unio crassus),
jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar);
6) liikide elupaikade kaitse, mis ei kuulu nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike
elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta lisadesse. Need liigid on:
limatünnik (Sarcosoma globosum), kõdu-koralljuur (Corallorhiza trifida), müür-raunjalg
(Asplenium ruta-muraria), mõru vesipipar (Elatine hydropiper), väike käopõll (Listera
cordata), kõrge kannike (Viola elatior), siberi piimikas (Mulgedium sibiricum), mesimurakas
e soomurakas (Rubus arcticus) ja põhjatarn e norra tarn (Carex mackenziei), hallhaigur
(Ardea cinerea) ja tuttpütt (Podiceps cristatus).

Kaitseala on tsoneeritud kaheks loodusreservaadiks, neljakümne neljaks sihtkaitsevööndiks ja
kolmekümne neljaks piiranguvööndiks. Loodusreservaadid on vajalikud, et tagada
ökosüsteemide areng üksnes loodusliku protsessina. Sihtkaitsevööndid on vajalikud
ökosüsteemide arengu tagamiseks loodusliku protsessina ning poollooduslike koosluste,
metsa-, soo- ja veekogude ökosüsteemide säilitamiseks, kaitstavate liikide elupaikade kaitseks
ning rikutud koosluste loodusliku mitmekesisuse taastamiseks, samuti koosluste tüüpide
säilitamiseks, neile omase liigi- ja vanusestruktuuri hoidmiseks, looduse mitmekesisuse ja
maastikuilme säilitamiseks. Sihtkaitsevööndeid on nelikümmend neli, kuna kaitse-eemärgid ja
vajalikud kaitsemeetmed on vööndite kaupa mõnevõrra erinevad.

Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndites kaitstakse nii loodusmaastikke kui ka inimese ja
looduse koosmõjul kujunenud traditsioonilisi kultuurmaastikke koos seal sisalduvate
looduslike ja kultuuriliste elementidega ning neid alal hoidvate protsessidega. Enamuses neist
aladest on tegemist traditsioonilise hästi säilinud pärandmaastikuga, milles on ajaloolis-
kultuurilise väärtusega elemente alates esiajast (nt kalmed ja lohukivid) tänapäeva väärtusteni
(nt rahva- ja seltsimajad). Piiranguvööndite kultuurmaastike kaitse ei tähenda ainuüksi
maatikuelementide kaitset – kultuuripärandi kaitse peab rakenduma nii pärandmaastike,
pärandkoosluste, ajaloolise maakasutuse säilitamisena, ehituspärandi, asustusstruktuuri ja
ajalooliste objektide kaitses kui ka piirkonnaga seotud toponüümika, töötraditsioonide ja
käsitööoskuste säilimise läbi. Ajaloolise maastiku väärtused Lahemaa rahvuspargis on
esiajaloolised maastikud Kahala järve ümbruses, Palmse-Vihasoo, Palmse-Karula ja Kõnnu
piirkonnas, ajaloolis-kultuurilise väärtusega mõisakohad ja mõisad, mõisapargid, alleed,
kõrtsikohad ja ajaloolised teed, veskid, kalmistud, kabelid ja looduslikud pühapaigad, kooli-
ja seltsimajad, söepõletuskohad, lubjaahjud, telliselöövid- ja tehased, piirded ja kiviaiad,
põlised kohanimed, ajaloolised tuletornid, laevaehitusplatsid, paadi- ja võrgukuurid, sadama-
ja lautrikohad, sisemaakülade ja rannakülade ajaloolis-kultuurilise ja arhitektuurilise
väärtusega hoonestus ning põlised talukohad. Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandist 447
kinnispärandi objekti asub hetkel muinsuskaitse all, enamus mõisaarhitektuuri ja
arheoloogiamälestised üksikobjektidena. Maastiku kui kultuurilise terviku kaitse koos kõigi
tema elementidega erinevatest ajalooperioodidest peab olema tagatud Lahemaa rahvuspargi
piiranguvööndite kaitserežiimiga. Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndid vastavad IUCN V
kategooriale – tegemist on aladega, kus inimese ja looduse koosmõjul on kujunenud
ökoloogiliselt, esteetiliselt ja kultuuriliselt eripärane ja väärtuslik ala tihtipeale ka suure
bioloogilise mitmekesisusega. Inimese ja looduse traditsioonilise koostoime säilimine on
esmatähtis seda tüüpi alade kaitsel.

Kaitse-eeskirja kohaselt on inimestel lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa
kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud loodusreservaadis ning kaitse-eeskirjaga
sätestatud juhtudel sihtkaitsevööndis. Ulkkari, Älvi ja Kasispea sihtkaitsevööndis ei ole
lubatud inimeste viibimine 1. aprillist 15. juulini, kuna antud alad on ohustatud linnuliikide
olulisteks pesitsusaladeks, kus inimeste viibimine häirib pesitsevaid linde, põhjustades
pesapaikade hülgamist, munade või pesapoegade tallamist. Reiemäe sihtkaitsevööndis ei ole
lubatud inimeste viibimine 15. märtsist 31. augustini, Koolimäe ja Rüütli sihtkaitsevööndis ei
ole lubatud inimeste viibimine 15. veebruarist 31. juulini, Hara soo, Laviku, Loobu,
Põhjakalda ja Suursoo sihtkaitsevööndis 1. veebruarist 30. juunini, et tagada kaitsealuste
linnuliikide häireteta pesitus.

Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal viibimine on
lubatud, arvestades asjaõigusseaduses ja looduskaitseseaduses sätestatut. Telkimine on
lubatud kohtades, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud.
Samuti on telkimine lubatud õuemaal maaomaniku nõusolekul ning piiranguvööndis asuva
eramaa omanikul oma maal. Muudel juhtudel on telkimine lubatud kaitseala valitseja
nõusolekul. Lõkketegemine on lubatud õuemaal ning kohtades, mis on kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud. Piiranguvööndis asuva eramaa omanikul on
lubatud okste põletamine oma maal ettevalmistamata kohtades, kui see on käesoleva kaitse-
eeskirjaga määratud tööde tegemisel vajalik. Ülejäänud juhtudel on lõkketegemine lubatud
kaitseala valitseja nõusolekul. Reguleerimata telkimine ja lõkketegemine seavad ohtu
kaitseväärtuste säilimise - suureneb negatiivne mõju kooslustele ja kaitsealustele liikidele
(häirimine, tallamine, prahistamine, ebaseaduslikud lõkkekohad, puuderaie lõkketegemise
eesmärgil jne). Kuna kaitsealale jääb palju eramaid ja hoonestatud alasid, siis on lubatud
telkimine õuemaal maaomaniku nõusolekul ning piiranguvööndis asuva eramaa omanikul
omal maal. Lõkke tegemine on võimalik õuemaal, kus see ei kahjusta kaitse-eesmärkide
saavutamist. Lisaks on lõkke tegemine lubatud piiranguvööndis eramaa omanikul omal maal
ettevalmistamata kohas, kui see on vajalik kaitse-eeskirjaga lubatud töödel - raiejäätmete
põletamisel jne. Muudel juhtudel võib erandkonnas telkimiseks ja lõkke tegemiseks anda loa
kaitseala valitseja, kui see ei kahjusta kaitse-eesmärkide saavutamist. Ettevalmistatud tasuta
kohad telkimiseks ja lõkketegemiseks Lahemaa rahvuspargis on Tsitre, Juminda, Purekkari,
Võsu, Mustoja, Oandu, Nõmmeveski, Kalmeoja telkimis- ja lõkkekoht.

Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine selleks ettenähtud teedel, jalgrattaga tohib sõita ka
radadel. Maastikusõidukiga sõitmine ja sõidukiga sõitmine ning nende parkimine väljaspool
selleks ettenähtud teid ja parklaid on lubatud üksnes järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala
valitsemise ja korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel. Lisaks on piiranguvööndis sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja
maastikusõidukiga sõitmine lubatud kutselise kalapüügi õigusega või harrastuskalapüügi
õigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki transportimisel veekogusse, parkide
hooldustöödel, tiheasustusalal haljasala ja supelranna hooldustöödel, õuealal,
maatulundusmaal põllu- ja metsamajandustöödel, liinirajatiste hooldustöödel ning Kolgaküla
küla endise savikarjääri jääl. Antud erandid on vajalikud, võimaldamaks kaitse-eeskirjaga
lubatud tegevusi. Kaitseala vetel on lubatud mootorita ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud
loodusreservaadis ja kaitse-eeskirjaga sätestatud juhtudel sihtkaitsevööndis. Mootoriga
ujuvvahendiga sõitmine sätestatakse vööndite kaupa. Mootorita ujuvvahendiga sõitmine ei
kahjusta kaitse-eesmärkide saavutamist, välja arvatud Ulkkari, Älvi ja Kasispea
sihtkaitsevööndis 1. aprillist 15. juulini, kus ei ole lubatud inimeste viibimine. Antud alad on
ohustatud linnuliikide olulisteks pesitsusaladeks, kus inimeste viibimine häirib pesitsevaid
linde, põhjustades pesapaikade hülgamist. Kaitsealal on lubatud kalapüük vastavalt
õigusaktidele. Kaitseala ei sea kalapüügile täiendavaid piiranguid, kuid järgida tuleb
kalapüügieeskirja ja kalapüügiseadust.

Kaitsealal ei ole lubatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta muuta katastriüksuse kõlvikute
piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid,
kehtestada detail- ja üldplaneeringut, anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või
paadisilla ehitamiseks, anda projekteerimistingimusi, anda ehitusluba, rajada uut veekogu,
mille pindala on suurem kui 5 m², kui selleks ei ole vaja anda vee-erikasutusluba, ehitusluba
või nõusolekut väikeehitise ehitamiseks. Antud piirangud on vajalikud kaitse-eesmärkide
saavutamiseks. Piirangud tulenevad looduskaitseseaduse § 14 lg 1, teisiti sätestamise
võimalust seadus ei anna.

Kaitsealal on kaks loodusreservaati: Esku ja Remnispea loodusreservaat. Loodusreservaat on
kaitseala otsesest inimtegevusest puutumatu loodusega maa- või veeala, kus tagatakse
looduslike koosluste säilimine ja kujunemine üksnes looduslike protsesside tulemusena.
Loodusreservaadis on keelatud igasugune inimtegevus, sealhulgas inimeste viibimine, välja
arvatud järelevalve ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja korraldamise eesmärgil ning
kaitseala valitseja nõusolekul kaitseala seisundi jälgimise ja hindamise ning teadustegevuse
eesmärgil.

Kaitsealal on nelikümmend neli sihtkaitsevööndit: Hara saare, Hara soo, Hauaneeme, Juku,
Kalme, Karula, Kasispea, Koljaku, Koolimäe, Korjuse, Kotka, Kõrve, Käsmu, Külaotsa,
Lahe, Laviku, Lobineeme, Lohja, Loisu, Loobu, Merinõmme, Miku, Mohni, Naskali,
Oruveski, Palganeeme, Pedassaare, Põhjakalda, Pärlijõe, Reiemäe, Rüütli, Saartneeme, Sipa,
Soone, Suurekõrve, Suursoo, Tepelvälja, Ulkkari, Ulliallika, Vainupea, Valgejõe-Laukasoo,
Vanaaseme, Viru raba ja Älvi sihtkaitsevöönd.

Sihtkaitsevöönd on kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate
looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndites asuvad vähese või
mõõduka inimmõjuga väärtuslikud looduslikud või poollooduslikud kooslused, mis valdavalt
vastavad loodusdirektiivi elupaiga kriteeriumitele ning on elupaigaks kaitsealustele ja
haruldastele liikidele. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvaruna.
Sihtkaitsevööndis on keelatud: majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, välja arvatud
kaitse-eeskirja §-des 4 ja 12 lubatud tegevus. Keelatud on uute ehitiste püstitamine, välja
arvatud tee- ja tehnovõrgurajatiste rajamine kinnistu tarbeks või rajatiste rajamine kaitseala
kaitse korraldamiseks või Ulkkari sihtkaitsevööndis väikeehitise püstitamine poollooduslike
koosluste hooldamiseks. Rajatiste rajamine kinnistu tarbeks on lubatud üksnes sellisel juhul,
kui see ei kahjusta kaitseväärtusi ning on kõige optimaalsem lahendus. Vastavalt
looduskaitseseadusele tuleb tähistada kõik vööndid, mistõttu peab olema lubatud rajatiste
püstitamine. Lisaks paiknevad Viru raba, Suurekõrve, Mohni, Käsmu, Palganeeme, Korjuse,
Kõrve, Merinõmme ja Sipa sihtkaitsevööndites õpperajad, kus on vajalik amortiseerunud
rajatiste rekonstrueerimine ja võib tekkida vajadus uute püstitamiseks.

Inimeste viibimine, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja
korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel, on keelatud Ulkkari, Älvi ja Kasispea sihtkaitsevööndis 1. aprillist 15.
juulini; Reiemäe sihtkaitsevööndis 15. märtsist 31. augustini; Koolimäe ja Rüütli
sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini; Hara soo, Laviku, Loobu, Põhjakalda ja Suursoo
sihtkaitsevööndis 1. veebruarist 30. juunini. Ajalised piirangud on vajalikud kaitsealuste
linnuliikide häireteta pesitsemiseks.

Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 10 osalejaga rahvaürituse korraldamine ettevalmistamata
kohtades ja kuni 40 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohtades, mis on selleks kaitseala
valitseja nõusolekul ettevalmistatud ja tähistatud. Kaitseala valitseja nõusolekul selleks
ettevalmistatud ja tähistatud kohtades rohkem kui 40 osalejaga ja ettevalmistamata kohtades
rohkem kui 10 osalejaga rahvaürituse korraldamine on lubatud ainult kaitseala valitseja
nõusolekul. Kaitseala valitseja nõusolek on vajalik valitsejapoolsete tingimuste seadmiseks,
millega tagatakse kaitseväärtuste säilimine. Eesti Metsainstituudi looduskaitse laboratooriumi
1986. aasta aruande kohaselt koosluste tallamiskindluse kohta võib tallamiskindlatele
kooslustele lubada 20–30 inimest hektari kohta ööpäevas, kahjustamata seejuures pinnast.
Tallamisõrnadele kooslustele tohib kohati lubada ainult ühe inimese hektari kohta, vähem
tallamisõrnadele 5–6 inimest hektari kohta ööpäevas. Sihtkaitsevööndid on ette nähtud
looduslike liikide ja elupaikade kaitseks ning looduslike ja poollooduslike koosluste
säilitamiseks, mistõttu külastajate massiline viibimine võib kahjustada vööndite kaitse-
eesmärgi saavutamist. Enamasti on sihtkaitsevööndis levinud tallamisõrnad looduslikud
kooslused (rabad, soostunud metsad, lodumetsad jt) ning need on inimpelglike kaitsealuste
liikide (röövlinnud, sookurg jt) elupaigad, mistõttu piiratakse sihtkaitsevööndis rahvaürituste
korraldamist ja suunatakse inimesed ettevalmistatud õpperadadele, mis annavad hea ülevaate
kaitseala kaitseväärtustest ning kus on võimalik korraldada rahvaüritusi, tekitamata loodusele
suuremat kahju.

Sihtkaitsevööndi vetel on lubatud mootoriga ujuvvahendiga sõitmine üksnes järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala valitsemise ja korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja
nõusolekul teostataval teadustegevusel. Mootoriga ujuvvahendiga sõitmine on lubatud
Hauaneeme sihtkaitsevööndi merealal. Mootoriga ujuvvahendiga sõitmise keeld
siseveekogudel on sätestatud peamiselt seepärast, et vältida veetaimestiku hävimist ja lindude
ja muu vee-elustiku häirimist. Mootoriga ujuvvahendiga sõitmine tekitab lainetust, mis võib
põhjustada kallaste erosiooni.

Kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Kotka, Loobu, Oruveski, Pedassaare, Põhjakalda,
Reiemäe, Ulliallika, Vainupea ja Valgejõe-Laukasoo sihtkaitsevööndis olemasolevate
maaparandussüsteemide eesvoolude hooldustööd. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud
olemasolevate maaparandussüsteemide eesvoolude hooldamine, et vältida üleujutuste
tekkimist ja sellega seoses elupaikade hävimist.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud Hara soo, Karula, Oruveski, Põhjakalda,
Suurekõrve, Ulliallika ja Viru raba sihtkaitsevööndis loodusliku veerežiimi taastamine.
Regulatsioon on vajalik, aitamaks kaasa looduslikkuse taastumisele, olemasolevate
elupaikade seisundi paranemisele ja liigilise mitmekesisuse suurenemisele.

Kaitseala valitseja nõudolekul on lubatud Hara soo, Kalme, Koolimäe, Laviku, Loobu,
Oruveski, Põhjakalda, Pärlijõe, Reiemäe, Rüütli, Suurekõrve, Suursoo ja Ulliallika
sihtkaitsevööndis kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Antud
vööndites on kaitsealuste liikide elupaigad ning nende elupaikade säilitamiseks või
parandamiseks on lubatud liigikaitselised tööd. Näiteks metsise mängupaigas peab vajadusel
olema võimalik alusmetsa- või harvendusraie.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud Hauaneeme, Kalme, Karula, Koljaku, Kotka,
Käsmu, Merinõmme, Mohni, Oruveski, Pedassaare, Põhjakalda, Reiemäe, Rüütli, Soone,
Tepelvälja, Ulkkari ja Ulliallika sihtkaitsevööndis metsakoosluste kujundamine vastavalt
kaitse-eesmärgile, kusjuures kaitseala valitsejal on õigus esitada nõudeid raieaja ja -
tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Koosluse
kujundamine on vajalik loodusliku mitmekesisuse taastamiseks, puistu struktuuri, direktiivi
elupaigatüüpide või liikide soodsa seisundi hoidmiseks. Näiteks Tepelvälja sihtkaitsevööndis
tuleb püsimetsamajandusega kuuske välja raiuda, et säilitada püsivalt nõmme- ja
palumännikut.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud Hauaneeme, Kalme, Käsmu, Mohni, Pedassaare,
Soone ja Ulkkari sihtkaitsevööndis on lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu
säilimise tagamiseks vajalik tegevus. Antud vööndites asuvad loodusdirektiivi elupaikade
kriteeriumitele vastavad poollooduslikud kooslused, mille säilitamiseks on vajalikud
hooldustööd.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud võõrliikide loodusest eemaldamine ja jahipidamine
üksnes jahiulukiliigi arvukuse reguleerimise eesmärgil, teadustöö eesmärgil või jahiulukite
tekitatud kahjustuste ilmnemisel, välja arvatud kaitse-eeskirjas sätestatud juhtudel
sihtkaitsevööndis. Invasiivsed võõrliigid ohustavad looduslikke liike ja looduslikku
mitmekesisust. Lubatud on rebase arvukuse aastaringne reguleerimine Hauaneeme, Kasispea,
Mohni, Ulkkari ja Älvi sihtkaitsevööndis. Rebaste arvukuse aastaringne reguleerimine on
antud sihtkaitsevööndites lubatud, et tagada lindude häireteta pesitsus.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud tee ja tehnovõrgurajatise püstitamine kinnistu
tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala kaitse korraldamiseks ning poollooduslike koosluste
hooldamiseks vajalike väikeehitise püstitamine Ulkkari sihtkaitsevööndis. Ulkkari
sihtkaitsevööndis asuvad poollooduslikud kooslused, kus on vajalik karjatamine, mistõttu
peab olema lubatud väikeehitise püstitamine, et loomadel oleks varjualune.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud rajatiste hooldamine ning hoonete hooldamine
kaitsekorralduslikul eesmärgil. Sihtkaitsevööndisse jääb mitmeid hoone tunnustele vastavaid
osaliselt lagunenud hooneid, mille hooldamine on lubatud ainult kaitse-eesmärgist lähtuvalt.
Kuigi looduskaitseseadus ei võimalda sihtkaitsevööndis ehitiste lammutamist ega
rekonstrueerimist, peaks see siiski olema lubatud - kaitse-eesmärgist lähtuvalt võib osutuda
vajalikuks eelnimetatud hoonete lammutamine, samuti vajab kaitsekorralduslikul eesmärgil
sihtkaitsevööndisse püstitatav hoone edaspidi rekonstrueerimist.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud pilliroo ning adru varumine.

Hauaneeme, Kalme, Käsmu, Mohni, Pedassaare, Soone ja Ulkkari sihtkaitsevööndis on
poollooduslike koosluste esinemisaladel nende ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik
loomade karjatamine, niitmine ning puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine. Antud
tegevused on vajalikud, et tagada poollooduslike koosluste säilimine.

Kalme, Karula, Koljaku, Kotka, Käsmu, Merinõmme, Mohni, Oruveski, Pedassaare,
Põhjakalda, Reiemäe, Rüütli, Soone, Tepelvälja ja Ulliallika sihtkaitsevööndis on vajalik
metsakoosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Koosluse kujundamine on vajalik
loodusliku mitmekesisuse taastamiseks ja direktiivi elupaigatüüpide soodsa seisundi
hoidmiseks.
Hara soo, Karula, Oruveski, Põhjakalda, Suurekõrve, Ulliallika ja Viru raba sihtkaitsevööndis
on vajalik loodusliku veerežiimi taastamine. Loodusliku veerežiimi taastamine antud vööndite
kraavitatud ja turbatootmise jääkväljade aladel on vajalik, kuna inimese kaasabita ei suuda
kooslused taastuda või taastuvad väga aeglaselt.

Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu loodusreservaati ega sihtkaitsevööndisse. Kaitsealal
on kolmkümmend neli piiranguvööndit: Aabla, Altja, Haili, Hara, Hara sadama, Ilumäe, Jorika,
Juminda, Kasispea, Kolga, Kolga pargi, Koolimäe, Kõnnu, Käsmu, Lahepõhja, Loobu, Mere,
Metsanurga, Mohni, Mustoja, Muuksi, Natturi, Palmse pargi, Pauna, Pärispea, Sagadi, Sagadi
pargi, Suurpea, Tammispea, Vanaküla, Vergi, Vihasoo, Vihula pargi ja Võsu piiranguvöönd.

Altja, Haili, Ilumäe, Jorika, Juminda, Kasispea, Kolga, Muuksi, Natturi, Sagadi ja Vanaküla
piiranguvööndi kultuurmaastike ajaloolis-kultuuriline väärtus on väga kõrge. Väga hästi on
säilinud piirkonnale ja rahvuskultuurile iseloomulik maakasutus ja asulastik, sh ajaloolised
hooned, mõisaansamblid, pargid, karjateed, matmispaigad, hiiesalud, poollooduslikud
kooslused, mida majandatakse looduslähedaselt, looduskaunid paigad ja vaatamisväärused,
piirkonnale iseloomulikud tähtsamad ökosüsteemid ja maastikuvormid. Antud
piiranguvööndites pole nõukogude aeg oluliselt külade traditsioonilist maastikumustrit,
asustusstruktuuri ja hoonestust muutnud. Ilumäe, Kolga, Muuksi, Sagadi ja Kõnnu piirkonnas
tuleb tagada Eesti ja Euroopa mõõtmes üliväärtuslike unikaalsete asustusajalooliste maastike
kaitse. Muuksi piiranguvööndis Kahala järve ümbruses asuv ala omab erakordselt suurt
arheoloogilist, ajaloolist, arhitektuurilist ja kultuurilist väärtust, mis on kirjeldatud
arheoloogide Valter Langi ja Gurly Vedru ekspertiisides ning Muinsuskaitseameti
ettepanekutes Lahemaa kaitse-eeskirja eelnõule ning mille ranget kaitserežiimi on nõutud
kõikide ekspertiiside poolt Lahemaa kaitse-eeskirja eelnõule. Kahala järve ümbruse ala näol
on tegemist esiajalooliste muististe kontsentratsioonilt rikkaima alaga Eestis. Lahemaa
rahvuspargi nende piiranguvööndite külade taluarhitektuur omab kõrget ajaloolis-kultuurilist
ja etnograafilist väärtust.

Aabla, Hara, Koolimäe, Kõnnu, Loobu, Metsanurga, Mustoja, Pärispea, Tammispea, Vergi ja
Vihasoo piiranguvööndi ajaloolis-kultuuriline väärtus on kõrge. Säilinud on piirkonnale ja
rahvuskultuurile iseloomulik maakasutus ja asulastik koos ajalooliste hoonete, mõisaehitiste,
parkide, kalurikülade, karjateede, matmispaikade, hiiesaludega, poollooduslikud kasvukohad
ja elupaigad, mida majandatakse looduslähedaselt, looduskaunid paigad ja vaatamisväärused,
tähtsamad ökosüsteemid ja maastikuvormid. Nõukogude ajal on nende piiranguvööndite
külade traditsiooniline maastikumuster mõningal määral muutunud. Seetõttu on nende
piiranguvööndite kaitse-eesmärgiks väljakujunenud asustusstruktuuri kaitse.

Kolga pargi, Palmse pargi, Sagadi pargi ja Vihula pargi piiranguvööndi puhul on tegemist
ajalooliste mõisaansamblite, sh parkide ja alleedega, mille kaitseks on vaja rakendada
looduskaitseseaduses parkide kaitseks rakenduvaid piiranguid. Seoses sellega on Lahemaa
rahvuspargis mõisapargid tsoneeritud eraldi vöönditesse.

Hara sadama ja Suurpea piiranguvööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse, Natura
elupaikade, maastikuilme ning väärtusliku militaarpärandi kaitse. Väärtusliku
militaarpärandina   peetakse       silmas      Euroopas ainulaadset    Nõukogude       Liidu
tuumaallveelaevade demagnetiseerimise Instituuti ja sadamat ning konkreetseid sellega seotud
objekte, nt meremärgid, stalinistlik instituudi hoone.
Pauna piiranguvööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse, Natura elupaikade,
maastikuilme ja olemasoleva asustusstruktuuri kaitse.

Lahepõhja piiranguvööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse, Natura elupaikade ja
maastikuilme kaitse.

Mohni piiranguvööndi kaitse-eesmärk on saare ajaloolise tuletorni hoonetekompleksi kaitse.

Mere piiranguvööndi kaitse-eesmärk on mere ökosüsteemi kaitse.

Kaitseala piiranguvööndis on lubatud majandustegevus selliste piirangutega, mis tagavad
kaitseala eesmärkide täitmise, ning rahvaürituse korraldamine elamu-, tootmis-, äri-, sotsiaal-
ja üldkasutataval maal, tiheasustusalade transpordimaal, õuemaal ning kohtades, mis on
kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud. Mujal on lubatud kuni 50
osalejaga rahvaürituse korraldamine, kusjuures rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse
korraldamine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Paljud kõrge loodusväärtusega alad
asuvad piiranguvööndis, kuna nende fragmentaarse paiknemise tõttu ei ole võimalik neid
tsoneerida sihtkaitsevööndisse. Üle 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine on reguleeritud, et
kaitseala valitsejal oleks võimalik suunata ürituse toimumist nii, et see ei kahjustaks kaitseala
kaitseväärtusi.

Kaitseala valitseja nõusolekul on jahipidamine lubatud üksnes jahiulukiliigi arvukuse
reguleerimise ja teadustöö eesmärgil või jahiulukite tekitatud kahjustuste ilmnemisel. Lubatud
on võõrliikide loodusest eemaldamine ning aasta ringi rebase arvukuse reguleerimine Mohni
piiranguvööndis. Lähtuvalt jahiulukite iga-aastase seire tulemustest võib kaitseala valitseja
nõusolekul ulukite arvukust reguleerida nii, et see ei kahjustaks kaitse-eesmärkide
saavutamist. Aastaringne reguleerimine peab olema võimalik: 1) reaalse ohu tekkimise
vältimiseks rangelt kaitstavaile liikidele, nt kopra mõju vältimiseks veerežiimile ebapärlikarbi
elupaikades – Pärlioja –Pudisoo vesikonna piires; 2) võõrliikide kõrvaldamiseks, nt kährik,
mink jt, vältimaks mõju maas pesitsejaile ja kärntõve levikut; 3) liikide kõrvaldamiseks neile
mitteomastest elupaikadest, nt rebase, kähriku, mingi, metssea kõrvaldamine veelindude
pesitsusaladelt meresaarte (nt Monhi) piiranguvööndeist.

Kaitseala valitseja nõusolekul on Aabla, Haili, Ilumäe, Jorika, Koolimäe, Metsanurga,
Muuksi, Pärispea, Sagadi ja Vanaküla piiranguvööndis lubatud kaitsekorralduskavas
sätestatud kohtades vaadete avamiseks vajalikud raied ning puu- ja põõsarinde harvendamine.
Antud vööndites on väärtuslikke vaatekohti, mis on aja jooksul võsastunud ning vajavad raiet.
Eesmärk on avatud maastiku või väärtuslike vaadete hoidmine.

Veekogude veetaseme ning ranna- ja kaldajoone muutmine on kaitseala valitseja nõusolekul
lubatud järgmistel juhtudel: loodusliku veerežiimi taastamiseks, ranna- ja kaldakindlustuste
rajamiseks, tehisveekogude puhastamiseks ja nende looduslikkuse suurendamiseks, sadamate
ja lautrikohtade rajamiseks, hooldamiseks ja rekonstrueerimiseks. Veerežiimi muutmine on
reeglina olulise keskkonnamõjuga tegevus, mis mõjutab kooslusi ja liikide elupaiku.

Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, välja arvatud
drenaažkuivendusvõrgu rajamine õuemaal. Veerežiimi muutmine on reeglina olulise
keskkonnamõjuga tegevus, mis mõjutab kooslusi. Õuemaal hoone või hoonestuse
teenindamiseks vajaliku väikesemahulise drenaažkuivendusvõrgu rajamine on lubatud
kaitseala valitseja nõusolekul.
Keelatud on uue veekogu rajamine, välja arvatud juhul, kui kaitseala valitseja nõusolekul
rajatakse hoonestuse juurde kuuluvad kuni 100 m² suurused tiigid või rajatakse
üldplaneeringus ettenähtud või päästeameti määratud paikadesse tuletõrje veevõtukohad või
rajatakse liigikaitse eesmärkidel tiike. Uute veekogude rajamine on lubatud juhtudel, kui see
ei kahjusta kaitse-eesmärgi saavutamist. Kuni 100 m² suuruse tiigi rajamine ei ole eeldatavalt
olulise keskkonnamõjuga. Hoonestuse juurde rajatavad tiigid peavad jääma õuemaa kõlvikule
või õuemaa kõlviku piirile.

Keelatud on maavara kaevandamine, välja arvatud Sillaotsa karjääri mäeeraldiste kasutamine
kuni maavaravaru ammendamiseni ning kaevandamisega rikutud maa korrastamiseni. Säästva
arengu seaduse § 6 lg 2 kohaselt on taastumatute loodusvarade kasutatavast varust arvatud
välja kaitsealadel asuvad varud.

Keelatud on puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine, sest see vaesustab
looduslikku mitmekesisust ja maastikuilmet. Keelatud on biotsiidi, väetise ja
taimekaitsevahendi kasutamine üleujutatavatel aladel, külmunud pinnasel, metsamaal ja
looduslikul rohumaal. Regulatsioon on vajalik, et nimetatud ained ei mõjutaks looduslikke
ökosüsteeme. Keelatud on roo varumine külmumata pinnaselt. Roo varumise tehnika
kahjustab taimestiku juurestikku ning hävitab roostikku elupaigana kasutavaid liike, mistõttu
ei ole lubatud roogu varuda külmumata pinnasel.

Keelatud on mootoriga ujuvvahendiga sõitmine siseveekogudel, välja arvatud kaitseala
valitsemise ja korraldamisega seotud tegevusel, järelevalve- ja päästetöödel ning jetiga
sõitmine Mere piiranguvööndi järgmistes osades: Vergi–Vainupea vahelisel rahvusparki
jääval veealal, Koolimäe lahes (Lobineeme ja Pedassaare neeme vahelisest joonest lõuna
pool) ja Eru lahes (Turbuneeme sadama akvatooriumi lõunatipu ning Palganeeme vahelisest
joonest lõuna pool). Mootoriga ujuvvahendiga sõitmise keeld on sätestatud peamiselt
seepärast, et vältida veetaimestiku hävimist ja lindude häirimist. Mere piiranguvööndis, kus ei
ole teada lindude pesitsust, on lubatud sõita mootoriga ujuvvahendiga.

Aabla, Altja, Haili, Hara, Ilumäe, Jorika, Juminda, Kasispea, Kolga, Koolimäe, Kõnnu,
Käsmu, Loobu, Metsanurga, Mustoja, Muuksi, Natturi, Pärispea, Sagadi, Tammispea,
Vanaküla, Vergi ja Vihasoo piiranguvööndis on poollooduslike koosluste esinemisaladel
nende ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks vajalik niitmine, karjatamine ning puu- ja
põõsarinde kujundamine ja harvendamine. Poollooduslikud kooslused on kujunenud
inimmõjul ning nende säilimiseks on vajalik inimmõju (niitmine, karjatamine jms) jätkumine.
Piiranguvööndis on keelatud uute hoonete püstitamine metsamaal ja Natura elupaigas. Piirang
Natura elupaigatüüpide ja metsamaa osas on vajalik kaitse-eesmärkide saavutamiseks, millega
ühtlasi tagatakse rahvusvahelised kohustused. Elupaikadele tuleb tagada soodsa seisundi
säilimine, st nende looduslik levila on muutumatu suurusega või laieneb. Metsamaale
ehitamise keeld on lisaks vajalik loodusliku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks.
Globaalselt on metsades kõige suurem bioloogilise mitmekesisuse tase, kui pidada silmas
liike, geneetilist materjali ja ökoloogilisi protsesse.

Keelatud on hoonete ja rajatiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud
kaitseala valitseja nõusolekul kaitse-eeskirja §-i 21 lõigetes 7-8 sätestatud juhtudel.
Looduskaitseseaduse § 31 lg 2 p 8 sätestatud regulatsioonile on ehituskeeluvööndi osas
kaitse-eeskirjaga seatud samad tingimused, mis on sätestatud looduskaitseseaduse § 38
kohaselt ranna- ja kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud looduskaitseseaduse § 38 lg 4 p 1¹
osas, kus ehituskeeluvööndis ehitamisel antavad erisused on kaitseala tiheasutusaladel
reguleeritud samaväärselt hajaasustusaladega.

Ehituskeeluvöönd ei laiene olemasoleva hoone õuemaale ehitatavale uuele hoonele, mis ei jää
veekaitsevööndisse; kalda kindlustusrajatisele; supelranna teenindamiseks vajalikule
rajatisele; maaparandussüsteemile, välja arvatud poldrile; olemasoleva ehitise esmakordsele
juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva
ehitise kubatuurist; piirdeaedadele; piirivalve rajatisele piiriveekogu rannal või kaldal. Antud
juhtudel annab loa kaitseala valitseja. Erisusena looduskaitseseadusega võrreldes on lubatud
uue hoone ehitamine olemasoleva hoone õuemaale, sõltumata, kas ala on haja- või
tiheasustusega, ent mitte tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud
ehitusjoonest maismaa suunas olevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamine. Antud
regulatsioon on vajalik kaitse-eesmärgi saavutamiseks: kaitsta piirkonnale iseloomulikku
asustusstruktuuri; samuti on see eeskirjas üheselt sätestatud, vältimaks tiheasustusala ja
väljakujunenud ehitusjoone mõistete erinevast tõlgendamisest tulenevaid ebaselgusi
(nimetatud mõisted on seadustes defineerimata).

Ehituskeeld ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringuga
kavandatud pinnavee veehaarde ehitisele, sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele, ranna
kindlustusrajatisele, hüdrograafiateenistuse ja seirejaama ehitisele, kalakasvatusehitisele,
riigikaitse, piirivalve ja päästeteenistuse ehitisele, tehnovõrgule ja –rajatisele, sillale, avalikult
kasutatavale teele ja tänavale, kuni 15 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga paadikuurile ning
lautrile ja paadisillale. Antud juhtudel annab loa kaitseala valitseja. Erisusena
looduskaitseseadusega võrreldes on lubatud kuni 15 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga
paadikuuride ehitamine, mis tuleneb Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse vajadustest,
suuremad paadikuurid ei ole piirkonnale iseloomulikud.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud rajatiste rajamine ning hoonete püstitamine kaitseala
kaitse korraldamiseks. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud olemasolevate ehitiste
väliskonstruktsioonide muutmine. Rahvuspargis on üheks oluliseks kaitse-eesmärgiks
kultuuripärandi, sh taluarhitektuuri kaitse, mistõttu tuleb tagada ajalooliselt väljakujunenud
ehituslaadi hoidmine.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud uute hoonete püstitamine väljaspool ranna ja kalda
ehituskeeluvööndit Hara sadama, Kolga pargi, Lahepõhja, Palmse pargi, Pauna, Sagadi pargi,
Suurpea ja Vihula pargi piiranguvööndis. Altja, Haili, Ilumäe, Jorika, Juminda, Kasispea,
Kolga, Mohni, Muuksi, Natturi, Sagadi ja Vanaküla piiranguvööndis on hoonete püstitamine
lubatud üksnes olemasoleval õuemaal ja hoonestatud alal ning algsetes taluõuekohtades.
Aabla, Hara, Koolimäe, Käsmu, Mustoja, Pärispea, Tammispea, Vergi, Vihasoo ja Võsu
piiranguvööndis on ehitamine keelatud looduslikul rohumaal ning Kõnnu, Loobu ning
Metsanurga piiranguvööndis väärtuslikul põllumaal. Erinevused ehituspiirangutes
piiranguvöönditi tulenevad erinevustest nende vööndite kaitse-eesmärkides. Ehituspiirangute
eesmärk on asustuse olemasoleva struktuuri, miljöö ja ajaloolise ehituslaadi säilitamine ning
põllumajandusliku maakasutuse ja loodusväärtuste kaitse, samuti ehitussurve suunamine
rannaküladest sisemaale - rannakülades on ehituspiirangud suuremad loodusliku rohumaa
kõlviku osas, senine ehitussurve on olnud suurem rannakülade osas, mistõttu on kadumas
rannaküladele iseloomulik asustusstruktuur, kus hoonestatud alad vahelduvad rohumaa või
metsamaa kõlvikuga, samuti on takistatud vaba juurdepääs rannale. Väärtuslikud põllumaad
määratakse üldplaneeringuga. Need on kõrge viljelusväärtusega põllumaad, mis on määratud
mullaviljakuse ja maaharimise sobivuse alusel ning mille hindamisel on tuginetud
mullakaardi mullahindepunktidele. Algsete taluõude all on mõeldud tänaseks päevaks
hävinud taluõuede (taluõue moodustasid elamu koos abihoonetega) algseid kohti.

Ehitiste püstitamisel on kaitseala valitsejal lähtuvalt kaitseala kaitse-eesmärgist õigus esitada
tingimusi ehitiste paiknemise, välisviimistluse, ehisdetailide, arhitektuurse lahenduse, mahu,
mõõtmete ja katusekalde kohta. Antud tingimuste seadmine on vajalik kultuuripärandi,
sealhulgas taluarhitektuuri ja asustusstruktuuri kaitse eesmärgil. Hoonetele on lubatud ehitada
ainult kahepoolseid viil-, kelp-, poolkelp- või mansardkatuseid, välja arvatud olemasoleva
lamekatusega hoone rekonstrueerimise ning ajutise hoone ja elamiseks mittekasutatava kuni
20 m² väikehoone ehitamise korral. Suurpea, Vihasoo ja Võsu piiranguvööndis on lubatud
lamekatuse ehitamine lähtuvalt piirkondlikust eripärast, kuna neis vööndeis on piirkondi, kus
domineerivad lamekatusega hooned. Keelatud on kõrgemate kui kahekorruseliste (üks
täiskorrust ja katusekorrus), Võsu piiranguvööndis kõrgemate kui kolmekorruseliste
katusekorrusega (kaks täiskorrust ja katusekorrus või kolm täiskorrust) hoonete ehitamine,
välja arvatud olemasolevate hoonete rekonstrueerimise korral olemasolevas kõrguses. Antud
tingimused on vajalikud piirkonnale iseloomuliku maastikuilme ning kultuuripärandi, sh
taluarhitektuuri kaitseks.

Ranna ehituskeeluvööndi laius Läänemere rannal on 100 m, välja arvatud järgmised erandid.
Suurpea piiranguvööndis on ranna ehituskeeluvöönd Loksa-Pärispea maanteest mere poole
jääv ala. Ehituskeeluvööndit vähendav erand on tehtud sõltuvalt olemasolevast teest ja
väljakujunenud asustusest, erisus haakub endise Loksa valla üldplaneeringuga. Koolimäe,
Metsanurga, Mustoja, Muuksi ja Tammispea piiranguvööndis on Läänemere rannal
ehituskeeluvööndi laius 200 m. Muuksi piiranguvööndis on ranna ulatuses valdavalt
metsamaa, kus ehituskeeluvööndi ulatus on looduskaitseseaduse kohaselt ranna
piiranguvööndi piirini. Üksikutel hoonestamata rohumaadel on registreeritud kaitset vajavad
poollooduslikud niidukooslused. Erand haakub ka Kuusalu valla üldplaneeringuga.
Tammispea ehituskeeluvööndi ulatus Tammispea küla osas lähtub väljakujunenud asustusest
ja ühtib ligikaudu endise Loksa valla üldplaneeringuga, Eru küla osas on valdav osa
hoonestamata alal metsamaa kõlvik. Metsanurga piiranguvööndis puudub asustus ranna
ulatuses. Koolimäe piiranguvööndis jäävad ehituskeeluvööndisse valdavalt metsamaad, kus
olemasolev asustus puudub, samuti poollooduslikud niidukooslused. Mustoja piiranguvööndis
on ehituskeeluvööndis hoonestamata alal valdavalt metsamaa, samuti rohumaad, kus ei ole
registreeritud küll poollooduslikke kooslusi, ent rohumaadest suur osa on ehitusõigusega
kaetud. Käsmu, Vergi ja Võsu piiranguvööndis Läänemere rannal on ranna ehituskeeluvöönd
50 m. Erand vastab looduskaitseseaduses ja Vihula valla üldplaneeringus sätestatule. Aabla
piiranguvööndis Läänemere rannal on ehituskeeluvöönd Loksa metskonna nr 54 kinnistu
(2301:001:0185) lõunapiirist kuni Loksa metskonna nr 6 kinnistu (42301:001:0280) teeristini.
Ehituskeeluvööndi ulatust vähendav erand on tehtud sõltuvalt asustusest ja haakub endise
Loksa valla üldplaneeringuga. Pärispea piiranguvööndis on ehituskeeluvöönd Loksa
maanteest T-11285 mere poole jääv ala, alates Vanaõue kinnistu (42301:003:0898)
põhjapiirist kuni Loobu metskonna kinnistu (42301:004:0250) piirini; ülejäänud vööndi osas
on ehituskeeluvööndi laius 100 m. Erisus osaliselt suurendab ehituskeeluvööndit 100 m ja
osaliselt vähendab. Suurem ehituskeeluvööndi ulatus on ette nähtud ranna osades, kus on
valdavalt     metsamaa    ja    väärtuslikud   niidukooslused.    Kokkuvõtvalt:     erisused
looduskaitseseadusega võrreldes tulenevad kaitse eesmärkidest, suurem ehituskeeluvööndi
laius on määratud kõrge loodusväärtusega aladel, sealhulgas on arvestatud metsamaale
ehitamise piiranguid, vähendatud on ehituskeeluvööndi laiust asustusstruktuurist lähtuvalt,
võimaluse korral on arvestatud ka valdade üldplaneeringuid. Antud juhul on tehtud oluline
muudatus, võrreldes kehtiva kaitse-eeskirjaga, kuna kehtiv              kaitse-eeskiri   sätestab
ehituskeeluvööndi laiuseks kogu Läänemere ranna ulatuses 200 m.

Üleujutusega rannal koosneb ehituskeeluvöönd korduvalt üleujutatavast alast ja kaitse-
eeskirja § 21 lõikes 4 sätestatud vööndi laiusest. Korduva üleujutusega ala piir määratakse
üldplaneeringuga. Kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud üldplaneeringuga,
arvestatakse korduvalt üleujutatud ala piiri vastavalt uuringule "Rannikuvööndi kaitse skeem"
(Eesti Maauuringud, 1993/94).

Jõgede (välja arvatud Pudisoo jõe), ojade, maaparandussüsteemide eesvoolude ja järvede
kaldal arvestatakse ehituskeeluvööndi laiust vastavalt looduskaitseseadusele. Pudisoo jõe
kaldal on ehituskeeluvööndi laius 100 m. Erisus looduskaitseseadusega võrreldes tuleneb
liigikaitse eesmärkidest.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud uuendusraie turberaiena, välja arvatud ranna
piiranguvööndis, langi pindalaga kuni 2 ha, kusjuures häilraie korral peale iga raiejärgu
teostamist peab säilima 15 % häilu tagavarast. Turberaie langi pindala ei tohi olla suurem kui
2 ha, selleks et häiringute mõju oleks minimaalne. Sellega hoitakse ära suurte, liikidele
ebasobilike lankide teke. 2 ha on piisava suurusega lank, et tagada metsade looduslik
uuenemine - kõrval asuvate metsade mõju on veel küllaltki suur. Suuremate lankide puhul ei
uuene lank looduslikult nii efektiivselt, mistõttu taastamisse peab sekkuma inimene. See
omakorda viib paigast loodusliku tasakaalu. Suurte lankide tekitamine võib põhjustada
niiskematel aladel ka transpiratsiooni. Kuna keskmise langi eralduse suurus Eestis on alla 2
ha, siis ei ole 2 ha suuruse langi piirang suur. 15 % häilu tagavarast tuleb säilitada, et tagada
puistu vanuseline ja liikide mitmekesisus. Samuti on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud
uuendusraie lageraiena hall-lepikutes, välja arvatud ranna piiranguvööndis, langi pindalaga
kuni 0,5 ha. Hall-lepikud on madala loodusväärtusega elupaigad ning lageraie on lubatud, et
aja jooksul asenduks see kõrgema loodusväärtusega metsaelupaikadega. Langi suurus 0,5 ha
on sätestatud seetõttu, et kuni 0,5 ha lageraielankide puhul ei ole omanikul uuendamise
kohustust, langid saavad uueneda looduslikult, säilib koosluste mitmekesisus ning looduslik
tasakaal. Suurte lankide tekitamine rikub ka maastikuilmet.

Koosluse loodusliku tasakaalu ning liikide ja vanuse mitmekesisuse säilitamiseks on
piiranguvööndis keelatud turbe- ja hooldusraietel puurindest puuliigi (välja arvatud võõrliigi)
ja vanusegrupi väljaraie. Raietel tuleb üksikpuudena säilitada üle 140-aastaseid okaspuid, üle
120-aastaseid kõvalehtpuid ning üle 80-aastaseid pehmelehtpuid. Keelatud on puidu
kokkuvedu külmumata pinnaselt, välja arvatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul, ja
uuendusraied 1. aprillist 31. juulini. Kevad-suvisel lindude pesitsusperioodil on keelatud
uuendusraie, et tagada lindude pesade kaitse ning häireteta pesitsusperiood.

Looduskaitseseaduse kohaselt on kaitseala Lahemaa rahvuspark. Lahemaa rahvuspark vastab
ka Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) rahvuspargi määratlusele.

Kaitseala kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal esinevaid kaitseväärtusi, kaitse-
eeskirja, kaitseala tsoneeringu ja kaitsekorra kohta koostatud ekspertarvamusi. Kaitse-
eeskirjaga kehtestatavad piirangud on kehtestatud sellises ulatuses, et need tagaksid kaitsealal
esinevate liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi. Erinevad piirangud
piiranguvööndites tagavad kultuuripärandi kaitse ning olemasoleva asustusstruktuuri
säilimise. Leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise ja
kaitseväärtuste säilimise.
Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu on koostatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu
avalikes huvides looduskaitse valdkonnas.

Lahemaa rahvuspargi pindala on 74 420 hektarit, sellest merd on 26 850 ha; riigimaa
moodustab kaitseala maismaast 22 350 ha, jätkuvalt riigi omandis olev maa 6500 ha ja eramaa
19 000 hektarit.

3. Maaomanike seisukohad
Lisatakse pärast avalikustamist.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Lahemaa rahvuspargi kaitsekorra kavandamisel on lähtutud looduskaitseseaduse sätetest ning
arvestatud vastavust Euroopa Liidu õigusele, eelkõige nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ ja
direktiivile 2009/147/EÜ. Lahemaa rahvusparki jääv ala on Vabariigi Valitsuse 2004. a
05. augusti korralduse nr 615-k "Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade
nimekiri" lisa 1 punkti 1 alapunkti 24 ja punkti 2 alapunkti 167 kohaselt määratud
Natura 2000 võrgustiku alaks.

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Vastavalt maamaksuseadusele on kaitseala reservaadi ja sihtkaitsevööndi maa maamaksust
vabastatud ja piiranguvööndis makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast.

6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub Riigi Teataja seaduse § 5 lõikes 5 sätestatud ajal.

7. Eelnõu kooskõlastamine




Jaanus Tamkivi
Minister

				
DOCUMENT INFO
Shared By:
Categories:
Tags:
Stats:
views:14
posted:10/25/2011
language:Estonian
pages:14